Teisipäev, 30. august 2016

President

Eile oli presidendivalimiste esimene voor Riigikogus. Läks ootuspäraselt. Välja arvatud asjaosaliste analüüs.
Mulle meeldiks küll, kui president oleks oma valla mees. Ent ma ei saa kuidagi pahaks panna, kui on parlamendisaadikuid, kes temasse ei usu. Niisamuti ei tohiks tõlgendada seda, kui teise erakonna kõik liikmed ei tule sinu selja taha, umbusaldamisena või rääkida usalduse vähenemisest. Minu silmis see just tõstab usaldust, kui riigikogu liikmed on piisavalt targad ja sirgeselgesed, et selliste persooni-valimiste juures oma peaga otsuseid teha. Sestap ei saa ma aru ka oravate käilakuju Jürgeni mõttest nimetada teise valiku teinud saadikuid reeturiteks. Nad ei ole ju sinu orjad, et ise mõelda-otsustada ei tohiks. Ja nii nagu ma olen aru saanud, esindab Jürgen liberaalse maailmavaatega parteid. Isikuvabadus, otsustusvabadus, sellised märksõnad peaks sellega vist kaasas käima?
Ehk minu jaoks positiivsed arengud. Sest kui me räägime usaldusest või selle taastamisest/tõstmisest, siis ei tohiks tegeleda tagatoakokkulepetega.

Nädalalõpp

Ei saa öelda, et nädala lõpus suurt askeldanud oleksin, aga uni oli pühapäeva õhtul õige magus. Kohe nii magus, et näiteks presidendikandidaatide debatist- mis algas poole kümnest- nägin vaid ühte, paariminutilist lõiku. Ja kogu selle aja rääkis täis vaid üks mees. Üks vuntsidega mees.
Varajane uinumine tähendas ka varajast ärkamist. Kella nelja ajal, võib-olla tsipakene varemgi, tegin silmad lahti. Kuulasin vihmasadu, proovisin uuesti uinuda. Ei õnnestunud.
Aga reedel olin pool päeva tööl. Siis lõunapaus ja Kärdlasse jalgpallimängu vilistama. Iseenesest ei olnud viga. Teistpidi, eriti arvestades, et püüan endale kõrge lati seada, ei saa ka rahulolust rõkata. Aga suuri prohmakaid reeglitest lähtudes polnud. Küll ei saa ma vahel aru, mis eeskuju annavad treenerid noortele. Sedapuhku külalistiimi treener, kes ühel hetkel hõikas poistele, et ärge kohtunikku tähele pange. Milliseid väärtushinnanguid sa sellega edasi annad? Isegi kui kohtunik sel hetkel eksis ja sinul kui treeneril oli õigus. Ja kui sa pead vajalikuks niimoodi hõigata, siis miks ma ei kuule sellist repliiki olukorras, kus kohtunik sinu tiimi kasuks eksis? Või kas sinu tiimi kasuks ei saagi eksida - kui on sinu pall, siis on kohtunikul alati õigus?
Ma ei saa üle sellest, et laste- ja noortespordi juures ei tohiks võit primaarne olla.
Mängult aga liikusin laagrisse, tehes kiire vahepeatuse kodus. Senisest erinev kogemus. Sattus nii, et kuigi tegemist oli hiidlaste suvise suurlaagriga, oli lõppkokkuvõttes külalisi rohkem ja pigem oli nii, et pealinlased korraldasid hiidlastele laagrit. Samas sai aimu, mida ja kuidas on võimalik suurema ressursi korral, eelkõige just inimressursi, teha.
Laupäeval lippasin juba ennelõunal minema. Külade päevale. Tantsima ja haldusreformiteemalisele arutelule, mis kenasti kahe tantsuetenduse vahele päevakavas sattus.
Siis uuesti kodus kiire riiete vahetamine ja tagasi laagrisse. Et siis pühapäeval ennelõunal taas minema lipata. Sel hommikul tuli küll tegusam olla, sest spordipäeva raames pandi ka juhid võistlema. Sealt siis taas jalgpallimängule. On ikka vahe sees küll, kas vilistad noormeeste mängu, kus oled üksi platsil, silmitsi 22 mängija ja treenerite-lapsevanematega, või meeste mängul, kus sul on abiks äärekohtunikud. Mäng ise oli üsna ühte auku, 10:2 skooriga, et see avaldas mõju ka üldisele meeleolule platsil. Ehk vist õnnestus mäng kontrolli all hoida. Kuigi kripeldama jäi paar võimalikku penaltiolukorda. Suures plaanis ei muuda see midagi, kas võit tuli 10:2 või olnuks 12:2. Samuti pead vähemalt 100% kindel olema, kui penalti määrad. Aga siiski, vähemalt kaks fifty-sixty olukorda oli veel. Seda enam pakkus üllatuse kohtunike määraja liidust, keda vaheajal kohtasime ja kes oli tulnud meie tegevust vaatlema. Kui poolajal oli jutt pigem õpetussõnade poole kaldu, siis isegi imestasin mängujärgse kokkuvõtte üle. Koolipoisina saanuks nelja kätte ja neli on ju hea.

