teisipäev, 27. juuni 2017

Kohtusse

Emmaste Vallavolikogu otsustas esmaspäeval Emmaste valla sundliitmise vaidlustada. Ehk ees ootab kohtutee Vabariigi Valitsuse vastu. Täpsemalt küll viimase otsuse Hiiumaa vallad sundliita vastu.

Volikogu istungil ütles vallavanem, et temale tundub, justkui valitsus ei ole Emmaste vastulauset (ja see oli mahukas, sisukas dokument - 42 lehekülge) üldse läbi lugenud.
Mõnes mõttes võib selle seisukohaga nõustuda. Eriti kui lugeda valitsuse vastust. Mis, muuseas, saabus alles 26. juuni hommikul vallasekretäri postkasti. See ei ole tegelikult ei vastulause ega seaduse vääriline. Üldine ja ümmargune jutt paraku. Puuduvad faktid ja viited.

Seletuskiri:
"Piirkondlik komisjon leiab, et omavalitsuste arvamustes on kirjeldatud üldist olukorda kirjeldavate näitajate alusel näitamaks, et omavalitsuste võimekus on hetkel piisavalt hea ilma konkreetsete meetmete või tegevusteta, kuidas suudetakse tagada haldusreformi eesmärk.
Haldusreformi eesmärk on tõsta omavalitsuste võimekust ning tagada arenguvõimalused pikemas tulevikuvaates. Haldusreformi seadus on sidunud omavalitsuste minimaalse võimekuse elanike arvuga ehk omavalitsusüksuse miinimumsuuruse kriteeriumiga, mille paikapidavust Riigikohus haldusreformi seaduse põhiseaduspärasust käsitlenud kohtulahendis küsimärgi alla ei seadnud. Samuti ei ole omavalitsused oma tagasisides välja toonud võimalikku ühinemisega kaasnevat negatiivset mõju. Valdade ühendamise ettepaneku eelselt on koostatud mõjuanalüüsid, mis toovad välja selged positiivsed mõjud ühendamise järgselt. Nelja omavalitsuse ühendamisel moodustuvas Hiiumaa vallas tervikuna teenuste tase tõuseb ja halduskulud osakaaluna kogukuludest vähenevad.
Ettepanek valitsusele: jätkata Emmaste, Hiiu, Käina ja Pühalepa valla haldusterritoriaalse korralduse muutmise menetlusega, kuna omavalitsused ei ole esitanud menetluse lõpetamiseks piisavalt kaalukaid põhjendusi ühinemisega kaasneva negatiivse mõju kohta. Määrata moodustuva omavalitsuse nimeks maakonna ja saare järgi Hiiumaa vald."

Samas - täiesti realistlikult hinnates, jättes emotsioonid kõrvale - arvan, et meie käed jäävad liiga lühikeseks, et siin midagi muuta. Ilmselt ei anna kohus meile esialgset õiguskaitset, mis tähendab, et valimised toimuvad ikkagi ühte Hiiumaa volikogusse. Eelnõus, millega vaidlustamise otsustasime, välja toodud Põhiseaduse paragrahvid 154 ja 158 on minu hinnangul nõrgad. Eriti viimane, kus puudub vastuolu, sest valla arvamust liitumise osas küsiti ning Põhiseadus ei kohusta sellega arvestama. Ja laiemalt on riikliku haldusterritoriaalse korralduse üle otsustamine Riigikogu pädevuses.

Muidugi ei saa vastu vaielda ka volikogu esimehele, kes viitas, et rahvas on oma meelsust näidanud. 1091st hääleõiguslikust elanikust osales 386 ehk 35,4%. Neist 280 ehk 3/4 ei soovinud valla liitumist teiste Hiiumaa valdadega.

