SIIL

Eelmise nädala lõpus olin siilike. Või täpsemalt suure siili üks okkakestest :)

Ei ole üleliia aktiivne kaitseliitlane olnud, ent õppekogunemiselt SIIL kõrvale jääda ei sobinud. Ja selliselt mõtlesid teisedki. Need, kes igapäevaselt töötavad pealinnas või suisa Valgas. Aga ka Helsingist ja Pariisist (just-just) tulid jaokaaslased kohale.

Kaitseväele on üldiselt omane, et märkimisväärne osa ajast kulub madalamate auastmetega tegelastel ootamisele. Eks seda oli veidi ka sel korral. Samas tuleb kompaniiülemat tunnustada, et organiseeris siiski mõnusalt sisutiheda programmi meile. Sealhulgas välisinstruktori, kes jaoliikumist õpetas.

Reedel varustust välja võttes tundus, et täitsa vahvalt ja kevadiselt soe on. Siis olin aga tänulik, et formeerimine ja masinatele minek aega võttis, sest nii 20 ajal kippus juba jahedamaks ja jõudsin käia veel kampsuni varustuselaost võtta. Õhtul-öösel kulus ära küll, kuigi päeval otsaesine paljudel leemendas.

Toit oli tip-top ja NATO-pakike, mis metsa kaasa anti, tuli sealt samal kujul tagasi. Ehk süüa sai regulaarselt ja korralikult.

Ma ei olnud vist ajateenistusest saati ehk kümmekond aastat AK-st laske sooritanud. Nüüd sai seda hoolega teha. Üks asi, relv sisse lasta, teine jaoliikumises paukmoonaga täristades. Samas relva puhastamine nii põnev ei olnudki kui ajateenistuses :)

Kampsun oli eriti hea idee kasvõi selle pärast, et teisel ööl magasime tähistaeva all. Nimelt tegime sauna ja selle ettevalmistajad haarasid sauna ehitamiseks meie jao telgi. Korralik saunaõhtu tähendas, et viimane oli laagrisse tagasi mineku ajaks täitsa märg. Ei hakanud seda üles panemagi. Sättisime vaid ahju paika ning tegime tule alla ja keerasime end selle ümber kerra, varbad ahju poole, uskudes, et nii saab sooja :)

Ja päevad metsas näitasid eriti selgelt, et kevad on käes. Lilled õitsevad ja lõhnavad. Linnud - ja kui palju neid juba on - siristavad ja säutsuvad. Maapind ei õhka enam külmast. Päikesekiired pressivad end juba viie paiku metsas puude vahelt läbi ja hämardub alles 20-21 ajal.