Hispaania fännina saab seda postitust suure rahuoluga kirjutada. Võitis parim tiim. Isegi kui roosad prillid eest võtta :)
Tõepoolest. Mängiti suurepärat jalgpalli. Jah, kui norida, siis see suurepärane jalgpall on pigem väravavaene. Samas väga kindel. Ehk kaitse lukus, keskväli kontrolli all ning tekitatakse ohtralt võimalusi.
Kolmanda koha mäng oli üle ootuste elamus. Kokku kümme väravat. Läks kokku sellega, mida arvasin - ennustasin prantslaste 4:3 võitu. Kuigi ka see tundus ehk natukene üle võlli pakkumine. Kuna kolmas koht võidetakse, teine koht kaotatakse, siis ehk saavad inglased siiski veidi rõõmsamalt kui argentiinlased koju sõita. Ja pikemas perspektiivis õpitakse vast ka pronksmedalit väärtustama.
Finaalis ei osanud sellist jõudemonstratsiooni küll ette näha. Umbes 90 minuti järel vilksas ekraanil infograafika, mille järgi hispaanlased olid 20 korda väravale löönud, samal ajal argentiinlased mitte kordagi ...
Lootust ei kaotanud, kuigi üsna pingeline oli vaadata, kuidas hispaanlased muudkui justkui ronivad kõrgele mäetippu, ent päris tippu jääb viimane samm astumata. Samas - eks tänu lisaajale sai sama raha eest rohkem jalgpalli :)
Kui finaali esimese osa järgi sai lõuna-ameeriklaste poole isegi tunnustavalt vaadata, et ülearu robustset mängu ei mängitud, siis mängujärgne mälupilt jääb teine. Ehk et lõpuks kees nii mõnigi neist ikka üle. Eks tuleb veel kaotamist harjutada.