Neljapäev, 29. detsember 2016

Volikogu

Ilmselt püstitasime tänasel volikogu istungil taas uue tippmargi. Koosoleku kestus: 28 minutit.
Päevakorrast jäid välja kaks haldusreformi ja halduskorraldusega seotud eelnõu. Ehk Emmaste ei soovi vabatahtlikult teiste saare valdadega ühineda. Kuna volikogu liikmed jõudsid juba enne volikogu istungit piisavalt omavahel mõtteid vahetada ning oli selge, et inimeste seisukoht ei ole muutunud oktoobri lõpus toimunud hääletamisest, siis polnud vajalik/mõistlik asja uuesti päevakorda võtta. Esialgu tundus, et seoses Riigikohtu otsusega ollakse avatud ka teistele mõtetele, ent riigihalduse ministri visiit saarele- kus ta andis väikevaldadele lootust tõestamaks enda haldussuutlikkust sundliitmisest hoidumiseks- tähendas, et oleme samas seisus ja samade seisukohtade juures.

Laupäev, 17. detsember 2016

Nädal

Novembri viimase sissekande tegin 30. kuupäeval. Igati vahva päev. Täistööpäev. Lisaks koolinoorte mälumängu maakondlik võistlus, kus 24 neljaliikmelist võistkonda. Mahtusid meie kooli saali ära küll. Peale seda trimestrit kokku võttev töökoosolek ja trenn.
Koju minnes katsusin millegipärast tankla juures taskut. Võtmed!? Polnud. Sammusin edasi ja mõtlesin, et miks neid taskus ei ole. Lõpuks lahendasin mõistatuse. Unustasin, et tööle sõitsin hommikul autoga :)
Pea veidi sassis ilmselt.
Reedel käisin linnas, jõudsin nii koolitusele kui loengule. Laupäeval ootasid ajalootalgud Tohvri patareide juures. Õhtul käisin sõbranna sünnipäeval. Pühapäeva sisuliselt jokutasin, magasin maha. Üsna väsinud olek oli ka.
Uus nädal pakkus võimaluse angiinis olla. Tervis ei pidanud siiski tormamisele vastu ja nõudis puhkust. Samas- nii nagu mul tavaks vist ongi- taastumine on sama kiire ja äkiline kui langus.
Reedel osalesin ülikoolis seminaril, kus teemaks "Nõnda kõneles Zarathustra". Põnev raamat. Soovitan. Aga selleks tasuks ilmselt terve nädala võtta, et see rahulikult läbi seedida. Samas kui Nietzsche ise selle vaid kümne päevaga kirja pani.
Laupäeval jõudsin Noorte Kotkaste-Kodutütarde maakondliku järgulaagri lõpetada ja lihtsalt puhata.
Pühapäevane tantsutrenn oli huvitav vaheldus. Ses suhtes, et kui muidu võtan seda painduvust-koordinatsiooni arendava treeninguna, siis seekord täitsa väsitas. Esmaspäevased kehalise kasvatuse tunnid võtsid jalad ja keha aga sootuks kangeks. Pean õigeks, et näitan kõik harjutused ette ja teen ka kaasa, eeskuju mõttes. Sedapuhku nõudis suisa suurt pingutust.
Edasi on aga füüsis tip-top olnud. Puhkus andis võimaluse ka rahulikult mõelda ja enda plaane uueks aastaks läbi mõelda. Mõningaid muudatusi plaanin teha.

Pühapäev, 11. detsember 2016

Tigupost

Eile sain postkontorist/poest kätte suure ümbriku. Kodus uurisin seda esmalt väljast ja üllatusin. Tempel: "26.11, Tallinn". Ehk mul kulus täpselt kaks nädalat, et see saadetis kätte saada. Distantsiks ümmarguselt 150 km kahe punkti vahel.

Kolmapäev, 30. november 2016

Jänes


Sõitsin eile trennist koju. Kusagil Prassi kandis vaatan, näe, jänes teel. Neid näeb viimastel aastatel üsna harva, võrreldes nt 10-15 aasta taguse ajaga.
Sõber muudkui lippas mööda teed edasi. Võtsin hoo maha, et mitte otsa sõita. Lootes, et pikkkõrv metsa putkab. Aga ei.
Siis meenus, et neile ei meeldi autotuled, ehk et silmade kuju või asendi tõttu sunnib see neid otse liikuma. Võtsin tuled maha ja veeresin vaikselt edasi. Aga no haavikuemandat see midagi muutma ei pannud.
Jäin lausa seisma. Tema liikus mõnikümmend meetrit ja istus ka maha. Jooksukiirus oli kuni 30 km/h.
Siis sõitsin edasi. Aga ega ta ära ei väsi, laseb ikka edasi.
Võtsin uuesti tuled maha. Keerasin teepervele. Hüppasin ise masinast välja ja tümitasin-plaksutasin kuniks välejalg metsa kadus. Selleks hetkeks olime vaat et Tilga bussipeatuseni jõudnud.

Esmaspäev, 28. november 2016

Volikogu

Üsna lühike ja töises meeleolus koosolek.
Aga tulisemad teemad nagu haldusreformiga vabatahtlikult kaasa minemine või nö signaali välja saatmine on juba läbi vaieldud. Eks siis ongi mõistlik uuesti ühisosa otsima hakata. P.s. tänane info on, et Riigikohus langetab valdade kaebuse osas otsuse 20.detsembril.
Valla rahaline seis on hea, tulumaksulaekumine on oodatust parem. Uueks aastaks võib ilmselt samamoodi selget kasvu oodata. Jõulupreemia või -toetus valla töötajatele on ka kindel.

Reede, 18. november 2016

Vabaerakond

Täna sai siis ametliku vastuse küsimus Vabaerakonna kaasamisest valitsuskoalitsiooni. Ehk neid ei kaasata. Vähemalt juhtimistasandil.
Ja kui valitsusse ehk ministrikohti ei saa, siis ka VE näeb end pigem opositsioonina. Olen nõus, et nii põhimõttelisi muudatusi seoses uue valitsusega ei tule nagu optimistlikumad ehk esialgu lootsid. Samas ei tohiks asjale läheneda ka nii, et kui VE võrdse partnerina mängima ei võeta ning kõiki nende ideid ei rakendata, siis on tegemist kartellikoalitsiooniga. VE-l soovitaks jätkata konstruktiivse kriitikaga ja oma mõtteid poliitika uuendamisest järgemööda uuesti lauale tõsta.

Neljapäev, 17. november 2016

Tunne

Vahel justkui tunned ette, et midagi võiks tegemata jätta või just ette võtta.
Lükkasin kella viiese äratuse edasi, saades aru, et kuidagi väsinud ja uimane tunne on täna hommikul. Lükkasin äratuse teist korda veel edasi, mõeldes et võib-olla peakski voodisse jääma. Kolmandal korral ajasin siiski kargud alla. Tegin termosega kohvi kaasa, viskasin hommikusöögi kotti ja asusin teele. Tavapärasel ajal poole seitsmese praami jaoks. Ilm oli muidugi värvikas- varasügisene lumi taandumas lörtsi-vihmaseguse sademe ees. Millegipärast mõtlesin veel tee peal korra, et peaks ikka tagasi koju minema.
Aga võitu sai ikka kohusetunne. Sadamas oli olukord tavapärane. Või olin mina lihtsalt väsinud, et täpsemalt asja hinnata. Igal juhul oli minu auto esimene, mis peale ei mahtunud.
Ja et sel nädalal oligi vaid üks loengupäev, siis polnud mõistlik järgmist praami kasutada, et poolest loengust osa saada. Sain teha asju, mida olin homseks planeerinud.
Oleks ilmselt pidanud kohe hommikul sisetunnet usaldama :)

Kolmapäev, 16. november 2016

Mart

Mardiõhtul jõudsin ehk veidi hilja koju, seega kõik mardisandid minu juurde ei jõudnud. Või ei pääsenud lihtsalt tuppa.
Küll nägin ära ühe kaugemalt tulnud seltskonna. Türgi pagulased, nagu nad end nimetasid ja nagu välimus kinnitas.
Vahva, et on neid, kes mardijooksmise traditsioonist lugu peavad ja korraliku kava selleks kokku panevad.
Saan aru, et linnas on "komm või pomm" peale pressimas. Õnneks siinpool Väinamerd ei ole oktoobri lõpus kahtlaseid selle ringi liikumas näinud.

Neljapäev, 10. november 2016

Foorum

Eile polnud muudmoodi võimalik, kui lihtsalt jäid "Foorumit" vaatama. Tase.
Peaminister, kes tunnistab, et pole harjunud debatil osalema. Lisaks see hetk, kus tema saab viimasena teada, et erakonnakaaslased on käinud Keskerakonnaga uue koalitsiooni asjus läbirääkimisi pidamas. Samas näitas ta üles selle saate kohta harjumatut viisakust (alandlikkust?): "Kas ma saaksin vastata, palun, hea saatejuht." --- "Vabandust, ma ei näinud [et Ratas sõna soovib]."
Jevgeni ja Margus on märgatavalt sõbrasuhteid arendanud (fraasid ja pilgud üksteise suunas räägivad palju). Jüri ilmselgelt nautis olukorda. Ilmselt on ta viiel juhul kuuest uus peaminister. Samas ei vastanud ta minu meelest ühelegi küsimusele otse ja konkreetselt. Uduajamise meistriklass. Mart oli tavapärasest tagasihoidlikum ja viisakam. Samas silmnähtavalt rõõmus. Täna ju nimepäev, Trump võitis ja südames kripeldab lootus samuti koalitsiooni kaasatud saada (TTV "Vaba mõtte klubis" väljendas ta valmisolekut selle nimel ka kooselusseadusega seotu nö kalevi alla panna). Andres oli omas elemendis ehk oli ka olemas.

Kolmapäev, 9. november 2016

President

Ilves. Ermamaa teema. Siin olen täielikult nõus Ansipiga. Ehk et kui inimesele määratakse valesti parkimise eest trahv 20 eurot, siis ei ole tema süüdi, kui hiljem selgub, trahv määrati valesti ja see pidanuks suurem olema. Ühe asja eest kaks korda karistada õigusriigis ei tohi. Vastutama peavad need, kes - mis iganes põhjusel - trahvi valesti ja vales suuruses määrasid.

Trump. Valimised. Ilmselt on USA-l uus president selge. Ja läks nii nagu kardeti või vastupidi, oodati. Ühest küljest, Clintoni kahjuks räägib tema taust ja skandaalid. Kuulumine poliitilisse eliiti, sinnasamma, kes on praeguse olukorra põhjustaja. Olukorraks siis rahulolematus poliitika/poliitikutega valijate seas. Trump on selgelt ettearvamatu ja ilmselgelt mitte ka kõige teravam pliiats mõistuse poolest. Aga ta suutis inimesi kõnetada. Lisaks vastastele kogus ta tulihingelisi pooldajaid. Ja nagu kohe selgub, neid oli rohkem.
Mis see aga maailmapoliitikas kaasa toob... põnevaks läheb.

Pühapäev, 6. november 2016

Kits

Kui mandril hindavad mõned autojuhid enda võimeid üle, põhjustades liikluses ohtlikke olukordi või ei vasta rehvid teeoludele, siis siin saarel on enamasti loomad need, kes närvikõdi pakuvad.
Täna läks nii hästi või halvasti, et sain kitsega ninad peaaegu kokku panna. Õnneks oli kiirus väike ja jõudsin seda veel maha pidurdada- päris äkkpidurdust ei taha ka talve hakul teha-, aga päris kontaktita ei pääsenud. Mälestuseks jäid üksikud karvatuustid numbrimärgi vahele. Loodan, et ka loom suuremat kannatada siiski ei saanud ja elab kenasti edasi.

Jalgpall

Kodune meistrisari, nii nagu see algas lumes, nii see ka lõppes. Samas oli vaatamata välistele miinuskraadidele platsil jooksjatel, aga ka kaasaelajatel põhjust end kuumaks kütta küll ja küll. Esikolmiku kohad olid viimase mängu eel lahtised ja kolmel satsil veel võimalus meistritiitli nimel kaasa rääkida.
Hooaja hakul rõõmustasin Pärnu korraliku mängupildi üle, paraku oli hooaeg neile siiski suhteliselt keeruline. Ent üleminekumängu läbi võivad meistriliigasse püsima jääda. Erinevalt Rakverest, kes tegi mõne päris hea partii, ent tervikuna jäi veel tooreks.
Ehk et nii nagu korvpallis, kus Raplale kaasa elan- olgu, hiidlased mõjutavad seda samuti-, teeb vutis väikelinna klubide käekäik rõõmu.
Paide on end tugeva keskmikuna, kes ka nö suuri hammustada võib, juba tõestanud. Ja ega Sillamäe ka liiga suur linn pole.
Samas päris tipp ehk esimesed neli kohta on ikkagi pealinnaklubide mängumaa. Rõõmustanuks enim Nõmme võidu üle, aga ei kurvasta ka Infoneti edu üle. Jälle uus tiim tiitlivõitjate nimistus.

