MM

Kuu aega kestnud spordipidu sai pühapäeval otsa. Nii palju vaba aega tekkis kohe nagu nipsti juurde :)

Eks hoidsin pöialt ikka Hispaaniale. Kes mängiski üsna hästi. Kui välja arvata see, et väravate löömisega jäädi kaitsele orienteeritud tiimide vastu hätta. Portugaliga peetud avamäng andis küll teistsuguse ootuse-lootuse. Aga olgu - vähemalt said meie idanaabrid põhjuse, mille üle kogu riigiga üheskoos rõõmustada ning uhked olla.

Rohkem elasin kaasa ka põhjamaadele. Ja südilt mängisid! Nii Island, Rootsi kui ka Taani.

Ja siis kui lemmikud juba teel koju või kodumaal olid, toetasin väiksemaid. Ses suhtes äge, et Horvaatia finaali murdis. 1998.a. turniir oli esimene, mille otsast lõpuni ära vaatasin. Ja sellega oli võimalus ajaloolisi paralleele tõmmata. Alates sellest, et täitus 20 aastat. Kuni selleni, et Prantsusmaal peetud MM-il tegid horvaadid senise parima tulemuse, mille nüüd hõbemedalitega üle mängisid. Ja nii siis kui tänavu, sai takistuseks ehk turniiri lõpetajaks just Prantsusmaa. Tiim, kes teist korda tiitlini jõudis. Sarnaselt Uruguaile, kes 1930. ja 1950. aastal või Lääne-Saksamaale, kes 1954. ja 1974. aastal võitjaks krooniti. Ehk samuti kahekümneaastase vahe järel.

Kindlasti jääb turniirilt meelde VAR. Olin väga kriitiline, kui see üldse välja toodi ja seda katsetama hakati. Finaalturniiril õnneks liialt suuri probleeme ei esinenud ning uuendusele võib rahuldava hinde panna. Kuigi ma ei ole päris kindel, et jalgpall, mis ainult inimmõistusele tugineb, halvem mäng on.

Omamoodi rekordi tegi ka Neymar, kes kümnendiku platsil veedetud ajast murul püherdas. Ei saa aru, kuidas heas füüsilises vormis, piisava lihasmassiga tippsportlane üldse nii nõrk on, et iga tuuleiil ta pikali puhub ja iga puudutus justkui luumurru põhjustab - vähemalt valu on sama metsik.

Ja väravaid löödi palju. Ainult üks mäng jäi 0:0 viiki.