Tallinna Maraton. Osalesin teist korda. Kokku viies maraton. Ajad on nagu on. Ent ega ma medalile jooksegi. Ja tulemus ehk lõppaeg sõltub ikka otseselt treeningutest. Pikki mahutreeninguid napib ning siis ei saa ka 3 tunniga raja läbimist eeldada.
Täna asusingi stardijoonele selge plaaniga võistlust lihtsalt nautida. Võtsin esimestel kilomeetritel tempomeistri sappa ja nii kulgesime ühe kindla seltskonnaga koos. Üsna mugav variant raja läbimiseks.
Samas kui eile kirjutasin, et testi järgi on keha metaboolne vanus 16, siis vaimne ilmselt palju kõrgem ei ole :) ehk 18 kilomeetrit suutsin end tagasi hoida ja pakutud tempos liikuda, siis tundus, et olemine on selleks liiga mõnus. Nii liikusin grupil eest. Vähemalt seitse kilomeetrit oligi täitsa hea tunne. Siis hakkas poolmaratoni läbijaid kuidagi palju igal pool - ees, taga, kõrval, mööda tuhisemas ja ette jäämas - olema ja see lõi rütmi sassi. Aga eks 30ndast kilomeetrist läks raskeks nii või naa. Oleks ilmselt mistahes valitud tempoga läinud. Viimased kilomeetrid, eriti viimased 500 meetrit olid aga puhas nauding.
Äge kuidas inimesed raja ääres kaasa elavad. Kuidas need, kes medalile ei jookse üksteist rajal toetavad. Ja kui professionaalsel tasemel see võistlus korraldatud on.
Kuigi jalad on kanged, siis meel on rõõmus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar