Pühapäev, 30. detsember 2018

Aasta lõpp

Kohe keerame kalendris uue lehe. Või siiski mitte. Lehed on otsa saanud! Aasta saab läbi.
Samas jõuab lõpule ka detsembrikuu. Ei oskagi hinnata, kas jõudsin sellega kõik vajalikud sõlmed kinni siduda ja kaaned sulgeda või jäi midagi lõpetamata. Aga mitmekülgne sai see kuu küll.
Esimeses pooles õnnestus palju jooksmas käia. Teises pooles veidi vähem, ent liikuda püüdsin/püüdsime siiski. Nii käisime 24ndal Tihu järve juures. Siis oli ka meeldivalt lumine ja nii oli täitsa mõnus ja isegi koormust pakkuv kuuekilomeetrine ring. Üllatuslikult palju inimesi nägime sealkandis uitamas. Kaks päeva hiljem võtsime aga osa Vanajõeoru juures toimunud matkast. Kolmandal jõulupühal tegin jooksuringi ka.
Pühad olid meeldivalt rahulikud ning kingitused ja nendega seonduv ei ole juba pikalt enam jõulude lahutamatu osa.
Töö juures oli pühadevahelisel ajal kaks rõõmustavalt rahulikku päeva.
Kui 24 oli lumine ja mõnusalt talvine, siis 26ndaks oli pilt muutunud ja Emmaste-Luidja maantee nagu uisuväljak. Ja 25ndal, kui Tubalale sõitsime, siis Käina-Kärdla maanteel fikseerisime liiklusõnnetuse. Minut-paar enne meie jõudmist maantee teisele kilomeetrile oli seal auto kurvis libisema sattunud ning kraavipervega kohtudes rullus üle katuse. Autojuht ise õnneks täitsa terve.
Tänaseks on maastikupildis rohelust näha rohkem kui lumist pinda.
Ühel reedesel päeval aitasin vähiravifondile annetusi koguda. Positiivne oli/on, et inimesed tahavad tegelikult head teha, kui selleks vähegi võimalusi on. Teistpidi oli näha, et see teema - vähkkasvaja - kõnetab inimesi ning puudutab paljusid ka isiklikult. Laias laastus võib ka teha meelevaldse järelduse, et enam on valmis panustama need, kel välise vaatluse põhjal liiga palju maist vara pole. Aga oli ka erandeid. Näiteks küsimus, et kui suur on suurim annetatud rahatäht ja lubadus samaga panustada.
Unegraafik on väga kõikuv olnud. Ehk vahepeal põõnasin ikka kaua, nii isegi kümneni :) tänaseks olen taastanud varase ärkamise. Mulle meeldib rahulikult tõusta ja aeglaselt päevale vastu astuda. Lisaks on varahommikune aeg mõnusalt vaikne ja rahulik, et mõelda või lugeda või kirjutada.
Kindlasti oli veel asju, mida tahtnuks kirja panna. Aga see on see, kui sulge koguaeg käepärast ei ole. Hiljem mõte juba ununeb.

Kommentaare ei ole: