Teisipäev, 31. juuli 2012

Puhkus

Mõne tunni pärast saab juuli 2012 ajalooks. Algab viimane suvekuu, august.
Kui juuni möödus suuresti töölainel, millele järgnes Võidupüha paraad ja jaanipäevad, juuli kolm esimest nädalat olin vabatahtliku tööga hõivatud, siis nüüd lihtsalt puhkan. Selle ja järgmise nädala sisustan vaid spordi tegemise ja spordi ehk OM vaatamisega.

Samas tuleb paar asja siiski lähiajal selgeks mõelda ja lõplikult ära otsustada...

Jalgpall

Peale Folki võõrustasin külalisi mandrilt (kiitus ilmale, et ta meie esmaspäevase ringsõidu saarel ära rikkus), et siis kolmapäevast taas sportlikule lainele end sättida. Vaatamata mõningasele pausile vutimängust läks neljapäevane trenn üpris hästi korda.
Laupäeval ootas ees teine mäng Kärdla LM Dagöplast tiimi eest. Taaskord FC Lelle vastu. Sedapuhku oli meil koos tugevam rivistus ja indu andis soov võõrsil saadud kaotuse eest kätte maksta. Et meid oli kohal lausa 18, arvasin et piirdun paari- kuni mõnekümne minutiga. Läks aga nii, et mängisin kaitse asemel äärepooliku positsioonil. Ja terve mängu.
Esimesel poolajal andis lämbe ilm end mõnuga tunda. Mulle lisaks vist ka lühikene paus treeningutest. Igal juhul tõmbas pärast paari järjestikust sööstu värava alla (kus oli ka reaalne võimalus jalg valgeks saada, aga... jälle ikaldus) jalad korraks üsna kinni.
Teine poolaeg oli ses osas lihtsam, sest kopsud olid nö lahti joostud. Võhma jagus. Küll aga tõmbas kaotusseisu jäämine veidi motivatsiooni alla. Ja kui kontroll palli üle jätkuvalt soovida jätab, ega see siis ka seda just kergita.
Kokkuvõttes siis 1:3 kaotus. Reaalsete väravavõimaluste järgi võinuks seis küll 3:3 jääda. Aga mis parata.

Peale mängu suundusin sõbra lapse varbaliikudele. Seda jääb paljuski iseloomustama kaunis ja võimas välgutamine. Lisaks päris tugev padukas. Õnneks suht ajutine. Magama läksin üsna varakult. Tõenäoliselt tõmbas päevane vutt niivõrd sooja ilmaga läbi. Magasin võrkkiiges. Mõnus ja värskendav.
Igal juhul hommikul 9st oli virk ja kraps juba. Erinevalt nii mõnestki teisest. Lisaks sellele, et mitu meest tööl pidid olema, magas üks sisse, teine ei saanud kusagilt rannapeolt tulema jne. Tundus juba, et peame koduväljakul Rahvaliiga mängu ilma vahetusteta mängima. Ega pühapäev ka just väga jahe olnud.
Avavileks saime siiski sellise koosseisu, et meil oli ka kaks vahetust kasutada. Üks neist varbaliikudest üsna uimane veel, aga siiski.
Mäng õnnestuski enda kasuks keerata ja seisuga 4:3 võit võtta. Jäime 2:1 taha, saime 4:2 ette (sealjuures minu väravatest- ei saa ju mainimata jätta :). Kaks väravaesisest saginast, üks karistuslöögist) ja kuigi jäime lõpus ehk surve alla, õnnestus eduseisu hoida.
Rõõmu tegi ka see, et vastane hästi mängis. Suurem osa tiimist on ju minu enda õpilased. Eks neilgi on seda suurem rõõm minult palli ära võtta. Ja kui aus olla, eks tegi endalegi rõõmu just neile kübaratrikk vormistada.


Kokkuvõttes teenisime siis Tubala Tuulikutega teise koha Hiiumaa alagrupis ja umbes kuu aja pärast ootab ees finaalturniir, kuhu 145st alustanud võistkonnast pääseb 32. Kui viimane vastane koosnes põhi- ja keskkooli poistest, siis meil on üsna huvitav sats. Kaks nooremat lõpetasid VII klassi, suurem osa on samuti koolipoisid, ent koosseisu kuuluvad ka sel aastal 60neseks saanu (kes oli sealjuures igal mängul kohal!) ja kuldset keskiga nautiv mees. Ise olen vist ka vanuse järgi pigem veteran :)

Laupäev, 21. juuli 2012

Folk

Esimesed kaks folgipäeva selja taga, tõenäoliselt kõige tegusam kohe-kohe algamas.
Hiiu Folk sai avalöögi Kärdla lauluväljakul. Kuigi ma eriline tantsufänn ei ole, siis sealne Eesti Tantsuagentuuri etendus, mille lavastas Rauno Zubko, jättis küll väga sümpaatse mulje. Ütleks isegi et täitsa kihvt oli! Kutt tõestas, et maavalitsuse jõulupeol nähtud tantsuetendus ei olnud juhuslik õnnestumine.
Päeva vürtsitas ka sõber Vihm. Ent tõeliselt asjatundlikku publikut ta ära ei kohutanud. Suurem rahvamass voolas puude kaitsvasse varju ja elas jätkuvalt kaasa. Õhtul Villalaos oli juba taas päiksepaisteline ilm. Ja väga lahe kontsert samuti.
Esimesel päeval oli turvatiimi töö ülimalt lihtne. Ainsad ülesanded olid esinejatele toidu-söögi korraldamine ja nende asjade valve. Publik oli väga rahulik. Ega eilne tegelikult väga palju keerulisem polnud. Kõige suurem probleem oli parkimine. Või pigem siis inimeste suutmatus parkida. Rahumeeli ignoreeritakse parkimist keelavat liiklusmärki ja pargitakse kus juhtub. Paljud inimesed tahaks otse autost kontserdile astuda. Kas tõesti on nii raske paarsada meetrit jalutada? Samas platsil oli kõik tip-top. Tiimist tüdrukud märkasid õllepurki, mille konfiskeerisin. Ja see oli ka ainus ekstsess kogu õhtu jooksul. Okei, kiigevalve korraldamisega oli ka tükk tegemist, sest kiik on lapsemagnet. Ja nad tahavad pahaaimamatult ka liikuvale kiigele ligi minna.
Nüüd kohe Kassari poole teele, et parkimisprobleeme ennetada. Tuleb tee füüsiliselt kinni panna vist, et valesse kohta ei pargitaks. Ja oleme valmis, et Metsatöllu esinemise ajaks võib ka mitte just igapäevast folgirahvast kohale voorida.

Samas toimub täna minu algatusel Palade ´02 lõpetajate klassi kokkutulek. Ise saan alles öösel, tantsutuuride ajal liituda. Lisaks olnuks täna võimalus ka Eesti jalgpalli MV III liigas esimene mäng kirja saada. Jääb teiseks korraks... Homme päeval aga vilistan jalgpalli Rahvaliiga Emmaste-Käina mängu ja õhtul tuleb ise platsile joosta, et Rahvaliiga Hiiumaa alagrupi võitja selgeks saada.

Neljapäev, 19. juuli 2012

Nädalavahetus


Sel nädalavahetusel lõõgastusin. Kohe mõnuga.
Lisaks olen endale suvise välimuse hankinud :)

Selle nädala sisse on mahtunud sõbrale äriplaani kirjutamine, isiklike asjade ajamine (pagan, kus tegelikult oleks selleks veel aega vaja, sest kohati on tunne, et ma ei elagi oma kodus- nii harva satun siia...), esimene jalka trenn üle kahe nädala ja eile õhtul veel koosolek. Nüüd tänasest nädala lõpuni toimetan Hiiu Folgil, siis võtan aja maha. Ei ühtegi ülesannet ega vabatahtlikku tööd. Tahan lihtsalt akusid laadida, vanemate juures võiks väljas toimetada (eriti kuna olen seda ka lubanud) ja OM on ka juba ukse ees.

Teisipäev, 17. juuli 2012

Mets, osa 2

Eelmine nädal möödus siis taaskord Kaitseliidu laagris. Sedapuhku Paunkülas NK ja KT suurlaagris 2012.
Sain puhata küll. Sportigi teha. Ja hästi süüa. Lisaks suutsin ühe päevaga kolmekordistada oma sellesuvised ujumiskorrad :)  Tundus, et noortel oli samuti tore. Arvestades, et tagasi tulekuga keegi ei kiirustanud (ja mõnda pealtkuuldud kommentaari), siis nii ka oli.
Sel kuul olen siis juba ca 150 tundi Kaitseliidule pühendanud. Poole kuuga.

Teisipäev, 10. juuli 2012

Mets

Eelmine töönädal Ristnas-Kõpus metsalaagris.
Esimene öö. Und väga ei tulnud. Läksime paari juhiga allikale vett tooma vahetult enne südaööd ehk öörahu. Tagasi tulles tekkis plaan ööhäireks. Valisime sobiva puu välja ja leppisime kokku, et ca kolmveerand kaks kohtume.
Telgis (tegelikult oli see sääsevõrk, mitte telk, sest mulle meeldib lageda taeva all) samuti und ei tulnud. Vast enne poolt sain silma kinni ja siis 0140 tuli sms: "Lähme!?" Mis seal´s ikka. Minek, siis minek
Sidusime mind puu külge ja jäin teiste kisa ootama. Mõne aja pärast kaikus mets otsijatest. Esimene grupp kõndis nii 7-8 m kauguselt mööda, mind märkamata. Ent ööd ma siiski metsas veetma ei pidanud.
Teine õhtu oli rännak. Matkajad pidid sihtpunktis ööbima, nooremad laagris. Kuna üks grupp matkajaid otsustas öösel siiski tagasi tulla, soovitasin laagri öövalvel tähelepanelik olla, sest öösel võib "luuregrupp laagrit rünnata". Nii tore oli kuulata oma asemel, kuidas noored käbisid korjasid, et vaenlane nendega tagasi lüüa ja valvet üles sättisid. Nad oli nii tublid, et suutsid poolteist tundi vaikselt positsioonidel oodata, kuni matkajad tagasi saabusid.
Kolmas öö ärkasime kella kahest. Ründasime juhtidega ise laagrit. Röövisime jooksu pealt mõne noore ja sidusime puu külge metsa all. Seejärel asuti meid püüdma. Ja kätte meid saadi. Tasuks seoti meidki puu külge. Lõbusad ööd.
Nüüd taaskord laagrisse. Seekord vabariiklik NK/KT laager. Jälle töönädala lõpuni. Sport ja puhkus.

Pühapäev, 8. juuli 2012

Jalgpall

Vutti on viimastesse nädalatesse mahtunud küll ja küll.
Suurim võistlus kahtlemata EM. Selgeks sai (taaskord) asjaolu, et ennustada ma ei oska. Hinges olin Hispaania poolt, aga kahtlesin, et nad võitu kordavad ja nende peale ei panustanud. Läks aga teistpidi. Hästi! Ka siit blogist võis lugeda minu pakkumisi poolfinaalide osas. Ei tabanud märki. Esimene mäng oli hoopistükkis tasavägine ja teises jäi seis teistpidi ennustatuga võrreldes. Finaalis poleks ka julgenud Hispaania sellist üleolekut pakkuda.
Siis Rahvaliiga. 30ndal mäng Valguga. Saime nad koduplatsil päris hästi kinni ja vaid saatuse kuri näpp ei tahtnud meile viiki kinkida (võiduks olnuks veidi õnne ka vaja olnud). Teenisin päris mängu lõpus ka kollase, mis tõestas taaskord kuivõrd emotsionaalne olen vutiplatsil. Ühesõnaga läks sõneluseks. Käina vastu aga saime esimese kolaka. Eks nad olid kõik oma parimad pojad ka kokku ajanud, ent siiski. Ise olin platsil ääretult mannetu. Eriti kui ka võrrelda nt eelmise mänguga, kui keskkaitse oli lukus, mis lukus. Valgu värav tuli kauglöögist.


Eile peeti aga Hiiumaa MV jalgpallis. Osalesin koos oma õpilastega Emmaste satsis. 1 võit (kusjuures minu karistuslöök tõi võidu :)  - ei saa kiitmata jätta iseennast ju), 1 viik ja 3 kaotust. Saanuks paremini, kuigi võit oli siiski ebareaalne. Vastased olid tasemel. Ei saa öelda, et kõik saare paremad pojad olid kokku tulnud. Aga suurem osa nendest küll. Ja ajalugu ei mäleta neid, kes osa ei võtnud. Turniiri jääb meenutama vihm. Totaalne vihm. Polegi sellise ilmaga mänginud varem turniiril. Üksiku mängu ehk küll, kuid terve päeva... Lisaks "sain au" vilistada medalimänge. Vist suures plaanis oli okei (kuigi saanuks kindlasti paremini). Samas sain veelkord tõestust, et see on üks tänamatu amet. Hea, et valdan valikulise kuulamise oskust. Seda seoses ühe või teise tiimi fännide arvamusavaldustega nende kahjuks vilistatud otsuse juures.

Reede, 6. juuli 2012

Uus kuu

Suvi lendab linnutiivul... Õnneks on ühtteist, mida mäletada.
Eelmine kuu lõppes samuti mäletamisega, õigemini mälestamisega. Aasta sai täis...
Uus kuu algas aga seikluslikult. Suund sõpradega merele purjetama. Üpris omapärane reis, mis esialgselt pidi kestma paar tundi, seejärel võeti vastu otsus pealinna seilata, ent varustuse täiendamise järel liikusime siiski mööda kodusaare kallast. Ööpimeduses jõudsime tagasi koju. Ja see oli vist esimene kord sel aastal kui meres ujumas käisin.
Ahjaa, nädalavahetusse mahtus ka kukkumine rattaga. Üldiselt üsna õnnelik laks. Kuigi nagu neetud, et just seekord ratturikindaid ei kandnud. Peopesad lõhki ja sinakas-lillad randmest saadik. Koba, mis teha :)