Kolmapäev, 2. november 2016

Haldusreform

Nüüd on selge, et valdade ühinemine saarel saab toimuda vaid mitmes järgus. Ehk kui 2013. aastaks liitusid Kõrgessaare ja Kärdla, siis peagi tõenäoliselt Käina ja Hiiu vald. Kolmepoolsed läbirääkimised Käina, Emmaste ja Pühalepa vahel on ametlikult lõppenud. Mis vormis ja millal täpselt Emmaste ja Pühalepa liitumine saare suurima haldusüksusega toimub, näitab aeg.

Käina vallavolikogu eilne otsus:
"Lõpetada Käina Vallavolikogu ettepanekul algatatud läbirääkimised haldusterritoriaalse korralduse muutmiseks, mille eesmärgiks oli ühendada Käina, Emmaste ja Pühalepa vallad uueks kohaliku omavalitsuse üksuseks."

Esmaspäev, 31. oktoober 2016

Volikogu

Tavapärane ehk kolmetunnine volikogu istung.

Ja oleme ausad, eks põhiline aur läks ühe teema alla. Kõikide valdade esindajad olid külla tulnud. Tähtis värk.
Häältega 2-6 ütles Emmaste "ei" võimalusele kaasa rääkida saare ühinemisprotsessis.
Mul on kahju, et nii. Sest me ei rääkinud täna tegelikult mitte liitumisest, vaid sellest, kas liitumise teemade osas kaasa rääkida. Ja mina olen seda meelt, et mõistlik on end puudutava osas kaasa mõelda. Aga kui enamus teisiti arvas, eks tuleb sellega leppida.
Ja paraku tundub mulle, et võib ju loota ja unistada, aga enne kui täielik põlvkonnavahetus ei toimu (ehk järg praeguste noorte kätte jõuab), enne mingisugust üksmeelt ei teki siin saarel. Liiga jäigalt ollakse "oma" asjas kinni ja naabervallas nähakse rohkem ohtu kui võimalusi. Väga tahaks uskuda, et mul on sellest vale mulje jäänud.

Eelarvestrateegia ja teised teemad nii suuri mõttevahetusi ei tekitanud. Investeeringukava oli vast ainus, mille sisu osas detailsemalt läheneti. Hetkel tundub ülekaalus olev meelsus, et tuleb laenu võtta. Ja palju. Eelkõige kuna haldusreformi kirves ripub õhus ja tea, kas hiljem saab seda teha, aga ka kuna teised teevad sama.

Laupäev, 29. oktoober 2016

Haldusreform

Tasapisi saab täieliku selguse majja.
Reede hommikul saadeti minu hinnangul tõlgendamisruumi mitte jättev sõnum, et vabariigi valitsus näeb Hiiumaad ainult ja ainult ühe omavalitsusena. Eks Taavi ja Arto on püüdnud meid suure rahaga veenda, mõni targem on ühisele ruumile ja koostööle rõhutanud, ent tegelikkus on see, et kas ühinete vabatahtlikult või liidame teid omavoliliselt.
Paraku ei olda ministeeriumi või valitsuse tasandil vist väga hästi kursis piirkonnas toimuvaga. Et millal otsused tehakse (või tehti, Pühalepa näitel siis). Või teistpidi, kas veel üritatakse pakkuda võimalust ümber mõelda?
Igal juhul selline kiri saadeti kõigile volikogu liikmetele:

"Lääne-Eesti piirkondlik komisjon tegi soovituse Hiiumaa omavalitsustele.
Komisjon soovitab Emmaste ja Pühalepa vallavolikogudel nõustuda esitatud ettepanekuga ja alustada Käina ja Hiiu vallavolikogudega ühiseid läbirääkimisi ühe omavalitsuse moodustamiseks Hiiumaal. Juhul kui Emmaste ja Pühalepa vald ei ühine omaalgatuslikus etapis Hiiu ja Käina vallaga esitab Lääne-Eesti piirkondlik komisjon Vabariigi Valitsusele ettepaneku Emmaste valla ja Pühalepa valla ühendamiseks Käina ja Hiiu valla ühinemisel tekkinud omavalitsusega."

Reede, 28. oktoober 2016

Töö

Esmaspäevase seisuga lõpeb üks tööleping. Ehk augustis huvijuht-majandusjuhataja kohale asumisest ei tulnud midagi välja. Sain sellest umbes kuuga aru ja esitasin ka lahkumisavalduse, mille käigus leppisime kokku, et jätkan oktoobri lõpuni. Seniks jõuab siis kas ülesannete jaotust muuta või uue inimese leida ja tööle pandu ei jää kohe seisma.
Sai selgeks, et praeguste ajaressursside juures ei ole mul võimalik tööülesandeid ettenähtud mahus piisavalt tulemuslikult täita, ammugi mitte tasemel, mida ise endalt ootaksin. Ja tuleb valikuid teha. Niisama tiksuda ja teha nägu, et teed tööd või siis teha seda nö poole jõuga, samas kuu lõpus palk vastu võtta, pole ka ju õige.
Tahaks ülikooliga hakkama saada, kuigi (või eriti kuna) on selgeks saanud, et see nõuab ikka hoopis rohkem aja- ja vaimujõudu, kui esialgu tundus.
Teistpidi ei ole 0,35 koormusega töö ka päris õige asi. Eriti kui selle sees on veel kaks poolt. Uskusin, et need on võimalik kokku panna ja proovisin seda teha, aga ei õnnestunud.
Pigem jätkan ainult 0,65 koormusega õpetajana, mis pakub mulle endale rõõmu ja väljakutseid. Ideaalvariandis võiks see koormus ühe aine raames kokku tulla, mitte kolme vahel jagatud olla. Aga ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse vastu ei ole mul ka midagi. Siit võis nutikam välja lugeda, et esimene eelistus on kehaline kasvatus. Nii on.
Ja tagantjärele targana oli mul juba päris mõnus eelmine tööaasta, kui saingi peaasjalikult kehalisele kasvatusele keskenduda. Aga eks ma püüan aru saada ka seisukohast, et tüdrukutel peaks olema naissoost kehalise kasvatuse õpetaja. Praeguseks ongi nad endale tragi õpetaja saanud. Lisaks võib ju vaadata asja selle nurga alt, et kui töö juures on juba mõnus, siis on oht mugavustsooni langeda :)
Seega põhimõttelised valikud väikeses koolis ongi, et kas jagad end mitme asja vahel või lepid osakoormusega tööga. Või otsid uue väljakutse.

Neljapäev, 27. oktoober 2016

Läbirääkimised

De facto on kolme valla ehk Emmaste, Käina ja Pühalepa ühinemisläbirääkimised lõppenud. De jure on need veel avatud, ent eile sai lõplikult selgeks, et oleme ummikus.
Eks teatav umbusk kumas neist kohtumistest pidevalt läbi, nö vanadest aegadest kaasa võetud taak. Näiteks HOL-ist, kus vallajuhid tihtilugu ei ole suutnud osapooli rahuldavate kokkulepeteni jõuda. Teistpidi oli ka lootusrikkust ehk aeg-ajalt tundus, et me kõik ikka tahame seda teha, mida me teeme.

Kui Käina tegi valekäigu ehk kutsus ka Hiiu valla tantsima, sellest eelnevalt partnereid teavitamata, tekkisid probleemid. Umbusk. Solvumine.
Vabandamine ja selgitamine ei aidanud. Ühele osale seltskonnast jäi see sügavalt hinge ja andestada on raske kui mitte võimatu.
Kellel siin õigus on ja kes teeb mängus õiged panused, selgub ilmselt tulevikus. Paraku ei ole meie võimuses suurt mängu muuta, vaid eelkõige tuleb mõelda, kuidas antud raamistikus, meile ette seatud mänguväljal parim võimalik tulemus saavutada.
Aga tulenevalt Pühalepa otsusest neljapoolselt asju mitte arutada, probleemid partnerite vahel sugugi mitte ei vähenenud. Eile ütles Käina selgelt ka välja, et nende eelistus, arvestades haldusreformi seaduse tingimusi ja senist läbirääkimiste kulgu, on jätkata kõnelusi Hiiu vallaga, lootes et Emmaste siiski liitub. Eeldades, et peagi oleme ikka üks Hiiumaa.

Ise usun ka, et parim variant oleks see, kui Emmaste siiski läbirääkimistega liituks. Ainult nii on võimalik protsessi endale meelepärases suunas juhtida. Sellest keeldumine, uskudes, et seeläbi saadame võimsa signaali välja, ei ole minu meelest mõistlik.
Olukord on praegu täpselt selline nagu ta on. Tuleb kohaneda.

Eks valijaid on valitsejaid väärt, öeldakse. Hiiumaalgi anti oravatele kolmandik häältest. Ja nüüd tuleb helpida seda suppi, mida Arto ja Taavi lõpuni valmis keeta ei suuda. Juba tahetakse, et inimesed lusikaga leent suhu tõstaks, pott alles podiseb pliidil, viimased koostisosad sisse lisamata.

Teisipäev, 25. oktoober 2016

Ühinemine

Täna ütles Pühalepa vallavolikogu häältega 6:4 ära kutsele pidada ühinemisläbirääkimisi nelja valla vahel. Seega vähemalt vabatahtlikul teel ühist Hiiumaa valda ei teki.
Emmaste otsustab esmaspäeval. Komisjonid on toetanud ühinemisläbirääkimistega liitumist. Ilmselt avaldab Pühalepa otsus mingit mõju.
Homme aga kohtuvad kolm valda arutamaks Lõuna-Hiiumaa valla teemat. Kas sellega minnakse siiski edasi? Ausalt öeldes on Käinast kahetisi signaale tulnud. Esiti kinnitati et kolme valla ühinemine on prioriteet, aga igaks juhuks alustati nelja valla läbirääkimisi. Nüüd on kostnud ka justkui hoopis viimane variant on peamine.
Samas toetasid ka Pühalepas komisjonid nelja vallaga laua taha istumist, volikogu oli teist meelt. Peamised argumendid olid, et segadust on palju ja eelistatakse kolme vallaga läbirääkimiste jätkamist. Oodatakse ka riigikohtu otsust haldusreformi seaduse osas. Teine pool leidis, et otsus on igal juhul väga kaalukas ja tark oleks aruteluga kaasa minna. Vajadusel saaks ka detsembris ühise Hiiumaa vastu otsustada.

Esmaspäev, 24. oktoober 2016

Vesi

Lisaks oskuslikule majanduslikule tegutsemisele- rentida või müüa vanad praamid soolase hinna eest riigiettevõttele-, sattus praamiühenduse operaatori vahetus Leedo jaoks ka looduse seisukohalt soodsale hetkele.
Pikaajaline ning oluline veetaseme langus koostöös tugeva tuulega, mis tugevasti takistab praamiühenduse pidamist.
Tekitab fooni, justkui uus operaator ei saaks oma ülesannetega hakkama.

Tegelikult on nii, et need, kes praamiühenduse jamadega seotult vastutuse võtma peaks, seda kuidagi teha ei taha. Ei ole varasemad vastutajad seda teinud, ei taha ka praegused asjapulgad seda teha. Erandiks Atonen, kes ministri kohalt tagasi astus, kui sai aru, et ta ei suuda soovitud muudatusi praamiliikluses ellu viia. Aus mees. Nii enda kui ameti suhtes.

Et üle mere saamise osas suurt kindlust polnud, kasutasin sel korral koolis käimiseks lennukit. Eriti kuna sel nädalal oligi vaid üks õppepäev. Suhteliselt palju oli reisijaid. Mitte küll lõpuni välja müüdud, eriti hommikune lend, ent lootustandvalt palju täidetud kohti. Pilootide taga olevad ehk esirea kohad on millegipärast ebapopulaarsed, seega sain mõlemal korral seal istuda. Ja et uks salongi ning juhikabiini vahel lahti oli, jõudsin selgeks õppida, mis nuppe millal vajutama peab :)

* kolmapäevane Äripäev oli minu teisipäevaõhtuste mõtetega üsna päri.

Kolmapäev, 19. oktoober 2016

Rattanädalavahetus

Kolmas Hiiumaa rattanädalavahetus selja taga.

Veidi kahetised mõtted. Ühest küljest on muidugi äge. Ja kui võistluse ajal tekivad vabad momendid, et saad lihtsalt nö mitte midagi teha, siis ilmselt asjad sujuvad. Teisel päeval ehk Emmastes nii oligi. Teistpidi tuleb ikka tõrkeid ette, mis paljuski seotud kas ressursipuudusest või sekkub force majeure.

Vahva on ka suurema osa kohalike elanike toetus ja kaasa mõtlemine. Ehk lubatakse rattarada oma krundilt üle viia, mõeldakse, kuidas anda oma koerale valvamisest vaba päev, et ta rattureid ei kimbutaks jne. Kõrvalepõikena - rada ette valmistades selgus, et haned on isegi kurjemad ja ohtlikumad majavalvurid kui koerad :)  Või see, kui Aare mitte ainult ei luba oma hobuste aedikut kasutada, vaid omaalgatuslikult kujundab ka maastikku rattasõbralikumaks.
Positiivsena saab tuua ka selle, et vähemalt 30 Emmaste kooli õpilast osales võistlussõidul ja ilmselt olnuks neid veelgi, kui kõigil töökorras rattad oleks. Lisaks olid mitmed abilistena korraldustiimis.

Minu tegevus algas paljuski alles neljapäeval. Ettevalmistavas osas olin väikevenna rollis. Põnevaks läks reedel, kui selgus, et Kõpus mereranna sõidul tuleb mul grupijuht olla. Seal sõideti kiiruskatsete põhimõttel. Ehk üheskoos liiguti kindlasse kohta, kus ajavõtusüsteem fikseeris seal läbitava distantsi kestvuse. Kolme säärase kihutamise tulemusel selgus võitja.
Põnev oli seetõttu, et mul jäi minimaalselt aega, tegemaks selgeks Kõpu poolsaare teed. Ausalt öeldes ei saanudki lõpuni selgeks. Aga õigesse kohta jõudsime küll alati :)  Ja üsna ettenähtud kilometraažiga ehk 52 kilomeetrit läbisin.
Et tegemist oli elamussõiduga, siis ilmselt ratturitele see suures plaanis sobis. Mina ise sain samas paar halli karva juustesse kindlasti lisaks. Aga loominguliselt lähenedes saab kõigega hakkama. Näiteks liikudes külavaheteel, mis kaardi järgi pidi olema ametlik rattatee, ilmus ühel hetkel risti teele lehmaaia karjus. Mis seal ikka, võtsime eest, kuniks mööda saime. Siis liikusime lehmakookide vahel- ja see tekitas ikka omajagu elamusi sõitjatele küll- edasi, jõudes õnneks taas suuremale teele välja. Ise tuli muidugi kogu teekonna jooksul teha nägu, nagu sa teaksid täpselt, kuhu lähed ja mida teed. Mis sest, et tegelikult hoiad hinge kinni, et see ka päriselt ikka nii oleks :)

Aga ressursist rääkides. Kui nädalavahetuse peakorraldaja on ise ühtlasi rekkajuht, siis ilmselt ei ole rahadega priisata.
Pildil õhtune, võistlusjärgne tagumise piduritule kontroll ja parandamine.

Teistpidi on vabatahtlikel korraldajatel jõudu küll. 2014, kui ise suuremat vastutust ürituse eest kandsin, tegin Emmaste rattaralli järel vallavalitsusele ettepaneku üks sild korda teha. Lubati. Ei tehtud. Kuu hiljem uurisin asja uuesti ja kui volikogu enamus leidis, et tuleks ära teha, siis lubati uuesti. Aga hammas ei hakanudki peale...
Pildil seesama sild, millele vallavalitsuse/EMKO jõud peale ei hakanud, ent mille Jaan igal aastal võistluse ajaks ohutuks suudab teha.

Emmaste sõit kulges tõrgeteta. Kui võistlusjärgne ajavõtt või täpsemalt selle tulemuste edastamine välja arvata. Võttis ülearu palju aega. Aga linnak sai kiiresti püsti, sõidud olid kenasti ajagraafikus, ilm pidas ja kaasaelajaid jagus ka.
Muidugi võistlejate osas pani madal veeseis, aga veel rohkem juba kuid kestnud negatiivne praamiteema kajastamine meedias korraliku põntsu. Ehk võrreldes näiteks eelmise aastaga oli sõitjaid hulga vähem.
Ja et asi ikka veel vähem täiuslik oleks, otsustas piimaauto juht, kohalik mees, õhtul mõned rajapiirded puruks sõita. Maanteeameti luba liiklust piirata oli saadud kella 16-ni. Ja isegi kui oleks lühemat aega olnud, ikka saanuks autojuht enne läbi/üle sõitmist paluda aiad eest tõsta. Aga no mis seal ikka, keegi nutma ei hakka ja aiad saab korda.
Nii sügavalt pole ka ammu maganud kui laupäeva või pühapäeva öösel.

Esmaspäev, 17. oktoober 2016

Volikogu

Lühikene päevakord, osalejaid vähe, ent ikkagi kujunes kolme ja poole tunniseks koosolekuks.
Põhjalikult arutasime eelarvestrateegiat. Suur kiusatus on võtta laenu. Ja tublisti. Saaks enne liitumist/liitmist üht-teist ära teha. Teisalt, iga laen tuleb ühel hetkel tagasi maksta. Intressidega.
Veel põhjalikumalt võtsime läbi ühinemislepingu, mis kolme valla poolt koostatud. Sellega on tegelikult üsna kiire, samas on veel piisavalt lahtiseid otsi. Eriti kuna samaaegselt toimuvad ka teised läbirääkimised. Lisaks salajased ja mitte nii salajased konsultatsioonid. Ja taaskord tekkis tunne, et ühinemisläbirääkimised on paras pokkerimäng. Arvestades, et diilerit (riiki või täpsemalt valitsust) ka ei usaldata, siis on see mängu eriversioon.
Volikogu otsustas ka Käina ettepanekule vastamise nelja valla läbirääkimiste osas edasi lükata. Jäin eriarvamusele. Aga eks siin saab mitut pidi läheneda.

Reede, 14. oktoober 2016

Norra

Iseenesest muidugi kurb, just inimese isiklikult tasandilt vaadates, mis Theresega juhtus.
Üsna omapärane lugu oli tal ka jutustada, esiti tundub isegi tõepärane ja kuulajal ongi naisest kahju, et nii õnnetult sportlase karjäär katkeb.
Teistpidi aga, arvestades varasemaid kahtluseid ja asjaolu, et norrakate koondises on ebaloogiliselt suur osakaal astmaatikuid (kel võimalus oma ravimeid tarbida, mis - üllatus-üllatus - aitavad kaasa ka sportlikule sooritusele), siis millegipärast ei taha uskuda, et asi ikka nii juhuslikult juhtus....


Kolmapäev, 12. oktoober 2016

Sport

Võrkpallikoondis kaotas Makedooniale (mis riik see üldse on, eks?) - häbi neile! Ja pole see võrkpall üldse õige mängki.
Võrkpallikoondis võitis lätlasi (suur ja igipõlist naabrit, Lätit). Võitis teist korda veel. Pääses seeläbi EM-ile. Hurraa! Elagu võrkpall!
Jalgpallikoondis kaotas 0:5 Bosnia ja Hertsegoviinale (mis riik see üldse on, eks?)  - mõttetu sats.
Jalgpallikoondis võitis Gibraltari (võimsa Hispaania naabrit) 4:0. Elagu jalgpall ja meeskond ja uus peatreener!
Meediat, aga ka- või just eriti-, sotsiaalmeediat jälgides on sellised kõikumised tavapärased. Aga tegelikult on nii, et koondise (ja Eesti riigiga) peaksid sa olema ikka igas olukorras. Arvestades meie riigi suurust, tulebki leppida asjaoluga, et võistkonnamängudes kogeme kaotuseid rohkem kui võite. Mistõttu viimaseid seda enam hindama peaks.
Aga mitte tulemus ehk võit või kaotus ei ole tähtis. Hoopis protsess ehk mängupilt. Eelkõige tahtmine, seesmine põlemine, soov midagi ära teha. Ja kui siis selgub, et sellest ikka ei piisa, et vastane ületab meid selles ja on tehniliselt paremal tasemel, siis tuleb sellega leppida. Otsida võimalusi kusagil ise juurde panna, aga kindlasti mitte tulemusele keskendudes tuld ja tõrva pritsida.
Viimane koondisemäng lõppes 0:2 ehk tulemus polnud kiita. Samas mängupilt küll. Mehed tahtsid mängida. Mängus oli lusti ja klassi. Ehk tegelikult on tegemist siiski positiivse tulemusega.

Esmaspäev, 10. oktoober 2016

Parts

Küll mõnel on ikka kannatlikkust. Ainult aasta aega ootamist ja põhjalikku avalikku selgitamist, miks sa antud ametikohale ei sobi ning oledki ametisse määratud. Ja ERRi intervjuus mõtiskles Parts, et tema küll ei saa aru, miks otsustamine nii kaua aega võttis valitsuses. Pagan, mina omakorda ei saa aru, kas mees ei oska enesekriitiliselt üldse asju hinnata. Et äkki ma ikka ei ole sobiv inimene sellele kohale ja peaks muud tööd otsima.
Ehk et sotsid andsid järele ja Juhan teenis kauaoodatud ametikoha Euroopa kontrollikojas. Samas kordas Jevgeni ka veel täna õhtul, et pigem ei sobi mees sellele positsioonile ja valitsuses jäi vähemalt ettevõtlusminister eriarvamusele.
Tugev juhtimisalane miinus Taavi hinnetelehele. Esiteks, et teema üldse nii kaua lahenduseta oli ja et see sellise narri lõpu nüüd sai.
Samas tuleb tunnustada Margust, kelle erakond- valitsuse väikevend- on tegutsenud tasa ja targu, tüli üles kiskumata. Tasuks tugevad ministriportfellid ja mitmed töövõidud nagu see Partsi asi nüüd. Ja kui püüda Kaljulaidu sotside presidendiks värvida, siis päris nii see ei ole. Tal on tugevad seosed ja toetus ka IRLis. Kavalalt mängitud mäng jättis aga mulje, et nad loobuvad Luike toetamast Kaljulaiu heaks, seega oli nüüd hea vastuteenet küsida.

Samas pelgalt selle asja eest ma Taavit ei umbusaldaks. See on kas tema isiklik meeskonnaalase juhtimisoskuse puudujääk või kes teab, äkki hoopis teadlik taktika ja tegutsemine. Küll võiks mõni teine tegelane, Kristen näiteks, vastutuse võtta. Praamidega seotud sahkerdamisega. Või kui mitte, siis lõppeks vastutab ikkagi Taavi. Ja seal võiks küll umbusaldamiseks ainest olla.

President

Täna annab ametivande järgmine EV President.
Tagantjärele targana võib öelda, et saime väga hea presidendi. Kas nüüd just kõige parema, nagu ka juba kõlanud on, aga kindlasti väärt inimese sellesse ametisse. See justkui kompenseerib ka ebaõnnestunud valimisprotsessi erakondade ja parlamendisaadikute poolt ning leevendab sellega kaasnenud pettumust.
Muidugi oli vahva nädal tagasi kuulata-lugeda, kuidas väljendati seisukohta, et Kersti on tundmatu tegelane. Olgu, keskmise tavainimese jaoks ehk küll. Aga kas Riigikogu liige peaks selsamal tasemel olema? Samas tuleb neid tunnustada oma rumaluse mitte varjamise eest. Mis omakorda ei kõrvalda küsimusi nende silmaringi osas. Ahtake on teine.
Ise tean Kerstit tema raadiosaadete kaudu Kuku raadiost, aga ta on ka korduvalt arvamuslugusid Postimehes avaldanud. Ma ei pruugi temaga iga kord nõus olla, aga austan teda, kuna ta kannab kindlaid väärtuseid ja põhimõtteid. Tõsi, vahetult enne ja pärast presidendivalimiste otsustavat vooru oli ta tavapärasest hulga tagasihoidlikum. Aga arvan, et ta astub tuttavale rajale peagi tagasi.

