Esmaspäev, 31. juuli 2017

Puhkus

Tänasest algab tõeline puhkus. Kaheks nädalaks kõigest eemal.
Et Makedoonia asub kaugel ja seega saab üksjagu tunde bussis istudes veedetud, püüdsin viimastel päevadel sportlik olla. Eelmise aasta Tour de Hiiumaad ei hakanud küll kordama, aga näiteks eilse liigamängu kohtunikuks Kärdlasse ja sealt tagasi sõitsin rattaga. Laupäeval mängisime rahvaliiga jalgpalli turniiri ja pealelõunal tegin lõdvestava rattaotsa. Reedesse peale kergejõustiku rohkem ei mahtunud :)

Aga nüüd siis tõesti. Puhkus algab. Õige puhkus. See tähendab, et päevad, kus sa ei pea kella üldse vaatama. Kus kohati ei pea mitte midagi tegema. Ilmselt ei pea vahepeal isegi mõtlema :)

Püüan sotsiaalmeediast ja netist ka võimalikult suure ringiga mööda astuda. Ilmselt Instagrami mõne pildi laen. Ja ahvatlus on kergejõustiku MMiga ikka ka kursis olla.

Arengutase

Kohati oleme taasiseseisvunud riigina lausa seitsmepenikoormasaabastega arenenud läänemaailmale, heaoluühiskonnale järele hüpanud. Teatud valdkondades või mõnest riigist koguni ette rebinud. Ent kui vaatan ja kuulan, mis on sügiseste kohalike omavalitsuste valimiste peateema pealinnas, siis see päris sellesse mustrisse ei sobi. Fookuses ei ole linna arengusuunad (Tallinn ei ole ju veel valmis, ega ju Ülemiste Vanake?), vaid kas Savisaar kandideerib või mitte, kas ta kandideerib erakonna või valimisliidu nimekirjas. Ja nii mitu kuud järjepanu. Naljakas, kuidas meediaga mängitakse ja meedia selle ohvriks läheb (või tõesti ajab ainult loetavuse klikke taga?). See, kas isake tsaar jätkab või mitte - ja miski muu pole oluline - sobituks natukene teise valitsemisvormiga riigile.

Pühapäev, 30. juuli 2017

Kergejõustik

Reedel osalesin kergejõustiku meistrivõistlustel. Esiti pidin kaasa tegema kahel alal, kuulitõukes ja odaviskes. Et aga ilmaolud soodsad olid, lisandus eksprompt veel paar starti.
Tegelikult läks päev korda juba esimese alaga. Ausalt üles tunnistades olen suve jooksul kaks korda kuuli kätte võtnud ja tõuganud. Ilmselt sealt siis uus isiklik tippmark sündiski :)  10,57 ja hõbemedal. Ilmselgelt oli Edgari kuulikaar püüdmatus kauguses, ent teised, endast hoopis turskemad kutid õnnestus sentimeetritemängus seekord selja taha jätta.
Võrreldes tulemusi- alates 2014.a. olen kergejõustiku MV-st osa võtnud-, siis kahel esimesel aastal lendas raudmuna üheksa ja poole peale. Möödunud aastal sain kümne meetri piiri kätte. Nüüd on siht 11 peal :)
Tõukamise vahele jõudsin kaks kaugushüppe katset teha. Alad toimusid paralleelselt. Pakust jäi (kõrvaltvaataja sõnul) vähemalt paarkümmend sentimeetrit puudu ja 5,12. Samas ei saa öelda, et see minu jaoks mingi katastroof oleks. Seda ala ei ole ma kunagi liiga hästi osanud ja rekord on ehk pool meetrit enam. Kui sedagi. Ja kui vaatan nelja aasta tulemusi, siis on see täiesti keskmine resultaat.
Õnnestunuks saan pidada ka sprinti. Tulemus 12,1 on täpselt sama, millega 2014.a. maakonna meistriks tulin. Ja kui keskkooli ajal õnnestus 11,8 (võib-olla ideaalis saanuks veel paremini, aga tegelesime peamiselt pallimängudega ja kergejõustiku maakondlikel võistlustel osalesime harva) joosta, siis n-ö täiskasvanuna ja Hiiumaal joostuna on see minu tippmark.
Vahva oli end ka tänase saare kiireima kutiga võrrelda. Marcuse 11,3 tähendas, et ta kadus ruttu eest ära. Samas Marko oli finišijoonele jõudes üsna lähedal. Seega kolmas koht.
Nendesamade kuttidega õnnestus 4x100 joosta ajaga 47,1. Loomulikult isiklik rekord :)  Ei ole seda võistluse korras vist enne jooksnudki. Teatevahetused olid kindla peale ehk sinna jäi mitmeid kümnendikke, samas pulk sai edasi antud ja võit koju toodud.
Viimase alana oli odavise. Vaatasin ka varasemate aastate tulemusi. Kui esimest korda lendas oda pea 34 meetrit, siis kahel järgmisel korral alla 32. Kevadel külavõistluses viievõistluses õnnestus 35,50. See oli reedeni ka isiklik tippmark. Tehniliselt saaks kindlasti paremini, aga lõpuks maandus oda 36,39 peal. Ja kuigi see tähendas, et 13 sentimeetrit jäi medalist puudu, siis kurb ma polnud. Sest sündis ju rekord. Ja pronksi sai endine õpilane ning omakülapoiss Jaan-Martin. Tean, et talle meeldib see ala isegi rohkem kui mulle ja teeb rõõmu, kui tal hästi läheb.

Pilt

Neljapäeva õhtul tegelesime sellega.


Pean nentima, et ega ma vasikavaimustuses sellistest asjadest- fotosessioon- pole. Aga Reet S. toodang on esimeste jagatud piltide näol täitsa kena.

Pühapäev, 23. juuli 2017

Folk

Nii umbes kümnendat aastat panustasin Hiiu Folgi toimumisse. Arvestades, et seekordne oli järjekorras kolmeteistkümnes, siis pole paha.
Seekordne läks lihtsamalt, kuna olin rakkes üsna vähe. Just nagu esimes(t)el korral/kordadel. Ja täiesti võimalik, et see jäi ka viimaseks korraks. Mitte, et sellest oleks nii suur vastumeelsus tekkinud- eriti kuna olen väga lähedalt näinud ja kogenud arengut korraldusliku poole pealt. Aga igal asjal on oma aeg. Lisaks olen aastaid panustanud ühte ja sama moodi. Turvatiimis. Tõsi, algaastatel tähendas see, et enam-vähem kõik, mille jaoks eraldi inimesi polnud ja mis jõudu vajas, tuli ära teha. Nüüd puhtalt ala valvamist ja autode parkimist.

Aab

Kaks kohtumist riigihalduse ministriga.

Esimene möödus üsnagi töises-asjalikus meeleolus. Teemaks maakondliku arenduskeskuse tulevik seoses haldus- ja riigireformiga.
Teine oli vormilt kohtumine omavalitsusjuhtidega. See oli värvikam. Oli tõepoolest konstruktiivseid küsimusi, ettepanekuid. Aga ka huumorit (millest ehk kõik küll ühtemoodi aru ei saanud).
Mis meelde jäi. Ilmselt saan nüüd täpsemalt aru, mida siin vallavanema rollina nähakse ja miks see ametikoht nii vajalik on. Koguda kohapeal toimuva osas info kokku ja siis minna järgmise tasandi kohtumisele, kus rääkida, mida kõike mina ära teinud olen.
Kaks näidet. Noorsootöö hindamine. Et olin ise komisjonis, kes seda Emmastes läbi viis, siis tean täpselt, milline oli TP panus. Või mis panusest me rääkida saame, kui ta oli ainus, kes ei osalenud ühelgi koosolekul, ei saatnud komisjonile ühtegi ettepanekut. Aga sel teemal sõna võtma on spetsialist.
HITSA projektitaotlus. Töötades koolis, tean täpselt, millal ja kes avastas, et Emmaste on taotlusvoorust välja arvatud. Tean ka seda, et TP jaoks oli see esialgu üllatus. Aga sõnavõttudest ilmneb, kuidas just tema selle avastas, korda ajas ja nüüd silma peal hoiab. Jutupaunik.
Austan Toomast ettevõtja ja põllumehena. Ja kui me ka maailma/Eesti elu toimimisest erinevalt aru saame, siis ma ei pea temaga nõustuma, küll aga jätma talle võimaluse eriarvamuseks.
Samas ei ole minu meelest õige ajada rolle sassi. Ehk et kohtumisel ministriga, kus esindad valda, ei peaks hakkama rääkima oma probleemidest põllumajanduses.
Omar seevastu tõi välja seda, millele ka ise olen tähelepanu juhtinud. Ehk et väikevaldade peamine probleem ei olegi jätkusuutlikkus praeguste ülesannetega (teine asi, kui lisandub uusi ülesandeid, mida riigireformiga ju plaanitaksegi) toimetuleku mõttes. Küsimus on (varumeeste) pingi pikkuses. Ja nagu Omar viitas, siis kohapealsest ajupotensiaalist annab kõige paremini aimu see, kas järgmise nelja aastaga suudetakse osavallale sisu anda.

