Reede, 31. märts 2017

Brever

Eile oli vallavalitsuse päevakorras "Marie Breveri nimelise hariduspreemia määramise kord" muutmine.
Põhjus: tähtajaks ehk 15. märtsiks kirjalikke taotluseid ei esitatud. Samas nenditakse ka ise, et "võimalik on, et kandidaate ei esitatud, kuna vallavalitsus see aasta sellekohast eraldi meeldetuletusteadet välja ei saatnud."
Eelnõuga oleks tähtaega muudetud, andmaks võimaluse taotluseid esitada. Kui vallavanem mind kümmekonna päeva eest informeeris, et kandidaate ei esitatud, siis leidsime, et kõige nirum variant oleks preemia üldse välja andmata jätta. Küsisin ka haridus- ja kultuurikomisjonilt meilitsi seisukohta - enamus arvas samuti, et preemia välja andmata jätmine oleks halvim variant ja peaks siiski teisi võimalusi otsima - ning edastasin selle 26. märtsil vallavanemale.
Samas seisab protokollis, et vallavalitsus otsustas preemia siiski välja andmata jätta. Ühe põhjusena toodi, et vajalik on vallavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni arvamus küsida...

Nagu mainisin, siis pean seda kõige halvemaks variandiks. Samas kui arvestame, et vallavalitsusse ei kuulu või ei ole kaasatud kultuurivaldkonna spetsialiste, siis on see ka mõneti loogiline käik. Teisalt näitab, et vallavanema meel on kiiresti muutuv või ei oska ta oma seisukohti piisavalt edukalt kaitsta.

Esmaspäev, 27. märts 2017

Volikogu

Ilusa järjekorranumbriga - istung nr 44 - koosolek üllatas 100%-lise osavõtuga.
Et oli päris mitmeid punkte ka muude teemade all ja protokollilisi otsuseid, siis päevakord oli pikk. Koosolek ise tavapärane, ehk nii 2,5 tundi.
Hääletamiste juures tooksin seekord positiivsena välja, et esines üksikuid erimeelsuseid- ja erinevate inimeste poolt- erinevate teemade juures. Mis näitab, et teatud küsimustes ollaksegi üldisest arvamusest erineval arusaamisel ja ei kardeta seda ka teistele demonstreerida. Mis minu meelest ongi demokraatlikus süsteemis õige kui mitte täiesti normaalne.

Kolmapäev, 22. märts 2017

Jää minek

Kirjutasin reedeses maakonnalehes arvamusloo, miks ei tohiks praegusel hetkel suurte tuuleparkide ja nendega seonduvatel teemadel kiirustada.
Üks asi on, et hetkel planeeritavale tuugenite alale tehtud KMH sisaldab olulisi puudujääke, aga ka vigu. Kui kohalikke inimesi ja nende väiteid ei taha uskuda, siis ehk akadeemik Anto Raukase argumendid on kaalukamad ametnike jaoks.
Teine on vajaduse puudumine koostöölepingu järele. Arendaja on valmis ootama KOV-valimiste järgset perioodi, kus on kas üks Hiiumaa vald või praegusest igal juhul suurem Hiiu vald. Ka väide, et sellega tahetakse seista hiidlaste (just hiidlaste, mitte ühe valla elanike- see jäi KMH aruande arutelul kõlama) eest, on korrektne, kui sellest saakski kasu kogu Hiiumaa. Praegusel juhul sõlmitud koostööleping tagaks võimaliku osalise kompensatsiooni vaid ühele piirkonnale. Muidugi võib ju ka öelda, et kaugemad piirkonnad - ja poliitikus jaoks olulised hääled valimistel muidugi ka - ei ole nende jaoks olulised.
Kolmandaks ei küsinud minu teada ükski valimisliit või erakond selleks valijalt mandaati. Ümmargune "toetame taastuvenergeetika arendamist" ei ole piisavalt selge ja konkreetne andmaks teed suurtele tuuleparkidele. Nüüd, oktoobrikuistel valimistel on võimalik valijalt selleks toetust küsida.