Sellele tuginedes võiks ju kohtusse minna. Mis ei ole aga odav lõbu... Eriti kui lootust väga ei ole.
Mind ennast hirmutab tegelikult hoopis rohkem see, et mis saab edasi. Jah, praegu tuleme toime. Aga mitte seepärast, et meil on kuldpead volikogus ja vallavalitsuses.
Vaid sellepärast, et meil on piisavalt palju suvehiidlaseid, kes oma maksud Emmaste valda maksavad. Sellepärast, et meil on tragisid inimesi, kes tegelevad ettevõtlusega. Sellepärast, et oleme võlgadest paljuski lahti saanud ja saime/saame sel aastal uusi laene võtta.
Küll ei ole me volikogus ega vallavalitsuses (ja jälle, mitte segi ajada vallamaja ametnikega - pean silmas viieliikmelist organit) suutnud parimal võimalikul tasemel tegutseda. Ei omavahelise koostöö mõttes, ei kaasamise osas, ei määruste jm dokumentide korrektse järgimise ega ka isikliku panuse osas.
Ehk ma ei ole kindel, et meil on piisavalt ajupotensiaali iseseisvalt edasi tegutsemiseks. Sest tegemist ei ole eraettevõttega. Me räägime omavalitsusest. Vallast, kus tuleb pädevate  ja teotahteliste inimestega mehitada nii volikogu, vallavalitsus kui komisjonid.

Palusin volikogu liikmetel vastata väitele, kas nad on volikogu töös panustanud kogu hingega ehk parimal võimalikul moel ja kogu oma pädevuse piires.
Ülo arvas, et ta ei ole kohustatud vastama. Tiit, Katrin ja Triinu arvasid, et nad on liialt vähe aega volikogu liikmed olnud ja seetõttu on panust raske hinnata (Triinu ja Katrin) või panus on väike (Tiit). Ma hindan, kui inimestel on kriitikameelt. See annab lootust, et olemas on oskus maailma asju objektiivselt ning adekvaatselt mõista. Gustav hindas, et tema puhul on vastus minu välja käidud väitele pigem ei. Kristi ütles, et on panustanud täie hingega, aga mitte kogu pädevuse piires. Leidsin, et aus on ka ise vastata. Hindan, et panustasin pool aega tõepoolest kogu hingega ja kogu pädevuse piires. Siis toimus oluline motivatsiooni langus. Põhjusest on piisavalt juttu olnud. Nüüd ei saa ma enam öelda, et oleksin maksimumi endast vötnud.

Ses suhtes oli üllatav optimism, kus järgmise volikogu suuruseks määrati 9 liiget. Mina pakkusin miinimumsuurust ehk 7 liiget, aga jäin oma mõttega üksi.
Jah, ma püüan ka olla optimist ja uskuda paremasse homsesse. Aga...

esmaspäev, 26. juuni 2017

Volikogu

3 tundi, 20 päevakorrapunkti, sadu mõtteid ja tuhandeid sõnu. Tänane istung.

IRL

Nüüd võib vist lõplikult öelda, et IRLi liikmetel on otsustamise koht käes. Kas liituda EKREga või Vabaerakonnaga. Või üldse (suurest) poliitikast lahkuda. Või teostada sisekaemus oma maailmavaate osas.
Sest praegu, olles EKRE light ja olukorras, kus erakonna tippjuhid järjepanu lahkuvad ning KOV valimisteks on keeruline kui mitte võimatu oma lipu all välja minna, poliitilist tulevikku pole.