Kolmapäev, 19. juuli 2017

Kohus

Tuli ametlik teade, et valla kaebust sundliitmise tühistamiseks arutlusele ei võeta ning esmast õiguskaitset kohus ei kohalda.
"Vaidlusi õigusloovate aktide põhiseaduspärasuse üle lahendab riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses.
Kuna kõnealuste vaidluste lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, siis ei saa kohus kohaldada ka esialgse õiguskaitse abinõusid," vahendab ERR.

Pean tunnistama, et juunikuu volikogu istungil hääletasin ainsana seitsmest kohtusse mineku vastu. Ma toetasin kevadel sundliitmise vaidlustamist vabariigi valitsuse vastu. Muudmoodi ei saanukski, kui rahvaküsitlusel valdav enamus seda soovis. Ent arvestades VV vastust, riigikohtu eelmise aasta lahendit haldusreformi kui sellise kohta, kohtukulude suurust ja meie vastuargumente, siis kohtusse minek ei tundunud kuidagi mõistlik.
Loomulikult - ükski advokaadibüroo ei ütle, et see on perspektiivitu. Neil ju arve jookseb, hindas Põlva maavanem Igor Taro kohtusse minekut.

Aga pean tunnistama, et kõige enam kallutas mind kohtusse mitte minema perspektiiv tuleviku osas. Jah, kui vaadata asja selle mätta otsast nagu seda teeb vallavanem või ka mitmed volikogu liikmed, et kümne aasta plaanis suundutakse pensionile ja kaugemat tulevikku justkui polekski olemas, siis tõesti, miks mitte.
Mina noore mehena püüan aga kaugemale vaadata. Valitsemisperioodi alguses meeldis mulle tulevikuvaade. Oli tunda ärevust ja samas soovi tegutseda, sest võim vahetus. Eriti meeldis Gustavi suhtumine ja et vaatasime suurt pilti, unistasime suurelt.
Kui aga loete volikogu protokolle, siis ehk saate isegi aru, milline kuhtumine on toimunud...

Kurdetakse, et ainult kolm inimest siit piirkonnast pääseb suurde Hiiumaa volikogusse. Mina leian, et see on tervitatav. Tekib eluterve konkurents. Vajadus end pidevalt tõestada ja reaalselt panustada, sest muidu koputab järgmine uksele. Kui vaatame praegust seisu, siis valimised võitnud (just, võitnud!) nimekiri on end ammendanud. Ehk kui neist keegi veel loobub, siis pole asendajat võtta. Teine valimisliit astus tervikuna tagasi.
Tähtis polegi kvantiteet vaid ikka kvaliteet.
Ma ei peagi oluliseks, et siit oleks võimalikult palju inimesi Hiiumaa volikogus esindatud vaid et need, kes seal on, ka panustaks. Eelnõud läbi töötaks. Sõna võtaks. Ettepanekuid teeks. Julgeks ka vastu hääletada.

Aga konkreetsemalt.
Alustan tänasest päevast. Kui vaatan maksuameti andmeid, siis Emmaste vallale on kolm kuud järjest üksikisiku tulumaksu laekunud vähem kui 2016. aastal. Me ei ole enam isegi +3% graafikus.
Sel ajal kui teised hoogsalt teetöid teevad, ei ole meil isegi hankematerjale volikogule või majanduskomisjonile saadetud. Juunikuisel komisjoni istungil ma midagi arukat ses osas ei kuulnud, ainult vabandused miks ei saa nii või miks ei saa naa, aga miks näiteks Pühalepa ikkagi sai. Ja vallavanem viitas, et Hiiu vald küll ei saa. Aga näed, teetööd toimuvad.
Teatud isikute suur soov oli eelarvestrateegiasse ja ka käesoleva aasta eelarvesse sisse suruda Sõru Sara ehitamine. Kogumaksumus kaugelt üle paarisaja tuhande. Aga ma ei hakanud nimme norima, et selle ettevalmistamisega, rääkimata realiseerimisest, jänni jäädi. Ehk praeguseks ei ole mingeid ettevalmistusi. Majanduskomisjonist käis läbi ettepanek teha eelarvemuudatus ja see investeering edasi lükata. Samas sama kuu ehk juunikuu volikogu istungisse seda mõtet ei toodud.
Kui me peame uue bussi soetamist vallale suureks töövõiduks või saavutuseks, siis ma tahaks lihtsalt naerda. See on lihtsalt suurem investeering, milleks volikogu otsustas tuleviku arvelt laenu võtta.
Töövõidud võiks olla projektid, mille kaudu midagi olulist vallas ära teha saaksime. Aga nö võõrast raha pole meil õnnestunud valda tuua. Jah, allasutused on teinud tragi tööd, nemad seda suudavad, suuremas või väiksemas mahus. Vald tervikuna on hätta jäänud. Kasvõi Sõru Sara puhul laideti üsna kiiresti maha minu volikogus välja käidud mõte teha seda projektiraha kaasabil.

Mulle meeldib Emmaste. Meeldib Emmaste vald. Ja ma ei saa öelda, et see piirkond oleks jätkusuutmatu. Isegi valla kohta mitte. Ent meil jääb puudu ajupotensiaalist. Selles mõttes potensiaalist, et oleks erialaspetsialistid võtta, et oleks piisav hulk, kes sooviks ja tahaks ja oskaks ka vabatahtlikuna kaasa mõelda.
Mäletan 2013. aasta sügist, kui valimised läbi olid ja vaja oli vallavanem paika saada. Asjalikud inimesed ütlesid järjest ära ja tuli leppida sellega, kes üle jäi. Olen ka volikogu töö kvaliteedi osas kriitiline olnud.
Usun, et Hiiumaa valla kokkulepitud süsteem, osavaldade süsteem on mõistlik lahendus. Kohalikud asjad vaadatakse ja aetakse korda kohapeal, suuremad arengud lepitakse kokku ühisel, ülesaarelisel tasandil. Ja kui inimesed on minu käest küla vahel küsinud, et mis saab või ka avaldanud mõtet, et Emmaste vald kaob ära, siis tegelikult jäävad olulised teenused kohapeale. Jääme ilma vallavanemast. Seega võidame 30-40 tuhat eurot + sõidukulud iga-aastaselt olulisemate asjade jaoks. Jah, vallasekretäri ning finantsjuhti ei ole ka igasse osavalda vaja. Aga kui mõelda, siis tegelikult ei ole meil neid ka praegu siit piirkonnast leida õnnestunud. Niiöelda laename neid Kärdlast ja Käinast.
Aga sekretär või asjaajaja või mis iganes ametinimetus olema saab, jääb vallamajja ehk osavalda alles. Niisamuti kõige olulisem ehk sotsiaaltöö. Ja siin ma näen isegi arengut. Viimaste teemade raames kasvõi selles, et ülesaareliselt kaks lastekaitsespetsialisti palgata ja seeläbi sotsiaalnõuniku koormust vähendada, või täpsemalt, laseme tal oma eriala asju selle arvelt enam korraldada.
Spetsialiseerumise vajadusest või spetsialistide olemasolust veel üks näide. Detsembris lõppes kooli direktori neljakuune katseaeg. Selle raames toimunud vestlusel avaldas vallavanem, et ei ole tööga rahul ja tema sõnul ka kooli töötajad ega lapsevanemad ei ole sellega rahul. Samal päeval pidi toimuma kriisikoosolek, et kuidas edasi. Kokkukutsutud komisjon oli vallavalitsus. Tublid inimesed kõik. Aga kuidas saab põllumeestest-teeehitajast koosnev kogu sisuliste haridusküsimuste üle otsustamata hakata? Oleks siis et mõni eriala inimene oleks ka kutsutud. Ja kui küsisin kooli töötajatelt ja hoolekogult kirjalikku tagasisidet ning pühapäevase päeva jooksul suurema enamuse laste vanemate kodudest läbi sõitsin, siis saadud info rääkis risti vastu sellele, mida vallavanem ütles direktorile. Justkui võluväel lahenes see asi siis.

Kõige hullem, mis praegu juhtuda saab, on segaduste jätkumine. Ma austan Allar Jõksi. Meeldib tema otsekohesus ja sihikindlus. Aga praegusel juhul on tegemist pigem lastelt kommi ära võtmisega. Või täpsemalt rumalatelt raha võtmisega. Ja see pole nende rumalate enda raha isegi. Ehk kui kohtusaaga on perspektiivitu, siis ainus, kes aasta aega nii jämmida soovib, on jurist.
Riigikohus on otsuse teinud. Valitsus samuti. Kaebuseid ei võetud menetlusse. Ehk oleks nüüd lõpuks aeg tuleviku arengutele mõtlema hakata?

Kolmapäev, 12. juuli 2017

Kihnu

Nädalavahetusel osalesime Kihnu mere peol. Peaeesmärk: esinemine. Aga programmi mahtus palju muudki.
Esiteks oli huvitav tõdeda, et tagasi sõiduks pandi meie tarvis lisalaev liikuma. Mitte et autod poleks peale mahtunud (silma järgi vaadates polnud sellega ei minnes ega tulles probleemi), aga just inimesed. Kihnu Virve ehk laeva eeskirjad lihtsalt ei luba rohkem korraga pardale võtta. Seega saar oli rahvast täis.
Samas kohalikul transpordil olid eri reeglid. Taksod ehk kastiautod, millega seltskondi sõidutati, võtsid peale kas täpselt nii palju, kui kohti oli (ja seda rohkem auto kandevõimest tingituna) või nii palju kui mahtus. Meie seltskondki sai kastis sadamast koolini ja tagasi sõita.
Ja kogu selle seltskonna seas torkasid ikka (kas alati kõige eredamalt, kui värve silmas ei pea...) kohalikud silma. Oskavad enda kuvandit hoida. Nii näiteks sõidutasid turiste peaasjalikult naissohvrid, lisaks liiguti ringi mootorratastel ja kohalik rahvariideseelik oli pea igal naisel jalga tõmmatud.
Lisaks sellele, et masinliiklemist vähe oli ja jalakäijal päris mõnus liikuda, olid ka teeperved hoolitsetud. Ehk veidi enam kui kahekilomeetrisel lõigul sadamast keskusesse, kus kool-kirik-muuseum-kultuurimaja, olid pidevalt prügikastid tee ääres. Kui see ka kogu sodi maha jõudmist ei takista, siis piirab seda ja näitab, et hoolitakse. Niisamuti olid kaunid ja korras metsaalused.
Et me jõudsime saarele poole üheks, aga esinemine oli peale kaheksat, siis tuli päev sisustada. Peale majutamist liikusime tagasi sadamasse. Peomelu oli soliidselt rahulik. Mitte inimtühi, aga mitte ka masside liikumine. Kes tegi Järsumäe Virvega pilti, kes võttis päikest. Telgi all istusid kövemad peolised (ilmselt reede õhtust saati), kes sooja ilmaga loogilisena tunduva kalja asemel haljast kummutasid. Ilmselgelt neid õhtuse programmi ajal enam näha polnud.
Meie panime end aga ka jõuvõistlusele kirja. Ehk Segajate kuueliikmeline esindus, kes pidi siis õllekasti aja peale hoidma, sõudeergomeetriga kolm kilomeetrit läbima, sangpommi rebima ning köit tõmbama. Tugevas konkurentsis tugev neljas koht nelja tiimi seas :)
Esinemine oli esmakordne juhus meil, kus tuli jutti pool tundi tantsu vihtuda. Isiklikust plaanist vaadates, võhmale ei kiskunud, aga sammud võiks küll paremini meeles olla :)
Huvitava vahepalana kutsuti üks paar meie seast jahi vöörile tantsima.