Esmaspäev, 20. märts 2017

Tartu

Nädala lõpu veetsin heade mõtete linnas. Ja häid mõtteid seal tõepoolest jagus.
Esimene peatus oli ERM. Kui meediast jäi mulje, et söögikohad on seal eriti kallid (ja eks need said ülearu palju tähelepanu ka ehitusprotsessis), siis vähemalt kohvik tegelikult taskukohane. Ja pakkus maitsemeeli erutavat šokolaadikooki ning head kohvi.
Kohvikusse suundusin kunstisaalist. Oleks olnud vaatamist kauemaks. Ka minusugusele kunstikaugele inimesele - Arraku Suure Tõllu seeria näiteks. Aga kõige rohkem jäid paraku meelde kaks koolieelikust tüdrukut. Nad liikusid mõõdukal kiirusel mõõda näituseruume ja muudkui korrutasid, et tahavad moooonaliisat näha. Kahjuks valmistas ERM neile pettumuse... :)
Üldjoontes suurejooneline muuseum. Mitmekülgne ja mitmeti lähenemist võimaldav. Mõned miinused või mõttekohad siiski jäid. Ehk et kui nö eeskojas oli sadu ja sadu kuupmeetreid vaba õhku, siis näituseruumides oluliselt kitsam. Ja sellega seonduvalt teine teema. Selge panus on tehtud gruppidele, kuna giidid kohati üsna ülbelt trügisid ja palusid eraldi uitajatel oma rühmale ruumi teha.
ERMi ümbrus on tagurpidi keeratud ja maastik ümber kujundatud. Ilmselt sel suvel veel kõiki vilju lõigata ei saa, ent aasta pärast peaks juba päris kena ka väljas liikuda olema.

Neljapäev, 16. märts 2017

Kevad

Õhus on kevadet. Kohe päriselt. Ja mitte ainult õhus, vaid ka kõikjal meie ümber.
Ehk et kuigi maailm on suhteliselt ebastabiilne ja ka Eestis on protsesse, kus täpselt aru ei saa, miks neid tagant lükatakse või kuhu jõuda tahetakse, siis peamine on ise positiivset märgata ja anda selles, mida sina parasjagu või peamiselt teed, maksimum. Ka see, võib-olla näiliselt väike samm, on tähtis tükk suure pildi muutmiseks.
Nii nagu kevad ei alga kalendri järgi. Iga kelluke, mis oma valge nina veel kolerohelise  maapinna seest välja ajab, või iga linnuke, kes noka laulutunniks lahti teeb, toob tükikese kevadet kaasa.

Pühapäev, 12. märts 2017

Eelarve

Veebruarikuu istungil võttis volikogu vastu Emmaste valla 2017.a. eelarve.

Toon kaks paralleeli Hiiu vallavolikoguga. Viimase istungil (kus samuti eelarve kinnitati) nentis Artur, et 300-400 euroste muudatuste üle otsustamine võtab rohkem aega kui sajatuhandeliste. Et proportsioonid ei ole paigas. Suhtkoht sama seis on ka meil. Allpool paarist konkreetsest juhust. Teiseks Hiiu vallavanem Reili arvamuslugu maakonnalehes. Ta viitab õigetele asjadele- et kuigi lasteaiaõpetaja ametikohale kehtivad kooliõpetajaga sarnased kvalifikatsiooninõuded, siis ühel on miinimumpalk riiklikult paika pandud, teisel valla/linna poolt määratud. Ja viimased erinevad päris palju omavalitsuseti.
Varasemal kahel aastal oldi minuga nõus, et haridus on prioriteet ja see peab väljenduma ka palganumbris. Rõõmustasin eelmise aasta eelarve juures, et abiõpetajate töötasu suutsime miinimumpalgast selgelt ette viia. Sel aastal oli minu soov, et haakuksime haridusministri kavaga ja seaksime endale tulevikuks selged sihid. See tähendab, et kui KOV viib kõrgharidusega lasteaiaõpetaja palga teatud tasemele, siis riik paneb oma osa juurde. Kaugem eesmärk lasteaiaõpetaja palgamääraga kooliõpetaja omale järele jõuda. Kunagi see riiklikult nii toimis, tõsi, lühiajaliselt. Sellele viitas ka Reili oma loos.
Emmastes me 2017.a. küll ületame seda taset sel aastal- mis on positiivne-, samas volikogu üldine hoiak tulevikuks päris vankumatut kindlust ei paku ehk ei soostutud võtma selget seisukohta ministri poolt algatatud programmiga kaasa minna.