Eks märke on pikemat aega näha olnud. Märgilisemad verstapostid on aga Ken-Marti lahkumine Partsi juurde ning Marguse ja Marko erakonnast välja astumine.

pühapäev, 25. juuni 2017

Võidutuli

Juhtus nii, et jaanipäev(ad) läks(id) minust taaskord mööda.
See-eest tähistasin Võidupüha aktiivsemalt. Või koguni pidulikult. Valiti maakonda võidutuld tooma. Kui kevadtalvel sellest juttu oli, siis esiti tahtsin loobuda. Ent tagantjärele vaadates, meenutamist väärt kogemus ja võiks öelda, et ka austav ülesanne.
Minu jaoks oli see neljas Võidupüha paraad. Kahel korral olen kaasa teinud reamehena Kaitseliidu rivis. Kaks aastat tagasi Hiiumaal olin Noorkotkaste rivi eesotsas.
Tuleb nentida, et seekordne ülesanne oli märgatavalt lihtsam. Viimaseks korraks harjutasime palju. Eelkõige vast noorte pärast - marsisamm ja ridade sirgena hoidmine marssimise ajal. Aga ega ma isegi ülearu kindel endas ei olnud, et kuidas rivi ees liikumine ja käskluste andmine õnnestub. Kaitseliidu ridades oli ka harjutamist, ent rohkem tüütas seismine ja ootamine.
Sel korral sõitsime Rakverre ja väljaõpe algas alles kohapeal. Kiire instruktaaž on mõned korrad asi läbi, siis paraadi peaproov ja sisuliselt selge see asi oligi. Tõsi, järgmisel päeval, kui sind ümbritsesid kaamerad ja olid Presidendiga silmitsi, siis ärevus puges ikka hinge ja nii mõnelgi läks detail või paar meelest.
Mis üllatas, oli läänevirumaalaste leige huvi. Paraadiks olid tänavad küll kaasaelajaid täis, ent peaproovi ajal oli linn justkui tühi. Ja ega muude ürituste ajal neid ka liiga palju polnud. Näiteks hommikusel tuletoomise tseremoonial, mille lõpus ka meie medali rindu ning kaitseministri käepigistuse saime. Võrreldes just Hiiumaaga, kus nii peaproov kui ka kõik teised üritused olid kohalike huviorbiidis.
Paraad ise möödus ruttu. Tagasiteele saime seega varem kui planeeritud. Mida lääne poole, seda päikeselisem ja selgem oli ka ilm. Ehk meretee PPA kaatriga, milleks arvestati kaks tundi, võinuks piirivalvurite sõnul tunniga läbida. Aga et meid oodati täpselt kell 18, siis ei saanud. Aga merel oligi mõnus.
Paljud uurisid ka seda, et kuidas Võidutuli Hiiumaale jõuab. Et kustutate selle ju vahepeal ära? Tööversioonina kasutasime juttu, et tõrvik reaalselt põleb kogu aeg ja sõidu ajal hoiame seda autost väljas.
Kes muinasjuttu uskuda tahab, ärgu edasi lugegu. Ilmselt ma ise ka ei loeks :) Aga tegelikult ses suhtes pettust ei ole, et tõrvikust võetakse leek ja sellega läidetakse küünal laternas, mis autos/kaatris põleb. Üleandmiseks juhitakse leek uuesti tõrvikule.

Kui olime tule üle andnud, siis jõudsin veel kodust läbi hüpata. Üks vorm seljast, teine peale. Ja Tohvrile ning Sõrule tantsima.
24ndal korraldasime ise jaanituld Käinas. Päeval kallas korralikult vett taevast alla. Orienteerudes sain igal juhul kaltsmärjaks. Samas õhtul klaaris ära. Nii et sai rahus tuld teha küll.

neljapäev, 22. juuni 2017

Teekond

Viieaastane teekond lõppes.

Nagu päevajuht aktusel võrdles, olin klassijuhatajana noortele justkui kaardilugeja. Sa ju võid eesootavat teed teada ja ka juhiseid jagada, aga pedaale sõtkub siiski autojuht. Seega on ülioluline kahe poole koostöö ja omavaheline usaldus.
Ma olen selle võimaluse - olla viis aastat kaardilugeja rollis - eest tänulik ja õnnelik. Sain kasvada ja areneda, õppida koos noortega. Mul on hulganisti mälestusi, mida endaga kaasa võtta ja mille kaudu möödunule tagasi vaadata.
Jah, kooli lõpetamine, oma klassi pesast välja lendamine võtab sinustki tüki kaasa. Aga nüüdseks olen pisarad valanud ja ära pühkinud. Tegelikult ma ju tean, et neid ootavad ees veel ägedamad seiklused. Suur maailm valmis avastamist. Ja miski ei teeks mulle rohkem rõõmu, kui nad seda tehes õnnestuksid ja ise õnnelikud oleksid.

kolmapäev, 21. juuni 2017

Huvijuht

Ma arvan, et see näitab ka kooli tugevust ja korralikku mainet, kui selle pakutavale töökohale on tugev konkurents. Huvijuhi vabanenud ametikohaga nii oli.
Sealhulgas sai (taaskord) ümber lükatud müüt, et noored ei taha kooli tööle tulla. Ja ka Hiiumaale tahetakse tulla. Oleks ainult võimalust. Sealjuures ollakse valmis tuntavaks palga vähenemiseks, kuna selle kaalub üle Hiiumaa ainulaadne keskkond.

teisipäev, 20. juuni 2017

Jooksmine

Õnnestus ka sel aastal puhkust sportlikult alustada.
Kui möödunud korral käisin Saaremaal aerutamas, siis nüüd Saue lähedal jooksmas. Kõva Mehe jooks, kus jooksmine oli vaid üks osa programmist.
Alustuseks sai tõepoolest joosta. Nii kilomeetri. Siis tuli tõke ületada ja teise alt läbi ronida. Tellingutest üles ja alla, misjärel maiuspala - mudane tiik, kust uju või sumpa läbi. Ja siis jookse edasi.
Seda õnnestuski teha, nii raudtee kõrval kiviklibusel pinnal, kui veidi pikemalt pikakõrrelisel ja tihedalt kinni kasvanud põllul, aga ka metsas. Lõpus oli jõudu ülegi, sest eelpool mainitud jooksulõikudel oli möödasõit raskendatud. Tuli suuresti leppida eesjooksja(te) pakutud tempoga. Mis ühest küljest polnud paha. Ega ei tahtnud ega julgenudki gaasi põhja vajutada, kuna osalesin esmakordselt ja ei teadnud, mis täpselt ees ootab. Teistpidi. Rajale lasti 250 inimese kaupa, vastavalt stardinumbrile. Ja mina olin 693. Ehk esimeste gruppide aeglasemad kippusid ikka ette sattuma.
Kui veel meenutada, mis rajal pakuti, siis tuli hantleid trepist üles-alla viia, aga ka autorehviga mäkke tõusta ja alla tulla. Lõppu jagus mitmeid veetakistusi, aga ka palju muda - näiteks madalroomamine selles. Vahva oli sein, millest sai end köie abil üles vinnata. Eks tehti ka pätikat ehk aidata üksteist. Viimases grupis startisid NATO sõdurid. Nemad järjekorras oodata ei mallanud, vaid võtsid nende vahele paika. Kaks tegid stardiplatvormi, millele kolmas jooksis ning üle lennutati. Oleks nagu harjutanud seda :) 
Konkurentidevaheline koostöö oligi positiivsemaid kogemusi sellelt võistluselt. Esimene ots ehk jooksis medali eest, ülejäänud nautisid ja võistlesid iseendaga, mistõttu oli võimalus kaaslaseidki märgata.
Enne starti reklaamiti, et sobiliku maastikutossuga võib rajal 3-5 minutit võita ajas. Ja eks neid seal ka müügiks pakuti. Võistluse järel usun, et see võib täitsa tõsi olla. Tavaline jooksususs on küll kerge, aga pole päris selleks mõeldud.
Ma ajalist eesmärki endale ei seadnud. Rajal aeg-ajalt kella piiludes tundus, et tunniga, mõni minut peale, võib ehk toime tulla. Tegelikult viimasel paaril kilomeetril oli takistusi palju ja see võttis tempo maha. Lisaks järjekorrad. Seina mainisin. Aga ka näiteks torust läbi roomamisel. Spordikell teeb pausi, kui kümme sekundit jutti seisan. Finišis näitas too puhast liikumisaega 1:08, protokoll aga viis minutit rohkem.
Aga äge elamus.
Ja nõustun Tanel Padariga, kes intervjuus ütles, et sport on uus rock´n´roll.

