Kolmapäev, 31. mai 2017

Lastekaitse

Lastekaitsepäeva eel saabus riikliku järelevalve akt lastekaitseseadusega sätestatud nõuete täitmise kohta Emmaste vallas.
Et ise mitte hinnangut anda, tsiteerin: "Järelevalve käigus selgus, et Emmaste vallas korraldatud lastekaitsetöös esineb mitmeid olulisi puuduseid."
Samas ei ole siin minu meelest õige teha etteheiteid valdkonna eest vastutavale ametnikule, kes ka ise viitas järelvalve käigus, et töökoormus on väga suur ja ametnik on sunnitud täitma lastekaitsetöötaja kohustusi lisaks oma põhitööle.
Ehk pole võimalik spetsialiseeruda ja täita tuleb mitut eri rolli. Paraku see ei ole väga tõhus viis. Palju on olnud juttu valdadevahelisest koostööst. Ma ei tea, kas reaalselt seda ka vallavanemate vahel (numbrite, arvutuste ja konkreetsete ettepanekute abil) arutatud on või on see vaid suusoojaks öeldud jutt oma koduvallas, aga tulemusi igal juhul ei ole. Lastekaitse olnuks kindlasti üks võimalik valdkond, kus näiteks kolm valda koostöös ühe erialaselt pädeva ametniku palgata oleks võinud.
Meil Emmastes tuleb peeglisse vaadata aga munitsipaalpoliitikutel ehk eelarve koostajatel ja valla igapäevasel tegevjuhtkonnal, kelle tegevus/tegevusetus säärase olukorra tekkida on lasknud.
Ja nagu järelvalvegi välja toob, pakkuda ametnikule tuge ning nõustamist, leida vajalikke koolitusi ning toetada neil osalemist. Senine praktika on aga paraku risti vastupidine olnud. Probleemi korral moodustatakse "spetsialistidest" (sihilikult jutumärkides) komisjon, lastakse vastutaval ametnikul/allasutuse juhil seletuskiri kirjutada, hurjutatakse teda ja arvatakse ilmselt, et nüüd ongi mure kaelast saadud.

Optimism

Mulle meeldivad optimistlikud inimesed. "Juuni esimesed päevad on vihmased ja tuulised. Aga vähemalt ei saja lund." (AK ilmateade)