Kui räägin mõnesajast eurost, siis ilmselt oli/on istungi protokolli lugedes imelik, et vallavanema palga juures hääletati nii numbrit 1790 kui 1800. Et mis seal siis vahet on? Ei oskagi vastata. Sest minu ettepanek oli tõsta palka 5%, mis tähendanuks 1700 eurot. Lisaks on vallavanemale iga kuu ette nähtud 335 eurot sõidukulude katteks. Minu ettepanek lähtus sellest, et vallavanema palk võiks olla eeskujuks lähtudes konservatiivsest eelarvepoliitikast. On ametikohad, kus palgatõus jääb 5% peale. Ja vastukaaluks tuua väide, et miinimumpalk tõuseb pea 10%, ei ole pädev, sest kui me räägime numbritest, siis viimase puhul tähendab see tulu 470 eurot kuus. Minu teine argument oli, et me ei tohi lasta liiga "suuri kääre" oma palgatasemetes tekkida. Ehk nagu praegusel juhul - muuseumi direktor ja lasteaiajuhataja (mõlemad ametikohad nõuavad kõrgharidusega spetsialisti ettevalmistust) võrduvad ühe vallavanemaga, kui räägime puhtalt palganumbritest.
Vaidluse käigus tõusid eri argumendid, näiteks vastutus või teistpidi, inimese pädevus. Aga eks igaüks võib enda seisukohta ise selgitada.

Kõige suurem miinus eelarve(te)ga seoses on minu jaoks aga see, et kui palju (või vähe) me kaasa mõtleme valla otsustusprotsessides. Mainitud Hiiu vallavolikogu istungit käis vaatamas ka Aivar, kes seejärel sotsiaalmeedias soovitas seda kõigil teha. Et saaks vahetu pildi. Sellega ei saa mittenõustuda. Soovitaksin kõigil sama teha.
Tulles meie eelarve juurde, siis eelarvekomisjon arutas eelarvega seonduvat täpselt ühel koosolekul, 20.jaanuaril. Teisel korral, peale volikogu I lugemist, pidi koosolek toimuma 3.veebruaril. Ent- ilmselt et tegemist oli pühapäevaga- kohale tuli meid kolm üheteistkümnest.
Volikogus ei olnud mitmel liikmel mitte ühtegi küsimust. Kommenteerida ei soovinud ka mitte kõik. Siin on põhjuseks kas pime usk vallavalitsusse ja nende ideedesse, ükskõiksus ehk hoolimatus toimuva suhtes või oldi teemade ja sisuga (kuigi viimased parandused selgitas finantsjuht veel istungil) kursis ehk neid arutati kusagil väiksemas ringis. Mis oleks vist isegi kõige hullem variant.

Sama väljendus ka palgapoliitikas. Keskmine palgatõus vallas on 10%. Varasemalt oli juttu, et valla teede korrashoiu personalireale lisandub raha uue töölise palkamiseks. Samas on EMKO hallatavad teemad mitmel erineval real, seega küsisin täpsustuseks, et kas 40% palgatõus kommunaalosakonna real ja uus tööline on erinevad asjad ja ei ole omavahel seotud. Finantsjuht vaatas read üle ja selge vastus oli, et need on erinevad asjad. Ehk lisatööline ja samas 40% palgafondi kasv.
Siin ei ole küsimus mitte antud allasutuses, sarnaselt eelpool toodud muuseumi või lasteaiaga. Sest palgamäärad ja -vahendid kehtestab volikogu. Ja just volikogus ongi küsimus. Et see täpsustus ja oluliselt suurem palgatõus oleks kedagi huvitanud või küsimusi tekitanud- ei. See tähendab, et puudub sisuline arutelu ja analüüs, argumenteeritud otsused. Paljuski tehakse nii, sest keegi arvas, et nii võiks teha...