pühapäev, 18. juuni 2017

FIFA

Üldse ei saa aru FIFA juhtoinastest, kes jalgpalli tappa tahavad. Jalgpalli võlu või siis üks võludest on selle konservatiivsus- mäng ei ole aastatega väga palju muutunud. Reegleid on vähe ja need on lihtsad. Jalgpalli juures on alati olnud roll inimlikul faktoril ja emotsioonidel, mis võivad olla põhjustatud just esimesest. Sest inimene võib eksida. Või vähemalt tõlgendavad inimesed reegleid ikka oma nurga alt.
Videokordused esiteks hävitavad eelpool välja toodu. Venitavad aega ehk löövad tempo alla. Vähendavad emotsioone - sest mis võidutantsu sa värava tähistamiseks ikka tantsid, kui löögi ja selle ametliku fikseerimise vahel on pikk paus. Kuniks videokohtunikud tööd teevad.
Kui tahta, et karika saaks alati tugevaim tiim ja võtta inimlik faktor välja, siis edaspidi kolivad meistrivõistlused ilmselt playstation´i peale üle. Ja arvuti garanteerib, et õige sats võidab.

reede, 16. juuni 2017

Komisjon

Vahel saab vallajuhtimise osas kiidusõnu ka jagada. Neljapäeval kogunes majanduskomisjon ja põhiteema oli valla teedega seonduv, laiemalt ka selle aasta investeeringud.
Kui varasematel aastatel on sellest küll räägitud, et volikogu või vähemalt majanduskomisjon võiks/peaks teeinvesteeringute osas kaasa rääkima, siis sel korral nii ka tegutseti.
Ise pean positiivseks ka komisjonis heakskiidu saanud investeeringutekava muutmist. Ehk Sõru Sara rajamine lükkub edasi. Selle arvelt tehakse rohkem teetöid, panustame veekvaliteedi parandamisele, aga realiseerub ka kooli ümbruse vertikaalplaneerimine, millest on mitmel korral juttu olnud, aga tegudeni pole jõutud.

Jalutamine

Peale esmast taastumist maratonist viskasin nalja, et tuleb uusi väljakutseid otsida. Ei osanud küll arvata, et võimalus nii ruttu tekib. Aga möödunud nädalavahetusel osalesin Noarootsi kepikõnni- ja käimismaratonil.
Me küll kiirkõndi ei teinud, aga tuleb nentida, et ülearu suurt vahet ei ole, kas läbid maratonidistantsi joostes või kõndides. Jalgadele mõjub ikka koormavalt. Ja kui aus olla, siis joostes oli seis veidi parem, kuna ei tekkinud ville.
Teistpidi - äge oli. Vahelduv maastik, kus nii männimets, kruusatee, raba, liivak ja rannaäär. Võistlusjärgne saun oli ka väärt idee. Selle väiksust arvestades tuli jälle tänada, et mees oled. Sest et kui jooksumaratonil on ülekaalus mehed, siis käimisel olime selges vähemuses. Mis omakorda andis rohkem hingamisruumi saunas.
Aga ametlikult olen nüüd kolm maratoni läbinud.

reede, 9. juuni 2017

Veri

Enne eksamit jõudsin veel Käinas käia. Verd andmas. Selgus, et tegemist oli 25. korraga. Sain mingisuguse ordeni :)  kus kenasti 25 peal kirjas. Samas olen doonor olnud juba pea 12 aastat. Poolesaja korrani võiks nüüd aga tempokamalt, näiteks kuue aastaga jõuda.
On see platseebo-efekt või mis iganes, aga tegelikult on peale doonorlust parem enesetunne.

