Maksude kogumise mõte on vajalike teenuste pakkumine ja/või investeeringute tegemine. Automaksu teemaga hakati selles mõttes valest otsast pihta – räägiti vajadusest riigieelarve auku lappida, mitte maksu sisulisest eesmärgist või sellest, mis konkreetse meetme läbi paremaks muutub.
Samas saan rahandusministri möödalasust aru. Endise Rae
vallavanemana oli ta ilmselt kogenud vaid sellist olukorda, kus eelarvetulud
kasvavad. Ja mühinal. Mis nii viga lubadusi ja soove täita.
Eesti riik on aga jõudnud arenguetappi , kus rahvastiku
vananemine ja töökäte vähenemine tähendavad, et tänane maksubaas ei võimalda tänasel
tasemel avalikke teenuseid pakkuda. Rääkimata täiendavatest teenustest või
toetustest.
Seega on lihtsustatult kaks varianti – tuleb kas
pakutavate teenuste hulka kokku tõmmata või suurendada tulubaasi.
Vabariigi valitsus on alustanud viimasest ehk täiendavate
maksude kehtestamisega.
Maailmavaateliselt eelistaksin maksubaasi suurendamise
meetmena astmelist tulumaksu. Ehk põhimõtet, et need, kel paremini läinud,
panustavad ühiskonda enam. Valitsuskoalitsioonis domineerivad aga teistsugused
ideed – sellest sõltuvalt ongi tehtud valikud näiteks käibemaksu kasvuks või
automaksu kehtestamiseks.
Automaksu vormimine
Viimase sisustamise ja selgitamise asemel hakkas rahandusminister
pihta numbritest. Nii kõlas esmalt fakt, et sellega kogutakse riigieelarvesse
120 miljonit eurot. Kuidas ja millise valemi alusel, polnud teada.
Arusaadav, et sellise koduse töö eest häid hindeid ei
panda ning tugevat kriitikat sai minister teiste seas erakonnakaaslastelt. Viimane
jätkus ka siis, kui 120 miljoni kokku kogumiseks kaks alternatiivi välja
pakutud oli. Näiteks kliimaminister ei pidanud kumbagi varianti mõistlikuks.
Üldises plaanis ongi nii, et kui rahandusminister nägi
maksus võimalust suur summa raha kokku koguda, siis kliimaminister juhtis
tähelepanu, et automaks peaks täitma keskkonnaeesmärki. Ehk oluliselt rohkem tuleks
arvesse auto keskkonnamõjuga seotud näitajaid.
Regionaalminister on aga juhtinud tähelepanu asjaolule,
et automaks peab arvestama regionaalset aspekti ega tohi kellegi elukvaliteeti
halvendada.
Kuidas mina asja näen?
Olen nõus lähenemisega, et automaks peaks aitama
keskkonda hoida. Samas tuleb kindlasti arvestada regionaalseid eripärasid – see
peab eelkõige mõjutama linnade autostumist. Seal on ühistranspordi näol olemas
alternatiiv ning auto omamine seeläbi paljuski valiku küsimus.
Lisaks on oluline, et automaks ei tohi olla löök neile,
kellele auto eluliselt vajalik. Kaugemate piirkondade elanikud, kellel autole
alternatiivi poodi-tööle või mujale liikumiseks ei ole. Suurpered, kes
väikeautoga üheskoos liikuda ei saakski.
Sissejuhatuses kirjutasin, et maksudel peab olema
eesmärk. Seega ei kõla mõistlikult selgitus, et automaksuga kogutav raha läheb
igale poole.
Need riigieelarvesse lisanduvad vahendid peavad aitama
inimestel alternatiivseid lahendusi valida. Seega tuleks mootorsõidukimaks
siduda liikuvusreformi ja kogu ühistranspordi parendamisega. Et busse oleks
mugav kasutada, et laevagraafik oleks piisavalt tihe ning erinevad
transpordiliigid ühenduks sujuvalt.
Ilmus Hiiu Lehes 29.08.2023