Reede, 7. juuli 2017

Volikogu

Ajakirjanduslik uurimus ehk seoses ühe tulevase looga vaatasin Hiiumaa vallavolikogude aktiivsust.

Emmaste volikogu on pidanud juuni lõpu seisuga 47 istungit. Praegu volikogus oleva üheksa liikme osalemine selle töös on allolevas tabelis välja toodud. Protsendi arvutamisel on arvestatud inimese võimalikku maksimaalset istungite arvu. See on erinev, kuna alumised neli on asendusliikmed.





Osalusprotsent volikogu istungitest





Ülo K

0,98
Kristi U

0,74
Gustav K

0,53
Maido R

0,74
Hergo T

0,94
Vahur L

0,82
Katrin H

0,70
Tiit L

1,00
Triinu P

0,60

Teisipäev, 4. juuli 2017

Suvi

Möödunud nädalal võtsin vihmavabadel päevadel aega, et vanemate pool puid kuuri vedada. Vot see on puhkus! Või vähemalt korraks jõudis tekkida tunne, et nüüd ongi suvepuhkus alanud. See tähendab - võimalus igasuguste kellaajaliste kohustusteta oma päeva sisustada.
Teisipäeva õhtul osalesin Hiiumaa spordiliidu üldkoosolekul. Sealhulgas valiti uus juhatus. Eks mul oli huvi ka ise sinna pürgida. Üllatuseks pälvisin valimistel suurima toetuse häälte näol.
Reedel sõitsin linna, et laupäeval kergejõustiku mitmevõistluse superliigas kohtunikuna tegutseda. Kui õhtul pidi koolitus olema, siis ilmselgelt midagi sellist ma ei oodanud. Ehk asi oli väga konkreetne ja lühikese kestusega. Ilmselt alade vanem- ja peakohtunikud on nii kogenud kalad, et polnud mõtet kõike läbi rääkida. Ise läksin sellise tasemega võistlusele just huviga kogemusi koguda. Näha ja vaadata, kuidas ideaalis võistluseid korraldama peab. Siin kodusaarel on ilmselt (suurimaks) takistuseks inimressursi puudumine.
Reede õhtul ulus mõnus tuul ja aeg-ajalt pakuti vihmagi. Laupäeval oli lihtsalt jahe ja tuuline :)
Samas meie elasime selle üle. Võistlejad samuti suurt probleemi sellest ei tekitanud. Publikul oli ilmselt kõige ebameeldivam. Sellel vähesel publikul, kes üldse kohale tuli... see oligi negatiivseim üllatus - et huvi niivõrd väike on.
Pühapäeva alustasime aga rongkäiguga. Segajad kaasati noorte laulu- ja tantsupeole. Rongkäigule silte hoidma. Vahva oli.
Laulupidu ise jättis aga kahetised muljed. Ühest küljest loomulikult- rahvuslikud laulud ja meie riigi tähtsündmus, eriti kui arvestame, et Eesti peaülesanne Põhiseaduse järgi on kultuuri hoida ja edasi kanda. Teisalt aga suhteliselt kitsad olud (kas laiutati või oli parkimiskorralduses arenguruumi, keeruline hinnata) ja ülbed inimesed. Nii nagu Ermo ütles - kui hümni ajaks püsti tõusid, siis uuesti istuda ei saanud, sest kaks inimest oli juba sinu istekohale tagumiku toetanud.