Laupäev, 8. oktoober 2016

Haldusreform

Avaldasin reedeses maakonnalehes arvamusloo, kus võrdlesin valdade ühinemisläbirääkimisi pokkerimänguga. Paralleele on võimalik tõmmata.
Samas sellise teema ja tegevuse juures võiks palju laiem seltskond ehk saare kogukond kaasa rääkida. Hetkel on asi takerdunud selle taha, et volikogud ei ole suutnud dokumenti avalikule väljapanemisele saata ehk sellele esialgset heakskiitu anda.
Küll märkasin, et meie vallasekretär tegi kolmapäevasel vallavalitsuse istungil üleskutse materjal avalikustada. Ehk ma saan aru, et protsess on sealmaal, kus seda juba võib teha. Kel huvi, saab seda lugeda siit. Lisamaterjal siin.
Kaasa mõtlemine, eriti vormis, mis jõuab ka volikogu liikmeteni, on teretulnud.

Reede, 7. oktoober 2016

Oktoober

September lendas mööda justkui linnuparv, kes talveks lõuna poole liigub. Korra prääksus-kraaksus-vääksus, sõi kõhu täis ja läinud ta oligi.

Ülikooliõpingutega olen alustanud. Ja pidevalt on nii, et kolmapäeva õhtul tunnen justkui tahaks rong ilma minuta jaamast väljuda. Ent reede õhtuks, kui loengud-seminarid ja kohtumised kursakaaslastega selja taga, olen taas asjas sees.
Kuu algus läks ka uute tööülesannetega kohanemisele ning esiti oli tegemist piisavalt. Nö töövälisel ajalgi, kuigi ma ei kurda, sest olingi arvestanud ja kokku leppinud, et seoses ülikooliga tuleb asju teha ka siis kui võimalik-vajalik, olgu varahommikul või nädalavahetusel.
Muidugi on vahva, et kolmapäevad eriliselt sisutihedad said. Kaks korda jalgpalli meistrikad ja lõppu jänestepäev. Sel kuul õpetajate päev täpselt samamoodi, kolmapäeval.
Sekka ühinemisläbirääkimised kolme valla vahel ning oma valla asju. Järeleandmisi ehk ilma sisulise lähenemiseta ka neis kaasa lüüa ei tahtnud. Sel juhul oleks targem juba asi kellelegi teisele üle anda. Õnneks oli võimalik end ka füüsiliselt liigutada, et vaim värske püsiks. Ja tuleb kiita häid ning toetavaid inimesi enda ümber.
Ehk et tegelikult ongi nii, et kõige tähtsam on positiivselt mõelda, mitte tekitada iseendas asjatuid pingeid seoses rohkete ülesannetega. Kui tahta ja veidi planeerida osata, on kõik võimalik.
Ette vaadates tuleb oktoober sama sisutihe, novembris saab vaiksemalt võtta. Tõsi, sel nädalavahetusel toimuma pidanud vabariiklik matkamäng jääb ilmastikuolude tõttu ära ehk lükkub edasi. Aga ettevalmistustöid tehti eilse õhtuni... Samas pean aus olema ja tunnistama, et minu roll jäi väiksemaks, kui endale ise ette seatud standardi järgi tahaksin. Sama asi Hiiumaa rattanädalavahetuse ja Emmaste rattamaratoniga, kus panustan tegelikult vähe. Vähem kui ise ootaks endalt. Ja jällegi- vahva, et leidub entusiaste, kes vabatahtlikuna selliseid asju nagu just välja tõin, eest veavad ja korraldavad. Need on minu inimesed, kui mõtlen Eesti või Hiiumaa peale läbi Chalice´ laulu.

Reede, 30. september 2016

Uni

Neljapäevad hakkavad täitsa meeldima. Siin teises keskkonnas olles on lihtsam kõik argine unustada ja õhtul koolilapsele sobilikul ajal magama minna. Ja hiljem kui tavapäeval tavapärane, üles tõusta.

Teisipäev, 27. september 2016

Ei saa olla

Teist korda on sel hooajal Meistrite Liiga mängudeõhtu, kus Real Madrid mängib. Ja teist korda lülitab telekas end ise spordikanalile. Ilma naljata. Olen teises toas, telekas mängib, AK-d kuulan muu tegevuse taustaks. Ja järsku ML hümn. Telekas on ise kanalit vahetanud. Müstika! Või teab ta minu eelistusi? :)

Esmaspäev, 26. september 2016

Volikogu

Kuna eestseisuses leidsime, et me ei ole valmis Käina valla ettepanekut nelja valla ühinemisläbirääkimisteks päevakorda võtma ehk otsust langetama, siis oli see koos naabervalla esindajatega arutlusel enne istungit.
Tõsi, mina ise olin eestseisuses teisel arvamusel, aga kuna enamus arvas nii- ja ma saan tegelikult põhjendustest hästi aru-, siis jäi nii. Eks kogu see haldusreformi teema on paras pokkerimäng hetkel. Mis kaardid käes ja panused detsembriks laual on, seda ei oska hetkel täpselt hinnata.

Istung ise vältas pea kaks tundi, mis on vist selline keskmine taks meil, sõltumata päevakorra pikkusest.
Positiivse lisaeelarvega ei olegi üldiselt palju tüli, arengukava läks teisele lugemisele ja et see aasta eest põhjalikult läbi sai võetud, siis nüüd on pigem kosmeetilised korrektuurid. Eelarvestrateegia on minu meelest mõistlik ja arvestades, et vahepealne konservatiivselt elatud aeg annab võimaluse laenu võtta, siis on võimalik uuel aastal investeeringuid teha.
Ise kulutasin teiste aega avalduse tegemiseks ja sellega seotud päevakorrapunkt võttis ka hiljem palju aruteluaega. Laias laastus mõtleme ühtemoodi. Ehk et Sõru sadam on valla jaoks oluline värav ja sinna tasub ning ka tuleb investeerida. Oli kaks eri lähenemist. Üks, et kuigi täpset arenguvisiooni ei ole ja senine on näidanud, et oleme vähe ressursse panustanud, siis hooned on hoitud ja sadam hingab. Ehk jätkame samamoodi. Küll vajadusel saab täpsustusi teha. Teine, et enne peaks ikkagi kõik osapooled, huvigrupid kokku kutsuma ja ühiselt korraliku visiooni paberile panema. Vaatama üle ka selle, et kas vald peaks ja saaks rohkem panustada, millised on võimalikud arengupotensiaalid. Ning siis tuleks lepingu pikendamise juurde. Eks häirivaks teguriks mõne puhul on kindlasti isiklik seotus, aga olles volikogus peame me sellest üle olema ja valla tasandil asju vaatama. Sestap on mul isiklikult hea meel, et volikogu valis teise tee.

Lõpus jäi põgusalt aega ka omakeskis ühinemisteemadel arutada. Suurem töö ootab homme, kui kolme valla läbirääkimiste otsustav kohtumine on ehk et peaksime lepingus kokku leppima.

Pühapäev, 25. september 2016

President

Presidendi valimiseks tuleks sisse seada otsevalimised?
Mina mõtlesin, et see võiks ju olla ka EKRE eesmärk valijameestekogus presidendi valimisi nurjamisel. Aga paraku loen meediast, et Helmede eesmärgiks oli vaid välistada Kaljuranna teise vooru jõudmine ja kogu see presidendikampaania oli ettevalmistus kohalikeks valimisteks.
Millest on kahju. Samas annab selgust, miks ikkagi Helme vaid 16 häält kogus. See on kõigi aegade viletsaim tulemus valijameeste kogus, muuseas. Ka Pühalepa valijamees teatas, et andis allkirja Helme ülesseadmiseks vaid pulli pärast.
Igal juhul on ka valijameeste (kahjuks just meeste, sest millegipärast arvan, et valijanaised saanuks ülesandega paremini hakkama, nemad olid aga suures vähemuses) kogu tõestanud oma saamatust.
Kurb on see, kui ei saada aru, mis asja ajama minnakse. I voorus saad sa valida seda, kes iganes laias valikus meeldib. II voorus tuleb aga otsustada, kas kahe hea või kahe ebameeldiva või mis iganes variandi vahel. Aga tuleb otsustada. Sest me valime ikkagi Eestile presidenti, mitte igaüks isiklikku.
Nii saab toimuda ainult avalikus sektoris, rahva raha eest. Sest erasektoris oleks nõukogu, mis nii pika aja jooksul ei suuda ettevõttele juhti valida, ilmselt juba laiali saadetud.
Ja nüüd ongi Eesti valimissüsteemi paradigma see, et järgmisel korral teevad otsuse taas need, kes sellega juba mitmel korral toime ei tulnud. Samas loogika ütleks, et ring võiks hoopis laiemaks minna. Seekord olime tulemusele juba lähemal. Ehk uuel korral saaksid valida kõigi volikogude kõik liikmed? Ja kui ka siis ei õnnestu, siis ilmselt kogu rahvas.

Mul on hea meel, et Jõks võitis I vooru ning tegi konkurentsivõimelise tulemuse ka II voorus. Samas oleks ma kindlasti aktsepteerinud ka kellegi teise võitu ehk teda presidendina, kui selline valik tehtuks. Sest, nii nagu suur osa rahvuskaaslasi, ootasin, et president tõepoolest valitud saaks. Ses suhtes olen tänastes asjaosalistes pettunud.

Miks mulle just Jõks imponeerib?
Sest ta selgitas kohe oma kampaania alguses, et oma tegevuses lähtuks ta peaasjalikult põhiseaduses talle antud õigustest. Samamoodi teatas, et tema maailmavaade on põhiseadus: "Eesti Vabariigi põhiseadus ei ole mitte pelk juriidiline tekst, vaid väärtuste kogum ja meie riigi korraldamise alus. Eesti Vabariigi põhiseaduse lugemine, mõistmine ja tõlgendamine ei ole mitte juriidiline hookuspookus, vaid defineerib kõik selle, mida peame Eestis pidama kalliks ja väärtuslikuks." Ehk teatas ka seda, millele tuleb rõhku panna: Eesti rahva, keele ja kultuuri säilimisele aegade lõpuni.

Nüüd on selge (meeste enda kinnitusel), et Kallas ja Jõks astuvad rongilt maha. Helme ka. Mida naised teevad, pole veel selge. Samas pigem on jutt see, et tuleb leida täiesti uus kandidaat. Aga leida inimene, keda toetaks suurem osa erakondadest, see on keeruline. Eriti umbes nädalaga.

Poliitikavaatlejana on lähitulevikuks mõned intrigeerivad küsimused.
Kas Kaljurand liitub Reformierakonnaga nagu ta valimiste käigus välja käis? Või mis suhted tal selle parteiga üldse jäävad.
Mida teeb Kallas - proovib erakonda üle võtta, loob uue või midagi veel põnevamat? Nagu aru sain, siis nö vere maitse on tal jälle suus. Ehk poliitikast ta ei kao.
Mis saab üldse Reformierakonnast? Kas lahkhelid suudetakse ületada? I vooru järel teatas nt Pentus-Rosimannus, et soovitab kõigil Kaljuranna toetajatel Kallase selja taha asuda. Samas tulemust vaadates oli selge, et see päris nii ei läinud. Kas Keidu sõnal pole kaalu või kas ta ütles avalikkuses üht, omakeskis teist ehk parteis ongi tekkinud kaks erinevat leeri.
Mis saab Keskerakonnast? On selge, et Savisaar mõjutas Repsi tulemust negatiivselt. Kas suudetakse erakonna esimees välja vahetada?
Kas Jõks liitub IRLiga? Viimase toetus on väga madalal viimased kuud püsinud, samas on Jõks ilmet veidi parandanud. Et IRLi esimees on suhteliselt silmatorkamatu natuuriga, teiste esimeeste seas, siis vähemalt parteis endas asja kaalutakse. Ilmselt on asi Jõksi taga.
Kellest saab uus president ja millal? Tahaks uskuda, et nüüd on ka erakondade juhtidel sein ette tulnud. Ehk ollakse avatud kokkulepeteks kellegi osas. Seega 3.oktoobril. Aga kes?

Teisipäev, 20. september 2016

President

Viimaste küsitluste, nädalavahetusel Postimees ja nüüd täna ERR, järgi on üsna tasavägine see seis valijameeste arvamuse osas.
Samas mind ikkagi hämmastab, kuivõrd suur hulk, Postimehe järgi oli vist umbes sada ja ERRi küsitlusel üle 70, otsustajaid ei oma seisukohta. Nii vara pole vist ükski kord presidendikampaaniad alanud (Kallas tegi otsa lahti äkki märtsis?) ja praeguseks ei ole sul ikka selget seisukohta, keda valid. Mis sest, et otsustajaks kippusid küll hambad ristis saama. Äge!
Või üritatakse olla salapärased? Oodatakse, et kui sul arvamust ei ole, siis tulevad Kallas ja Helme jt suitsuvorsti ning piimapudeliga, et sinu süda võita?
Tädi Maalil ei pea seisukohta olema. Aga sina, kes sa oled tahtnud olla otsustaja, kandideerides volikogusse ja nüüd hiljem ka presidendi valimiskogusse, ole siis seda. Ära karda oma otsuseid ja valikuid välja öelda.

Kui nüüd aga tulemustest lähtuda, siis seis on tasavägine. Ja pigem tundub, et Kaljurand kerkib, Kallas vajub. Reps ja Jõks on valmisolekus, et ise finaali rebida. Helme jääb pigem pingipoisiks.
Ja nüüd ongi EKRE-l mõtlemiskoht. Nad on väitnud, et mitte mingil juhul ei soovita näha presidendina reformierakonna taustaga inimest. Variant on, et Helme taandub ja hääled antaks Repsile. Oleks abiks ikka

Esmaspäev, 19. september 2016

Sport

Puhast sporti pole jätkuvalt soovitud määral teha õnnestunud. Ennast liigutada on siiski võimalik. Möödunud kolmapäeval oli keskpäevaks 10000 sammu täis, puhtalt tööasju ajades. Ja tavapärane tööpäev toob nii või naa üle kümne tuhande sammu. Täna joonisin õhtupoolikul veel jalgpalliväljakuid, nii et hetkel on juba 22500 sammu tehtud :)
Laupäeval osalesin trepijooksul. Tahkuna tuletorni tippu.
Sinna jõudes sattusin auto just Steveni oma kõrvale parkima. Läks kohe kergemaks, sest võis eeldada, et ta võtab võidu, olles asja pealinnas harjutanud. Ja edasi on juba suht ükskõik, oled sa teine või seitsmes. Kuigi ega ma tegelikult sinna võidu peale ei läinud. Ikka põnevusest. Ja Hiiumaa spordiüritused on vahvad- kuna seltskond, kes midagi teeb, on üsna väike, siis pigem ollakse kokkuhoidvad, kui et üksteise suured konkurendid.
Et olin esimene registreerija, seda juba mitu kuud tagasi, siis sain au ka esimesena rajale minna.
Tegelikult oli see isegi hea. Sai minna pingevabalt peale. Ja ilma igasuguste mõtete, plaanideta. Kodus arvasin, et kulub minut. Eelnevalt üles jalutades väga palju kiiremat aega ennustada ka ei julgenud.
Samas tegelikult oli lõpp enne käes, kui üldse väsima või hingeldama jõudsid hakata. Aeg 30 sekundit.
Rada kui selline oli jalasõbralik. Ruumi oli ka, ainult lõpuosas kippus kitsamaks minema. Samas et silmad hämaraga harjunud ei olnud, siis aknad, mis päikese poole olid, pimestasid hetkeks. See oli ka ainus hetk, mil käsipuust kinni võtta.
Ja selgus, et sellest ajast täitsa piisas võiduks :)  Kihvtilt panid aga päästeameti mehed, kes varustus üll üles lippasid. Ja mitte sugugi aeglaselt.
Päev hiljem osalesin orienteerumise lühiraja meistrikatel. Päevad ei ole vennad. Positiivne oli, et Lõimastu kant on ilus. Ja joosta on seal ka kihvt. Olek ja jalad olid kerged, seega lasin mõnuga mööda metsa, künkast üles-alla, kus vähegi võimalik. Ehk võtsin seda jooksutrennina. Sest üsna ruttu selgus, et punktide leidmine on minu jaoks sel maastikul ja sellise kaardiga keeruline :)  vähemalt sellisel tasemel, et mingit kohta võiks tahta. Ilmselt võitsin selles arvestuses, et läbisin kõige rohkem kilomeetreid. Kui rada oli linnulennult 3899 meetrit, siis mina läbisin 6,36 km.

Reede, 16. september 2016

Mõtestatus

Inimese teadvus hakkab suunatud asjadele mõtet omistama, mõtestama.
Samas suurim karistus on panna inimene tegema mõttetut tööd, tegema tööd, mille mõtestatust nad ei tunneta. Pigem kooli ja õpilaste kontekstis. Takistus, mis on vaja ületada.
Aga ajaloost, irooniline näide kurikuulus silt: arbeit macht frei!
Ja pigem tööinimestele: kui sa tunned, et sinu töö ei paku sulle pinget, siis on viimane aeg lahkuda, otsida uus väljakutse.

Uni

Eile tegin kõik tasa. Umbes poole kümnest magama ja kindlalt kaheksani hommikul välja.
Tänane esimene loeng algas aga värskendavalt. "Testi ärge soovige. Üldiselt on nii viis inimese 90-st sellest esimese korraga läbi saanud." Lootusrikas.
Ahjaa. Nutikas on anda seminariks lugeda raamat, mida akadeemilises raamatukogus vaid mõned eksemplarid ja nö tavaraamatukogus ei pruugi ollagi. Aga õnneks on võimalik see loengu järel õppejõult osta :)

Neljapäev, 15. september 2016

Pikk päev

Et mitte huvidest või puhkusest loobuda, vaatasin eile rahulikult Eesti-Portugal (siin oli loomulikult ka tubli annus patriotismi, nii eestlase kui hiidlase oma, mängus) korvpalli ära. Siis korraks asjalik ja puhkama ära. Rahulikult Meistrite Liiga saatel. Kus sa saad, kui lemmikklubi pallib. Muidugi tähendas see seda, et paar toimetust tuli varahommikul teha. Seega neljast üles :)
Ahjaa. Vutiga läks nii hästi, et uinusin tahtmatult teadmises, et Sporting võtab ootamatu võidu, kuna veel mõni minut enne normaalaja täitumist nad juhtisid. Hommikul oli aga üllatus lugeda, et Los Blancos keeras asja siiski enda kasuks. Meeldiv äratus.
Samas linna jõudes oli justkui pohmell. Väsimusega tekib täpselt sarnane tunne. Seega ei ole üldse vale jutt, et väsinud peaga ei tohi autoga sõita. Enese õigustuseks ütlen, et olin täna linna tulles kõrvalistmel. Aga paraku puudub politseil pädev kontrollimehhanism väsimuseastme mõõtmiseks. Samas peaks olema. Leiutajatekonkursile ideeks?
Õnneks jäi tubli tunnike aega enne määratud kohtumist ülikoolis, selle kasutasin magamiseks. Nägin toakaaslase ka ära. Imestas, et alles nüüd kooli tulin. Ja ilmselt rõõmustab, et tsükliõppe tõttu keskmiselt korra nädalas seal ööbin. Samas tubli IT-poiss. Et ma ise ka linnas käies panustan vaid õppimisele ja puhkamisele, sattus väga õige toakaaslane ühikas.
Keskpäevaks tuli koguneda, et kursusega esimene kodune töö ära teha. Ühine ülesanne, mille heaks suutsime leida aja, kus ca 80% grupist ehk 20st leidis võimaluse kustiganes vabaks saada, kohale tulla. Ja nii nagu ka hiljem loengus rõhutati, see ei ole pelgalt õppegrupp või kursus. Pigem ekspertgrupp, kus tingituna erinevast taustast, erialast ja ametist on meil tohutult palju võimalik üksteiselt ja üheskoos õppida. See on meeldiv väljakutse.

Kolmapäev, 14. september 2016

Väljakutsed

Sügise algus või kalendri järgi siiski veel suve lõpp on põnev. Nii nagu valmivad õunad, ploomid jm, nii kerkivad esile ühed ja teised tegemised. Väljakutsuv periood. Teistpidi vahva, sest ei pea näiteks magamisele pikalt panustama ja võid hommikuti viiest julgelt üles tõusta :)

Teisipäev, 13. september 2016

Poliitika

Täna oli volikogu erakorraline istung. Eesmärgiga valida valijamees EV Presidendi valimiskogusse.
Sellega saime hakkama. Üllatus oli see, et volikogu laua taga oli täiskoosseis. Sellist hetke annab meenutada...

Igal juhul sai taaskord kinnitust, et poliitikas on omad reeglid. Siin ei ole niiväga tähtsust põhimõtetel või oma arvamusel. On kokkulepped ja (kellegi) otsuste täitmine.
Kristi ettepanekul tegime avatud ringi, kus iga volikogu liige rääkis, mida arvab presidendikandidaatidest ning kellele tema võimaliku valijamehena oma hääle annaks. Selles suhtes oli see tore, sest üldiselt meil on vähe teemasid, kus absoluutselt kõik oma mõtteid jagaks. Teistpidi oli see ka justkui pingevaba teema ehk et ei puudutanud kedagi meist või meie lähedastest (nagu väikeses vallas ikka juhtub) otseselt.
Oma arvamus oli peaaegu kõigil. Valijamehe kandidaatideks esitati: Ülo, kes toetaks Repsi või Jõksi; Gustav, kes valiks Kaljuranna või Kallase (ja jäi mulje, et pigem viimase); Katrin, kelle eelistuseks on naine, emb-kumb siis ja mina, kes ma toetaks Jõksi.
Jah, Reps on jätnud hea mulje debattides. Samas keskendub ta pigem järgmistele valimistele ja paraku kohati on lubanud Presidendina teha asju, mis riigipea pädevusse (vt Põhiseaduse paragrahv 78) ei kuulu. Kaljurand on tugev diplomaat ja välismaal esindaks meid kindlasti edukalt. Plussiks kodu Hiiumaal. Samas saadab teda vari nimega Rosimannus...
Kallase välistasid meist paljud. Ja siin ongi põnev koht. Kui avatud vestlusvoorus ütlevad mehed, et Kallasel on liiga must minevik et teda valida, siis valijamehe osas toetavad G-d, kes pigem valiks just Kallase. Poliitika.

Laupäev, 10. september 2016

TLÜ

Eile oli esimene tõsine tööpäev ülikoolis. Esmamulje nii erialast kui kursusest on positiivne. Mulle meeldib, et palju on lähtutud kaasaegsest õpikäsitlusest või et programmi on planeeritud rohkelt (enese)analüüsi. Mis sest, et viimane on ajakulukas. Ent mõtestada, miks miski oli/on just nii nagu ta on, on oluline.
Esimeses pikemas loengus keskendusime paljuski iseendale. Professionaalne orientatsioon, professionaalne areng. See andis veelkord kinnitust, et mõtted, mida olen viimasel ajal mõlgutanud, on õiged. Ehk et mul tuleb mõned olulised muudatused ellu viia. Millega ka täna ennelõunal algust tegin. Hetkel tunnen, et tahan õpingud õigeaegselt ja tulemuslikult läbida. See nõuab süvenemist, panustamist.

Sadamasse jõudsime kindlasti enne kella kuute, pigem isegi nii pool kuus. Ent kohe oli näha, et seitsmesele me ei mahu. Isegi imetlusväärne, kuidas seekord pakiti. Ikka konkreetselt. Nii et auto oli autos kinni ja samas sadamaalalt muudkui veeres neid raudlõugade vahele. Teisest otsast tuli aga peale jälle ehk järjekorrad olid pikad. Ja kui järgmine praam pealelaadimiseni jõudis, oli meeldiv ärevus sees - kas seekord mahume? Minu suksu oli täpselt viimane, mis peale läks. Pole paha :)

Sport

Sporti kui konkreetset trenni olen saanud teha vähem kui ehk septembrikuu algusesse planeerinud olin, ent aktiivset liikumist on jagunud. Igasse päeva.
Näiteks möödunud laupäeval tegime pealinnale tiiru peale. Kui sammulugeja ei valeta, siis kogunes 26000 sammu.
Neljapäeval sõitsime Emmaste rattamaratoni rada läbi, mis on sel aastal osa Elamussõitude sarjast. Ja rada teistkordselt läbi sõites sain ise suure elamuse osaliseks. Nimelt suutsin mingi puurondi tee pealt kaasa haarata ja see lõhkus käiguvaheti ära. Õnneks oli vaid kilomeetri jagu koju jalutada.
Täna mängisime rahvaliiga 1/16-finaalis. Mõnusalt rahulik ja sõbralik õhkkond oli mängul. Skoori poolest oli asi sõbralik terve poolaja, mille kaotasime 2:3. Kusjuures asusime isegi juhtima ja seda alles nii 15ndal minutil. Rahvaliiga kohta on see tubli mäng, kus kümme minutit suudetakse ilma väravaid löömata mängida. Vähemalt Hiiumaal. Võtame näite sellest hooajast, kus ühe mängu lõppseis oli 24:2. Või 11:20. Kui kõige ekstreemsemad üles otsida. Lõppseis siiski ka täna 10:4. Aga eks tuleb ka kaotada osata.

Neljapäev, 8. september 2016

Allhoovused

Presidendivalimised.
Kõige toimunu taustal on ka minust saanud otsevalimiste toetaja. Selle vastaste tugevaim argument tundub olevat, et Presidendil ei ole piisavalt palju võimu, andmaks talle rahva mandaati. Ühtepidi jah, parlamentaarses riigis ei saagi ju olla ja põhiseadus seda ette ei näe. Teistpidi on seda siiski piisavalt ning tugev isiksus suudab selles rollis olla piisavalt mõjukas, et Eesti elu suunata.
Mis aga otsevalimiste - millega kaasneks loomulikult valimiskampaaniad ja tühja mulli ajamist nagu ka nt Riigikogu valimiste puhul - puhul ära jääks, on lehmakauplemine. Ja see ei sobi riigipea valimise juurde kohe sugugi. Erakondade juhid on omavahel erinevaid diile pakkunud ja arutanud võimalusi, kuidas ühisosa kandidaadi juures leida. Samas kas ei peaks see lähtuma mitte konkreetsest inimesest? Ehk et leiame koostöös mõlemale/kõigile pool(t)ele võimalikult aktsepteeritava inimese. Mitte et kui sa annad mulle koormatäie sõnnikut, siis ma olen valmis sinu kanamune edaspidi naabri omade asemel ostma ja sööma.
Oravate osas on valimistetrallist nii palju kasu olnud, et sisemised vastuolud on piisavalt suureks puhutud ja avalikuks saanud. Isiklikest solvamistest ja solvumistest on ka edaspidi raske üle saada, tee sa siis nii head nägu kui tahad. Raske ja eneseületust nõudev on see igal juhul.
Ja mis siin salata, paljuski on sellest süüdi Taavi otsustamatus, mis võis ka olla tema salakaval plaan anda võimalikult mitmele erakonnakaaslasele suurt avalikkuse tähelepanu. See õnnestus. Aga paraku hakkasid needsamad inimesed arvama, et kõik sujubki nii hästi kui ideaalmaailmas planeeritud. Poliitika on aga natukene räpasem. Nagu mina aru saan, on Taavi nägemuses hetkel parim variant see, kui keegi Reformiga seotud inimestest Presidendiks ei saaks. See kindlustaks ka tema tooli, kuna üsna valjult on räägitud et riigipea ja valitsusjuht ei tohiks olla samast erakonnast. Aga see aitaks ka parteisiseselt kodurahu taastumisele kaasa, kuna puuduksid võitjad.
Marinal on aga valikukoht. Panna poliitkarjäär kaalukausile või siiski mitte ja tegutseda edasi valdkonnas, kus oled pädev. Ahvatlus lisaks kõrgele rahvaküsitluse reitingule ka kaastundehääled kotti pista, on kindlasti olemas. Samas taipab ta ilmselt isegi, et küsitlus on üks asi, reaalpoliitika, ka valijameeste tasandil, teine asi. Risk on suur.

Praamiliiklus.
Parvlaevad on, parvlaevu ei ole, parvlaevu ei tule (vähemalt õigel ajal). Ja kes see vastutab? Mitte keegi! Või kui, siis TS Laevade juht. Kuigi tema puhul on pigem seis see, et mees on võtnud kõrgepalgalise, ent närvesööva ametikoha, mis sind näiliselt süüpinki paigutab. Tegelikud sasipundarde punujad on aga hoopis varju pugenud. Peaminister ja majandusminister poevad mugavalt argumendi taha, et valitsus ei saa midagi teha ega vastuta suurt millegi eest. Uurige Tallinna Sadama ja TS Laevade käest, miks ja mis. Unustades lisada, et Tallinna Sadam on riigiettevõte. Firma, mis allub otse valitsuse koosseisus olevale ministrile. Ministrile, kes millegi eest ei vastuta... Ja mõni eelmine majandusminister võiks samuti peeglisse vaadata.
Samas kui Leedo on saanud enam-vähem tagasi teha selle, et ta praamiliiklusest kõrvale lükati. Võiks öelda, et sisegi varuga tagasi teha.
Ja kui ametnikuprouad-härrad koostavad ja/või kehtestavad sellise parvlaevagraafiku, et reedel toovad saarele inimesi/autosid kolm praami, aga pühapäeval viib tagasi kaks, ise sealjuures imestades, et uskumatu, kuidas need kuuetunnised ootejärjekorrad tekkisid, siis mul tekib taas küsimus, et kes vastutab. Või kas üldse keegi vastutab? Ütleme, et transport ja praamindus on selline valdkond, mida ei saa juhtida ja kõik kulgeb omasoodu, seega keegi ei vastutagi?

Laupäev, 3. september 2016

Uus aasta

Kes töötavad haridussüsteemis või nühivad koolipinki, võivad iga kalendriaasta kaks korda "Head uut aastat!" soovida. 1. jaanuaril ja 1. septembril.
Sestap ei saa ma hästi aru kerkinud arutelust, et äkki võiks kooliaasta algust varasemaks sättida. Saaks rohkem vaheaegasid sisse lükata ja ehk ka varem lõpetada. Tegelikult on selle vastu konkreetsed argumendid. Lisavaheajad talvisel või kevadisel ajal ei toida. Ehk et ilm ei soosi neid. Suvel seevastu saavad koolinoored väljas olla, päikest nautida ja ühtlasi energiat ammutada. Teine argument on traditsioon. Teadmistepäev on aasta(kümne-)tega sisseharjunud päev kooliaasta alustamiseks.

Endal algas uus aasta ühtepidi vanaviisi, teistpidi veidi uutmoodi. Õpetajana on justkui harjumus juba tekkinud. Või ütleme siis nii, et asi tuleb loomulikult, enam-vähem on teada, mida oodata. Ei tahaks öelda, et see on juba rutiinseks muutunud.
Teistpidi on ikkagi põnevust ka, eriti kuna oma klass alustab viimast kooliaastat. Või et olen justkui uues rollis. Samas huvijuhi poole pealt - erinevalt majandusjuhatajast - seda väga ei tunneta. Ka avaaktuse juures pean kolleegide ees mütsi maha võtma, kes suure panuse selle õnnestumisse andsid.
Kokkuvõtlikult võin öelda, et astun optimistlikult uuele aastale vastu.

Eile tulin aga pealinna, et siin uue aastaga algust teha. Kohe hommikul pidin sõlmima ühikalepingu. Ootejärjekorras vestlesin veidi esmakursuslastega. Sain hea ülevaate, milline ma ka ise olen olnud. Esimesel ülikooliperioodil. Vabadus. Suur linn. Uued süsteemid.
Nüüd on teised soovid/plaanid, teised eesmärgid. Ei ole enam roheline :)
Samas suutis ka linn ise kiiresti meelde tuletada, miks ma siin elada ei taha. Inimesed tormavad, tihti kaaskodanikke märkamata. Jalakäijana oled liikluses justkui karpi surutud. Rõõmu on vähe näha ja tunda.
Suvaline näide. Bussipeatus. Taat tõttab seal ootava bussi juurde. See sulgeb vahetult enne teda uksed. Vanahärra on juba loobunud, kui kõige viimane uks taasavatakse. Et mees seisab bussi keskel, siis ta esialgu seda ei märka. Kui märkab ja ukse poole esimese tänuliku sammu teeb- tänulikkust on tema näostki näha-, siis samal hetkel suletakse see uks uuesti ja buss pühib kohapealt minema.

Teisipäev, 30. august 2016

President

Eile oli presidendivalimiste esimene voor Riigikogus. Läks ootuspäraselt. Välja arvatud asjaosaliste analüüs.
Mulle meeldiks küll, kui president oleks oma valla mees. Ent ma ei saa kuidagi pahaks panna, kui on parlamendisaadikuid, kes temasse ei usu. Niisamuti ei tohiks tõlgendada seda, kui teise erakonna kõik liikmed ei tule sinu selja taha, umbusaldamisena või rääkida usalduse vähenemisest. Minu silmis see just tõstab usaldust, kui riigikogu liikmed on piisavalt targad ja sirgeselgesed, et selliste persooni-valimiste juures oma peaga otsuseid teha. Sestap ei saa ma aru ka oravate käilakuju Jürgeni mõttest nimetada teise valiku teinud saadikuid reeturiteks. Nad ei ole ju sinu orjad, et ise mõelda-otsustada ei tohiks. Ja nii nagu ma olen aru saanud, esindab Jürgen liberaalse maailmavaatega parteid. Isikuvabadus, otsustusvabadus, sellised märksõnad peaks sellega vist kaasas käima?
Ehk minu jaoks positiivsed arengud. Sest kui me räägime usaldusest või selle taastamisest/tõstmisest, siis ei tohiks tegeleda tagatoakokkulepetega.

Nädalalõpp

Ei saa öelda, et nädala lõpus suurt askeldanud oleksin, aga uni oli pühapäeva õhtul õige magus. Kohe nii magus, et näiteks presidendikandidaatide debatist- mis algas poole kümnest- nägin vaid ühte, paariminutilist lõiku. Ja kogu selle aja rääkis täis vaid üks mees. Üks vuntsidega mees.
Varajane uinumine tähendas ka varajast ärkamist. Kella nelja ajal, võib-olla tsipakene varemgi, tegin silmad lahti. Kuulasin vihmasadu, proovisin uuesti uinuda. Ei õnnestunud.
Aga reedel olin pool päeva tööl. Siis lõunapaus ja Kärdlasse jalgpallimängu vilistama. Iseenesest ei olnud viga. Teistpidi, eriti arvestades, et püüan endale kõrge lati seada, ei saa ka rahulolust rõkata. Aga suuri prohmakaid reeglitest lähtudes polnud. Küll ei saa ma vahel aru, mis eeskuju annavad treenerid noortele. Sedapuhku külalistiimi treener, kes ühel hetkel hõikas poistele, et ärge kohtunikku tähele pange. Milliseid väärtushinnanguid sa sellega edasi annad? Isegi kui kohtunik sel hetkel eksis ja sinul kui treeneril oli õigus. Ja kui sa pead vajalikuks niimoodi hõigata, siis miks ma ei kuule sellist repliiki olukorras, kus kohtunik sinu tiimi kasuks eksis? Või kas sinu tiimi kasuks ei saagi eksida - kui on sinu pall, siis on kohtunikul alati õigus?
Ma ei saa üle sellest, et laste- ja noortespordi juures ei tohiks võit primaarne olla.
Mängult aga liikusin laagrisse, tehes kiire vahepeatuse kodus. Senisest erinev kogemus. Sattus nii, et kuigi tegemist oli hiidlaste suvise suurlaagriga, oli lõppkokkuvõttes külalisi rohkem ja pigem oli nii, et pealinlased korraldasid hiidlastele laagrit. Samas sai aimu, mida ja kuidas on võimalik suurema ressursi korral, eelkõige just inimressursi, teha.
Laupäeval lippasin juba ennelõunal minema. Külade päevale. Tantsima ja haldusreformiteemalisele arutelule, mis kenasti kahe tantsuetenduse vahele päevakavas sattus.
Siis uuesti kodus kiire riiete vahetamine ja tagasi laagrisse. Et siis pühapäeval ennelõunal taas minema lipata. Sel hommikul tuli küll tegusam olla, sest spordipäeva raames pandi ka juhid võistlema. Sealt siis taas jalgpallimängule. On ikka vahe sees küll, kas vilistad noormeeste mängu, kus oled üksi platsil, silmitsi 22 mängija ja treenerite-lapsevanematega, või meeste mängul, kus sul on abiks äärekohtunikud. Mäng ise oli üsna ühte auku, 10:2 skooriga, et see avaldas mõju ka üldisele meeleolule platsil. Ehk vist õnnestus mäng kontrolli all hoida. Kuigi kripeldama jäi paar võimalikku penaltiolukorda. Suures plaanis ei muuda see midagi, kas võit tuli 10:2 või olnuks 12:2. Samuti pead vähemalt 100% kindel olema, kui penalti määrad. Aga siiski, vähemalt kaks fifty-sixty olukorda oli veel. Seda enam pakkus üllatuse kohtunike määraja liidust, keda vaheajal kohtasime ja kes oli tulnud meie tegevust vaatlema. Kui poolajal oli jutt pigem õpetussõnade poole kaldu, siis isegi imestasin mängujärgse kokkuvõtte üle. Koolipoisina saanuks nelja kätte ja neli on ju hea.

