Kolmapäev, 30. mai 2012

Tempo

Ega ei ole vist üldse originaalne, kui ütlen, et aeg lendab märkamatult.
Eelmise nädala viimastesse päevadesse mahtus nii II Maailmasõja mälestusmärgi avamine (soliidne üritus, rahvast märksa rohkem kui oodanuks ja see teeb rõõmu, sest oma riigi-rahva ajalugu peab mäletama-mälestama), koondise karm tõde vutiplatsilt (vol 1) Horvaatiaga mängides, Rahvaliiga vutimäng (keskkaitse kohta pole 8 kolli paha) ja korvpallitrenn laupäeval, üle mitme-setme aasta Eurovisioon (no Otti pidi ju toetama, samas üldpilt oli ikka mage mis mage, nii et enne 220minutilise programmi lõppu uni vägisi silma kippus), NK 82. sünnipäeva aktus Viljandis ja hinnete välja panemine e-koolis (mis iseenesest ei olegi nii lihtne, sest tahan kõigile lisaks numbrile ka sõnalist tagasisidet anda).
See nädal on töö juures päris pööraselt kiire olnud. Kuigi sisulisi ehk õppetööga täidetud tunde peale eksamiainete ei ole, on tegemist piisavalt. Kasvõi Tutipäevaga seoses. Kuigi see ei ole lõpuaktus, on mul juba praegu kuidagi imelik-kurb-rõõmus-segu tunne, sest oma klass jätab peagi selle kooliga hüvasti. Lisaks vaevas pikalt pead küsimus tuleviku üle. Tegelikult vaevab siiani... Kuigi ma ei küsinud-nõudnud endale ühtegi tundi, saati siis veel kellegi arvelt, tundub et inimene/(sed?) niisugust mõtet arendas.  Arvuta kuidas tahad, aga kui kastis on 16 kana, millest igaühele neljast lapsest kuulub 4 tükki, siis ühe kana kinkimine nt lapsele F tähendab, et see tuleb võtta kas J,O või E arvelt...
Lisaks tööga seonduvale, sealhulgas lõpueksamid, on ka mul endal kümmekonna päeva pärast eksamid terendamas. Ja sel laupäeval ootab ees Hiiumaa maraton. Kui aprillis ja mai algul õnnestus veel korralikult trenni teha, siis nüüd viimasel perioodil on ajanappus kummitanud ja liikumine üsna plaanipäratu... Aga see võrreldes vaimse pingega ei olegi nii hull. Arvan, et tegin õigesti, et valisin poolmaratoni seekord. Eks tuleval aastal läheb täispikk loosi. Liiatigi on peale homset tutipäeva reedel omakultuuripäev, kust suundun otse NK-KT laagrisse. Eks sealt siis jällegi sõidan otse maratonile. Ja õhtul peaksin osalema jalgpalli showkohtumises Kärdla linn versus Eesti näitlejad. Pühapäeval aga saarte mängud kergejõustikus, kus kohtunikuna ametis olen.

Esmaspäev, 28. mai 2012

Töö

Sellesisulist postitust olen mõelnud juba pikalt kirjutada. Mõtteid (küll mitte eesmärgiga neid kirja panna) olen ka juba pikka aega peast läbi lasknud. Kirjutamiseks pole aga õiget hetke olnud.



