Laupäev, 27. aprill 2013

Ikka jalgpall

Teisipäev. Ausalt öeldes ei üllatanud, et Barcelona kaotas. Bayern on viimastel nädalatel/kuudel ikka palju kindlamat mängu näidanud. Vast nii suurt kaotust ei osanud ennustada. Samas see väga rõõmu ei pakkunudki. Esiteks üllatusmomendi puudumise pärast, aga teiseks asjaolu, kellele Barca kaotas. Kuidas peaksin Müncheni võidu üle rõõmustama?
Kolmapäev. 1:4 kaotus. Et eelmine õhtu oli seisu 4:0 pakkunud, siis tuli see ka kuidagi loomulikumalt. Ülearu kurvaks ei teinudki, sest Dortmund on viimaste aastatega ikka väga sümpaatse mulje jätnud. Kuidas meeskond on üles ehitatud, sealhulgas suur osa mängumehi ise eliitklassi mängijateks lihvitud. Teiseks olen kindel, et Real Madrid ei ole veel kaotanud :)  Pildilt meenutus ajaloost.


Laupäev. Debüüt kohtunikuna II liigas. Kõik asjad olid läbi mõeldud, ent ikkagi ei saa seda kordaminekuks lugeda. Mäng ise oli debüüdiks sobiv. Santos oli Kärdlast lihtsalt nii palju üle. Esimesel poolajal vist ainult ühel väljakupoolel mängitigi (veidi liialdades).
Jah, Santose kasuks võinuksin penalti määrata, aga tõlgendasin seda kui olukorda, kus pall otsis kätt ja see ei takistanud palli teed värava suunas. Lisaks ei näinud põhjust mängu selle algfaasis veelgi enam tapma hakata.
Teine poolaeg aga tuli millegipärast ebakindlus- hakkasin endas kahtlema mitme olukorra puhul ja ei olnud kindel kuidas seda tõlgendada. Samas oli väga hästi meeles Tutki õpetus, et pigem vale otsus, kui otsustamatus.
Optimistina leian, et tuleb veel ja veel vilistada, et kindlus saada. Ei saa tagasilöökidest end uppi lüüa lasta.

Neljapäev, 25. aprill 2013

Jüriöö

Teisipäev. Jüriöö jooks Kassaris.


I Emmaste kool, II Käina spordiklubi noored, III Kassari ratsamatkad.

Jooksin oma vahetuse ja et see oli vaid 500m, võtsin ka individuaalarvestuses osa. Vaid kaks tiimi (s.h enda õpilaste oma) jäid ette :)  Vist saab vaikselt jalad ikka liikuma juba.

Esmaspäev, 22. aprill 2013

Liigahooaeg

Esimene liigamäng. Valus 1:2 kaotus. Oleks pidanud kolme punktiga koju tulema, aga andsime viigi ka käest...
Isiklikus plaanis täielik jama. Ma ei saa aru, miks, aga jalad tõmbas ikka täitsa kangeks. Süüdista siis kunstmuru vms. Pigem iseennast, kuigi natukene olen ikka kevadel trenni ju teinud.
Eks rabedus tuli ka sellest. Kaitses muidu, arvestades vastase taset ja et Janno keskkaitses asju juhtis ja kontrolli all hoidis, oli kõik enam-vähem.
Ainsa positiivse asjana saan märkida resultatiivse söödu. Tegelikult läks pall veidi üle jala, ent jõudis ikkagi sihtmärgini ehk Stevenini.
Vastane tabas kasti joonelt löödud karistuslöögist. Keeras müürist mööda... Teine tuli kontrast, kus üks kutt oli meie kasti jõudnud. Ta sai tasakaalust välja viidud, kukkus. Karjuti, et penalti ja selle käigus jäi kaitse ka justkui seisma, mistõttu teine Toompea ründaja sai jaole ja põrutas tosina meetri pealt võrku.

Laupäev, 20. aprill 2013

Vile

Järgmiseks laupäevaks sain esimese määramise kohtunikuna mängu vilistada. Alustan kohe II liigast, III ja IV liiga jäävad lihtsalt vahele :)
Okei, eelmisel suvel sai Rahvaliigat ehk sisuliselt V liigat vilistatud, lisaks koolipoiste mängud. Aga see on ikka veidi teine asi.

Ahjaa, homme saab alguse liigahooaeg mängijana. Võõrsil FC Toompea vastu. Ja nädal peale seda kodus FC Haibaga. Mõlemat mängu ootan suure huviga. Teisele annab lisavunki juurde asjaolu, et koondises lahkumismänguks valmistuv Kristen Viikmäe liitus Haiba satsiga. Ehk on reaalne võimalus koondislase vastu mängida.

Kolmapäev, 17. aprill 2013

Jalgpall

Eile. Esimene trenn lasteaia poistega. Jõhker, kus neil on energiat. Niisamuti püsimatust. Korra oled kellegi poole seljaga, kui ta jõudnud juba ei-tea-kuhu. Täiesti teistsugune kogemus, ka paljunõudlik. Aga eks tuleb ise rohkem vaeva näha, et neile kogu aeg tegevust leida.

Muru. Lumi on kadunud, nüüd ootan pikisilmi, et muru ära kuivaks ja õue mängima saaks. Aga kus see kevad ikka pääseb.

Esmaspäev, 8. aprill 2013

Pildikesi Rumeeniast

Tallinna lennujaam. Olin igaks juhuks varem kohal. Tegin õiges väravas aega parajaks, kui saabusid teised. Nägin, et hakkasid otsima, milline see Hergo küll on. Et ise olin FB abil taustauuringut teinud, oli lihtne õigetele inimestele tervituseks käsi pihku visata. Eks neid inimesi, keda sotsiaalmeediast ei leia, jääb üha vähemaks. Olen märganud, et ka nö keskiga ja pensionieelikud jõuavad viimasel ajal üha sagedamini FB-sse.

Bukaresti lennujaam. Et maandusime ca 13 ajal ja kokkusaamine oli ette nähtud 1700, otsustasime lennujaamast linna poole liikuda. Tore üllatus oli kevadet kohata. Eestist tulles oli +10, lisaks linnulaul, rohelus ja lilled juba päris kevade moodi.

Nagu varahommikul Tallinnas taksojuht ütles- "Rumeenias on kõik taksod Daciad", nii enam-vähem oligi. Ja üldse oli linnapildis näha, mis marki auto on kohalik auto.

Bukarestist sõitsime Codleasse. Et vastu tulnud mikrobussis oli 16 kohta, projektis osalejaid aga 18, pidi kaks meist sõitma võõrustajatega. Üks Eugenia ja teine Stefanicega (loodan, et nimed said ikka õigesti). Et suurt kätemerd ei tõusnud ja et olukorda mitte naljakaks lasta, pakkusin, et sõidan Stefanicega. Õige otsus oli see. Esiteks sain kohalikuga rahulikult vestelda, sain väärtuslikku infot riigi ja ümbruskonna kohta, niisamuti ka ees ootavate päevade kohta. Lisaks jõudsime teistest üle 30 minuti varem kohale, mis andis võimaluse end rahulikult hostelis sisse seada (sh parim tuba valida) ja duši allgi ära käia. Oleksime veel varem kohale jõudnud, aga sõitsime läbi Brasovi- sealse piirkonna suurim linn. Tööstuskeskus. Miks me nii kiiresti edenesime, on see, et sohver lasi ikka päris hullu roolis. Ja nagu ruttu selgeks sain, siis seal on see üpris tavaline. Märksõnad: valge pidevjoone ületamine, ülearune kiirus kurvides ja ka maanteel, võidusõitjalikud möödasõidud.

Noored rumeenlased. Nagu aru sain, siis ülekaalukas osa noori soovib Rumeeniast ära minna. Õpitakse hoolega, et end Lääne-Euroopa tööturule nö sisse süüa. Ametlikku statistikat mul ei ole, aga kui kohalikke uskuda, siis Eesti olukord pole väljarände osas üldse hull, kui seda Rumeeniaga võrdleme.

Korvpall. Tutvusin itaallanna Fabianaga. Selline õbluke neiu. Ent tal on väga vahvad hobid. Esiteks mägironimine. Teiseks on ta korvpallikohtunik. Ja mitte niisama kohtunik, vaid vilistab Itaalia Serie B-s ehk meie mõistes esiliigas. Ei saanud vesteldes küsimata jätta, kas enese kehtestamisega poolsada kilo raskemate ja pool meetrit pikemate meestega raskuseid ei olnud. Fabiana vastas väga lihtsalt, käemärkidega. Esiteks tehniline viga. Seejärel sirutas käed rusikasse surutud sõrmedega üles. Mängust ära saatmine (= kahe tehnilise veaga). Konkreetne värk.

Keeleoskus. Üllatas meeldivalt, kuivõrd hästi kohalikud võõrkeeli valdavad. Inglise, prantsuse, hispaania, ka itaalia. Sealjuures pidavat nad hispaania keelt õppima kodus teleka ees. Telenoveelade kaudu, mida kohalikku keelde üldjuhul ei tõlgita. Samas prantslastel oli ikka väga muhe inglise keele murrak. Itaallased ka inglise keelt väga ei rääkinud. Et ma aga nendega palju suhtlesin ja nad omavahel itaalia keelt kasutasid, siis mingil hetkel hakkas tunduma, et hakkan juba seda keelt mõikama. Nädal-kaks veel ja olnuks itaalia keel selge :)

Kella keeramine. Nö tööpäevad olid seal päris pikad. Pühapäeval oli lisaks rahvuste õhtu, kus kõik riigid olid midagi endale iseloomulikku kaasa võtnud. Lagritsakomme, juustu, limoncellot, veini, šokolaadi jne. Eks siis istusime ka pikemalt. Esmaspäeva õhtul jalutasime tagasi ööbimispaika. Suure kiriku kell näitas ajaks 2000, mobiilid ja apteegi seinal olev kell väitsid aga et 2100. Siis meenus, et kella tuli ju keerata. Loogiline ka, mobiili uuendab end ise, aga kiriku kella pole nii kiiresti muuta jõutud. Rõõm, et see [kella keeramine] nii märkamatult oli mööda läinud. Vaat et nädal hiljem Hiiumaal selgus, et kell on ikkagi suveajale keeramata.

Müncheni lennujaam. Lufthansa ala on üks tore koht- piiramatult tasuta kohvi või cappucinot vms. Eriti hea variant, kui oled öö läbi magamata olnud ja sul on neli-viis tundi vaja seal lennujaamas viibida.