reede, 29. juuli 2011

Pudelikorjamine

Ja teine vahva uudisnupp, mis lähipäevadel silma on jäänud: Soomes tuleb edaspidi pudelikorjamisest saadavad tulud deklareerida.

Pudelikorjamine loetakse maksustatavaks tuluks. Küll võib ise ostetud pudelid tagastada poodi sellest maksuametile teatamata, sest tagastaja ei saa nende pealt tulu, vaid saab juba makstud pandiraha tagasi.

Jõudu soomlased. Ootan huviga andmeid, mitu inimest järgmisel aastal sellised tulud ausalt deklareerivad.

Maausk

Eelmisel nädalal viis Postimees.ee läbi küsitluse eestlaste usu kohta. Pea pooled vastanutest (45,4 protsenti) nimetasid sümpaatseimana maausku. Umbes veerand ehk 22,6 protsenti luterlust ja 13,4 protsenti budismi. Küsimusele vastas kokku 2936 lugejat.

Iseenesest ei ole seal midagi üllatuslikku. See on usk, mida ei ole eestlastele peale surutud. Maausku ei ole loodud. See on ise tekkinud ja kujunenud koos maarahvaga. See on täpselt selle kandi inimeste nägu ja peegeldab inimestel aja jooksul välja kujunenud tõekspidamisi.
Tõsi, meid eestlasi on vägisi neist juurtest, sidemetest ja uskumustest lahti kistud ja üritatud muid uske peale suruda.

Samas ei näita see küsitlus, et nii suur inimesi seda usku ka on. Vaid, et see tundub meelepäraseim. Eestlased on uuringute järgi ju kõige vähemusklik rahvas Euroopas.

Minu meelest on igaühel õigus uskuda seda, mida ta tahab. Ja keegi teine ei tohi seda halvustada. Aga samamoodi on väga väär usku peale suruda. Inimene peab ise leidma tee usuni, olgu selleks siis missugune usk tahes. Ainus usk, mida mina isiklikult eestlastesse süstida tahaks, on eneseusk.

reede, 22. juuli 2011

Pühalepa vallajuhid- 10 punkti. Taaskord!

Jälle suudavad Pühalepa vallajuhid üllatada. Olin kaks päeva mandril ja ei teadnudki, mis täpselt Hiiu Lehes ilmub seekord.
Seda suurem oli üllatus täna toimetuses trükisooja lehte avades.

Antti Leigri kutsus oma endisele õpetajale ja praegusele kolleegile Tiit Madalveele politsei kaela ning süüdistas teda kooli spordiplatsi rüüstamises.
Lugu ise lihtne. Madalvee küsis Leigrilt rööbaspuid. Vanad metalltorud, millest kunagi sõjaliste harjutuste tarbeks rada maha pandud. Ja justnimelt Madalvee enda juhtimisel!
Antti ei vastanud ei ega jaa ning Madalvee luges seda nõusolekuks. Lisaks andis Hiiumaa Ametikooli (rööbaspuude omaniku- Suuremõisa tehnikumi järglane) direktor Ülo Kikas loa.
Aga või Leigrile see korda läks. Tema kutsus ikka politsei välja. Ja nagu Kärdla konstaablijaoskonna piirkonnavanem Avo Kail selgitas, oli tegemist põhjuseta väljakutsega, mille kulu tuleks kutsujalt sisse nõuda.
Madalvee arvates on see kättemaks, sest ta julges talvel nõuda spordisaali temperatuuri tõstmist. Seal oli 11-12 kraadi sooja. Kusjuures lapsed-noored tegid seal sporti! Kulus 3 kuud, jah 3 kuud!, enne kui midagi muudeti.

Mina ootaks küll Anttilt avalikku vabandust. Häbematu käitumine kohaliku elu jaoks nii palju ära teinud mehe kallal. Häbi sul olgu!

neljapäev, 21. juuli 2011

Juba...

pool suve läbi. Nii on . Aeg lendab.

Vähemalt on, mida suvest meenutada. Eelmine nädal oli põnev (loodetavasti ka osalejatel :P) Kaitseliidu NK ja KT laager. Olin karm laagriülem :) Tegelikult oli väga kihvt, et kõik toimis suht ideaalselt- noored olid üliagarad ja tegusad.
Viis kilomeetrit läbi vee ja mudase tee, öövalve, häired, aarete jaht, veeloigus ärkamine, paku peal söögi valmistamine, õppetöö ja mängud- just nii võiks laagri kokku võtta.