Neljapäev, 25. august 2016

Volikogu

Suvepuhkus läbi ja 35. istung peetud. Ilmselt tuleb peagi ka erakorraliselt kokku tulla, kuna väga suuri lootusi sellele panna ei saa, et EV President parlamendisaadikute poolt valitud saaks. Seega tuleb ka meil valijamees valida.

Aasta lõikes jätkame tulumaksu osas +5% graafikus.
Samas kesksed teemad olid täna istungi lõpus. Ehk otsus haldusreformi seaduse vastu riigikohtusse pöörduda. Häältega 6-1 seda ka teha otsustasime. Põhiargumendid on 5000 elaniku kriteerium, millel puudub selgesti mõistetav  ja seaduslik alus; sundühendamine kui kohaliku omavalitsuse põhiseadusega tagatud otsustusõigusest üle sõitmine; ebavõrdne kohtlemine sund- ja vabatahtlikult liituvate valdade toetuse osas, mis on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.
Pikemalt läks ka aruteluga liitumisläbirääkimistest kolme valla vahel. Vastuolusid ei olnud, küll analüüsiti eri tahke. Ja selge on ka see, et vaatamata seaduse vastu kohtusse pöördumisele minnakse liitumisläbirääkimistega edasi. Eelkõige kuna praegusel hetkel peame lähtuma sellest, et haldusreformi seadus on sellisel kujul kehtiv ja et kolme valla esindajate vahel on seni üsna hea üksteisemõistmine olnud.

Esmaspäev, 22. august 2016

Sport

Kuigi reisil olles sai end aeg-ajalt liigutada ka, siis pikk istumine bussis jättis ikka oma jälje. Tagasi koju jõudes oli justkui vihmaperiood savannipiirkonnas- mitme kuu sadamata sademed jagati nädala jooksul välja. Nii on raske motivatsiooni leida, et end liigutada. Õnneks on sõbrad, kes vahel ikka hädast välja aitavad. Samas toimusid olümpiamängud ehk elasin süsteemitu unegraafikuga.
Igal juhul kui laupäeva õhtul rattaringi tegin, siis oli tunda, et ammu pole sadulas olnud ning toonus on jalgadest kadunud. Ise kuhugi puhkusele sõitnud? Üpris keeruliselt kulges sõit, isegi tuulevaikuses. Samas jooksutas see jalad ja organismi justkui veidi lahti. Ehk eile oli juba parem liikuda. Isegi õrnas vastutuules.
Tean et nüüd tuleb tegus ja mitmekülgne nädal, aga oluline on füüsiliselt samuti aktiivne olla. Esiteks jaksab siis ka vaimutööd rohkem teha. Ja ma ei saa ju kehalise kasvatuse tundi minna, kui poistest halvemas vormis olen :)

Kool

Tänasest peaks nö päris tööaasta pihta hakkama. Puhkus sai küll juba pea nädala eest läbi, ent esimesed päevad olid nii nagu ikka, rahulik hoovõtt.
Kui kõik läheb nii nagu kokku lepitud, peaksin täna uuele töölepingule alla kirjutama. Seoses muudatustega kooli juhtimises toimuvad ümberkorraldused ka asutusesiseselt.
Lihtsamalt kulgeb minu jaoks vahetus/muudatus tundide osas. Nagu juba paar aastat olen öelnud- ei tule minust inglise keele filoloogi ega õpetajat. Nüüd saan viimased selle aine tunnid üle anda. Vastu natukene ajalugu ja ühiskonda. Tundub hea tehing. Lisaks muudatused kehalise kasvatuse osas. Iseenesest võinuks siin asjad samamoodi jääda, kuna endal oli/on lust seda ainet anda ja ka tagasiside teiselt poolelt polnud hukkamõistev. Aga olgu sellega. Põhimõtteliselt saan argumentidest aru, miks nii.
Ja laiemalt vaadates on see seotud ka suurema ümberkorraldusega, asumaks huvijuht-majandusjuhataja kohale. Mis tekitab ausalt öeldes veidi kõhkluseid. Näiteks, et kas nii väikese koormusega on võimalik kõik ülesanded viisakalt ellu viia. Või et vähemalt majandusjuhataja poole pealt pole ülearu kogemusi. Teisalt annab see vabamad käed õppimaks samaaegselt ülikoolis, kuna kellaajaliselt siduvaid kohustusi (nt ainetunnid) on vähem. Ja et olen ju soovinud kooli, laiemalt valla hariduselusse panustada, siis see on konkreetne väljund. Eks näis, kuidas asjad sujuma hakkavad. Kui sellest ei piisa, et ise endast parima annad, siis ei ole midagi parata ning alati on võimalik tehtud muudatused ümber vaadata.

Neljapäev, 18. august 2016

Kes korra eest hoolitseb?

Laupäeval tegime jooksuringi ning pärast vaatasime spordiobjektid üle. Ühe prügikorvitäie korjasime taarat, millest suur osa - ilmselgelt jõumeeste poolt - lömmi astutud. Aga ka pudelikorke ja muud sodi sealt, kus neid olema ei peaks.
Poisid tagusid samal ajal staadionil vutti. Mistõttu mul oli seda sodi korjates täitsa häbi. Mitte seepärast, et mul oleks häbi sodi maast üles korjata. Oh, ei! Võimalusel teen seda alati, vaatab keegi või mitte. Aga et see jamps seal üldse vedeles, ja ilmselgelt mitte esimest päeva... Kuna noored seal liiguvad, on tark neile eeskuju anda ning väärtushinnanguid arendada, mistõttu heakorra eest hoolitsemine on väga oluline.
Tean, et vahepealsel ajal võõrustati kahte laagriseltskonda. Mis on väga tore. Spordiväljakutel ongi mõte siis, kui neid kasutada.
Küll näen ma, et meil on puudujääke selliste asjade korraldamisel-koordineerimisel. Sestap saatsin ametliku arupärimise vallavanemale. Et kas ja kes selliseid asju korraldama peab, kelle ülesanne on järelvalvet teostada ja korra eest vastutada.
Minu loogika ütles, et asjaga läheb aega, enne kui vastuse saan. Aga vastus tuli kiiremini, kui oodata oskasin. Tõsi, teisel kujul ja teiselt inimeselt. Nimelt helistas mulle E., kes on ühe spordibaasis toimunud laagriga seotud. Et tema sai valla ametnikult kirja, koos temapoolsete kommentaaride ja tõlgendustega, ning et miks ma neid süüdistan. Põnev, põnev.

Teisipäev, 16. august 2016

Kodu

See on hea, et puhkusega sai akud korralikult täis laetud. Sest igav ei ole kodusaarel olnud.
Pühapäeval olin taaskord jalgpallikohtuniku rollis. Jooksvalt olen ühe korteriühistu teemaga tegelenud. Esmaspäeva mahtus Rootsist tulnud ja teaduslikku uurimistööd tegeva aafriklasega kohtumine. Täna oli ühinemisläbirääkimiste koosolek. Lisaks ühtekomateist siit ja sealt.
Esmaspäeval olin kenasti töökohal. Olgu, olin seal juba reedelgi käinud, arutamaks oma rolli uuel õppeaastal. Tõenäoliselt, vähesel määral igal juhul, on teatud muudatused ees ootamas. Eile vaatasin aga üllatusega, et tegelikult kestab minu puhkus ametlikult homseni. Ilmselt oli kooliigatsus nii suur, et juba enne puhkuse lõppu tööle ruttasin.

Esmaspäev, 15. august 2016

Ungari

Ausalt öeldes on üsna harva võimalus ette planeeritult end kümneks päevaks kõigest välja lülitada. Ja puhata! Omaette puhkus on juba see, kui oled eemal televisioonist, raadiost, internetist ehk meediast. Harvad telefonikõned, ent ei ühtegi teadet saabunud meilist või kiirsõnumist.

Aga just selline võimalus mul oligi. Reis Ungarisse, Mako linna, tantsufestivalile. Mis ei kujunenud siiski puhtaks ja selgeks põhiroaks, vaid üheks maitsvaks eineks mitme teise korraliku kõhutäie ning maitseelamuse seas.

Päev 0.
Kogunemine Käinas. Kogu seltskond oli enne bussi saabumist kenasti paigas. Pigem hiidlaslikult-eestlaslikult tõsiste nägudega kui et üleolevalt rõõmustamas. Aga ega üleminek ehk lülitumine puhkuserežiimile ei olegi nii lihtne.
Esimene peatuspaik oli armas Heltermaa sadam. Et kogunemine oli sätitud kella 19-ks, siis saime kella poole üheksast praami piisavalt kaua oodata. Õnneks oli Tiina taibanud pisikese kollase rõõmukera kaasa võtta, mis reisi jooksul korduvalt meie aega sisustas. Ehk esimese võrkpallimängu pidasime juba sadama territooriumil.
Kui praamisõit ka selja taha jäi, siis koukisid paljud linnaloa taskust välja. Ikkagi mandrimaal. Ehk kodu oli juba kaugel ja nüüd võis vabamalt võtta, isegi naerda ja nalja visata.
Bussisõitu sisustasime unejuttudega, kuigi suikuda ei sobinud, sest südaöö paiku võtsime Pärnust ja Paikuselt sealse rühma peale. Kui esialgu hoiti ehk veidi distantsi, siis reisi jooksul hakkas kaks rühma üsna hästi klappima. Ja nii me sõitsime ja sõitsime ja sõitsime...

Päev 1.
Raske on tõmmata piiri, kuskohast see konkreetne päev algas. Ega seal suurt vahet lõppenud ööga polnudki. Bussisõit, kätepesupeatus bensujaamas, bussisõit jne. Hommikusöök kusagil Poola linnas. Et see peatus oli nii põgus ja kulus enamjaolt jalgade sirutamisele, polnud mahti uuridagi, mis linn see täpsemalt on.
Teel Varssavisse jäi silma teeremont. Kui meil tehakse teetöid ikka jupikaupa, siis seal oli poolsada kilomeetrit mitmerealist kiirteed korraga ette võetud. Mis sest, et seal marsruudil liikujad pidid käigu ja tempo seetõttu üsna alla võtma. Kõik on parema homse nimel - täna kannatad, ent homme on sul korralik maantee ukse ees. Suur riik, suurelt võetakse ette.
Silma torkas ka, et kui palju seal ikka kirikuid on. Igas linnas mitu, olgu see siis kui suur linna tahes. Aga ka väiksemates kohtades, mis tee äärde jäid, oli kõrget taevassesuunatud torni näha.
Peagi, veidi peale lõunat vast, olime igal juhul Poola pealinnas. End hotelli sisse seadnud, läksime kesklinna. Taksojuht rääkis vene-inglise segakeeles linnast ja selgitas ka seda, et turistina sattusime sinna väga tähtsal päeval. Kui tähtsal, see selgus hiljem. Tegime ühes kohvikus peatuse, et kohalikku toodangut maitsta. Täistunnil kõlasid kirikukellad ja kogu liiklus- reaalselt, nii autod, bussid kui kõik inimesed kes seal jalutasid- jäi minutiks tardunult paigale. Tõusime meiegi ja imetlesime seda. Kõik oli täpselt nii nagu taksojuht rääkinud oli. Saime teada, et sellega mälestati 1944. aasta sündmusi. Sel ajal sakslased taganesid ja 1. augustil algas Varssavi vabastamine punaarmee poolt. Ega neil vist suurt kiiret polnud, nii et see võttis neil kaks kuud. Samal ajal hävitasid sakslased nii palju linna ja inimesi, kui suutsid. Kohalikud püüdsid vastu panna, aga nappis nii inimressurssi kui relvi-moona. Kui olime juba tagasiteel, nägime peatänaval ka rahvuslaste marssi.
Plaanisime tagasi hotelli jala minna, nii 7-8 km oli sinna teadjate sõnul. Samas kui umbes poolel teel pakuti, et läheme taksoga, olin nõrk ja liitusin pakkujatega. Sealjuures tellis meile takso kohalik politsei, kes tänaval korda valvas. Tugevamad jalutasid muidugi kogu tee jalgsi. Loll on see, kes vabandust ei leia- oli vist selline vanasõna?- ehk et minu valiku põhjuseks polnud mitte odav taksokilomeetri hind, vaid jalad. Viimased päevad kodusaarel püüdsin tavapärasest rohkem sporti teha, misjärel pea tuhat kilomeetrit bussis istumist polnud just parim variant taastumiseks. Kangetest reitest sain lahti alles Ungarisse jõudes.

