Jalgpall

Kui Aivar Pohlak on ülikonnaga, siis peab tähtis päev olema :)

Ja eks ta oli ka.

Kas nii suure kaaluga jalgpallikohtumist enam Eestis mängitaksegi? Lähiaasta(kümne)tel ilmselt mitte.

Tunnistan, et olin algul skeptiline. Möödunud aastal mängiti superkarikas välja Makedoonias. Olime ise just sealsamas sel ajal. Etteruttavalt- linnapilt meenutas eilset Tallinna. Sarnased plakatid ja viited mängule. Palju jalgpalliatribuutikat. Fännid. Aga et sealsel staadionil, Philip II nime kandval areenil oli/on ca 30000 kohta ja Lillekülas enam kui kaks korda vähem, siis tundus ebaloogiline pileteid saada. Arvestades suurt huvi selle mängu vastu.

Aga.

Aitäh, Anu!

Tegelikkus oli see, et tuli end loosirattasse kirja panna ja siis oodata. Mina sain asjast teada juuli esimesel nädalal. Et just meile loosiõnn naeratas. Niisugusel viisil ei tundu raha ära andmine (ehk millegi, praegusel juhul piletite ostmine) üldse paha variant. Vastupidi. Tunned sellest rõõmu. Suurt rõõmu.

Ja nii siis juhtuski, et kolmapäeva õhtul olime staadionil.

Ja millised kohad - kohe värava taga (olgu, veidi siiski võrgust eemal) ehk mängijad olid peaaegu käega katsuda. Lisaks oli sealsamas fännisektor. Mis sest, et Atletico oma. Või tegelikult isegi hea, et just Atletico. Sest tuleb au anda, fännid olid neil seekord selgelt häälekamad. Ja juba see oli elamus omaette. Ka linnapildis torkasid triibulised särgid enam silma. Mis parata.

Mäng ise oli pigem võrdne. Kuigi algas šokiga. Vähem kui sada sekundit ja värav. Seejärel võttis Real domineerimise enda peale ja viigistas. Asus juhtimagi. Ent jalgpallijumal tahtis, et raha eest ikka rohkem saaksime. Seega, lisaaeg. Ja seal jäi Atletico peale.

Korraldus oli ladus. Ehk staadionile ja sealt ära pääses tegelikult väga kiiresti. Arvestades vabatahtlike suurt arvu ei ole ilmselt ka imestada. Eesti/eestlased ikka oskab/osakavad asju korraldada. Ja aukartust tekitas üks noor kutt, kes meie ees seisis. Kollane vest kirjaga "steward" üll ja vaatas publikut. Viis tundi ühtejutti.

Hommikuputru süües istus Aivar kümne meetri kaugusel. Taas tavapärases olekus ehk vestiga. Vaikselt täitus linnapilt ka uniste hispaanlastega. Tõsi, valgeid särke polnud enam pea üldse näha. Aga pall on ümmargune. Ehk teinekord teistpidi. Ja nii imelik kui see ka ei ole, siis kaotus mind kurvaks ei teinud. Saadud emotsioon oli oluliselt tugevam. Ning Madrid ikkagi võitis ju :)   Ja Eesti kindlasti ka.