Lisaks olen kohalikus lehes toimetaja asendajana tööl sel kuul. Mis sest, et muude ürituste tõttu pool nädalat tööle ei jõua :)

Näiteks eile-täna olin Rõudes. Liikumise Kodukant koolitusel Uued Luuad. Üsna täpselt selline koolitus nagu arvasin. Iseenesest põnev, kuigi väga palju uusi teadmisi ei saanud. Samas uued tuttavad ja kinnitus, et olen õigel teel. Mõned uued nipid ka siiski.

Ja nüüd ootan, et suve teine pool oleks eriti äge.

pühapäev, 10. juuli 2011

Puhkus

Selle kuu esimesest juulist olen ametlikult puhkusel. Augusti viimase päevani. Ja ka siis ei ole ma kõik ette nähtud päevi kätte saanud. Kokku peaks neid olema 73, millest 15 on eelmise aasta kasutamata puhkus.
Aga saan ma jee 2 kuud jutti puhata. Esimesest 10st päevast olen lihtsalt puhanud vist ühe. Ja ega ees ootavad päevad ka jalgu seinale visata luba. Samas on see hea- kuna tegevust jagub, pole vähemalt igav. Ees ootab Kaitseliidu laager ja koolitus mandril. Ja see et tööd pakutakse, ei tohiks ka virinat esile kutsuda. Noor inimene peabki rakkes olema, küll pensionipõlves on aega puhata :)

teisipäev, 5. juuli 2011

Juuni-juuli

Tuli kirjutamistuju.

On kolmapäev, 22. juuni. Kell tiksub 20ne peale. Sõidutan neiud poodi ja siis liigume Kärdla väljakule. Lillepoe poolt tuleb agar väikemees. Tatsab hoogsalt sõiduteele ja mööda seda edasi lõuna poole. Poiss on blond, vanust umbes 2 aastat. Ja ta on üksi! Täitsa üksi. Keerasin auto parklasse ja suundusime kolmekesi poisikluti poole. Õnneks väga ei kartnud meid. Aga ülearu sõbralik ka ei olnud ja mis kõige kurvem- ei rääkinud sõnagi. Asusime ta vanemaid otsima. Käisime lähedalasuvates majades, aga keegi ei tunnistanud last omaks ega teadnud, kelle poeg ta olla võiks. Lõpuks helistasin politseisse. Kutsub 3 minutit, aga vastu ei võta. Jaanitulede aeg... 112 number vastab ja asub mind suunama politseijaoskonda. Aga õnneks jookseb meie poole ähmis naisterahvas. Pole vaja olla Sherlock Holmes taipamaks, et tema ongi lapse ema. Vanaema olla poissi valvanud, aga aiavärav oli lahti ja väikemees läks rändama. Päris kaugele jõudis. Moraal? Nii väikest last ei tohi hetkekski tähelepanuta jätta, kui on väikenegi võimalus, et ta võib plehku panna. Tegelikult läks isegi hästi, arvestades, et Hiiumaal on piisavalt rullnokki , kes väljakul autorehve piitsutavad ja kelle silmad spidomeetrist kaugemale ei näe.

24. juuni. Tubala küla jaanituli ja kiige pidulik avamine. Naised olid kiigeehitajatele lausa regilaulu loonud ja käepaelad kudunud. Väga armas. Ehitajad pidid esimese kiigu tegema. Leppisime eelnevalt kokku, et kui alla kukub, siis kallame bensiiniga üle ja ütleme, et tegimegi hoopis tuleskulptuuri. Õnneks töötas hästi. Kiigub siiamaani. Koju jalutasime hommikul kella 0600 ajal. Ja me polnud isegi viimased! Kojuminek võttis üle tunni kindlasti, sest tee peal oli vaja kogu aeg pause teha ja juttu ajada. Ettenägelikult olin snäkikorvi ka kaasa haaranud.
Ja selgus juba varem teada tõsiasi- olen kangeim mees Tubala kandis :P Kui kummikuviskes olin kolmas (parim kohalik, sest sääriku saatsid kaugemale kaks kohvilähkerit), siis kuuliviskes (just viskes, mitte tõukes) mulle vastast ei leidunud :)
Iseenesest tore jaaniõhtu. Inimesi käis läbi sadakond, sealhulgas mandri ja naabersaare elanikud. Enamus siiski tuttavad. Kindlasti ägedam kui suurel peol sadade tundmatute keskel.

25. juuni. Sõprade lapse esimese eluaasta täitumise tähistamine. Hubane ja õdus.

27. juuni. Äratus kell 0400. Kus on nimekiri asjadest, mis kaasas peavad olema? Loomulikult lootuselt kadunud. Peamine, et rahvariided ja hügieenitarbed kotti saavad. Esimese praamiga mandrile. Kell 12 esimene tantsupeo proov. Algas äge nädal. Sisuliselt kella 09st kuni 20-21ni proovid. Siis linnast läbi ja ööbimiskohta- Liivalaia gümnaasiumi. Sööma ja pesema. Kui proovi lõpus oli tunne, et kohe uinuks, siis peale sööki-dušši on energiat jälle meeletult. Õhtul mängisime veel korvpalli, aga ikkagi ei suutnud öörahuna ettenähtud ajal ööbida. Tantsisin noorterühmas ja leppisime kokku, et olen 16. Väga mõnus. Kuna olin rühma liige ja 16, siis võisin rahuliku südamega öörahu rikkujaid mitte korrale kutsuda. Tore oli just vaadata, kuidas mõni neist, keda koolis korrale kutsuda tuleb, üritab nüüd korda majja lüüa.
Viimane öö olime kella 05ni üleval. Mängisime kaarte, rääkisime anekdoote ja helistasime üksteise tuttavatele, et lolli juttu ajada (Ivar või mis iganes su nimi oli, kes sa siiamaani ootad, et sulle helistataks ja rolleri kättetoimetamisest räägitakse, siis ära enam oota- see oli nali, ma ei ole Freddy Feeling ja ei tööta Sky Plusis, et kell pool kaks öösel auhindu jagada. Vabandan ka teiste ees, kes minu kõne said).
Miks ma seda aga tegin? Mul oli vaja mõtted mujale viia. Sest nädala sees oli üks must päev.... Enne eelmist nädalat polegi ma vist rahusteid söönud (tegelikult esimene kord neid süstiti ja teine kord jõin, seega tehniliselt pole siiamaani söönud). Loodan, et Taherpilli rühmas olnud kolleegid saavad minust aru, miks ma käitusin nagu käitusin. Nii hea oli end välja lülitada, uskuda, et olengi 16. Ja vanusele vastavalt tarbisin alkovaba siidrit :)
Igal juhul ilm soosis meid. Terve nädal säras päike ja oli mõnusalt soe. Trennid olid lõbusad ja meie liigijuhid üliägedad. Tänan Andre Laine ja Joonas!
Rongkäik oli ootamatult lühikene ja kui proovide ajal ei saanud vahepeal üldse aru, mismoodi see etendus küll läbi viiakse, siis tegelikult kõik sujus. Ja minu meelest etenduste ajal me eriti ei eksinud. Nobejalad olid tublid. Raudselt! Mul on siiralt hea meel, et Helgi mind tantsima kutsus. Olen tänulik, et Katre seda soovitas ja et rühm sellega nõus oli. Kummardus ka tantsupartner Laurale, kes mind välja kannatas ja ei kurjustanud kui ma alguses kõvasti eksisin.
Üldiselt olen ülirahul, et õnnestus peol ära käia (mis siis, et üks kodune asi ei lasknud seda täielikult nautida...). Ja kui nüüd keegi Emmastes koolitoidu üle nuriseb, siis saadan ta Liivalaiale- uhkesse kesklinnakooli, kus puder põhja kõrvetatakse. Lauluväljakul oli toit siiski maitsev ja toitlustus hästi korraldatud. Tagasi jõudsin kell 0100 paiku ööl vastu esmaspäeva.

04. juuli. Mitte kõige ägedam päev. Valmistasime kirstualust. Ja väga raske oli kõiki tuttavaid, eriti tema vendi-õde ja vanemaid näha.... Mandril sain kõigest sellest eemal olla...

Täna. Käisin vanemate pool ja Kärdlas. Jalutasin koeraga tunni, jooksin 7km ja sõitsin lõdvestuseks rattaga 10km. Lugesin-lappasin eelmise nädala ajakirjanduse läbi, surfasin internetis. Tegelikult pean hoopis teist asja tegema... Üldse ei taha. Üritan seda edasi lükata, aga tean et ei saa. Ei tohi.
Tuleb kirjutada kõige keerulisem-raskem kõne oma elus.

esmaspäev, 4. juuli 2011

Puhka rahus


Ei leia lihtsalt sõnu....