Eelmine nädal andis taas uue tõuke.
Teema võttis üles vanim kolleeg. Pean talle jätkuvalt kiitust avaldama, et ta on kogu tööperioodi jooksul mind toetanud-julgustanud-kiitnud ja et, nagu ta ise ütleb: "olen nii vana küll, et võin ausalt ja otse öelda."
Ehk siis ta uuris taas, mis ma sügisest teen. Kui päris aus olla, siis ma päris täpselt ei osanudki vastata. Fakt on, et ajaloo ja ühiskonnaõpetuse tundidest jään ilma, sest asendatav pedagoog naaseb tööle. Niisamuti on selge, et sõit tööle ja tagasi on kallis ja ilma täiskoormuseta see ära ei tasu. Vestlusest juhtkonnaga, kus probleemsed asjaolud välja tõin, on ka kuu möödas. Hetkel uusi arengusuundi näha-kuulda ei ole olnud.
Selge, et juhtkond peab mulle tunde juurde leidma, et sinna jääksin. Samas ei taha ma neid kellegi arvelt ka võtma-nõudma minna. Eks ülemused peavad laste-lapsevanemate tagasiside põhjal ise otsused tegema. Olen end ise üsna muretult tundnud ja mitte peale käinud oma tulevase rolli osas. Ehk seetõttu, et ma tööta jäämist ei karda.
Kui Emmaste PK-s sobivat ei leidu/ei pakuta, siis on mujal kohad olemas. Ka selle kahe aasta sees oleksin võinud tööd vahetada, pakuti tasuvamat (ja vast lihtsamatki), ent see amet tõesti meeldib ja seetõttu pole üleliia tõsiselt võimalikku töökoha muutmist kaalunud. Loomulikult on selle töö juures ka mitmeid negatiivseid külgi, nt see väsitab vaimselt. Niisamuti eeldab see palju tasustamata lisaülesannete täitmist. Aga raha ei ole ma kunagi taga ajanud. Ja energiat mul ka veel jagub ning olles noor, on seda lihtne taastada.
Möödunud nädalal aga tulid lisaks muule ka mõned õpilased rääkima, et kas ma tõesti lähen minema ja et ma võiks ikka kooli edasi jääda. Kuna lapsed on ausad (seda tean igasuguste näidete põhjal- kasvõi parimate õpilaste vastuvõtu näitel, kus õhtujuhina hääldasin korduvalt sõna sudoku valesti ning täiskasvanutelt ei saanud selle kohta mingit tagasisidet, kuna järgmisel päeval mainiti seda juba minu esimeses tunnis õpilaste poolt), siis teeb selline pöördumine meele rõõmsaks küll. Eriti kuna eestlasele omaselt öeldakse otse välja pigem negatiivne, kui positiivsed kommentaarid edastatakse kas moka otsast või hoopistükkis ütlemata jäetakse.
Teine tore üllatus on kohalike toetav hoiak. Kiitev märkus lapsevanemalt on väärt tunnustus, olgu ta kui harv või lakooniline tahes. Ja eelmisel nädalal pakuti lapsevanema initsiatiivil korterit üürile. Kui ülevalt poolt pole selles osas eriti aktiivsed oldud, siis seda enam teeb südame soojaks altpoolt tulev initsiatiiv. On mõnus tunda, et inimesed hoolivad. Samas, kui päris aus olla, on see ka veidi vastik tunne. See tekitab sellise imeliku tunde, kui teised sinu pärast vaeva näevad. Ja see ei tule pelgalt tagasihoidlikkusest, vaid ma tõesti arvan, et ei ole seda ära teeninud. Kuid kiitus sellegipoolest teile kõigile, kes te ühel või teisel moel toetust avaldanud olete.
Kõik see paneb mõtlema, et äkki ma olen ikkagi õiges kohas. Äkki pole veel aeg edasi liikuda.

Pakun, et täna-homme on mul vastus olema, mis ja kuidas sügisel edasi.

Teisipäev, 22. mai 2012

Mõnus

Kooliaasta lõpp on põhimõtteliselt kätte jõudnud.

Eile sooritas 8. klass üleminekueksami. Täna oli tore õhtu- 4 inka ja 3 ajaloo eksamitööd vaja parandada. Õnneks olid tööd hästi tehtud ja töö läks libedalt.
Samas eks oma osa mängis selles ka meeldiv nädala algus. Eile pealinnas koolitusel. Võrreldes sama koolituse kahe esimese õppepäevaga oli linnas kohe toredam. Kevad oli ka sinna jõudnud. Kõle-kole talv ja kevad unustusehõlma vajunud. Inimesed tänaval tulid kohe rõõmsate nägudega vastu ja äraütlemata palju kauneid näitsikuidki liikus ringi.
Täna jällegi tööpäev vabas õhus, kergejõustiku maakondlikud MV. Kui enne olin näo juba hiliskevadiselt jumekaks saanud, siis peale tänast kohtunikutööd on ka käed pruunikad. Ja rõõm, et oma õpilased taaskord hulga medaleid korjasid.
Õhtul veel vutitrenn ja siis paberitöö kallale. Ning homme on taaskord võimalus õues tööpäev mööda saata- kehalise tunnid päev läbi. Mõnus kevad on lõpuks saabunud. Ka nüüd, kell 22 on veel 16 kraadi sooja. Ja ausalt, kolige põhjapoolusele inimesed, kes te juba virisete, et küll on soe või et sääsed on välja tulnud. Kas kuu aja eest te just pikisilmi sooja ei oodanud ja kevadet maapõhja kirunud?

Esmaspäev, 21. mai 2012

Pall

Olgugi, et kannad on veriseks hõõrutud ja põlv välja väänatud. Korraliku vutimängu eest võib selliseid ohvreid tuua.

Laupäev. Pühalepa MV. Kaks mängu. Esimeses alustasin väravas, sest ega meil seal suurt valikut polnud. Selja tagant tuli 11 palli välja noppida enne kui teise poolaja alguses ka meie väravaarve avasin. Pikka aega juhtisimegi teist poolaega, ent lõpp vajus ära ja kokkuvõttes 1:15 kaotus :)
Seejärel olin kohtunik. Tänamatu töö on see.
Teine mäng algas rahulikult. Eks mõlemal tiimil andis tunda eelmine mäng ja vahetuste puudumine. Jäime küll 2:5 taha, kuid võitsime 6:5 poolaja. Ja väravavõimalusi oli veelgi. Teine poolaeg jäime surve alla ja kui juba ühe ära lasime lüüa, tulid teised riburadapidi otsa. Lõppseis 6:15.

Pühapäev. Rahvaliiga Käina vastu. Hommikul selgus, et vastasel on probleeme mõne mehe maast lahti saamisega. Meie saime aga isegi vahetusmehed kohale. Lisaks olime Käinast nii vanuselt kui massilt üle. Kihvt, et ka publikut kaasa elama jagus. Iga värava järel undas pasun ja kajas ergutushüüd.


Ja kuigi skoori avasin mina, märgiti tabloole FC Käina 1:0 eduseis. Ehk siis omavärav. Ent seejärel saime masina tööle ja poolaja viimasel minutil, kui õige värava lõpuks üles leidsin, märkis minu koll seisuks juba 9:1. Teine poolaeg oli Käina üsna läbi ja võitsime 22:1. Mis aga seisust olulisem, on asjaolu, et lusti jagus- nii platsile kui selle äärde. Ja mäng oli tiimitöö ehk väravale eelnes pea alati korralik mõeldud sööt.

Neljapäev, 17. mai 2012

Kalev

Eesti korvpalli meistritiitel taaskord Kalev/Cramole. Ja taas 4:0 seljavõit. Kui aus olla, siis lootsin seda, aga ega väga ei uskunud, et nii kerge seeria tuleb.
Ja mis eriti kihvt, ühe välismaalasega on taaskord (erinevalt üldisest praktikast) kümnesse läinud. Bamba Fall, kellega Kalev kolmeaastase lepingu sõlmis. Mees on ikka võimas kaitses. Võimas eelkõige Eesti mõistes. Päris Serge Ibaka ei ole, ent VTB liiga näitas et saab ka Eestist väljas hakkama. Finaalseeria keskmine oli vist 4 blokki ja viimases kahes mängus 16 ja 19 lauda. Võimas vend.

Tuul

Kes oskab seletada, kuidas on see võimalik? Sõidan Heltermaa maanteed mööda sadamasse, puhub kerge vastutuul. Üsna hea on kulgeda. Pööran otsa ringi ja sõidan tagasi kodu suunas. Nüüd puhub tugev vastutuul.

Pühapäev, 13. mai 2012

Korvpall

Korvpalliliigas NBA on põhihooaeg (ja suuresti ka play-offide 1. ring) läbi. Vaatasin, mida hooaja hakul ennustasin.
Läänes väga mööda ei pannud, samas eks raske oli ka. Niipalju siiski, et Spurs võttis konverentsivõidu ja play-offe on nad ka väga kindlalt alustanud. Pakkusin neid 3ndaks. Ülejäänu osas läks nagu arvasin.
Idas läks aga nihu. Hästi ses osas, et Miami jäi ikkagi teiseks ja Chicago võitis. Kartsin vastupidist. Kolmandaks aga Indianat küll pakkuda ei osanud. Ja play-offis on nad ka kindlad olnud. 2. ringis kohtuvad aga Heatiga. Loodan loomulikult, et nad võidaksid, kuid kahtlen selles. Teisest paarist peaks Boston konverentsifinaali jõudma. Seal arvan nende teekonna lõppevat.
Lääne poolt usun, et San Antoniol ei teki raskuseid 2. ringis ja seejärel peaks nad kohtuma Oklahomaga. Kui vigastused vanameistreid ei kimbuta (nagu paljude teiste tugevate tiimide puhul juhtunud on), siis peaks nad meistritiitli eest mängima pääsema. Kui just Thunder järsku play-offis uut hingamist ei saa, siis loodan, et tiitli napsabki Spurs. Neil peaks olema suurim võimalus Heati vastu.

