Pühapäev, 31. august 2014

Kaart

Reedese töökoosoleku lõpus kinkisid kolleegid isevalmistatud kaarte, mida nende saaja veel omakorda kunstiande piires täiustada sai.

Minu omal seisis:
Et maailm avaneks Sulle kogu oma värvikülluses!
Maailm on vaid võimas vikerkaar!

Sobib päris hästi.

September

Läheb viies aasta osalemaks selles kampaanias. Arvestades, et varasemad septembrid on õnnestunud nö vastu pidada ja et paar päeva tagasi täitus kuus kuud alkoholivabat elu, otsustasin endale uue väljakutse esitada. 
Kuu aega kohvi joomata. Jah, päriselt. Kes pole kohvisõber, võib ju arvata, et see on käkitegu. Musta, aromaatse joogi austajana arvan, et tegemist on keerukama väljakutsega kui kuu ilma alkoholita. Tõenäoliselt on olukordi, kus sulle kohvi pakutakse, ka kordades rohkem kui neid, kus sulle promille sisaldavat jooki pakutakse. Kui mitte, siis mõttekoht. :)

Neljapäev, 28. august 2014

Volikogu

Kohati toimivad asjad päris hästi, on justkui üksmeel. Samas jällegi jooksevad põhimõttelised lõhed läbi.
Tänane istung lõppes vallavanemale umbusalduse avaldamise eelnõu esitamisega. Jah, olen nõus, olemaks ideaalne valla tegevjuht, on veel õppimisruumi. Samas kui ma võrdlen teda eelkäijaga, siis tekib küll küsimus, et mis ajendas valimisliitu EE seda lüket tegema.

Trenn

Kolmapäeval olid viimased trennid Käinas. Vähemalt mõneks ajaks. Samas ise loodan, et pigem pikemaks ajaks. Mitte, et seal nii vastik oleks- viimase trenni järel käisid lapsevanemad ka positiivsete sõnadega kostitamas, haruldane vähemalt minu jaoks.
Aga positiivne oleks, kui lisanduks regulaarselt tegutsev treener.
Ja ise tahaks ka rohkem kodukandi noortele nüüd panustada. Vaadates tunniplaane- enda ja noorte jalgpallisõprade-, lisades sinna muud tegemised septembrikuus, oli/on suht keeruline treeninggraafikut planeerida.

Sügis

Viimased 20 aastat- vaid ajateenistuses oli teistmoodi- on minu jaoks sügise saabumist märkinud kooliaasta algus, mitte kalendrisügis. Ehk siis niikaua olen ühtejutti kas koolipingis istunud või siis selle ees seisnud.
Koolmeistrina kaob (või tegelikult, mis ma valetan, ei kao, pigem väheneb vaid) aastate lisandumisega tööaasta alguse ärevus-elevus. Kuigi veidi muutub minu jaoks ka sel õppeaastal, saan üsna rahulikult uude aastasse astuda.
Väikesed, kuid positiivsed muudatused töökorralduses ja paberimajanduses. Õppenõukogust, mis venis vaat et terve tööpäeva pikkuseks, saadud kinnitus, et kollektiiv on jätkuvalt vahva ning suurem osa on sinu mõttekaaslased. Kehalise kasvatuse tundide osakaalu tõus võrreldes teiste antavate tundidega. Ja loomulikult olen rahul, et kooli tugisüsteemid on teinud märgatava hüppe edasi möödunud aastaga võrreldes.
Minu poolest võib sügis alata.

Laupäev, 23. august 2014

Legend

Eile võtsime treenerikursusel läbi viimase teema, väravavahi töö ja roll. Ja kes teine oskaks sel teemal rääkida, kui mitte Mart Poom.
Jalgpallilaagri raames käisime noortega Lillekülas. Päev tipnes koondise legendide ja muusikute vutimänguga. Olgem ausad, nimed nagu Tohver, Viikmäe, Kirs, Rooba, Terehhov ei ole praeguste 10-aastaste jaoks legendid. Veelgi enam, need ei ütle suurt midagi. Reim, Kristal, Zelinski - tänu televisioonile on need nimed ehk tuttavamad. Aga nagu noortelt peegeldus, mitte ülearu.
Samas Poom on legend. Ka nende laste jaoks, kes teda reaalselt mängimas näinud ei ole. Aga teda teati tol päeval Lillekülas. Ja selgelt kõige rohkem elati just talle kaasa.
Ja 42-aastane mees on jätkuvalt väga heas vormis. Näitas ette ka harjutusi, mida treenerikursus kuidagi järele ei suutnud teha. Noored mehed :) 
Eelkõige tuleb au anda aga suhtumise ja põhjalikkuse eest. Ega muidu tippu ei jõuagi.

Põhjalikkuse ja suhtumisega haakub ka teine eile jutuks olnud teema.
Keith Boanas, teine tõeliselt inspireeriv jalgpallitegelane. Tõi näiteid Inglismaalt, oma kolleegide seast, kellega kunagi koos treeneriametit õppinud. Et kaugele jõuavad need, kes madalalt tasemelt alates kõvasti vaeva näevad ja süvenevad. Veel enam, mida kõrgemale jõuad, seda lihtsamaks asi läheb. Ja seda enam on oluline algtasemel asju tõsiselt võtta, mitte teha täpselt nii palju kui nõutakse.
Näiteks Belgias, Hollandis, Saksamaal on "tõeliselt kõvad tegijad" (Boanase järgi) just noortetaseme treenerid. Seal saadakse aru, et just seal tuleb "ülevalt poolt" ehk vutiliidu/riigi poolt panustada. See tähendab, et seal ei saa nö mees metsast/tänavalt tulla noori treenima. Ehk enne tuleb end koolitada ja sobivus välja selgitada, siis saad tegutsema asuda. Ja seda tasustatakse ka korralikult.
Võib ju mõelda küll, et mis see siis ära ei ole. Tegelikult laod just sel tasemel vundamenti. Boanas on üpris konkreetne ja aus ka oma koduriigist rääkima. Ega me väga palju positiivset sealsete kvalifikatsiooninõuete kohta ei kuulnud. Ja probleemid on kerged tõusma. Tõsi, kaugelt vaadates tundub kõik justkui ilus. Aga me näeme jäämäe tippu. Teadmata, kui palju noori tegelikult jalgpalliga tegeleb ja kui vähe neist kunagi kuhugi jõuab. Samas kui infrastruktuur ja rahalised võimalused lubaks palju enamat.
Poom ütles, et ta oli 20, kui esimest korda spets väravavahtide treeneri käe alla harjutama sai. Ent laotud põhi tavatreeneri poolt ehk ABC oli nii hea, et ta jõudis erialased nüansid hiljem omandada.
Tagasi tulles Kesk-Euroopa näite juurde, siis ei ole ka imestada, et need riigid maailma jalgpallis absoluutne tipp on. Nii täiskasvanute kui eri vanuseklasside noortesatside seas. Kui vundament on tugev, seisab kogu maja kindlalt. Ja see ei kehti sugugi vaid jalgpalli kohta.

Neljapäev, 21. august 2014

C

Homme peaks oma C-kategooria treenerilitsentsi kursusega ühele poole saama. Kuigi on lõbus ja õpetlik olnud, siis samas ka väsitav. Just sõidud edasi-tagasi. Ja et seda tuleb kõige muu vahel teha. Tegelikult oleks vajalik võimalus aeg maha võtta ja keskenduda. Et kasvõi täna täidetud paberihunnik ei oleks puhas formaalsus ja vajadus kursus lõpetada.

Kolmapäev, 20. august 2014

Vilkurid

Sõidan õhtul rahulikult 50-ga. Nö kõrvalteel. Möödun politseiautost. Ja algab värvidemäng. Sinine-punane-sinine-punane. Üheskoos ja kordamööda, läbisegi ja süsteemselt.
Operatsioon "Kõik puhuvad", selgitab ohvitser.
Tundub küll loogiline sellisel viisil seda läbi viia, aga olgu siis. PPA teema. Ei meenugi esimese hoobiga, kas varem on õnnestunud vilkurite saatel teepervel peatuda.

Esmaspäev, 18. august 2014

Vihm


Vihm. Raju, suurte piiskadena alla langev vihm. Mõnus. Naudin selle vaatamist. Lihtsalt vaatad ja ei mõtle, absoluutselt. Imetled looduse ilu ja võimu.

Pühapäev, 17. august 2014

Laagrid

Nädal jalgpallilaagris treenerina. Iseenesest vahva ja rikastav.
Samas- eriti kui lisada siia allpool mainitud NK laager- imestan ja tunnustan neid, kes seda tööd suure (ehk mitmelapselise) pere kõrvalt teevad. Täispikk päev pea poolesaja lapsega tõmbab suht tühjaks. Koju minnes tahaks lihtsalt puhata ja taastuda veidi. Aga kui sul on endal lapsed ootamas, vaevalt see väga võimalik on.
Neljapäevast laupäevani toimus paralleelselt noorte kotkaste ja kodutütarde laager. Ehk ühest laagrist liikusin kaks päeva otsejoones teise.
Sai veel kinnitust, et sedaviisi noortetööd teha saan seni, kuni lapsed majas.

Tulles jalgpallilaagri juurde tagasi, siis ei saa mainimata jätta, et kõrgem jõud on sel suvel ka ise vutilainel. Põhimõtteliselt oli iga päev, ühe erandiga, nii, et staadionil toimuvate tegevuste ajal vihma ei sadanud. Lõunapausi ajal sabistas, õhtul kui otsad kokku tõmbasime, avanesid taevaluugid.

Esmaspäev, 11. august 2014

Tähtaeg

Oh kui vahvad on tähtajad. Eriti kui saad selle mitu nädalat ette ja siis ikka ootad viimas(t)e hetke(de)ni. Loodetavasti sai õhtuse/öise seisuga nüüd nendega ühele poole.

Nüüd terve nädal jalgpallilaagris. Siis aga taas koolmeistri töö lainel. Ehk saab rahuliku, stabiilse elurütmi juurde tagasi.

Kolmapäev, 6. august 2014

Kergejõustik

Hiiumaa meistrivõistlused.

100m. Pikka puhkust peale jalgpalli ei olnud. Samas polnud nüüd põhjalikku soojendust vaja. Stardis olin enda meelest kõige aeglasem. Poolel maal andsid jalad tunda, aga et nooremad kutid olid kinni püütud ja lisakäiku neil polnud, sain ise lisaenergiat. Aeg 12,08. Selgus, et sellest piisas esikohaks. Hästi!
Gümnaasiumis olin 11,8 jooksnud, nüüd ilma spetstreeninguteta 12,1 tundus päris hea. Tõsi, olnuks Paasoja ka stardis, siis tema vastu poleks vast saanud. Samas on ta ikkagi profisportlane.

Kettaheide. Algas tegelikult veidi enne sprinti. Aga et olin esimeses jooksus, jätsin avakatse vahele. Teine heide lendas võrku. Kolmanda lasin koha pealt, et tulemus üldse saada. 20.04. Siis veel kaks risti ehk ebaõnnestunud katset ja viimane 20 meetri peale.
Eesmärki ei seadnud enne võistlust, seega raske hinnata. Samas sain esimest korda selliste- kaasaegsete- ketastega heita. 4,75 meetrit, mis kolmandast kohast puudu jäid, panevad mõtlema, et kas eelneva harjutamisega tulnuks vajalik meetrilisa. Teisalt ei näita kolmanda koha veerandsada meetrit Hiiumaa MV taset. Võidutulemus oli 51.40, mis eestikatel andnuks V koha.

Kaugushüpe. Et päris täpselt oma rekordit ei tea ja viimasest mõõdetud hüppest üksjagu möödas oli, seadsin sihiks 5 meetri joone. Nooremad poisid sättisid tähiseid, mina oma ketsipaelu :)  Iga katsega tuli ca 10 cm juurde ja nelja katsega jäi 5.24 m. Toivo sõnul jäi aga iga tõuke juures vähemalt tossupikkune varu. Vist kartsin tõukepakku? Et ei viitsinud kuulitõuke ja kaugushüppe vahet joosta, loobusin kahest viimasest katsest. Tundus, et viis ja pool ei ole jalas ka. Vähemaga aga medalit ei antud. Samas sai eesmärk täidetud.

Kuulitõuge. Eesmärk oli 10 meetrit ja konkurente teades lootsin ka medalit. Kulda küll mitte. Kui 15-aastane Edgar tehniliselt korralike katsetega 10 meetri joone ületas ja mina mitte, siis võttis küll kukalt kratsima... 9.71 ehk alla soovitu. Võib ju viidata, et olin palju energiat viimaste tundidega kulutanud, aga see ei ole mingi vabandus.

Kõrgushüpe. Enda jaoks kõige ebameeldivam ala. Kirja panin vaid seetõttu, et täismäng ehk kõik alad kaasa teha. Kas äkki 1.60 oli gümnaasiumi ajal minu tippmark. Ehk ei midagi erilist. Kärdlas valisin konkurentide järgi madalaima algkõrguse. Hüppasin üle ja sörkisin üle staadioni, et oda visata. Seejärel 1.25 üle ja tagasi odaviske juurde. 1.35 ja taas üle väljaku. Selgus, et 1.40 ületamise järel polnudki vaja rohkem hüpata, sest mehi polnud konkurentsi jäänud.
Sellise tulemusega maakonna meistritiitel võtta on kuidagi imelik. Muidugi võib asja vaadata ka nii, et teiste endi viga, et võistlema ei tulnud.

Odavise. Nagu kettaheites, ei olnud selliseid heitevahendeid varem kasutanud. Töö juures on ikka mitu versiooni vanemad mudelid. Eesmärki polnud, sest polnud ka tulemust, millega kõrvutades seda seada. Mingil moel oda vahel nagu lendas. Mõõdulint näitas, et 33.76 meetri kaugusele. Nojah.

1500 meetri jooks. Algas kell 18.40 ehk söögikorrast oli möödas umbes 8 tundi. Eesmärk oli just siin medal saada. Stardi eel tundsin, et tulemuse peale minna ei saa. Jooksime Markoga suure osa distantsist koos. Viimase ringi esimeses kurvis proovisin tempot tõsta. Kontrollisin ennast ja teda. Aga no jalad ei tulnud järele. Saanuks need korraks kõrvale visata, kus ma siis jooksnuks :) Finišisirgel tuli hoopis Marko mööda lasta ja lõpuni lontida. 5.40 näitas protokoll. Vähene konkurents tähendas, et see tõi siiski hõbemedali.

Teisipäev, 5. august 2014

August

Uus kuu sai korraliku avangu.

Ehk siis võtsin nädalalõpust suht nii palju kui võtta annab.

Reedel alustuseks Hiiumaa VIII puhkpillipäevade avamine. Kukkus päris hästi välja.
Sealt otsejoones rahvaliiga mängule. Keskendumisega oli veidi probleeme. Samas ei tahtnud mängu "vanakeste" ehk Kaluri vastu vahele ka jätta. Pärast küll mõtlesin, et ehk olnuks targem.
Koju, pessu, taas uued riided ning Tahkunasse.
Olin sealse öökohviku tiimis. Uus kogemus ehk võimalus näha kohvikutepäeva teiselt poolt letti. Korraldajate vaatenurgast. Sõbralik seltskond ja meeldivad külastajad. Taustaks idülliline keskkond ja küünalde-prožektorite värvidemäng tuletorni taustal. Koju sain peale kolme.
Hommikul Kärdlasse, kus ootas kohvikutejooks. Tegin õige otsuse, et Magnusega üheskoos liikusin. Eelnevalt olime üsna sarnase liikumistrajektoori ka enda jaoks välja mõelnud. Samas mingil hetkel ei kuulanud keha sõna ja tekkis vahe sisse. Kokkuvõttes siis viies. Samas vahva võistlus.
Pessu ja seejärel rongkäik ning puhkpillikontsert sealsamas Kärdlas. Ei saa aru, kuidas kohati ei osata või ei taheta koostööd teha. Igal juhul jäi mulle (ja vist osadele orkestrantidele ka) mulje, et kohvikutepäeva korraldajad puhkpillikontserti oma üritusele just avasüli ei oodanud. Avati oma üritus- millesse mahtusid ratsupäevade ja puhkpillipäevade ühisrongkäik- ja mindi laiali. Seejärel lubati suursuguselt muusikutel kusagil väljaku nurgas mängida. Samas ei tea tausta, millest see tingitud on.
Pealelõunal sõbra-sõbranna lapse sünnipäev.
Õhtul tantsuõhtu Sõrul. Kohalike esinemine tõmbas publiku, vaikse ja tagasihoidliku hiidlase, täitsa korralikult kaasa elama.
Reali - ManU mängu jaksasin vast 30 minutit vaadata, kuniks uni endaga viis.
Pühapäeval Kärdlasse. Mängumeeste kokkusaamine seekord probleeme ei tekitanud. Klubipoolse ehk 3nda kohtunikuga tuli küll veidi vaeva näha. Lisaks üllatused enne mängu. Näiteks et väravavahi riietust ei ole staadionil ja peatreener ei tea ka täpselt, kus see on. Lõpuks sõitsin 20 minutit enne avavilet sellele autoga järgi. Mäng ise leevendas aga eelnevat. 3:0, kusjuures õnnestus läbimurdel tiimile penalti teenida.
Õhtul kergejõustiku meistrivõistlused otsa. Otsustasin kõik alad kaasa teha, et kui juba Emmastest sinna olen sõitnud. Rahule jään eelkõige esimese ala ehk 100 meetri jooksuga. Viimaseks, 1500 meetri jooksuks olid jalad aga liiga pakuks muutunud. Keha ja vaim tahtis, ent jalad ei tulnud järgi.
Esmaspäeval tahtnuks lihtsalt mitte midagi teha. Ent hommikutunnid vorpisin lehelugusid. Päeval soojaga ka ei maga ju ning õhtul oli noortega vutitrennid.
Ja vaatamata sellele, et jalad olid eile ikka üpris kanged, võib nädalalõpu kordaläinuks lugeda.