Tantsupidu

Laulu- ja tantsupeo "Iseoma" esimene päev selja taga.

Kõige keerulisem siiani.

1. Eelmisel päeval asjade pakkimine. Mida ikkagi võtta, mida jätta. Eriti just riiete osas - mitu paari, soojemaid, õhemaid jne. Niikuinii oled kaamel peole minnes. Aga ei taha ka kogeda, et miski oluline jäi maha.

2. Asjade pakkimine bussi ja hiljem sealt majutuskohta. Pluss lahti pakkimine ehk peonädala pesade üles seadmine.

3. Ootamine. Esimene trennipäev kulgeb alati hästi rahulikus rütmis. Esimest korda on kogu liik ehk suur mass koos. Tekib esimest korda teadmine, et mille jaoks harjutati ning mis iga rühma liikumisest tervikpildina kokku saab. Arusaadav, et seda tehaksegi väga rahulikult.

Seega jalad kindlasti ei väsi liikumisest. Kui, siis seismisest ja kükitamisest ja ootamisest. Kompensatsiooniks sai trenni ja tagasi liikuda jala. Kuigi ühistransport on peolistele prii pärast kasutada.

Lõpuaktused

Sel korral toimusid lõpetamised tavapärasest varem. Vähemalt põhikoolides seoses muudatustega eksamiaegades. Aga kui gümnaasium kõrvale jätta, siis tundus üleüldiselt, et varasemal perioodil.

Sisu mõttes aga muudatusi ei olnud. Ehk elamusi üksjagu. Kahjuks igale lõpetamisele ei jõudnud - ning et seekord sattus kolmel koolil aktus mitte ainult ühele päevale, vaid ka samale kellaajale, siis poleks see ka füüsiliselt võimalik olnud. Tervikpilti seega ei ole. Ent usun, et piisavalt, et üldistada.

Lasteaia lõpetamised on vahvad. Justkui oleksid teatrietendusel või kontserdil. Ehk lapsed astuvad ise üles. Meeleolu on lõbus. Edasi liigutakse rõõmsalt ja ootusärevalt - sellele vanusele igati sobivalt. Põhikoolides nägin seekord õpilaste etteastete kõrval ka õpetajate ülesastumisi. Vahva üllatusena tantsisid ühe kooli lõpetajad aktusel valssi. Teisal oli mõnusa puändiga video kokku pandud, nagu ka gümnaasiumi aktusel säärasest osa saime. Viimane võttis aktuste perioodi minu jaoks hästi kokku. Kinnitas, et lisaks väärt haridusele ehk korralikule teadmistepagasile võtavad Hiiumaa haridusasutuste lõpetajad kaasa korralikud sotsiaalsed oskused ning neil on aidatud kasvada headeks inimesteks.

Koduses vaates oli keskmisest pidulikuma aasta. Ehk meie pesakonna liikmetest kolm said diplomi/tunnistuse ning pesamuna jättis lasteaias senise rühmaga hüvasti ja suundub puhkuse järel pikisilmi oodatud suurte rühma. Sõimerühm oli ülitore, just suuresti selle õpetajate tõttu. Aga no kolmeaastane tahaks juba ka ju suur olla. Ehk et see nimetus ise on see, mis kangesti köidab.

Tipust Topini

Oli hea võimalus ühest seiklusest osa saada. Joosta Suure Munamäe juurest Piritale. Ehk Tipust Topini. Läbi kauni kodumaa. Ühtekokku 351 kilomeetrit.

Süsteemi järgi oli tiimis kümme inimest. Kaks autotäit. Ehk et kuniks üks tiim kordamööda meetreid mõõtis, sai teine puhata. Ja see kulus ära, kuna autoistmel jooksust taastumine liiga tõhus ei ole :)

Sain kirja pea poolsada kilomeetrit. Kolm korda 11+ ning korra 16-kilomeetrise vahetuse.

Ahjaa. Süsteemi mõttes veel. Registreerimisel andsid teada keskmise kilomeetri läbimise aja ning ideaalis just nii pidanukski jooksma. Selle aja järgi arvestati tiimi Piritale jõudmise orienteeruv aeg ning lasti võistkonnad rajale. Kiiremad ca neli tundi peale esimesi. No muidugi lõpus oli esimeste ja viimaste vahe taaskord umbes neli tundi. Aga siis juba teistpidi :)

Samas rõhutati kogu aeg, et võistlusega tegemist ei ole. Ehk paremusjärjestust ei fikseerita.

Esimese vahetuse jooksin laupäeva pealelõunal. Midagi 20+ kraadi sooja. Vähene tuul. Üsna korralik ilm sportimiseks. Teine vahetus oli paar tundi peale südaööd. Vastu hommikut jõudsime Väike-Maarjasse, kus päästekolledžis sai pea kolm tundi und, kuniks teine sats rajal oli. Siis Kõrvemaale. Seal ähvardati varblasesuuruste parmudega, aga pigem oli kõige keerulisem tolm, mis saateautodelt rajale jäi. Ehk oli minu ainus kruusatee vahetus. Ahjaa - kõik vahetused tuli nö peast joosta. Ehk rajal tähistust/viitasid peaaegu ei olnudki. Enne võistlust saadeti kõigi vahetuste kohta kaardid. Ägedamad IT-inimesed laadisid selle enda jooksukella, teised kirjutasid käe peale spikri, a la 3,3 km pealt keera vasakule. Ja see kolmas vahetus oligi ainus, kus mul päriselt mõelda tuli - vahetuse andsin üle Kehras ning tuli jälgida, et ikka õigest tänavast raudteele lähenen. Selleks hetkeks olid kaaslased (kokku oli 140 tiimi) rajal piisavalt laiali hajunud ehk et teistele ei saanud ka toetuda. Samas kui näiteks öisel etapil vist polnud kordagi seda kohta, kus täitsa üksi olnuks. Ilma et keegi ees- või tagantpoolt paista poleks olnud. Viimane vahetus oli nö preemia. Ehk kõik, kes soovisid, võisid selle kaasa teha koos oma tiimi viimase vahetuse liikmega. Maardu järve juurest Piritale. No ja mainimata ei saa muidugi jätta seda grillpidu, mis seal järve ääres oli. Aga tegelikult ka Pirita jõe ääres. Paneb veel rohkem hindama seda, mis meil on. Oma koduaed, kuhu iga kell lõke teha. Mitte grillida ühiskasutatavas kohas. Seal, kus üks põletab kõike, mis kätte jääb, teine soojendab vorstikesi. Aga eks see pigem oli siin märkuseks selle kohta, et jooksmine ei olnud nö viimase peal pingutamine, vaid õnnestus jälgida ja vaadata, mis raja äärde jääb.

Kokkuvõttes siis pool 10 laupäeva hommikul start. Pool seitse pühapäeva õhtul Pirital.

Tihu Kevad

Mai viimasel päeval toimus traditsiooniline Tihu Kevad rännakmatk.

Spordiklubi ERNST oli taas rivis. Võistkondi rohkem, kui viimasel kahel aastal. Ehk usutavasti suudab see sündmus end siiski elujõulisena hoida ja jätkub.

Tore oleks. Väärt ettevõtmine. Üheskoos veedetud sportlik päev maastikul. Orienteerumine. Varjumine ja muud kaitseliitlasele olulised tegevused. Kontrollpunktid tegevustega, et oskused ning teadmised proovile panna. Ja väike võistlusmoment ka. Või veidi suurem kui väike :)   sest mis salata, oleme ikka mitu korda, kui mitte iga kord seadnud eesmärgiks võita.

Mitmetele teiseks jäämistele sai nüüd ajalooraamatusse võidu ka kirja  :)

P.s. ja kui kartsin, et hilisõhtuks olen nii väsinud, et keeruline on Meistrite Liiga finaali (lõpuni) vaadata, siis mäng ise oli paraku - eriti tulemuse poolest - pettumus ehk et võinuks vabalt (väsimusest) uinuda küll.