Marina Kaljuranna mõtted:
Tänane valitsuskriis ei puuduta ainult ränderaamistikku. Vastupidi, valitsuskriisi põhjus on palju laiem ja taandub ühele küsimusele – millisena tahame näha oma riigi ja rahva tulevikku.
Lubage, et selgitan. Olin Eesti Vabariigi välisteenistuses 25 aastat, alustasin nooremametnikuna ja lõpetasin välisministrina. Olen selle üle väga uhke ja julgen väita, et olen olnud välispoliitika juures alates välisteenistuse taastamisest 1991. aastal.
Eesti välispoliitikal on alati olnud üks eesmärk – kindlustada Eesti riigi suveräänsus, tagada Eesti riigi püsimajäämine, tõsta Eesti rahva heaolu. Ajalugu on meile väga selgelt näidanud, et saame seda teha koos teiste riikidega ja koostöös teiste riikidega. Meie huvides on kindlatel väärtustel ja raamidel põhinev maailmakord – kord, kus kehtib rahvusvaheline õigus ja kokkulepitud reeglid. Suured riigid võivad endale lubada isolatsionismi ja reeglite rikkumist, aga meie ei saa, sest üksi jäädes ei saa me kaitsta oma riiki ega võidelda globaalsete probleemidega, ka sellistega nagu migratsioon ning eriti illegaalne migratsioon. Meie huvides on selged reeglid ja arusaamine – mis on lubatud, mis ei ole, kuidas takistada massimigratsiooni, kuidas tagada meie inimeste õiguste kaitse, kui nad elavad-töötavad mõnes teises riigis jne. Ja just nendele küsimustele vastabki ÜRO ränderaamistik.
Ränderaamistiku toetamisega kordame üle reeglid ja põhimõtted, millest oleme seni lähtunud ja mille poole püüdleme. Aga mis on palju olulisem – jätkame oma senist välispoliitilist liini, mis põhineb rahvusvahelise õiguse tunnistamisel, väärtuste kaitsmisel ja Eesti iseseisvuse eest seismisel.
Ränderaamistiku kohta on viimastel nädalatel kirjutatud rohkem analüüse kui mistahes varasema ÜRO dokumendi kohta. Ühed juristid arvavad ühtemoodi, teised teistmoodi ning tavaõigusest on saanud ähvardussõna. Olen hariduselt jurist ja olen töötanud aastaid erinevates ÜRO komisjonides ning nõustan ka praegu ÜRO peasekretäri digikoostöö valdkonnas. Olen osalenud paljudel läbirääkimistel ÜROs ja kaitsnud Eesti seisukohti. Seepärast julgen väita, et minu teadmised ja kogemused ÜRO dokumentidest ja protsessidest on paremad kui nii mõnelgi teisel ränderaamistiku kohta sõna võtnud juristil. Ja minu seisukoht on väga selge: ÜRO ränderaamistik ei too Eestile ühtegi lisakohustust, ei riku Eesti suveräänsust, ei sunni Eestit muutma oma seadusi, ega too Eestisse ühtegi migranti.
Ma tean ütlust, et kui toas on 2 juristi, siis on toas 3 arvamust. Tihti nii ongi ja väga raske on aru saada, miks on ühe dokumendi kohta erinevad arusaamised, kellel on õigus, keda uskuda, keda usaldada. Minu soovitus on väga konkreetne – uskuge ja usaldage Eesti Vabariigi õiguskantslerit. Mitte endist õiguskantslerit või professorit või advokaati, vaid ametis olevat õiguskantslerit, kelle ülesanne on seista Eesti riigi ja rahva huvide eest. Õiguskantsler Ülle Madise on öelnud üheselt, et ÜRO ränderaamistik ei too Eestile lisakohustusi, ei riku Eesti suveräänsust ega sunni Eestit muutma kehtivaid seadusi. Ja mulle on jätkuvalt arusaamatu, miks ei usalda õiguskantslerit valitsusse kuuluv Isamaa, miks eelistavad nad õiguskantsleri arvamusele neile sobivate juristide arvamust. EKRE puhul on see arusaadav, valitsusse kuuluva Isamaa puhul mitte. Inimlikult on mul väga kahju, et Isamaa seisukohti on asunud kaitsma Jüri Luik, minu hea kolleeg, endine välisminister ja suursaadik Moskvas ning Washingtonis, erakordne diplomaat, kes oli Eesti välisteenistuse loomise ja välispoliitika kujundamise juures, kelle rolli ei saa üle tähtsustada, kes on läbi aastate olnud Eesti välisteenistuse auks ja uhkuseks. Kahju, et Jüri vahetas väärtused, mille eest ta on alati seisnud, erakondliku poliitika vastu. Ja mul on väga hea meel, et endistel välisministritel Urmas Paetil ja Keit Pentus-Rosimannusel on julgust ja riigimehelikkust ja -naiselikkust jääda Eesti välispoliitika järjepidevuse kaitsjateks.
Minu suurim austus ja lugupidamine kuulub Svenile, kes on seisnud just nende samade põhimõtete eest: et ühe väikese, geopoliitiliselt seismilisel alal asuva riigi julgeoleku ja suveräänsuse tugevaimaks tagatiseks on koostöö rahvusvahelise kogukonnaga ja reeglitel põhineva maailmakorra austamine. Viimase nädala ebatõdede tulvas ja olukorras, kus üks lärmakas seltskond on asunud välisministrit lausa isiklikult mõnitama, on see olnud ränk väljakutse.
Kas ränderaamistiku mittetoetamine on Eestile katastroof? Ei ole. Sotsid on alati olnud massimigratsiooni ja illegaalse migratsiooni vastu. Tegelikult on selle vastu kõik Eesti erakonnad. Elu läheb edasi, migrandid tulevad ja lähevad sõltumata sellest, kas toetame ränderaamistikku või ei. Aga Eesti astub sammu vales suunas, selliste riikide suunas nagu Ungari ja Poola ning seda ma meie riigile ja rahvale ei soovi. Ma ei soovi, et ühel hetkel avastaksime ennast jälle seismas üksinda, ilma liitlaste, partnerite ja sõpradeta, et avastaksime ennast keset anarhiat, kus ei kehti kokkulepped ja reeglid. Ma ei soovi, et ajalugu korduks. Ma ei soovi, et ohverdaksime Eesti välispoliitika, sest kus on kindlus, et järgmisena ei ohverdata kaitse- või julgeolekupoliitikat? Midagi muud?
Just seetõttu ongi praegune valitsuskriis palju laiem kui ÜRO ränderaamistiku toetamine. Just seetõttu ei seisa sotsid mitte ainult selle ühise koostööavalduse toetamise, vaid Eesti kestma jäämise ja tuleviku eest.