Matemaatika

Kolmapäeval ootas ilmselt raskeim põhikooli lõpueksam. Vähemalt suurema osa noorte jaoks peaks matemaatika kõige keerulisem olema.
Palusin end kõigi lõpueksamite komisjoniliikmeks määrata. Mitte et ma ei usaldaks või tahaks kangesti kontrollida. Aga pigem olla moraalseks toeks klassijuhatajana või midagi sellist.
Eesti keele eksam tundus lihtne - paraku selle ainega ei ole kunagi probleeme olnud ning ilmselt pean selle eest ka oma eesti keele õpetajatele tänulik olema. Kahtlen, kas maksimumpunktid teeninuks, aga hindeks saanuks viie ikka :)
Matemaatikaeksami lahendasin samuti läbi ja tulemuseks umbes 40 punkti poolesajast võimalikust. Nii et siin on arenguruumi rohkem :)
Samas noortel läks edukalt, nende keskmine tulemus oli kõrgem kui minu skoor.

kolmapäev, 7. juuni 2017

Aitäh


Ma olen tänulik. Südamest. Samas ma valetaksin, kui ütlen, et olen nüüd sellest tingituna ennastunustavalt joviaalses tujus.
Mul on lihtsalt vedanud, kõvasti vedanud. Et minu ümber on nii palju häid inimesi.
Kui nüüd õpetajaametile mõelda, siis ehk esimene või esimesed paar aastat ma tõesti mõtlesin teisiti. Et noor mees, äsja ülikooli lõpetanud kutt tuleb kaasaegsete meetoditega, noortepärase lähenemisega. Otsisin ja leiutasin. Kindlasti rõkanuks ma tollal rõõmust tunnustuse üle. Ent see olnuks väär ja juhtinuks mind tõenäoliselt valele teele.
Viimastel aastatel olen ma aga aru saanud, kui palju on mul veel arenemisruumi. Iseenda jaoks on latt kõrgele tõstetud ning tean, kuivõrd palju tuleb veel trenni teha, et oleks võimalik õnnestunud sooritus teha. Olen rohkem vaadelnud ja analüüsinud ka kolleegide tegemisi ning olen neile tänulik kannatlikkuse ja toetuse eest, oskuse eest anda konstruktiivset tagasisidet.
Sel õppeaastal olen paljuski ka eneseotsingu teel olnud. Näiteks asudes ülikoolis koolijuhtimist õppima. Mis tegelikult on tõstatanud hoopis küsimuse, et kas ma ikka päriselt tahan seda teha või kas ma tahan seda nüüd ja kohe teha. Või olles olnud õppeaasta alguses ka majandusjuhataja/huvijuhi ametis. Millest ma küll üsna ruttu loobusin, sest ma ei pea õigeks, et inimene on ametis, kus ta ei saa/taha/oska (kahjuks näen selliseid inimesi ikka ja jälle, siin-seal, muretult palgapäevani tiksumas...) endast maksimumi anda. Sain aru, et mul ei jää energiat pühendumiseks.
See omakorda tähendas, et andsin ka kolmandiku palgast ära ja ütleme nii, et elu see kergemaks teinud ei ole viimasel poolaastal. Lisaks eelnevale olen klassijuhatajana viieaastase teekonna lõpusirgele jõudnud. Mis pani pea kogu õppeaasta jooksul sügavalt mõtlema, kas ma jaksan/tahan uue teekonna ette võtta. See on vahva lisaülesanne. Vähetasustatud ja rohkelt energiat nõudev. Aga samas nii tänuväärne ja palju tagasi andev.
Nii olen vähemalt kahel viimasel õppeaastal lähtunud lihtsast põhimõttest, ühtmoodi nii kolleegide kui õpilastega suheldes. Ole sina ise. Tundides tunnen, et kõige tähtsam on luua positiivne foon. Sul peab olema kord, ent kaasaegne õppetöö ei saa põhineda käsuandja-käsutäitja traditsioonilisel süsteemil. Koostöös - ja nii, et mõlemad pooled seda ka selliselt mõistavad - jõuab hoopis rohkem.
Ma austan oma vahvaid kolleege, ent pean tunnistama, et kõige rohkem hoiab mind õpetajaameti juures õpilastepoolne usaldus ja positiivne energia, mida nad päevast-päeva jagavad.

teisipäev, 6. juuni 2017

Liikumine

Ei ole kindlasti masohhist. Ent üsna mõnus on see väsimuse tunne kehas, jalgades peale suurt pingutust.
Nii oli pühapäeval liikumine üsna kange. Eriti trepist alla minnes. Samas maakonna tantsupäeval saime hakkama. Eile andsid jalad samuti tunda. Õnneks kehalise kasvatuse tunnid olid sisuliselt lõppenud. Vaid üks tund jäi eilseks ise sisuga täita ja selles mängisime malet. Õhtul tegin rahulikus tempos kümme jooksukilomeetrit ja see mõjus hästi. Täna lasin rattaga poolsada kilomeetrit otsa ning nüüdseks on liikumine taastunud.
Tuleb uusi väljakutseid otsida :)

Terrorist vs mõrtsukas

Meedia kajastab, et London elas üle terrorirünnaku. Et terroristid on viimaste kuude jooksul kolmel korral rünnanud. Jne.
Eestis õnneks paanikat või suurt hirmu ei ole, ent aeg-ajalt olen (hirmust/ärevusest tingitud?) selleteemalisi kommentaare kuulnud küll.
Ajalehtedesse jõuavad tapjate pildid, kirjutatakse nende elust ja muust. Ja kuigi tegemist on lihtlabaste mõrtsukatega, nimetatakse neid millegipärast terroristideks. Sõnaga, millel on veidi teine kõla/tähendus, kui tapjal, mõrtsukal, roimaril või miks mitte lihtsalt värdjal, ebardil. Proovi. Nimeta neid sõnu mõned korrad ja kas sa ei tunneta erinevust?
Lugedes esmaspäevast Postimeest, siis üle kahe külje on suur lugu seitse inimest tapnud jobudest. Et kuidas nad Londonit hirmu all hoidsid. Siis mees, kes Venemaal joomingu käigus üheksa inimest külmavereliselt maha lasi, on vaid nupukesena kajastatud. Loost kumab, et tegemist oli ullikesega, kes veel kinnipidamisel purjus oli. Samas mina paneks nad ikkagi ühte patta. Koos nendega, kes mustal mandril või Lähis-Idas teistel veene nüsivad. Ühed tolvanid kõik.
Ja Euroopas ei tohi tekitada hirmuõhkkonda, justkui oleks terror oma hirmsad kombitsad meie kodu ümber ajanud ning meie peaksime vaguralt toas (keldris?) peidus olema. Lõppkokkuvõttes võidab hea kurja.