Teisipäev, 30. mai 2017

Lõpp

Kolmapäeval nautisin päeva Kärdla staadionil, kus toimus algklasside olümpiapäev. Isegi üksikud vihmapiisad ei suutnud positiivset üldmuljet kuidagi kõigutada.
Hommikul koolimajas küsis kolleeg, et kas tõesti lähed üksi kahekümne noorega võistlustele. Siis mõtlesin küll korraks, et kas tõesti. Aga meil on ägedad ja tragid noored, mistõttu ma sellele küsimusele rohkem mõtlema ei pidanud. Kõik sujus.
Tundub, et mõtteviis - kõige tähtsam on isiklik areng - on aasta-aastalt enam võimust võtnud. Ehk et medal kui selline pole peamine. Samas loomulikult teeb kurvaks, kui kaaslasel on neli medalit kaelas ja sina (seekord või ka taaskord) ilma kaasavarata koju lähed.
Õhtupoolikul toimus noorsootöö hindamise komisjoni viimane koosolek. Põnev muidugi, et vallavanem avaldas soovi komisjonis kaasa lüüa - klausliga, et osaleb vaid viimasel korral ja sisuliselt panustada ei taha/oska/jaksa (ei tea, mis see õige sõna on) - ning viimane kuupäev sai tema soovi järgi valitud. Ent keda kohal polnud? Just, arvasite ära.
Kui eelmisel aastal avanes võimalus olla üheaegselt nii 8. kui 9. klassi klassijuhataja ja seega ka tutipäeva korraldamisel kahel käel kaasa lüüa, siis seekord läks kuidagi lihtsalt. Uurisin, et kuidas aidata saaks ja püüdsin küll toeks olla, ent asjaolu, et sellest õppeaastast on koolis huvijuht, on sellised ettevõtmised hoopis tulemuslikumaks muutnud.
Viimased ainetunnid üheksanda klassiga olid õige magusad, kuna valmistasime küpsisetorti, mis õppetööga ühele poole jõudmise puhul nende esimesele klassijuhatajale kingituseks viia.
Eks reede hommikul oligi keeruline töölainel olla, kui tead, et kohe kõlab sinu jaoks viimane koolikell. Aga ka Margus leidis õige lähenemise ehk matemaatikas arvutasid nad minu teada jalgpalli või ka seebimullide ruumala.
Aktus oli meeleolukas. Ma isegi ei saanud päris täpselt aru, millised emotsioonid mind tol päeval valdasid. Esimese klassiga saime kokku siis, kui mina Emmastesse tööle asusin ning nemad alustasid kaheksandat kooliaastat. Olin siis ikka täielik algaja ja tagantjärele vaadates tulnuks päris paljut teistmoodi teha. Järgmise seltskonnaga saime kokku samamoodi alles siis, kui neil koolitee juba lõpusirgel. 94. lennu ehk tänavuste lõpetajatega olen aga saanud viis aastat kõrvuti astuda.
Laupäeva hommikul suundusime lõpureisile. Et klass päris ühele meelele sihtkoha ja tegevuse osas esialgu ei jõudnud, siis ühel hetkel tuli lihtsalt hääletada ja mulle sobivalt jäi peale looduspuhkus Pärnumaal. Samamoodi asjaolu, et ühel õpilasel oli kips käel, tähendas, et seikluspargis ma end proovile ei pidanud panema. Jäime temaga maapinnale, pildistasime ronijaid ja mängisime discgolfi. Ja Valgeranna seiklusraja rajad olid ka korralik väljakutse, nagu altki veenduda võis. Ehk et Roostal sain oma kõrgushirmust võitu ja läbisin koos noortega rajad, Nõmmel jäi viimasele minemata, kuna juba eelviimane pakkus ootamatult palju närvikõdi. Valgerannas oleksin ilmselt samuti takerdunud. Aga vähemalt ronijatel oli lõbus.
Õhtupoolikul oli jahe, mistõttu oodatud sajad või tuhanded Pärnu ranna suvitajad jäid meil nägemata. Ka ise vette ei läinud. Küll nägime ära TV-10 olümpiastarti päeva viimased alad ja saime koolikaaslastele kaasa elada.
Ujumata aga reisil ei jäänud, kuna Tolkuse rabas oli selleks sobilik koht olemas ja pühapäevane ilmgi hoopis sobilikum. Hiljem sai ka kruusakarjääris vees käidud.
Nüüd laias laastus kaks nädalat veel ja siis on päris lõpp. Lõpuaktus. Peale seda puhkus. Oodatud puhkus.

Teisipäev, 23. mai 2017

Nädalalõpp

Nädal lõppes üsna järsku. Ehk oli justkui neljapäev ja siis juba pühapäeva õhtu.
Tahaks uskuda, et olen vähemalt veidikene vastutulelik, mitte pelgalt rumal. Igal juhul seoses koolituste ja muuga jäid poiste tööõpetuse tunnid justkui ripakil. Nii loobusin oma tunnivabast päevast ja olin neile nö seltsiks, kui spordiobjektidel tööd tegime. Ilmselgelt sain terve nädala D-vitamiini annuse ühe päevaga kätte. Lisaks meeldivad mulle päevad, kus lõunaks ehk keskpäevaks on päevane sammude norm täidetud.
Päris õhtul sain anda panuse öölasteaeda. Minu meelest igati äge idee - pakkuda lõpetajatele tavapärasest hoopis erinev lasteaiapäev. Minu rolliks siis matkamäng läbi viia. Et lapsed olid/on nutikad ja tragid, kulges kõik isegi oodatust ladusamalt.
Õhtuks oli mõnus väsimus, ent korvpalli euroliiga poolfinaal tuli ikkagi ära vaadata. Et siis hommikul taas varakult tõusta.
Suundusin Käina, kus hommikul kella 9 ajal seisis meie ees üsna töökorras maja. Tõsi, näiteks suurem osa akendest oli juba eest võetud. Ent õhtul kell 20, kui töökindad käest võtsin, polnud majast enam midagi järel. Isegi põrand oli kadunud ja keldripõrandal võiks päikest võtta.
Pühapäeva hommikul oli küll uni silmas, ent Saaremaa ootas. Uus laev, Soela jättis positiivse mulje. Sõida või veel. Samas Kuressaare oli vähemalt sama unine kui mina. Ilm oli küll kevadiselt kaunis ja päikeseline ning linnud, kes lõunamaalt tulles veel Hiiumaale jõudnud polnud, siristasid kenademaal täpselt samamoodi. Ent inimesi oli vähevõitu. Aga ega ma neid sinna otsima läinudki.
Pealelõunal vilistasin naiste esiliiga mängu. Et kohtunike leidmisega liit jänni jäi, siis tuli taaskord ilma abikohtuniketa tegutseda. Ilmselt mõned audiviske määramised läksid selle nahka, aga kordasin endale, et audiviskega mängu ei võideta. Küll tunti mulle enne mängu kaasa, et üksi läheb raskeks, kuna naised on platsil emotsionaalsemad kui mehed. Jäin ellu.
Õhtul koju jõudes tuli kiiresti riided vahetada. Ajakirja jaoks pildistama. Minu poolest võinuks suvalise klõpsu teha ja ega mulle endast piltide tegemine väga ei istu, aga et juba eelmise "klõpsu" kvaliteet ei sobinud, siis tuli asi uuesti ette võtta. Veidi põhjalikumalt. Ent nüüd saime vajalikud ülesvõtted tehtud.
Minu õnneks euroliiga finaali Real ei jõudnud, seega mängu jälgima ei pidanud. Sain ilmselt pühapäevase kalendripäeva sees siis magama.

Kolmapäev, 17. mai 2017

Sport

Vahepeal kimbutanud viirus on nüüd vist viimseni tagasi löödud. Eelmine nädal sai juba tavapärasemalt liikuda. Pühapäeval osalesin ka orienteerumise meistrivõistlustel. Kuigi tuleb tunnistada, et sinna sõites mõtlesin ka minemata jätta. Joosta polnudki probleemi. Samas ise leidsin, et võinuks kiiremini liikuda - arenguruumi on. Kaardi lugemise osas on niikuinii teised minust osavamad. Sestap pikalt peale lõpetamist sinna ootama ei jäänudki. Emadepäev ikkagi ja vanematekodus tuli igal juhul käia.
Seda vahvam üllatus oli õhtul vaadata protokollist, et lõpetasin isegi kolmandana. Ja kui vaheaegasid vaatan, siis seitsmest viimasest punktist õnnestus kuus kõige kiiremini nö ära võtta.
Esmaspäeval korraldasime emadepäevajooksu. Seal oleks võinud ka pigem joosta, tunne oli juba sedavõrd parem. Eks tuleb nüüd üks õhtu seesama ring aja peale läbi joosta, saamaks võimalik lõppkoht teada.
Tänasest kuu jooksmist-lendamist-hüppamist veel ja siis algab puhkus.

Pühapäev, 14. mai 2017

Volikogu

Volikogu istung oli tavapäratult lühike. Nii ajaliselt kui päevakorrapunktide arvu järgi. Samas, ega polnudki väga põhjust pikemaks aruteluks. Olulisim punkt ehk arvamuse andmine vabariigi valitsuse ettepanekule moodustada saarel üks omavalitsus sai selgeks rahvahääletusega. Kui ikka kolm neljandikku inimestest ühel seisukohal on, siis ei sobi volikogul teisiti arvata.
Ja on sellest lõpuks kasu või mitte- vaata nt Keila ümber toimuvad ja valitsuse juhtiverakonna ministrite seisukohti-, siis Kairi ja Ülo on suure töö ära teinud. Pea 50 lehekülge sisutihedat teksti vastamaks valitsuse ettepanekule. Jah, kaasamõtlejaid oli teisigi, aga nemad kahekesi andsid selgelt suurima panuse. Müts maha.