Samas kui tegin muudatusettepaneku leidmaks lisaraha- 400€- treeneri  (ei pidanud ennast silmas, kui keegi nii arvab) koolituskulude katmiseks, et ta saaks oma kvalifikatsiooni tõsta, siis seda ei peetud vajalikuks teha. Arvestades ka asjaolu, et meil neljast vallas noortega tegutsevast treenerist saavad valla poolt tasu vaid kaks...

Ise ei pea ma õigeks ka asjaolu, et jätkuvalt saab orkestrijuht töötasu nö mustalt. Ehk kultuuriürituste realt eraldatakse tema MTÜ-le igakuist toetust. Jah, saan vallavanema mõttest aru, et arvutuste kohaselt on see vallale nii soodsam. Aga teistpidi, inimesele on see kahjulikum. Lisaks oleks palgatöötaja puhul oluliselt lihtsam rakendada järelvalvet ja panna kohustusi, kui ta on lastega reisidel.

Suurim vajakajäämine ongi minu meelest meil inimestesse investeerimine, inimeste motiveerimine. Ja motiveerimine ei pea toimuma vaid raha kaudu. Asi algab ikka suhtumisest.

Küsimus ei olegi tegelikult rahas. Tänu sellele, et ettevõtjad jätkuvalt soovivad siin piirkonnas tegutseda ning et siit sirgunud inimesed kodukohapatriotismist suunavad maksutulu Emmastesse, on meie eelarvega hästi.
Näiteks oli/on eelarves rida autod. Mahus sada tuhat eurot. Paika sai, et vajadus on sotsiaalauto järele ning üks EMKO auto vahetatakse välja. Ülejäänud summa osas pole aga selgeid plaane ega kokkuleppeid. Küll leidis volikogu enamus, et las see summa jääb sinna reale tallele, nö igaks juhuks....
Või võtame suuremad investeeringud. Eelmise vallavanema projekt Sõru SaRa soovitakse igal juhul valmis teha, sinna on planeeritud 200 tuhat. Lisaks Merekeskusele majandustoetuseks 50 tuhat. Ma loodan, et vallamajas on nii palju suutlikkust, et projekti(de) kaudu tuuakse lisa ja seeläbi saab siis purjelaev Alar ükskord valmis. Või teede korrashoid/uuendamine, milleks on 80 tuhat.

Teine asi on tulude planeerimine. Olen täiesti veendunud, et kui allasutuste juhid/ametnikud liugu laskma ei hakka, siis aasta lõpuks on meil planeeritu ületäidetud. Ehk oleme üsna konservatiivsed ses osas. Ja iseenesest ei ole see halb, pigem isegi mõistlik, kui varu liiga suur ei ole. Probleem tekib, kui me kusagil mujal hakkame paarisaja euro pärast debatti pidama.

Lõpetan siiski positiivselt. Ehk jätkame kaasava eelarve süsteemi juurutamisega. Eelmisel aastal tuldi kogukonnas sellega kenasti kaasa ja tänavu on vahenditeks planeeritud 20 tuhat. Sellega seoses läheme edasi eelmise aasta parima idee ehk LED-valgustite rajamisega bussipeatustesse, milleks on planeeritud 10 tuhat. Sellega saab taas kuni kümme bussipeatust valgustuse.
Oluline on jätkata elamufondiga, kuna hetkel on üüriturg ahtake ja valla korterid kõik kasutusse antud. 26 tuhande eest korrastame kaks valla korterit. Minule pakub rõõmu, et kunstmuruväljaku jaoks sai eelarvesse viis tuhat, et kas täielikult renoveerida praegune mini arena või rajada uus. Ilmselt saab siin jalgpalliliiduga koostööd teha. Oluline on see noorte huvi pärast ning et valla arengukava koostades seadsid noored selle prioriteediks.
Viimaks mitu teemat, millest siin aastaid juttu on olnud. Kooli saal, mis tegelikult täidab meil ka kultuurimaja saali otstarvet. Selle uuendamiseks panustame poolsada tuhat, et välja vahetada toolid, paigaldada statsionaarne helisüsteem ja parandada valgustust ning akende pimendamise võimalusi. Tohvri hooldekodu arendamine on samuti kodruvalt jutuks olnud, paraku pole hammas seni peale hakanud, et jutust kaugemale jõuda ja konkreetne projekt/kontseptsioon koostada. Raha on selleks planeeritud, ehk läheb seekord asjaks. Ja viimaseks eakate päevakeskus. Siin oli ka erinevaid mõtteid, et kas on vaja ja kas nad tõesti ei saa koos lastega noortekeskuses toimetada. Ehk saaks. Samas saan hästi aru argumentidest, miks omaette ruumid on etemad. Oluline aspekt asja juures on aga see, et kui me praegu päevakeskuse hoonet korda ei tee ehk ei soojusta, siis see hoone on peagi hukas.