laupäev, 3. juuni 2017

Jooksmine

Teist korda 42 kilomeetrit joostud. Ehk täna toimus VII Hiiumaa maraton.
Sain stardinumbriks "1"-e, mis viitaks justkui favoriidistaatusele. Tegelikult kadusid väledamad jooksjad kiiresti minu silmapiirilt. Olin lihtsalt kõige kiirem registreerija.
Kui vaatan enda tempot, siis on selge, et teisel ringil kadus jõud ära. Lihtsalt öeldes - tuul tegi tuule alla. Ehk umbes viiendast kuni pea viieteistkümnenda kilomeetrini (väikeste vahepausidega, nt Käinat läbides) puhus tugev vastutuul. Ja teisel ringil seda pressides võttis jalad ikka korralikult kangeks.
Esimesed kümme keskmiselt 05:42/km kohta, siis järgmised kümme 05:32/km. Teise ringi alguses võtsin teadlikult aeglasemalt. Esimese läbisime koos Matiga - koos liikudes, vahepeal vesteldes läheb aeg ruttu. Aga sain aru, et tal on hoopis rohkem sees kui mul. Ja soovitasin tal eest minna. Tegi teise ringi kümme minutit kiiremini kui esimese :)
Nägin ka 10 km jooksjad ära, kuna neile anti lähe kell 14, seega kaks tundi peale meid. Üllatusena astus peaminister samuti stardijoonele. Aga kolmanda kümne aeg oli 06:33/km kohta ja viimase kümne 07:37/km.
Eks päris lõpus saingi rahulikult vantsida ja loodust nautida. Näiteks nägin päris pisikesi lambatallesid, kes silma järgi hinnates mitte väga ammu ilmale tulnud olid.
Ja meil siin saarel on superägedad inimesed. Näiteks joogipunktides, aga ka raja ääres. Toetavad ja optimistlikud sõnad annavad liikumiseks lisaenergiat. Muidugi motiveerivad/sunnivad ka kiiremini jooksma :)
Ei suutnud küll oodatud ajaga rada läbida, aga pettunud ka ei ole. Äge oli! Ja eks ma saan aru, et parema tulemuse jaoks tuleb rohkem trenni teha. Mitte puhtalt mahtu. Aga tõhusamalt ja läbimõeldumalt. Mis nõuab aga (vaba) aega.
Rõõmu teeb ka asjaolu, et meil siin on üksjagu noori, kes tahavad sporti teha ja tulevad meelsasti võistlema. Annab lootust, et midagi on kehalise kasvatuse tundides õnnestunud hästi ka teha. Teisalt motiveerib endki rohkem tegutsema, sest muidu panevad varsti mööda.

reede, 2. juuni 2017

Maraton

No ma ei saa aru, kuidas mind favoriitide sekka loetud ei ole :)  Ehk siis homme järjekordne Hiiumaa maraton. Järjekorras seitsmes. Teist korda püüan täispika läbida. Eelmisel aastal läksin proovima, kogemusteta. Nüüd oli/on plaan teadlikumalt tegutseda. Samas kui märtsikuus tundsin selgelt, et vorm on aastatagusega võrreldes parem, siis aprilli lõpus-mai alguses tuli väike tagasilöök. Asjad jooksid veidi kokku ja kerge haigestumine lõi lünga sisse. Eks näis, kas ja kui palju mõju avaldas.
Terve viimase nädala olen saanud küll tugevasti puhata ja süüa ehk energiat laadida. Peale kehalise kasvatuse tundide ja trennide eraldi spetsiaalselt sportlikult liikunud ei ole. Viimases trennis tegin küll rumala vea, kinkides noortele suveks kaasa sada kätekõverdust. Rumala seepärast, et enda omad tuli kohe välja lunastada. Kui järjepidevalt ei harjuta, siis liiga lihtsalt need ei tule :) neljapäeval igatahes oli biitseps veidi hell. Ja täna omakultuuripäeva raames avastasime jalgratastega valla endiseid koolikohti. 18 km vastutuult - ja tuul oli täna ikka selline, mida julgesti tuuleks nimetada saab - ning õnneks teist sama palju taganttuult. Aga vaatamata sellele olime ajagraafikust tublisti ees - no ei õnnestunud noorte tempot pidurdada. Loodan, et sellega sõitsin homseks jalad lahti, mitte kinni.
Et ma oma vormis päris kindel ei ole, võtan eesmärgiks loodust nautida ja ühtlases tempos distants läbida. Ja panin end Tallinna maratonile septembriks kirja, et suvel oleks motivatsiooni trenni teha ja seal siis tulemust ehk aega püüdma minna.