Samas kaasava eelarve tulemuste kinnitamise osas pidin eriarvamusele jääma. Mitte et mul oleks midagi konkreetse idee vastu olnud. Kindlasti mitte. Kõik sel aastal esitatud ideed olid päevakohased ja juhtisid tähelepanu probleemidele, mille kõrvaldamisega vald pole seni ise toime tulnud. Kõige rohkem kõlapinda ongi vast saanud prügikonteinerid valla keskuses.
Küll aga leian, et kaasava eelarve protsessi läbi viimisel tehti tahtlikke või oskamatusest tingitud vigu. Toon kaks näidet. 1) Ideede esmaseks analüüsimiseks moodustatud komisjon kõrvaldas ettepaneku parandada juurdepääsu ja parkimisvõimalusi raamatukogu juures, kuna esitaja ei lisanud täpset kulusummat. Samas jäeti kõrvaldamata ettepanek, mis selgelt ületas kaasava eelarve mahtu ehk 20 tuhandet eurot. Mäletan, et eelmisel aastal selsamal põhjusel üks ettepanek kõrvaldati. 2) Seejärel pidanuks ettepanekud läbi vaatama ja rahvale hääletamiseks suunama sõelumiskomisjon. Volikogu poolt kehtestatud määruse järgi pidi see toimuma 3. aprilliks. See kutsuti kokku 27. märtsiks, kuna siis oli ka volikogu istung ehk saanuks kaks asja ühe vallamajas käimisega tehtud. Nimetatud ajal olime kohal mina ja valla finantsjuht. Puudus vallavanem ja kõik teised komisjoni esimehed... Gustavi sain küll aja pealt kätte ja kolmekesi vaatasime ettepanekud läbi. Nädala pärast selgus aga, et seda millegipärast komisjoni koosolekuks ei peetud ja vallavanem kutsus 12. aprilliks kokku uue koosoleku. See on aga volikogu määrusega vastuolus, kuna sõelumine pidi läbi viidama 3. aprilliks. Volikogult pikendust või määruse muutmist ei taodeldud.
Probleeme oli veelgi. Siia lisaks vallavanema isiklik vastumeelsus kooli hoolekogu ettepaneku suhtes, mida ta ka 12. aprilli koosolekul ei varjanud oma väljaütlemistes. Sestap palusin maavanemal teostada järelvalve antud küsimuses.

Laupäev, 6. mai 2017

Kena kevad

Viimase sissekande tegin 25.aprillil. Vahepeal oli juba kena kevade väljas. Päev hiljem keeras ilm aga hoopis teise lehekülje ette. Kiitus meie sportlikele noortele, kes suuremas enamuses otsustasid vaatamata tuulisele ilmale ja tumesinisele taevale siiski Cooperi testi ära teha ehk joosta õues tosina minuti vältel kestva testi sooritamiseks. Mõned jätsid selle siiski 3.mai peale, mil taaskord soe päike põski paitamas oli.
Ise oli mõttes õhtul Kärdlas ringleva kevade jooksul osaleda. Ent hilistalvine/varakevadine ilm jahutas indu. Lisaks oli asjalik vabandus hoolekogu koosoleku näol olemas.
Järgmisel hommikul suundusime õppereisile Tartusse. Terve kooliga, lisaks tubli hulk lapsevanemaid, seega täiesti uus kogemus. Ja vaatamata sellele, et sinna ning tagasi sõit tähendasid tundidepikkust istumist, sain esimesel päeva 16 ja teisel 25 tuhat sammu kokku :)
Esialgu, paari kuu eest, mõtlesin osaleda Haapsalu maratonil, et nö vormi kontrollida. Õnneks- tagantjärele- selgus, et samal päeval on valla aastapäeva tähistamine. Laupäev sattus eriti äge olema. Lörtsi- ja lumesadu. Nii et aprillikuu eelviimasel päeval oli maapind kenasti valge vaibaga kaetud. Samas  veel hommikutundidel sellele otseselt viiteid polnud. Kui ilmateade välja jätta. Ehk vaikus enne tormi. Magasin hommikul veidi pikemalt, kuna eelmistel päevadel jäi uni lühemaks. Kõhklesin, kas minna, ent tegin siiski, tõsi, tavapärasest veidi lühema jooksutiiru.
Nädala hakul pakkus Ülo, et äkki võtan ise volikogu nimel valla aastapäeval sõna. Esiti leidsin selle talle sobilikuma olevat. Leppisime siiski kokku, et hiljemalt reede lõunal, seega enne tagasisõitu heade mõtete linnast, annab märku, kuidas otsustas - kas kõneleb ise või mina. Seda ei toimunud ja esialgu eeldasin, et see tähendab, et teeb seda ise. Ei mõelnud sellele. Laupäeval- ilmselt joostes leidsin siiski, et peaks ka oma mõtted välja ütlema. Istusingi ennelõunal maha ja panin mõne rea kirja. Ilmselt oleks hea, kui aega rohkem olnuks. Saanuks selle suupärasemaks ja ladusamaks. Aga oma mõtted edasi andsin, küll isiklikuma, mitte niiväga volikogu vatenurgast, millest küll päris mööda ei läinud.
Kontsert-aktus ise oli minu meelest õnnestunult kokku sobitatud ja teine pool sellest sisuliselt väga tugev. Meil on vallas tasemel kultuurivilelejaid küllaga. Ja programmi koostajad/eestvedajad spetsialistid.
Samas kui vajakajäämistest rääkida, siis paraku on neidki. Nii näiteks ei suutnud vallavanem/vallavalitsus nii palju organiseerida ja teavitustööd teha, et Breveri preemia konkurss välja kuulutada ja läbi viia. Ehk et sel aastal jäi preemia välja andmata... Ja see oli üks, mille kohta minult juba samal päeval aru päriti. Et miks see aastapäevaga enam koos ei toimu. Ehk viimased aastad oleme kaks asja ühendanud ja see töötas. Nüüd pidin aga vastama, et need mitte pole lahku viidud, vaid üks jäi lihtsalt ära sel aastal. Teiseks peo ettevalmistused. Mõnus on vallajuhina tulla kohale viis minutit enne algust ja pärast kohvitamist, tordi söömist minekut teha. Samas kui vabaajakeskuse juht pidi näiteks veel lõuna ajal tühje euroaluseid koolimaja eest ära vinnama. Ehk sealt, kust seda võinuks teha, sealt abi ei pakutud või jäi see pealiskaudseks.
Pühapäeva hommikul oli enesetunne nadi. Pea paks otsas on vist sobilik väljend. Aga olin lubanud Haapsalus liigamängu vilistada. Jalgpalliliidule ilmselt meeldin, kuna kohtusid kohalik tiim, kus suhtluskeeleks vene keelt sama palju kui eesti keelt, ja Transferwise, kus platsile jooksid horvaat, mehhiklane, britt, hollandlane, brass, ahjaa- eestlased ka, vahetusest egiptlane. Minu inglise keele praktikabaas siin Hiiumaal on meeletu, mängijad rääkisid aga mitut eri inglishit :)  Ja päev otsa hoidusin spordiuudistest. Et kodus vormel-1 võistlust kordusena vaadata. Viskasingi diivanile. Ent väsimus ja monotoonne mootorihääl uinutasid kiiresti.
Esmaspäeval oli hommik veel põnevam. Nohu oli edasi arenenud, pea tuikas. Ärgates ja ringi liikudes läks justkui klaarimaks. Seega peaaegu oleksin isegi jooksuriided selga ajanud. Lõpuks langes otsus siiski mittejooksmise kasuks. Et aga noori Kärdla linna jooksule ärgitasin, tuli neile kaasa elama minna. Ja tegid päris vahvaid, isegi üllatavaid jookse seal.
Õhtul oli veel NK/KT tänuüritus Suuremõisas. Malevkonnapealikuna tuli osaleda. Kuigi enesetunne oleks vist midagi muud välja pakkunud. Õhtu üks osa oli ringkäik majas. Meie grupi giidiks sattus Vello. Temaga mängisime kümmekond aastat tagasi koos Maakilva mälumängusarjas. Siis ta loobus, viidates vanusele ja et pea ei tööta nii kiiresti enam. Samas tol õhtul tõestas ta vastupidist. Fakte tuli kui sooje saiakesi Hiiu Pagari uuest ahjust.
Teisipäeval lubasin hommikul 2.klassi tunde asendada, mis oli vahva vaheldus ülemise korruse tundidele. Samas oli ilmselt just see päev madalhetk, kus ühendusega ajus probleeme oli. Ehk lõõrid olid nohu tõttu päris kinni ja see andis kenasti tunda. Loobusin noorsootöö hindamise koosolekust ja tantsutrennist ning magasin pealelõunast õhtuni vahelduva eduga. Meistrite Liiga poolfinaali kahe Madridi klubi vahel ei saanud siiski vahele jätta.
Oleksin ilmselt ise loobunud, aga jällegi- et olin noori ärgitanud, siis tuli ka mul orienteerumisneljapäevakul osaleda. Esimest korda liikusin Käina alevikus sees kaardiga. Ja täitsa huvitav rada oli. Valinuks valikraja, kui poisid pikale poleks otsustanud minna. Eks tuli siis kaasa lontida :) Samas peale seda tundsin, et keha hakkab jälle inimese-moodi tööle. Et vist saab viirus tagasi löödud. Kuigi kodus viskasin juba enne AK-d pikali ja sinna jäingi kuni järgmise hommikuni.
Reede hommikul tähistasime koolis tagantjärele rahvusvahelist tantsupäeva ja siis tuli ka endal esineda. Üheskoos neljanda klassi poistega tantsisime pulgatantsu.
Pealelõunal ootas aga viievõistlus. Ilm on õnneks terve nädala soosinud õues tegutsemist ja seda ka siis. Et enesetunne oli paranenud ja täiskasvanute klassis oli osalejaid vähevõitu, siis lihtsalt tuli peale noorte poole läbiviimist ka ise võistelda.
Harjutada pole küll saanud ja kartsin et haigus on vormile tugeva(ma) jälje jätnud. Ent kokkuvõttes polnud vigagi. Kaugushüppes jäi tulemus küll alla viie ning odaviskes andsin pool meetrit, 200 meetris pool sekundit ära. Samas kettas 4 meetrit enam ja 1500 meetris kümme sekundit kiiremini. Kui võrrelda möödunud aastaga. Kokkuvõttes tähendas see, et parandasin punktiliselt tulemust ja kaitsesin eelmise aasta esikohta. Ei saa ainult aru, et mida ma siis eelmisel aastal tegin... ei mäleta, et haige olnuks... lihtsalt nõrk järelikult :)  Tuleb küll aus olla, et parimas eas mehepojad ehk gümnasistid olid eri põhjustel puudu ning konkurentsi pakkusid sel korral ikka nö päris mehed. Samas mõnusas õhkkonnas võistlus. Ja enesetunne läks liigutades etemaks. Tekkis isegi mõte, et äkki pidanuks ka 1.mail Kärdlas jooksma? Et võib-olla higistanuks juba siis pahad batsillid välja.
Teistpidi, puhata tuleb ka osata. Ehk kui mõni arvab, et olen kohati (liigselt) kriitiline mõne asja suhtes või nõuan teistel palju, siis see on suhteline. Ma nõuan endalt vähemalt kaks korda nii palju, kui julgen seda teistelt oodata.