Väga huvitav on olnud siit-sealt kuulda ja kuulata, et vastuseis aset leidnud protsessidele ja suhtlemis-/kaasamisprobleemidele on seotud- või isegi ajendatud- minu soovist ise vallavanemaks saada.
Kui sosistatakse nurga taga, siis sellele ei peagi tähelepanu pöörama. Õige mees julgeb ikka ise ja otse oma arvamuse välja öelda.
Aga selgitan veidi. Nii nagu ma ka varem öelnud olen, on kõige tähtsam see, mis pilt mulle peeglisse vaadates vastu vaatab. Ehk eelkõige tuleb enda vastu aus olla.
Kohe kindlasti ei ole minu väljaütlemised või vajakajäämistele tähelepanu juhtimised olnud seotud eelpool mainitud põhjusega. Jah, ja ma olen seda ka avalikult välja öelnud, et amet nagu vallavanema oma esitaks mulle piisavalt väljakutseid.
Samas olen ka maininud, et sellest saab mõelda 2017. aastast alates. Hetkel on minu esimene eelistus ikkagi töö koolis. Tahaks oma klassid lõpuaktuseni viia. Loomulikult sõltub see ka paljudest asjadest ehk et kas kool ikka on järgnevatel aastatel ka meie valla jaoks piisavalt oluline (tegevjuhi väljaütlemised on mitmeti tõlgendatavad, samas volikogu on seni kindlameelne olnud). Lühemalt- kas tööd jätkub.
Aga kindlasti ei plaani ma oma tulevikku ka vaid kooliga siduda ehk et ühel hetkel tuleb teised väljakutsed leida. Küll ei ole ma neid väljakutseid otsinud nüüd ja praegu. Minu motivatsioon on olnud teine. Soov tegutseda väljaöeldud lubaduste ja väärtuste alusel. Jah, võib-olla olin/olen ses suhtes naiivne või idealistlik, aga ma tõesti uskusin, et volikogusse pürginud ja jõudnud inimesed soovivad tegutseda kokkulepitud valimisprogrammi alusel, mitte ei taha klammerduda lihtsalt võimust kinni hoidmisele.