Neljapäev, 25. august 2016

Volikogu

Suvepuhkus läbi ja 35. istung peetud. Ilmselt tuleb peagi ka erakorraliselt kokku tulla, kuna väga suuri lootusi sellele panna ei saa, et EV President parlamendisaadikute poolt valitud saaks. Seega tuleb ka meil valijamees valida.

Aasta lõikes jätkame tulumaksu osas +5% graafikus.
Samas kesksed teemad olid täna istungi lõpus. Ehk otsus haldusreformi seaduse vastu riigikohtusse pöörduda. Häältega 6-1 seda ka teha otsustasime. Põhiargumendid on 5000 elaniku kriteerium, millel puudub selgesti mõistetav  ja seaduslik alus; sundühendamine kui kohaliku omavalitsuse põhiseadusega tagatud otsustusõigusest üle sõitmine; ebavõrdne kohtlemine sund- ja vabatahtlikult liituvate valdade toetuse osas, mis on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.
Pikemalt läks ka aruteluga liitumisläbirääkimistest kolme valla vahel. Vastuolusid ei olnud, küll analüüsiti eri tahke. Ja selge on ka see, et vaatamata seaduse vastu kohtusse pöördumisele minnakse liitumisläbirääkimistega edasi. Eelkõige kuna praegusel hetkel peame lähtuma sellest, et haldusreformi seadus on sellisel kujul kehtiv ja et kolme valla esindajate vahel on seni üsna hea üksteisemõistmine olnud.

Esmaspäev, 22. august 2016

Sport

Kuigi reisil olles sai end aeg-ajalt liigutada ka, siis pikk istumine bussis jättis ikka oma jälje. Tagasi koju jõudes oli justkui vihmaperiood savannipiirkonnas- mitme kuu sadamata sademed jagati nädala jooksul välja. Nii on raske motivatsiooni leida, et end liigutada. Õnneks on sõbrad, kes vahel ikka hädast välja aitavad. Samas toimusid olümpiamängud ehk elasin süsteemitu unegraafikuga.
Igal juhul kui laupäeva õhtul rattaringi tegin, siis oli tunda, et ammu pole sadulas olnud ning toonus on jalgadest kadunud. Ise kuhugi puhkusele sõitnud? Üpris keeruliselt kulges sõit, isegi tuulevaikuses. Samas jooksutas see jalad ja organismi justkui veidi lahti. Ehk eile oli juba parem liikuda. Isegi õrnas vastutuules.
Tean et nüüd tuleb tegus ja mitmekülgne nädal, aga oluline on füüsiliselt samuti aktiivne olla. Esiteks jaksab siis ka vaimutööd rohkem teha. Ja ma ei saa ju kehalise kasvatuse tundi minna, kui poistest halvemas vormis olen :)

Kool

Tänasest peaks nö päris tööaasta pihta hakkama. Puhkus sai küll juba pea nädala eest läbi, ent esimesed päevad olid nii nagu ikka, rahulik hoovõtt.
Kui kõik läheb nii nagu kokku lepitud, peaksin täna uuele töölepingule alla kirjutama. Seoses muudatustega kooli juhtimises toimuvad ümberkorraldused ka asutusesiseselt.
Lihtsamalt kulgeb minu jaoks vahetus/muudatus tundide osas. Nagu juba paar aastat olen öelnud- ei tule minust inglise keele filoloogi ega õpetajat. Nüüd saan viimased selle aine tunnid üle anda. Vastu natukene ajalugu ja ühiskonda. Tundub hea tehing. Lisaks muudatused kehalise kasvatuse osas. Iseenesest võinuks siin asjad samamoodi jääda, kuna endal oli/on lust seda ainet anda ja ka tagasiside teiselt poolelt polnud hukkamõistev. Aga olgu sellega. Põhimõtteliselt saan argumentidest aru, miks nii.
Ja laiemalt vaadates on see seotud ka suurema ümberkorraldusega, asumaks huvijuht-majandusjuhataja kohale. Mis tekitab ausalt öeldes veidi kõhkluseid. Näiteks, et kas nii väikese koormusega on võimalik kõik ülesanded viisakalt ellu viia. Või et vähemalt majandusjuhataja poole pealt pole ülearu kogemusi. Teisalt annab see vabamad käed õppimaks samaaegselt ülikoolis, kuna kellaajaliselt siduvaid kohustusi (nt ainetunnid) on vähem. Ja et olen ju soovinud kooli, laiemalt valla hariduselusse panustada, siis see on konkreetne väljund. Eks näis, kuidas asjad sujuma hakkavad. Kui sellest ei piisa, et ise endast parima annad, siis ei ole midagi parata ning alati on võimalik tehtud muudatused ümber vaadata.

Neljapäev, 18. august 2016

Kes korra eest hoolitseb?

Laupäeval tegime jooksuringi ning pärast vaatasime spordiobjektid üle. Ühe prügikorvitäie korjasime taarat, millest suur osa - ilmselgelt jõumeeste poolt - lömmi astutud. Aga ka pudelikorke ja muud sodi sealt, kus neid olema ei peaks.
Poisid tagusid samal ajal staadionil vutti. Mistõttu mul oli seda sodi korjates täitsa häbi. Mitte seepärast, et mul oleks häbi sodi maast üles korjata. Oh, ei! Võimalusel teen seda alati, vaatab keegi või mitte. Aga et see jamps seal üldse vedeles, ja ilmselgelt mitte esimest päeva... Kuna noored seal liiguvad, on tark neile eeskuju anda ning väärtushinnanguid arendada, mistõttu heakorra eest hoolitsemine on väga oluline.
Tean, et vahepealsel ajal võõrustati kahte laagriseltskonda. Mis on väga tore. Spordiväljakutel ongi mõte siis, kui neid kasutada.
Küll näen ma, et meil on puudujääke selliste asjade korraldamisel-koordineerimisel. Sestap saatsin ametliku arupärimise vallavanemale. Et kas ja kes selliseid asju korraldama peab, kelle ülesanne on järelvalvet teostada ja korra eest vastutada.
Minu loogika ütles, et asjaga läheb aega, enne kui vastuse saan. Aga vastus tuli kiiremini, kui oodata oskasin. Tõsi, teisel kujul ja teiselt inimeselt. Nimelt helistas mulle E., kes on ühe spordibaasis toimunud laagriga seotud. Et tema sai valla ametnikult kirja, koos temapoolsete kommentaaride ja tõlgendustega, ning et miks ma neid süüdistan. Põnev, põnev.

Teisipäev, 16. august 2016

Kodu

See on hea, et puhkusega sai akud korralikult täis laetud. Sest igav ei ole kodusaarel olnud.
Pühapäeval olin taaskord jalgpallikohtuniku rollis. Jooksvalt olen ühe korteriühistu teemaga tegelenud. Esmaspäeva mahtus Rootsist tulnud ja teaduslikku uurimistööd tegeva aafriklasega kohtumine. Täna oli ühinemisläbirääkimiste koosolek. Lisaks ühtekomateist siit ja sealt.
Esmaspäeval olin kenasti töökohal. Olgu, olin seal juba reedelgi käinud, arutamaks oma rolli uuel õppeaastal. Tõenäoliselt, vähesel määral igal juhul, on teatud muudatused ees ootamas. Eile vaatasin aga üllatusega, et tegelikult kestab minu puhkus ametlikult homseni. Ilmselt oli kooliigatsus nii suur, et juba enne puhkuse lõppu tööle ruttasin.

Esmaspäev, 15. august 2016

Ungari

Ausalt öeldes on üsna harva võimalus ette planeeritult end kümneks päevaks kõigest välja lülitada. Ja puhata! Omaette puhkus on juba see, kui oled eemal televisioonist, raadiost, internetist ehk meediast. Harvad telefonikõned, ent ei ühtegi teadet saabunud meilist või kiirsõnumist.

Aga just selline võimalus mul oligi. Reis Ungarisse, Mako linna, tantsufestivalile. Mis ei kujunenud siiski puhtaks ja selgeks põhiroaks, vaid üheks maitsvaks eineks mitme teise korraliku kõhutäie ning maitseelamuse seas.

Päev 0.
Kogunemine Käinas. Kogu seltskond oli enne bussi saabumist kenasti paigas. Pigem hiidlaslikult-eestlaslikult tõsiste nägudega kui et üleolevalt rõõmustamas. Aga ega üleminek ehk lülitumine puhkuserežiimile ei olegi nii lihtne.
Esimene peatuspaik oli armas Heltermaa sadam. Et kogunemine oli sätitud kella 19-ks, siis saime kella poole üheksast praami piisavalt kaua oodata. Õnneks oli Tiina taibanud pisikese kollase rõõmukera kaasa võtta, mis reisi jooksul korduvalt meie aega sisustas. Ehk esimese võrkpallimängu pidasime juba sadama territooriumil.
Kui praamisõit ka selja taha jäi, siis koukisid paljud linnaloa taskust välja. Ikkagi mandrimaal. Ehk kodu oli juba kaugel ja nüüd võis vabamalt võtta, isegi naerda ja nalja visata.
Bussisõitu sisustasime unejuttudega, kuigi suikuda ei sobinud, sest südaöö paiku võtsime Pärnust ja Paikuselt sealse rühma peale. Kui esialgu hoiti ehk veidi distantsi, siis reisi jooksul hakkas kaks rühma üsna hästi klappima. Ja nii me sõitsime ja sõitsime ja sõitsime...

Päev 1.
Raske on tõmmata piiri, kuskohast see konkreetne päev algas. Ega seal suurt vahet lõppenud ööga polnudki. Bussisõit, kätepesupeatus bensujaamas, bussisõit jne. Hommikusöök kusagil Poola linnas. Et see peatus oli nii põgus ja kulus enamjaolt jalgade sirutamisele, polnud mahti uuridagi, mis linn see täpsemalt on.
Teel Varssavisse jäi silma teeremont. Kui meil tehakse teetöid ikka jupikaupa, siis seal oli poolsada kilomeetrit mitmerealist kiirteed korraga ette võetud. Mis sest, et seal marsruudil liikujad pidid käigu ja tempo seetõttu üsna alla võtma. Kõik on parema homse nimel - täna kannatad, ent homme on sul korralik maantee ukse ees. Suur riik, suurelt võetakse ette.
Silma torkas ka, et kui palju seal ikka kirikuid on. Igas linnas mitu, olgu see siis kui suur linna tahes. Aga ka väiksemates kohtades, mis tee äärde jäid, oli kõrget taevassesuunatud torni näha.
Peagi, veidi peale lõunat vast, olime igal juhul Poola pealinnas. End hotelli sisse seadnud, läksime kesklinna. Taksojuht rääkis vene-inglise segakeeles linnast ja selgitas ka seda, et turistina sattusime sinna väga tähtsal päeval. Kui tähtsal, see selgus hiljem. Tegime ühes kohvikus peatuse, et kohalikku toodangut maitsta. Täistunnil kõlasid kirikukellad ja kogu liiklus- reaalselt, nii autod, bussid kui kõik inimesed kes seal jalutasid- jäi minutiks tardunult paigale. Tõusime meiegi ja imetlesime seda. Kõik oli täpselt nii nagu taksojuht rääkinud oli. Saime teada, et sellega mälestati 1944. aasta sündmusi. Sel ajal sakslased taganesid ja 1. augustil algas Varssavi vabastamine punaarmee poolt. Ega neil vist suurt kiiret polnud, nii et see võttis neil kaks kuud. Samal ajal hävitasid sakslased nii palju linna ja inimesi, kui suutsid. Kohalikud püüdsid vastu panna, aga nappis nii inimressurssi kui relvi-moona. Kui olime juba tagasiteel, nägime peatänaval ka rahvuslaste marssi.
Plaanisime tagasi hotelli jala minna, nii 7-8 km oli sinna teadjate sõnul. Samas kui umbes poolel teel pakuti, et läheme taksoga, olin nõrk ja liitusin pakkujatega. Sealjuures tellis meile takso kohalik politsei, kes tänaval korda valvas. Tugevamad jalutasid muidugi kogu tee jalgsi. Loll on see, kes vabandust ei leia- oli vist selline vanasõna?- ehk et minu valiku põhjuseks polnud mitte odav taksokilomeetri hind, vaid jalad. Viimased päevad kodusaarel püüdsin tavapärasest rohkem sporti teha, misjärel pea tuhat kilomeetrit bussis istumist polnud just parim variant taastumiseks. Kangetest reitest sain lahti alles Ungarisse jõudes.

Päev 2.
Hommikul startisime vara. Mis kell täpselt, ei teagi enam, aga vara oli see igal juhul. Varem kui esialgu plaanitud, sest põikasime Krakowist läbi. Teekond sinna kulges nagu bussisõit ikka. Kes tukkus, kes magas. Igal juhul Wisla äärde me jõudsime ja saime linnaga tutvust teha. Kaunis loss kõrgus jõekaldal ja sealt alla ning sisemaa poole jäi vanalinn. Sinna minnes pakkusid silmailu hobukaarikud ja mitte sellised, millega heinu vedada, vaid a la pulmavankrid ehk korralikult üles viksitud. Linnas märkasin juba varem paavsti pildiga plakateid, linnas mingit hoonet, kus suured samasisulised plakatid ustel-akendel ning ka selle ees seisvatel autodel. Sain teada, et mingid ülemaailmsed kristlikud noorte päevad vms. Keeleoskusega oli üldse nii ja naa. Kohati osati rohkem vene, kohati rohkem inglise, kohati mitte kumbagi keelt. Aga pea igal pool saime kuidagi sõnumi edastatud.
Teel Slovakkiasse peatusime ühe vana puukiriku juures. Jeesuse altar, puust voolitud, oli rohkem 500 aasta vanune. Pole paha. Kingituseks meid sinna sisse laskmaks laulsid kaunimate häälepealtega eestlased kodumaist laulu. Kõlas hästi küll.
Esimene peatus Slovakkias oli Vlkolineci küla ääres. Mägiküla, mille puumajad 18.-19. sajandist, ent mainitud juba 14. sajandil. Peale bussis istumist oli üsna ergutav sinna minna. Enamus valis otsema tee, mis aga tähendas pehmet rada ja suuremat koormust. Ise proovisin külast veel edasi liikuda ja kõrgemale tõusta. Väga kaugele ei jõudnud, kuna kokkulepitud väljasõidu aeg pani piirid ette. Aga Endomondo järgi käisin 850m peal ära. Tagasi tulid pea kõik maanteed mööda ehk pikemat rada, mis osutus mõistlikuks valikuks. Nutikad lausa jooksid mäest alla, et jalgu hoida :)
Ööbisime Zwolenis. Kohe hotelli kõrval oli loss, mida bussijuht-giid soovitas külastada. Et õhtul selleks muude tähtsate asjade kõrval mahti polnud, suundusime väiksema grupiga veidi enne südaööd seda kaema. Et seal olid turvakaamerad, jäi Jürgen enne neid ootamatult seisma, silus soengu korda ja taasliitus meiega kiiresti. Otsustasime otse hotelli mitte minna, vaid seal linnas olevale ägedalt laiale ning pikale kesktänavale kiigata. Ja polnud palju vaja kõndida, kui kuulsime eesti keelt. Olid teisedki värsket õhku hingama tulnud.