Teater

Eile sattus päris kultuurne päev olema. Hommikul kooliteatrite päevale. Eelkõige oma koolile kaasa elama, aga et nad olid järjekorras eelviimased, avanes võimalus kahe tunni vältel teatrist osa saada.
Oli etendusi, mis kellegi teise algupärand, aga ka omaloomingut ning tõlgendusi, sealhulgas koolinoorte enda poolt lavale seatud. Seega sai aimu ka sellest, mis hetkel aktuaalne. Võib-olla mitte nii suure üllatusena domineeris arvutisõltuvuse ja arvuti liigkasutamisega kaasnevate ohtude teema.
Kui jätan Emmaste kooli etenduse- venekeelse, muuseas!- kõrvale, siis meeldis Lauka kooli 2. ja 4. klassi etteaste. Just vahva ja lõbusa oleku tõttu laval. Teisena Kärdla vanemate noorte varjuteater hea ja kurja võitlusest, kasutades selleks tantsulist liikumist ja kujundeid.
Üllatavalt palju, eriti kui mõtleme saare õpilaste arvule, oli näidendeid esinemisvalmis seatud. Samas teistpidi üllatavalt vähe oli publikut. Vaadati üksteise etteasteid, lisaks juhendajad, žürii ja kümme-viisteist lapsevanemat. Oma osa on kindlasti sellega seotud, et ma kuidagi ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et Hiiumaal ei ole midagi teha. On. Ja tihti isegi nii palju, et lihtsalt ei jõua igale poole.

Õhtul juhtus nii, et vaatasin balletti. Või nagu kavalehel seisab, ajaloolist tantsufantaasiat, mille üks osa oli ballett. Viimane ja seni ainus kokkupuude pärines gümnaasiumiajast. Seega vahva vaheldus. Suuremõisa loss on ühtepidi väga sobilik selliseks etenduseks. Eriti kui arvestada pealkirja "Talveunelm suvelossis". Teistpidi mitte nii väga. Lihtsalt pole sobilikke ruume. Klaverikontserdi veab kindlasti väga hästi välja, tantsuliseks etteasteks kipub ruumist puudu jääma, eriti kui tahetakse sadakond pealtvaatajat saali mahutada. Aga ma ei virise. On igati tänuväärne, et säärane etendus Hiiumaale toodi.
Kuna viimasest reast jalgade töö liiga hästi näha ei olnud, siis ei tundunud eriti keeruline :)  Samas nii mõnigi osa etteastest nõudis ülihead füüsilist vormi. Pani mõtlema, et kas kehalise kasvatuse õpetajana oleksin võimeline kohe järgi tegema. Ja ei pea siin silmas vaid painduvust. Ikka kehakontroll ja tasakaalu hoidmine, kerelihaste töö.

Neljapäev, 9. märts 2017

Tervis

Eilne hommik algas tervisekontrolliga. Et soovitati kaks tundi enne seda mitte süüa, siis ajasin end vastu tahtmist 05:55 ülesse, et siiski paar võileiba ja banaani keresse ajada, muidu olnuks keeruline lõunasöögini vastu pidada.
Ega ma ise suurt midagi ei kurtnud ja arstid leidnud probleeme ka - terve mees. Küll selgus üllatuseks, et olen kokku kuivanud. Ajateenistuses mõõdeti pikkuseks 186 cm, siis nüüdseks on kaks sentimeetrit kuhugi kadunud. Ja hommikul peaks inimene ju veidi pikemgi olema, kui õhtul :)

Pühapäev, 5. märts 2017

Haldusreform

Eelmise kuu teises pooles kirjutasin Hiiu Lehes kogukonnakoosolekutest, mille Emmastes läbi viisime. Viis koosolekut, igas nii 15 osaleja ringis.
Jah, ilmselt ehitanuks ma ise koosolekud sisuliselt/vormilt veidi teistmoodi üles, et vallajuhtide poolsed mõtted olnuks väiksema ja inimeste sõnavõtud suurema ajalise kaaluga. Ent pole õige etteheiteid teha, kuna ise loobusin moderaatori rollist. Ja kõigil, kel vähegi oli soovi sõna võtta, selle võimaluse ka said.

Haldusreformi vaadates oli üks oluline mure võimalik otsustusõiguse vähenemine meie piirkonna jaoks. See on igati arusaadav. Samas on võimalik seda pehmendada. Selleks tuleb volikogusse valida mõistlikud- mõtlevad, mõtlemisoskusega!- inimesed, kes ei lähtuks mitte ühe konkreetse piirkonna huvidest, vaid suudaks seista konkreetsete põhimõtete/eesmärkide eest. Jah, teoorias on see lihtsam rääkida, kui praktikas teha, on ajalugu elavalt tõestanud...
Mind kriibib veel mõte, et kas praegu siis Hiiumaal- eriti ühinemisest kõrvale jäänud valdades- oleme suutnud valdu nii juhtida, et kõik piirkonnad on võrdselt arendatud. Ehk et ei ole mingeid selgeid eelispiirkondi ja neid, mis on investeeringutest selgelt aastateviisi kõrvale jäänud (jäetud). Samamoodi, kas oleme edukalt suutnud rakendada kaasavat juhtimist ehk ka need, kes valimistel teiseks-kolmandaks jäävad, saavad sõna sekka öelda. Neile küsimustele ei peaks vastama mitte vallajuhid, vaid asjasse puutuvad ise. Kas ja kuidas praegu Hiiumaal volikogus vähemusse jäänuid valla juhtimisse kaasatakse, oskavad kõige paremini öelda just opositsioonis olijad.

Suurem probleem on aga väärtustega. Kui hirmudest on võimalik üle saada, siis inimese väärtushinnanguid nii lihtsalt ei muuda. Ehk rahaahnus versus inimkeskkond. Ühed on valmis raha nimel meie ühisvara ohvriks tooma, teised hindavad meid ümbritsevat rahast hoopis olulisemaks. Raha on või ei ole, aga kui keskkond sinu ümber on rikutud, siis pole ka rahaga midagi peale hakata. Argument, et Ida-Virumaa on tagurpidi kaevandatud, nüüd oleks aeg ka meil oma osa kanda, ei päde. See, kui siin võimalikud keskkonnakahjud esile kutsuda, ei tee Ida-Virus asju paremaks. Neid asju tuleb eraldi vaadata. Ja loomulikult, kaevandamisega tekitatud kahjude likvideerimine on oluline teema. Aga Lääne-Eesti looduskeskkonna hoidmine samuti. Tehnika areneb kiiresti ja ka praegu on olemas säästlikumad/mõistlikumad lahendused energiatootmiseks, just taastuvenergia.
Niisamuti tasuks koolis õpitut siiski elus meeles pidada. Võtame ameerika indiaanlased. Pärismaalased, kelle "nutikad" juhid müüsid mitmed territooriumid klaashelmeste, viski jms eest maha. Nende arusaama järgi ei kuulunud maa kui selline küll kellelegi konkreetsele, aga eurooplaste arusaam oli/on teine. Mis indiaanlastest sai ja on saanud, teame vast isegi. Ka praegu võime rääkida, et tuuleparkidega ei anna me oma maad ära, aga (sisult) sarnaseid näiteid on tuua küll. Ehk kui kuhugi on rajatud tehas, mille tegevus tekitab lõhna/haisu/lehka, siis ei ole naabritele sellest tolku, et mingid mõõtmised ei leia ohtliku- või reostustaseme ületamist. Kui ikka see hais elamist segab, siis on probleem olemas. Ja enamjaolt ei hooli pärast lihtinimestest keegi. Ehk ilmselgelt on ohud suuremad kui võimalik tulu. Rääkimata reaalsest vajadusest.

Haldusreformi kontekstis on kahetsusväärne, et Hiiu vald ei ole teisi omavalitsusi sel teemal isegi ühise laua taha kutsunud. Kuigi ilmselgelt mõjutab see projekt kogu saart tervikuna. Ent ikka aetakse pelgalt mingit oma valla ja eraettevõtja ühiste kavatsuste kokkulepet.

Laiemalt vaadates ei ole mina aru saanud ka sellest, et miks- eriti just hea koostöö vajalikkusest rääkijad, aga seda teevad vaat et kõik vallajuhid- valdadele kuuluvate ja ülesaarelise suunitlusega SA-de või asutuste või projektide juurde üldse nii vähe teiste valdade esindajaid kaasatakse. Loomulikult, ega me isegi nö puhtad poisid ei ole. Valitsemisperioodi alguses oli juttu, et kaasame SA Tohvri nõukogusse kedagi ka väljas poolt, ent miskipärast seda siiski ei ole soovitud. Selline kaasamine- eriti kui see oleks tava, mitte juhus- oleks minu meelest oluline soodustav samm võimalikuks ühinemiseks.

Ja rahvaküsitlus. Mida arvamusloos mainisin ning millest koosolekutel ka juttu oli. See tuleb niikuinii. Vabariigi valitsuse otsusega tuleb see läbi viia 23.-24.aprillil ning nii nagu ma aru saan, on see ka valitsuse jaoks üks kriteeriumitest, millest lõppotsuse juures lähtutakse. Tõsi, kulisside tagant on kosta, et valitsuse-tasandil ollakse haldusreformi lõpuni viimise osas kokkuleppele jõutud. Aga miski pole kindel enne, kui allkirjad all. Lisaks, ma ei kujuta ette, et kui ongi mõni vald, kus 70% inimesi tuleb välja ja neist omakorda 70% ei toeta ühinemist mõne teise vallaga, mida peaminister siis põhjenduseks toob. Ise ta tellis ju rahvahääletuse.

Laupäev, 4. märts 2017

Sport

Nagu olen varemgi öelnud, siis puhkuse alla lähevad vaid need päevad, kus kellaajalised kohustused puuduvad. Ehk saad ise oma tegemisi planeerida, oled oma aja peremees. Täna nii oli.

Ilm on meil- nagu optimistid ütlevad- meelierutavalt vaheldusrikas. Kord on päike, siis vihm, siis lörts, siis... Päeval tegin igal juhul ka jooksuringi. Kui olin kohalikku kruusakarjääri jõudmas, siis imestasin, et seal on nii korralik jääväli veel. Mine või uisutama. Selle kinnituseks hakkas samal hetkel lumehelbekesi taevast alla langema.
Joostes, jällegi, oli nii, et 4. ja 8. kilomeetri juures tunned, et võiks koju tagasi pöörduda järgmisest mahapöörde kohast. Et teeks täna veidi lühemalt, tubli niigi et välja tulid. Ja siis kui tuleb 11. kilomeetri märguanne, siis läheb samm jälle kergemaks ja muie näol kasvab suuremaks. Tänane nael oli muidugi see, et jooksin traktorist mööda. Olgu, kui täpne olla, siis metsateel, mitte maanteel :)

Jalgpalli kodune meistriliiga on ka hooga- ja millise hooga!- käima tõmmatud. Nii väravaterohket avavooru ei mäletagi. Sekka paar üllatustulemust. Õnneks on kohalikul tasandil, millel silma peal hoida. Sest kehtib mõte: enne kui lähed Pariisi, käi ära Nuustakul. Ehk et enne kui kiikad Euroopasse, tunne kodumaal toimuvat. Ise olen jätkuvalt Roosa Panter, lisaks hoian pöialt väiksemate linnade klubidele. Eriti Paidele ja Pärnule, kus ka isiklikud tuttavad palli taga ajavad.

Ja mingil moel võib spordi alla paigutada ka Eesti Laulu. Ei teagi, miks sel aastal tavapärasest veidi rohkem sel silma peal hoidsin. Lenna? Kerli? Või hoopis sümpaatne naabersaare Ivo. Poolfinaalis oma valla mees Leemet.
Aga pettusin. Olin kindel, et võidab Kerli. Ja siis...