Head hiidlased ja Hiiumaa sõbrad.
Mul on teile alustuseks üks küsimus.
Kus lõpeb kodu?
Kas ukselävel? Aiaväravas? Või Hiiumaal siis, kui meri vastu tuleb?
Mulle tundub, et meie kodu ulatub oma aiast palju kaugemale. Külamajja. Matkarajale. Lauluproovi. Naabri juurde. Mõne inimese mureni, millest lihtsalt ei saa mööda vaadata.
Ja vahel annab kodukoht endast märku üsna ebamugaval ajal. Näiteks pühapäeva õhtul heliseb telefon ja kõlab: „Kuule, sul on kindlasti praegu üks minut …“ Sellele võib järgneda viieteistminutiline sissejuhatus. Ja kõne lõpuks on järgmise kolme kuu tegevuskava paigas.
Aga just nõnda saab ühest paigast kodukoht.
Keegi märkab. Keegi võtab ühendust. Keegi ütleb, et teeme ära. Ja tehaksegi ära.
Sõnal „oma“ on huvitav tähendus.
Oma maja. Oma aed. Oma küla. Oma saar.
Maja puhul tähendab „oma“ sageli seda, et see kuulub meile. Kodukoha puhul tähendab see ka seda, et meie kuulume sinna. Meile läheb korda, kuidas kodukohas läheb.
Kas inimestel on piisavalt palju põnevat teha. Kas eakal naabril on kellegagi rääkida. Kas külas või linnas on põhjust kokku tulla. Kas uued tulijad on oodatud.
Üksinda võib inimesel olla väga häid mõtteid, aga vaid koostöös on neid võimalik ellu viia.
Ühel on oskused, teisel kogemus, kolmandal on järelkäru.
Ja järelkäru on suurte mõtete elluviimisel väga oluline strateegiline ressurss.
Aga kõige olulisem on see, et inimesed on valmis üksteisega arvestama. Kokku leppima. Vajadusel vaidlema. Ja pärast vaidlust uuesti ühe laua taha maha istuma.
Vabatahtliku tegevuse juures ei saa mööda ajast.
Aeg on väga isiklik asi. Üks õhtu, mille inimene annab kogukonnale, on üks õhtu tema enda elust.
Selle võiks täita ka perega olemine. Raamatu lugemine. Või lihtsalt mõnus mitte midagi tegemine.
Kui inimene annab oma õhtu teiste heaks, annab ta midagi, mida hiljem juurde osta ei saa.
Sellepärast tasub märgata ka tööd, mis jääb valmis tulemuse varju.
Me näeme sündmust. Aga keegi küttis enne seda ruumid soojaks.
Me näeme korras peopaika. See tähendab, et keegi käis juba sündmuse järel koristamas.
Me näeme õnnestunud ettevõtmist. Selle taga võib olla see, et keegi kuulas eelmisel õhtul ära inimese, kes tahtis kõigele käega lüüa.
Niisugustest hetkedest kasvab usaldus ja teadmine, et kui midagi ühiselt ette võtame, siis võime üksteise peale loota.
See on ühe kodukoha juures väga suur rikkus.
Ja seda rikkust tuleb hoida.
Hoidmisest räägivad ka meie kaunid kodud.
Ilusa kodu juures näeme sageli kõigepealt tulemust. Õitsvat peenart. Hoitud hoonet. Läbimõeldud õue.
Selle taga on aga pikk suhe ühe paigaga.
Selle taga on on kevad, mil kõik ei läinud kasvama. Selle taga on sügis, mil töö jäi pooleli. On katsetamist, kannatlikkust ja pühendumist.
Oma kodu hoidmine on omamoodi usaldusavaldus tulevikule.
Kui istutame puu, arvestame aastatega, mis on alles ees. Mõnikord ka inimestega, keda me veel ei tunne.
Hoolimine paistab üle aia ja üle aja.
Sama mõtet näen ma õppimises.
Õppides avardame maailma, milles tunneme end kodus. Mis eile tundus võõras, võib homme olla arusaadav.
Õpetajataustaga inimesena on mulle fraas „ma veel ei oska“ eriti sümpaatne.
Ma veel ei oska.
Selles lauses on tulevik lahti. Täna ütleme: „Ma veel ei oska.“ Mõne aja pärast õpetame juba teisi.
Täiskasvanuna õppima asumine nõuab julgust. Tuleb leida aega, küsida küsimusi ja lubada endal jälle algaja olla.
Suur väärtus on inimestel, kes selle sammu võimalikuks teevad. Koolitajal, kelle juures julgeme ka rumalana tunduvaid küsimusi küsida. Tööandjal, kes aitab õppimiseks aega leida. Lähedastel, kes kodu ehk tagala korras hoiavad.
Head sõbrad!
Teid ühendab oskus näha oma ümbruses võimalusi.
Siia võiks midagi istutada.
Siin võiksid inimesed kokku saada.
Seda võiksin ma veel õppida.
Ja ühel hetkel olete te otsustanud pihta hakata.
Tänasel sündmusel me märkame seda. Märkame teie aega, järjekindlust ja hoolt. Märkame ka neid inimesi teie kõrval, kelle toel see kõik võimalikuks saab.
Mõelge palun korraks ühele inimesele, kelle abita oleks mõni teie hea ettevõtmine jäänud pooleli. Võib-olla istub ta täna siinsamas. Võib-olla olete piisavalt julge, et talle aitäh öelda.
Suur kummardus kõigile neile, kes on kedagi tunnustamiseks esitanud.
Aitäh tänase õhtu korraldajatele, et olete loonud hetke, kus saame märgata ning olla märgatud.
Alustasin küsimusega: kus meie kodu lõpeb?
Sellele küsimusele ei peagi vastama.
Las ta olla piiritu. Las ta ulatub naabrini. Külamajani. Uue oskuseni.
See aitab inimestel end siin Hiiumaal kodus tunda.
Aitäh ning imelist õhtut!
* tervitussõnad vabaühenduste, Kaunis Kodu ning täiskasvanud õppijate tunnustussündmusel