Päev 3.
Ilmselt oli äratus seekord hilisem, sest hommikusöök oli vist alles seitsmest. Seejärel suund Ungarisse. Budapesti ekskursioon, millest esimene osa oli kangelaste väljakul. Iseenesest huvitav ja päris kena koht, kus sinna rajatud monumentide kaudu sai visuaalse pildi Ungari valitsejatest ja ajaloost. Ent üpris palav oli ning pigem oleks mina sel kellaajal juba lõunat söönud. Aga tegelikult jättis linn ise ikka väga imposantse mulje. Eriti kuningaloss. Võimas ja suursugune. Mistõttu võis päeva juba kordaläinuks lugeda. Ent sel oli veel midagi pakkuda.
Teel meie peatuspaika oli lõunapaus mingis üsna väheütlevas teeäärses kohas. Ent guljašš, mida seal meile pakuti, oli küll kõnekas. Korralikult terav ja maitsev, piisavalt suure koguse lihaga täidetud supp.
Makos seadsime end mingi kohaliku kooli ühikas sisse ja peale õhtusööki tegime pärnapuude all lühikese trenni, et tantsud meelde tuletada. Ja et see andis piisavalt energiat, otsustasime üheskoos linnaga tutvust teha. Oma grupile ja selle liikmete arvule sobiva istumiskoha leidsime veidi enne kümmet. Kuigi nägin, et kohvik-baar sel ajal suletakse, küsisin siiski, kas saame siin olla. Omanikel(?) lõi silma särama enam kui kahtekümmet inimest nähes. Kohalikud mustlased oleks meid ilmselt hommikuni seal võõrustanud ja muudkui lahkemaks muutunud. Näiteks õlle hind oli esiti alla euro meie rahas, õhtu edenedes tõusis aga paarikümne sendi võrra. Nii või naa oleksime enne südaööd lahkunud. Järgmine päev pidime esinema. Samas tšehhi-poola-läti noored laulsid ja möllasid poole ööni. Õnneks olen mina nii sügava unega, et kuigi meie tuba oli sisehoovi suunas, kus nad ööd nautisid, ja meie aken avatud, siis lõppes nende üritus minu jaoks täpselt sel hetkel, kui pea padjale panin.

Päev 4.
Ärkasime veidi enne kuute, kuna lahtiste akende tõttu kostis naabertoa jutuvadin ilusasti meie tuppa. Aga polnud probleemi. Soojust arvestades piisas tavapärasest veidi lühemast unest küll.
Ja ees ootas kaunis päev. Sõitsime Cserkeszölösse. A la Laine spaa suurem ja õuetingimustes variant. Mitut sorti basseinid, veetorud jm atraktsioonid ning loomulikult liivaväljak, kus vollet mängisime. Mõnus füüsilist aktiivsust pakkuv vaheldus. Lõunast vahetasime ujumisriided rahvatantsukostüümi vastu. Nii polnudki enne tantsinud, et publikust poole moodustavad palja ülakehaga või bikiinides inimesed. Tegi olemise oma riietes kohe hulka jahedamaks.
Päris õhtul või pigem ikka juba öösel sattusin suhtlema poolakate ja tšehhidega. Sealhulgas ühe 72-aastase Poola pan´iga, kes pakkus ka oma rahvusjooki, mõnusat 60-kraadist rüübet, mille maitse mul veel ka hommikul suus oli. Kuigi võtsin vaid ühe pitsitäie. Maitse pärast. Temaga oli muidugi suhelda keeruline, kuna ta oskas vene keelt, mida mina mitte. Tõlgiks oli teine poolakas, kes Liverpoolis elanud. Paraku inglise keelt ta seal väga selgeks ei saanud, aga vähemalt jutu saime aetud. Ja tšehhidelt jäi meelde, et nende grupp käib kodumaal pidudel esinemas, täites oma programmiga ära viietunnise kava. Tants ja muusika. Segajatel veel on, kuhu areneda.

Päev 5.
Magama sain vist kolmest, üles kuuest. Samas väsimust polnud. Ees ootas veel ägedam päev.
Esmalt hobušou. Kui nad on suutnud need ratsud trikitama saada teisel teel, kui karusid tantsima õpetatakse, siis oli see kiiduväärt etendus. Ahjaa, loomulikult ootas meid sinna saabudes ees kena vastuvõtt. Vürtsikas supp. Tõsi, ootasin isegi teravamat. Ja kui programmi järel meid lõunalauda suunati, siis sinna suppi lisasin juba ise teadlikult pipart-paprikat juurde. Ohsaa, kus võttis õhetama.
Seejärel ootas loomaaed. Ausalt öeldes üsna mannetu ja nukker. Loomad olid väga väikestes puurides-aedikutes ning kogu loomaaed ise jättis näiteks Tallinna omaga võrreldes hoolitsemata ja algajaliku asutuse mulje. Oma väikese pundiga liikudes suutsime tuju siiski piisavalt optimistliku hoida.
Teel Makosse paljude lemmikpeatus, kaubanduskeskus. Siis õhtusöök ja ootas gala-õhtu. Saime aru, et tuleb vist ka sõna võtta ja toimub kinkide vahetamine jms. Seega tegime oma toas rekordpesemise. Kümne minutiga jõudis kolm meest duši all käia. Ükshaaval. Sealhulgas ruumi sisse-välja minemisele ja riietumisele kuluv aeg. Pesemise kvaliteedi arvelt mitte lõivu makstes. Ja kui juba sellest ruumist rääkida, siis saabudes avastasime, et segisti on tõsine ühika-segisti. Ehk vett lendab välja ka sealt, kust seda ette nähtud ei ole. Õnneks oli Kalevil mäkaivari-teip kotis ja sai mure lahendatud.
Kui ametlik osa oli lõppenud ja töö sektsioonides samuti ammendunud, suundusime väikse seltskonnaga kultuuri tarbima ehk öises linnas purskkaevudega tutvust tegema. Oli küll, mida vaadata.
Ahjaa. Mingi hetk teatas bussijuht temperatuuri. Põrandal 42, lae all 48, õues 38.

Päev 6.
Pakun et uneaeg oli veel lühem kui eelmisel ööl. Aga taaskord polnud muret ärkamisega.
Suundusime Szegedi linna, kus anti päris palju aega poodlemiseks ja linnaga tutvumiseks. Kohalik giid või lapsehoidja, kes festivali korraldaja poolt eestlastele saatjaks anti, jagas meile kaardid ja tegi selgeks, mis kus on. Suurema osa seltskonna esimene peatuspaik oli linna suurim kaubanduskeskus. Läks umbes 30 minutit, kui tundus, et oleme Alariga kõikvõimalikud poed läbi käinud ning ka kõikvõimalikud asjad ära näinud. Õnneks oli teisigi, kelle jaoks pood väikeseks jäi. Ehk suundusime linnaga tutvuma. Turuplats, kirik, ülikool. Jõgi, mis aastasadade jooksul linna korduvalt üle ujutanud on. Ja mälestusmärk ungarlaste ´50ndate jalgpallitiimile. Tolleaegse maailma ühele parimale, kui mitte kõige paremale tiimile. Seda nähes meenus mulle kohe, millised ungarlased minu jaoks kõige tuntumad on- Puskas, Kocsis, Hidegkuti jne.
Lõunat sõime kodulinnas. Sealjuures suutis Heli niimoodi oma toast välja tulla, et pani Anneli tuppa luku taha. Ja võtmeid oli vaid üks, ust seestpoolt avada ei saanud. Tema- kumma, mõelge nüüd ise- õnn, et Taavi puudujat oodata tahtis ja seeläbi asja läbi hammustasime.
Meenus Alari, kes päev varem riietusruumis oma kapivõtit otsis. Mõne minutiga selgus, et see on õige ukse ehk tema kapi ukse ees, ta ise oli asjad aga valesse kappi suutnud panna.
Igal juhul õhtul olime Kisszálláses. Oi, kuidas mulle selle linna nimi meeldib. Väike linn võõrustas meid ja peale esinemist oli aus õhtusöögilaud kaetud. Pakuti ka kohalikku toodangut ehk palinkat. Ja nii poolakad, tšehhid, lätlased, eestlased, norrakad vist olid tagasihoidlikumud, aga võõrustajad ise ka tutvustasid oma laule ja tooste ja üldse peaõhtu kombeid. Päris meeleolukas koosviibimine.
Tagasisõit Makosse kulges lauldes.
Et und ei tulnud, siis eestlastest korvpallitiimiga veetsime mõne tunni veel kossuväljakul. Kui oma tuppa läksin, siis püüdsin olla vaikselt ja teisi mitte äratada. Suht-koht õnnestus. Taavi korraks avas silmad, vaatas mobiiltelefoni ja muigas sõbralikult, seejärel keeras teise külje. Pugesin oma voodisse ja vaatasin ka mobiili, et mida ta küll naerda võis. Kell näitas 0516.

Päev 7.
Sai tavapärasest kauem magada. Koguni kaheksani. Mis mõjus minu uinumisaega arvestades hästi.
Enne väljasõitu võtsime tantsurühma sõprusringiks kokku. See, mis peale eelmise õhtu esinemist tegemata jäi, sai nüüd hoopis teisel, ent väga vajalikul kujul tehtud. Hea lahendus, Helgi!
Päev taas veekeskuses. Ujumine, volle, lebotamine. Esinemine.
Õhtul ootas Makos lõpupidu. Peab ütlema, et ilmselt oli soojus ja senine festival juba piisavalt palju inimestest mahlasid välja pigistanud, seega eriti lennukaks see ei kujunenud. Ja et hommikul tuli neljast ärgata, et viiest saaks buss liikuma hakata, siis oli targem öösel üldse mitte magama minna. Leidsin õnneks tubli kohaliku giidi, kes nõustus mulle linnas öisel ajal ekskursiooni tegema.

Päev 8.
Suht punkt kell viis oligi väljasõit. Poodlemisest oli ikka kasu ka. Leidsime kenad kollased kaelapadjad, mida nüüd bussis oli hea kasutada. Ei tea, kas magamata öö või tõesti kaelapadi, aga uni oli magus. Suutsin kuni esimese peatuseni täielikus rahus ja teise peatuseni suhtelises rahus magada. Nii nagu suurem osa seltskonnast.
Peamine peatus oli Tatra mägede juures. Štrbské Plesos. See osa reisist, mida ma reaalselt algusest peale oodanud olin. Kui enamus tõusis mäkke gondlitega, siis kuldne trio valis jalgsimatka. Ilmselt olid ägedad mõlemad, ent minu jaoks oli ahvatlevam siiski jalgsi liikuda. Eriti kuna bussis tuli sel hetkel veel järgmised kaks päeva istuda.
Bussi kütusekulu oli meie algpunkti jõudmiseks tipphetkel 185 liitrit saja kilomeetri kohta. Meil kulus nelja kilomeetri ja 400 tõusumeetri peale umbes pool liitrit vett. Reklaami ohvrina võtsin Red Bulli ka kaasa. Paraku tiibasid see mulle ei andnud... Veidi särtsu ehk küll.
Mäkke liikudes kohtusime ainsate eestlastega selle reisi jooksul. Ainsatega väljaspool meie gruppi siis. Pere, kes nädala Slovakkias veetnud oli. Neid reetsid nende lapsed, kes eesti keeles jutustasid. Meid Segajate T-särgi rinnale kirjutad nimed.
Jala sai meile antud ajaga 1850 meetri peale tõusta. Polnud paha vaade. Peatuspaigas lisaks väike järv. Ja mingid mägikitsed vms. Igal juhul julged loomad. Sain ca kümne meetri peale vaikselt minna, et neid pildistada.
Õhtul jõudsime Popradisse. Üsna rahulik õhtu, kus jõudsime ka veidi olümpiamänge telekast vaadata. Ja tunnistan, et siin andsin korraks kiusatusele järele ehk kasutasin internetti rohkem kui olin endale ette näinud.

Päev 9.
Uni oli magus. Südaööst kuueni. Olin ka uued toakaaslased saanud, nooremad kutid. Seega selleks ajaks kui ma pesnud-riietunud olin, nohisesid nad veel teki all. Ja kui üks duši alla läks ning mina rõdule päeva tervitama, pani kolmas juba taas silmad kinni. Aga eks energiat tulebki hoida.
Võtsime suuna Belianska koobastesse. Et sinna siseneda, tuli esmalt mäest üles minna. Ei plaaninud kiirustada, aga kui Tiina reibast sammu nägin, võtsin seltsiks kõrvale. Liiatigi pidi süsteem selline olema, et iga täistund on ekskursioon ja kui mõni teine grupp ees on, siis peaksime oma tundi ootama. Ehk tasus esimestena piletikassani jõuda. Seal selgus aga, et kokkukorjatud raha on ümbrikus. Ja ümbrik alles liigub üles. Keerasin siis otsa ringi ja sörkisin alla. Täitsa kerge minek oli. Isegi see ei morjendanud, et ümbrik päris seltskonna lõpus oli. Keksisin koos sellega taas üles. Siis võttis leemendama küll. Ootasime täistundi, kui mind ühte punti kutsuti. Nimelt tekkis võimalus, et jookseksin korra veel all ja tooksin bussist korraliku fotokaamera.
Koopad ise olid aga ägedad. Võimas, mida loodus ikka suudab vormida.
Poolasse jõudes palistasid teeääri neljakordsed, ja mitte üksikud, vaid ikka reeglipärased ja järjestikkused neljakordsed majad. Kohalik omapära. Ja pean ütlema, et kui reisi alguses oli sõit veidi kurnav, siis tagasisõit mitte sugugi. Kusagilt ja kuidagimoodi olin energialaengu saanud. Ehk tagasiteel nägi bussiakendest hulka rohkem.
Õhtuks olime Varssavis. Tuttav hotell juba. Pidasime Pärnu-Paikuse seltskonnaga lõpuaktuse. Hotellikoridoris, kuuendal korrusel, liftide vahelisel alal. Aga kust sa parema leiad. Ja tegelikult oli antud oludes päris hubane.
Et seekord tuli kella neljast bussi juures olla, siis polnud jällegi tark magama jääda. Tegime lühikese ringi linna peal ja ajasime varahommikuni juttu.

Päev 10.
Juba enne nelja oldi bussi juures. Kõigil maitsvad hommikueinepakid näpus. Nii nagu siin vaat et igal pool kombeks pakkuda oli. Saiad või burgerid, mida sööja huvides sisuga ülearu täidetud poldud. Õrn võikiht ja värvi mõttes viil seda ja teist. Ja kuigi päev möödus bussis- esimene osa suisa magades-, siis seltskond püüdis ikka meeleolu hoida. Lauldi, visati naljagi.
Et tegime vähe peatuseid ja sõit sujus, jõudsime probleemideta 2030 praamile. Tunnise varuga. Kuigi esiti oli jutt, et kas ja kuidas 2215 praamile jõuda.

Päev 11.
Et Eesti eluga kohanemine lihtsamalt läheks, vaatasime väikese reisiseltskonnaga öösel tähesadu. Olime füüsiliselt Hiiumaal, mõtetes tulime aga alles Ungarist tagasi.

Kui Sa juba vaevusid selle läbi lugema, siis ehk paar pilti ka?

Laupäev, 13. august 2016

Tagasi kodus

Pikk ja kosutav puhkus selja taga, sellest peagi pikemalt, sest on, mida meenutada.
Nüüd tagasi argipäevas. Tõsi, üleminek toimus üsna meeldivalt ja sujuvalt.

Samas eile ehk reedel olin lubanud olla jalgpallikohtunik U15 liigamängul. Neljapäeva hommikul voodis hommikuvõimlemist (pigem siis ikka -sirutamist) tehes kiskus sääri krampi, mis andis aimu, et reisiga on kehas teatud ainete osakaal tublisti vähenenud. Samas oli reisi käigus võimalus siiski ka üsna palju liikuda ja isegi trenni teha, seega rohelisel murul soojendust tehes tundsin, et jooksen poistest ikka veel kiiremini :)
Ja kui esimese poolaja järel tundus, et vilega võib rahul olla, siis palju pole vaja, et fännide-treenerite "tänu" ära teenida. Avapoolajal jätsin külalistiimile 50-50 olukorras penalti andmata. Ei tundunud õige asi. Teisel poolajal andsin ära. Sisetunne ütles, et on õige asja eest. Ja nii palju kui minu silmade vaatenurk lubas, ei paistnud söödu hetkel ka suluseisu. Eks treener platsi ääres näeb asja loomulikult oma vaatenurgast. On see siis õige või vale, kes teab. Kuniks kõigile mängudele äärekohtunikke ei määrata, siis teadmata see jääbki. Seniks peab platsikohtunik usaldama iseennast.
Mulle loomulikult meeldis ka kodutiimi inimese mängujärgne küsimus, et ega ma meelega hiidlaste vastu ei vilista. No mida?
Kui sa platsil iseennast ei usalda ja hakkad kõrvalolijate hõikeid-õpetusi kuulama, siis oled peagi omadega rabas. Üsna Kassai tunne oli mängujärgselt. Ja mitte surematu Kassai (kirjapilt oli vist ka teine?), vaid ikka ungarlane Victor Kassai tunne.
Lisaks panin kõrva taha ühe olulise asja, millele oma trennides veelgi suuremat tähelepanu pöörama hakata. Ausus. Ehk situatsioonid mängust. Vile sinu või sinu tiimi vastu- oled tige ja kobised vilemehe suunas. Olgu, saan aru, et kohtunik ka eksib ja siis võiks justkui põhjust olla. Vile sinu või sinu tiimi kasuks- aktsepteerid otsust ja käitud vastavalt olukorrale ehk viskad audiviske või sooritad karistuslöögi. Jah, enamjaolt on otsus ilmselt õige. Aga miks sa ei reageeri, kui sa saad aru, et tegelikult anti sulle ebaausalt edu?

Olümpiamängud. Vast 20 aastat tagasi jälgisin neid nii vähe, kui nüüd. Eks reis segas ka. Samas on mängud lihtsalt meeletult suureks paisunud ja vaat et hoomamatud juba. Näiteks pakub telekas mulle võimalust mänge jälgida enam kui kümnelt kanalilt. Ei jaksa isegi telekava nii palju lahti mõtestada, vaatamisest rääkimata :) Kas on ikka nii palju eri distsipliine ja võistlusklasse vaja? Ka võistlusalade osas võiks ehk korrektuure teha.
Vaatamata ei jäänud sõudemeeste ning epeenaiste esitused. Ise arvan, et mõlemad väärivad kiitust. Ei ole need ju siiski mingid külavõistlused. Olla maailmas kolmas, ei saa väga kurta. Eriti kui oli silmaga näha, kui tühjaks end sõideti. Ja nagu ütles Raul Rebane naiste tulemuse kohta: kaotasime poolfinaalis endast 1000 korda suuremale Hiinale ja pronksimatšis 100 korda suuremale Venemaale. Pidada seda altminekuks? - kindlasti mitte. Ka siis, kui oli/on teada, et loodeti medalit.

Ja kui puhkusereisi ajal nägime vihma vaid Leedus, kui sealt bussiga läbi sõitsime, siis praegu on päris kosutav, et Eestis sajab. Las kallab.