Ööl vastu reedet hakkas tarkus jõuga kogunema. Ehk hommikuks oli alalõug kange ja neelamine tundlik. Alumised tarkusehambad otsustasid, et on aeg sirguda.
Mingi aeg kahtlustasin, et hoopis külmetus ja kurguvalu, kuna neelata oli/on keeruline. Aga siiski mitte.
Igal juhul on olnud väga vahvad päevad, kus suu avaneb täpselt nii palju, et kaks näppu üla- ja alahammaste vahele mahub :) söön aeglaselt nagu tõeline gurmaan ja rääkida pigem ei tahaks, sest suu ei liigu õigesti ega piisaval määral. Öösel magada eriti ei saa.
Tuleval pühapäeval tahaks maratoni joosta, mistõttu hammaste kasvamine on oluliselt parem variant kui külmetusest tingitud kurguvalu. Vähemalt usun nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar