Maraton

Neljas täispikk jooksumaraton.

Esimesed kaks olid päris katse-eksitus meetodil. Ehk lendasin uljalt peale lihtsalt. Kolmas sisu poolest korralik. Ehk rajal ei olnud vajadust seisma jääda või pidanud mõtlema kõrvale astumisest. Aeg, tõsi küll, ikka samasse auku esimestega. Tegelikult veidi aeglasemgi. Ehk kui numbreid vaadata, siis aeglasem isegi kui laupäevane jooks. Aga numbrid on statistika.

Sportliku sisu poolest oli neljas jooksumaraton keerulisem kui eelmised. Ikka tõsiselt raske.

Esimene ring küll mitte eriti. Enne starti vahetasin mõne sõna Matiga, kes pakkus, et jookseme äkki taas koos. Ütlesin küll, et lasku omas tempos, mis peaks minu omast kiirem olema. Aga selgus, et samm klappis ja kümme kilomeetrit koos liikusimegi, nii 5.15 kilomeetri kohta. Siis lasin ta veidi eest ära ja poolmaratoni aeg oli 1:54.

See on see keeruline koht kahe ringi läbimise juures. Lõpetad esimese ja möödud stardi-finišikoridorist, kuhu võiks ju seisma jäädagi, lõpetada. Aga ei. Tuleb täpselt sama teekond ühe korra veel ette võtta.

Uut ringi alustasin rahulikult. Ja kui vastutuul, millel meetreid sekundis umbes sama palju kui õhus temperatuuripügalaid, välja jätta, siis polnud viga. Kuniks jõudsin nii 25nda kilomeetrini. Veidi enne seda möödusid järgemööda 10-kilomeetri jooksjad, kellest mitmetele sain ka ise ergutushüüdeid kaasa anda. Ja kõrvalepõikena- see on koduse maratoni suur võlu. Siin on üliägedad teeninduspunktid, milles tegutsejate positiivne energia nakatab ja annab jõudu.

Ja kuigi 10-kilomeetri raja tagasipöörde punktis sain karmi käsu mitte seisma jääda, siis nii kilomeeter-paar hiljem pidin seda siiski tegema. Tõsiselt kaalusin katkestamist. Astusin juba ka mõne sammu tagasisuunas. Siis mõtlesin ringi ja tatsasin edasi. Ilmselt pidanuks juba järgmises joogipunktis veel enam aega veetma, kuigi kostitasin sealgi end mõnuga. Ja sealt edasi iga kord veel julgemalt. Ehk jõin ja kastsin pead tublisti. Tempo oli küll ülinadi ja samm päris tönts, sest see, mis algas peast, jõudis selleks hetkeks jalgadeni, mis kangeks muutusid. Aga sihikindla karumõmmi kombel taarusin siiski lõpujooneni. Ja kiireimad sammud tegin ikka raja viimasel sajal meetril :)

Tip-top korraldus, seega aitäh Hiiumaa jooksugrupile!

Suur kiitus ka minu personaalse ettevalmistuse treenerile, kes vahvasti finišijoone taga ootas :)

Ma ei hakka lubama, et treenin järgmiseks korraks rohkem või puhkan targemini võistluseelsel perioodil, sest elu teeb omad korrektuurid. Aga kindlasti jooksen juba septembris jälle maratoni. Ja aasta pärast taas Hiiumaa maratoni.