Eesti korvpalli finaalseeria sai magusa alguse. Kalev võtab võõrsilt 2:0 eduseisu kaasa. Peaasi, et poistel pea pilvedesse ei tõuse. Esimene mäng oli lust vaadata, mängulises mõttes. Teine lõpptulemuse poolest. Tartu (kahju tõdeda küll) ei jäänud mänguliselt nii palju alla, et 18 punniga saada. Aga visked lihtsalt ei läinud. Kodusaalis. Kahtlen, et Leppiku-Saage käsi pealinnas vähem väriseb.
Ja kuigi tõepoolest, seitse mängu oleks ikka seitse mängu, siis 4:0 võit meeldiks mulle rohkem. Eks teisipäev-neljapäev annavad selgust.

Teisipäev, 8. mai 2012

Lõpe teeots

Täna peale trenni koju sõites võis taaskord rõõmustada. Lõpe küla majade vahele keerates nägin/tundsin, et teeotsa on veidi mukitud. Aus olles oli ikka tuntav vahe varasemaga. Samas arvan, et see rõõm on üürike. Sest tegemist ei olnud teeparandustööga, vaid niiöelda paikamisega. Samamoodi kui selle tee kallal varem käidud on. Mõned suuremad augud kallati kruusakive täis. Hetkeks on probleem tõesti kadunud, ent vaid seni kuni autod kivid välja sõidavad. Ja see protsess juba käib...
Teeks ühekorraga ja korralikult töö ära. Oleks kõigil lihtsam ja muretum.

Esmaspäev, 7. mai 2012

Talgud

Laupäeval sai talgutatud. Olude sunnil olin Talguhunt ehk ametlikult talgujuht. Miks olude sunnil, ma hetkel pikemalt lahti ei kirjutaks. Tundub vähemalt, et probleem on lahenemas. Loodan seda siiralt. Eks inimsuhted on keerulised. Samas on selge, et vaid koostöö viib edasi. Omavaheline kemplemine mitte kuhugi. Ja kurb kui väikses kogukonnas omavahel "sarvi kokku lüüakse". Oleks siis põhjustki.

Tubalal sai aga kemmerg püsti. Enam ei pea kuuse all hädal käima. Või tegelikult peab, sest kemmerg asub sõna otseses mõttes kuusepuude all. Ent hoone on aus. Kaheosaline ja ruumikas.
Lisaks sai Käina maantee teeääred küla piires puhtaks. 60 kilo rämpsu kogunes. Kurjam, ostke endale suuremad ja võimsamad autod, kui praegused ei suuda taarat/pakendeid koju või lähima prügikastini sõidutada.

Isamaaline Fitness

Reedel selgus, et kui vaja oleks, võiksin pättust teha küll, sest politsei eest suudan ära joosta. Kui nüüd aga asjast rääkida, siis osalesin sarja Isamaaline Fitness finaaletapil. Ja võitsin.
Reedel Palade staadionil toimunud laskejooksu stardis oli 10 meest, kes jooksid kilomeetrise ringi, lasid märki (õllepurke), jooksid ringi, lasid veelkord ning lõpetuseks läbisid veel ühe ringi. Ehk siis 3 km rada.
Soojendusel ei saanud ma viiest lasust kordagi täpselt pihta. Pidasin juba plaani, et rajal olles on mõtekam huupi lasta. Saab kiirem ühele poole sellega. Õnneks nii ei teinud.
Stardipaugu järel haarasin liidriohjad. Kuigi võtsin rahuliku tempo, et energiat lõpuni jaguks ja lastes pulss liiga üleval ei oleks. Õhupüssi valik läks täppi. Esimene tiir kulus üks lisakuul, teisel korral tabasin kohe kümnesse. Ja siis lihtsam osa- maastikujooks. Ja iga uus ring olin eelmisest kiirem.

Kokkuvõttes aeg täpselt 13 minutit ja esikoht. Teiseks jäi Marko Kallas politseist, kaotust kogunes 43 sekundit. Kolmas oli Jürgen Ulla Käina gümnaasiumist. Aeg 13:53.
Kallas teenis kolme etapi punktide liitmisel ka esikoha 362 punktiga. Tõsi, Revo-Kaur Kreegi seekord ei osalenud. Tema võitis esimese osavõistluse (pumbad,kõhulihased,lõuatõmbed ja sangpomm minuti jooksul) ja juhtis kahe etapi järel. Kokkuvõttes tuli ta kolmandaks, sest temast möödus ka Kaupo Känd politseist. Punktid vastavalt 283 ja 285,5.
Võistkondlikult võitis Hiiumaa Ametikool politsei ees. Kolmas oli Emmaste põhikool, edestades päästeametit vaid ühe silmaga (mõlema tulemus kahe etapiga). Viies Palade põhikool.