Päev 2.
Hommikul startisime vara. Mis kell täpselt, ei teagi enam, aga vara oli see igal juhul. Varem kui esialgu plaanitud, sest põikasime Krakowist läbi. Teekond sinna kulges nagu bussisõit ikka. Kes tukkus, kes magas. Igal juhul Wisla äärde me jõudsime ja saime linnaga tutvust teha. Kaunis loss kõrgus jõekaldal ja sealt alla ning sisemaa poole jäi vanalinn. Sinna minnes pakkusid silmailu hobukaarikud ja mitte sellised, millega heinu vedada, vaid a la pulmavankrid ehk korralikult üles viksitud. Linnas märkasin juba varem paavsti pildiga plakateid, linnas mingit hoonet, kus suured samasisulised plakatid ustel-akendel ning ka selle ees seisvatel autodel. Sain teada, et mingid ülemaailmsed kristlikud noorte päevad vms. Keeleoskusega oli üldse nii ja naa. Kohati osati rohkem vene, kohati rohkem inglise, kohati mitte kumbagi keelt. Aga pea igal pool saime kuidagi sõnumi edastatud.
Teel Slovakkiasse peatusime ühe vana puukiriku juures. Jeesuse altar, puust voolitud, oli rohkem 500 aasta vanune. Pole paha. Kingituseks meid sinna sisse laskmaks laulsid kaunimate häälepealtega eestlased kodumaist laulu. Kõlas hästi küll.
Esimene peatus Slovakkias oli Vlkolineci küla ääres. Mägiküla, mille puumajad 18.-19. sajandist, ent mainitud juba 14. sajandil. Peale bussis istumist oli üsna ergutav sinna minna. Enamus valis otsema tee, mis aga tähendas pehmet rada ja suuremat koormust. Ise proovisin külast veel edasi liikuda ja kõrgemale tõusta. Väga kaugele ei jõudnud, kuna kokkulepitud väljasõidu aeg pani piirid ette. Aga Endomondo järgi käisin 850m peal ära. Tagasi tulid pea kõik maanteed mööda ehk pikemat rada, mis osutus mõistlikuks valikuks. Nutikad lausa jooksid mäest alla, et jalgu hoida :)
Ööbisime Zwolenis. Kohe hotelli kõrval oli loss, mida bussijuht-giid soovitas külastada. Et õhtul selleks muude tähtsate asjade kõrval mahti polnud, suundusime väiksema grupiga veidi enne südaööd seda kaema. Et seal olid turvakaamerad, jäi Jürgen enne neid ootamatult seisma, silus soengu korda ja taasliitus meiega kiiresti. Otsustasime otse hotelli mitte minna, vaid seal linnas olevale ägedalt laiale ning pikale kesktänavale kiigata. Ja polnud palju vaja kõndida, kui kuulsime eesti keelt. Olid teisedki värsket õhku hingama tulnud.

Päev 3.
Ilmselt oli äratus seekord hilisem, sest hommikusöök oli vist alles seitsmest. Seejärel suund Ungarisse. Budapesti ekskursioon, millest esimene osa oli kangelaste väljakul. Iseenesest huvitav ja päris kena koht, kus sinna rajatud monumentide kaudu sai visuaalse pildi Ungari valitsejatest ja ajaloost. Ent üpris palav oli ning pigem oleks mina sel kellaajal juba lõunat söönud. Aga tegelikult jättis linn ise ikka väga imposantse mulje. Eriti kuningaloss. Võimas ja suursugune. Mistõttu võis päeva juba kordaläinuks lugeda. Ent sel oli veel midagi pakkuda.
Teel meie peatuspaika oli lõunapaus mingis üsna väheütlevas teeäärses kohas. Ent guljašš, mida seal meile pakuti, oli küll kõnekas. Korralikult terav ja maitsev, piisavalt suure koguse lihaga täidetud supp.
Makos seadsime end mingi kohaliku kooli ühikas sisse ja peale õhtusööki tegime pärnapuude all lühikese trenni, et tantsud meelde tuletada. Ja et see andis piisavalt energiat, otsustasime üheskoos linnaga tutvust teha. Oma grupile ja selle liikmete arvule sobiva istumiskoha leidsime veidi enne kümmet. Kuigi nägin, et kohvik-baar sel ajal suletakse, küsisin siiski, kas saame siin olla. Omanikel(?) lõi silma särama enam kui kahtekümmet inimest nähes. Kohalikud mustlased oleks meid ilmselt hommikuni seal võõrustanud ja muudkui lahkemaks muutunud. Näiteks õlle hind oli esiti alla euro meie rahas, õhtu edenedes tõusis aga paarikümne sendi võrra. Nii või naa oleksime enne südaööd lahkunud. Järgmine päev pidime esinema. Samas tšehhi-poola-läti noored laulsid ja möllasid poole ööni. Õnneks olen mina nii sügava unega, et kuigi meie tuba oli sisehoovi suunas, kus nad ööd nautisid, ja meie aken avatud, siis lõppes nende üritus minu jaoks täpselt sel hetkel, kui pea padjale panin.

Päev 4.
Ärkasime veidi enne kuute, kuna lahtiste akende tõttu kostis naabertoa jutuvadin ilusasti meie tuppa. Aga polnud probleemi. Soojust arvestades piisas tavapärasest veidi lühemast unest küll.
Ja ees ootas kaunis päev. Sõitsime Cserkeszölösse. A la Laine spaa suurem ja õuetingimustes variant. Mitut sorti basseinid, veetorud jm atraktsioonid ning loomulikult liivaväljak, kus vollet mängisime. Mõnus füüsilist aktiivsust pakkuv vaheldus. Lõunast vahetasime ujumisriided rahvatantsukostüümi vastu. Nii polnudki enne tantsinud, et publikust poole moodustavad palja ülakehaga või bikiinides inimesed. Tegi olemise oma riietes kohe hulka jahedamaks.
Päris õhtul või pigem ikka juba öösel sattusin suhtlema poolakate ja tšehhidega. Sealhulgas ühe 72-aastase Poola pan´iga, kes pakkus ka oma rahvusjooki, mõnusat 60-kraadist rüübet, mille maitse mul veel ka hommikul suus oli. Kuigi võtsin vaid ühe pitsitäie. Maitse pärast. Temaga oli muidugi suhelda keeruline, kuna ta oskas vene keelt, mida mina mitte. Tõlgiks oli teine poolakas, kes Liverpoolis elanud. Paraku inglise keelt ta seal väga selgeks ei saanud, aga vähemalt jutu saime aetud. Ja tšehhidelt jäi meelde, et nende grupp käib kodumaal pidudel esinemas, täites oma programmiga ära viietunnise kava. Tants ja muusika. Segajatel veel on, kuhu areneda.

Päev 5.
Magama sain vist kolmest, üles kuuest. Samas väsimust polnud. Ees ootas veel ägedam päev.
Esmalt hobušou. Kui nad on suutnud need ratsud trikitama saada teisel teel, kui karusid tantsima õpetatakse, siis oli see kiiduväärt etendus. Ahjaa, loomulikult ootas meid sinna saabudes ees kena vastuvõtt. Vürtsikas supp. Tõsi, ootasin isegi teravamat. Ja kui programmi järel meid lõunalauda suunati, siis sinna suppi lisasin juba ise teadlikult pipart-paprikat juurde. Ohsaa, kus võttis õhetama.
Seejärel ootas loomaaed. Ausalt öeldes üsna mannetu ja nukker. Loomad olid väga väikestes puurides-aedikutes ning kogu loomaaed ise jättis näiteks Tallinna omaga võrreldes hoolitsemata ja algajaliku asutuse mulje. Oma väikese pundiga liikudes suutsime tuju siiski piisavalt optimistliku hoida.
Teel Makosse paljude lemmikpeatus, kaubanduskeskus. Siis õhtusöök ja ootas gala-õhtu. Saime aru, et tuleb vist ka sõna võtta ja toimub kinkide vahetamine jms. Seega tegime oma toas rekordpesemise. Kümne minutiga jõudis kolm meest duši all käia. Ükshaaval. Sealhulgas ruumi sisse-välja minemisele ja riietumisele kuluv aeg. Pesemise kvaliteedi arvelt mitte lõivu makstes. Ja kui juba sellest ruumist rääkida, siis saabudes avastasime, et segisti on tõsine ühika-segisti. Ehk vett lendab välja ka sealt, kust seda ette nähtud ei ole. Õnneks oli Kalevil mäkaivari-teip kotis ja sai mure lahendatud.
Kui ametlik osa oli lõppenud ja töö sektsioonides samuti ammendunud, suundusime väikse seltskonnaga kultuuri tarbima ehk öises linnas purskkaevudega tutvust tegema. Oli küll, mida vaadata.
Ahjaa. Mingi hetk teatas bussijuht temperatuuri. Põrandal 42, lae all 48, õues 38.

Päev 6.
Pakun et uneaeg oli veel lühem kui eelmisel ööl. Aga taaskord polnud muret ärkamisega.
Suundusime Szegedi linna, kus anti päris palju aega poodlemiseks ja linnaga tutvumiseks. Kohalik giid või lapsehoidja, kes festivali korraldaja poolt eestlastele saatjaks anti, jagas meile kaardid ja tegi selgeks, mis kus on. Suurema osa seltskonna esimene peatuspaik oli linna suurim kaubanduskeskus. Läks umbes 30 minutit, kui tundus, et oleme Alariga kõikvõimalikud poed läbi käinud ning ka kõikvõimalikud asjad ära näinud. Õnneks oli teisigi, kelle jaoks pood väikeseks jäi. Ehk suundusime linnaga tutvuma. Turuplats, kirik, ülikool. Jõgi, mis aastasadade jooksul linna korduvalt üle ujutanud on. Ja mälestusmärk ungarlaste ´50ndate jalgpallitiimile. Tolleaegse maailma ühele parimale, kui mitte kõige paremale tiimile. Seda nähes meenus mulle kohe, millised ungarlased minu jaoks kõige tuntumad on- Puskas, Kocsis, Hidegkuti jne.
Lõunat sõime kodulinnas. Sealjuures suutis Heli niimoodi oma toast välja tulla, et pani Anneli tuppa luku taha. Ja võtmeid oli vaid üks, ust seestpoolt avada ei saanud. Tema- kumma, mõelge nüüd ise- õnn, et Taavi puudujat oodata tahtis ja seeläbi asja läbi hammustasime.
Meenus Alari, kes päev varem riietusruumis oma kapivõtit otsis. Mõne minutiga selgus, et see on õige ukse ehk tema kapi ukse ees, ta ise oli asjad aga valesse kappi suutnud panna.
Igal juhul õhtul olime Kisszálláses. Oi, kuidas mulle selle linna nimi meeldib. Väike linn võõrustas meid ja peale esinemist oli aus õhtusöögilaud kaetud. Pakuti ka kohalikku toodangut ehk palinkat. Ja nii poolakad, tšehhid, lätlased, eestlased, norrakad vist olid tagasihoidlikumud, aga võõrustajad ise ka tutvustasid oma laule ja tooste ja üldse peaõhtu kombeid. Päris meeleolukas koosviibimine.
Tagasisõit Makosse kulges lauldes.
Et und ei tulnud, siis eestlastest korvpallitiimiga veetsime mõne tunni veel kossuväljakul. Kui oma tuppa läksin, siis püüdsin olla vaikselt ja teisi mitte äratada. Suht-koht õnnestus. Taavi korraks avas silmad, vaatas mobiiltelefoni ja muigas sõbralikult, seejärel keeras teise külje. Pugesin oma voodisse ja vaatasin ka mobiili, et mida ta küll naerda võis. Kell näitas 0516.

Päev 7.
Sai tavapärasest kauem magada. Koguni kaheksani. Mis mõjus minu uinumisaega arvestades hästi.
Enne väljasõitu võtsime tantsurühma sõprusringiks kokku. See, mis peale eelmise õhtu esinemist tegemata jäi, sai nüüd hoopis teisel, ent väga vajalikul kujul tehtud. Hea lahendus, Helgi!
Päev taas veekeskuses. Ujumine, volle, lebotamine. Esinemine.
Õhtul ootas Makos lõpupidu. