Neli on alles jäänud.
Ja kui turniir tervikuna on pakkunud üllatusi, siis medalite jagamisele jõudnud nelik on riigid, keda siia enne turniiri ka kõige enam prognoositi jõudvat.
Prantsusmaa - Maroko veerandfinaali kohta võiks ju norivalt küsida, et miks mõni riik sai välja panna kaks tiimi. Ehk et kui vaadata, kus keegi sündinud on või miks keegi ühe või teise tiimi eest mängib, siis kattuvusi on palju ning nii mõnegi puhul võinuks valik langeda emma-kumma koondise kasuks. Mängust. Suurem riik võttis oma.
Hispaania - Belgia. Taas tuleb tunnustada belglaste treenerit. Õige taktika valik, mis lähtus taas konkreetsest vastasest ning mis tagas, et oli suhteliselt võrdne mäng. Krooniks löödi esimene värav hispaanlaste võrku sel turniiril. Ent Hispaania tiimil on sügavust meeletult ehk et sisuliselt iga mängija, kelle nad pingilt toovad, võiks vabalt ka algkoosseisus alustada. Nii lõi võiduvärava teist mängu järjest ja taas napilt enne normaalaja lõppu vahetusmängija.
14. juulil ehk prantslaste rahvuspühal tuleb äge vutiõhtu.
Norra - Inglismaa oli oodatud mäng ning mängijad õigustasid seda ootust. Viikingitel jäi üsna vähe puudu, et liikuda edasi poolfinaali (enda vaatest jäi kõige enam kripeldama kaks-üks rünnakusituatsioon, kus Söloth miskipärast ei söötnud Haalandile vaid proovis ise olukorra lahendada). Kahju.
Samas kui vaatame, et Argentina - Šveits kohtumise (samuti lisaajal) võitsid lõuna-ameeriklased, siis 15. juuli mänguõhtu tuleb tänu sellele vähemalt sama põnev. Inglismaa - Argentina on pakkunud mitmeid põnevaid lahinguid (kasvõi 60 aastat tagasi MM-il, kui inglased oma ainsa tiitlini jõudsid või 40 aasta eest, kui Maradona nendevahelises kohtumises käega värava lõi) ning uskuda võib, et ka seekord saab see thriller olema.
Et viimased kaks mängu läksid lisaajale ning esimene algas südaöösel, siis viimane öö palju uneaega ei pakkunud :) ehk Euroopa vutifänni tervise vaates on elu nüüd õige mõnusaks läinud - ainult neli mõistlikul ajal algavat kohtumist veel ees ootamas.