Kolmapäev, 20. juuni 2018

MM

Kuu aega lusti. Rohkelt meelelahutust. Emotsioone ja elamusi.

Kui kõik on ühe mängu mänginud, on keeruline välja tuua, kes number üks soosik on.  Jätkuvalt on väärtuslikud aktsiad nii Hispaanial, Brasiilial kui Argentinal, kes kõik avakohtumise viigistasid. Maha ei saa kanda ka Saksamaad. Ehk Belgia suudab siiski meeskonnana toimida kogu turniiri vältel? Siis võiks ju ka medalile mõelda, sest oskuseid on.

Ise hoian pöialt ikka Hispaaniale, kui n-ö suurtest rääkida. Aga loomulikult ka Islandile, kes avamängus suurepärase partii mängis. Äge oleks muidugi kui mõni riik väljastpoolt Euroopat ja Lõuna-Ameerikat üllataks. Kasvõi poolfinaali jõudmisega. Aafriklastel hetkel potensiaali ei paista olevat, aga miks mitte südi Jaapani sats?

VAR ei ole turniiri seni kihva keeranud, kuigi olen skeptiline selle suhtes. Mulle meeldib, kui mängus on ka inimlik faktor. Mis sest et sealjuures tuleb arvestada mõtteteraga errare humanum est. Pigem ongi see üks mängu võludest. Samas, kui VAR-i suudetakse nii rakendada, siis võime ka koos edasi minna. Mis sest, et väga sümpaatsed on kohtunikud, nagu üks poolakas (vist Island-Argentina mängus?), kes resoluutselt tegi selgeks, et tema on see, kes otsustab. Otsustab, kas otsustab ise ja oma arusaama järgi või otsustab VARi abi kasutada.

Kommentaare ei ole: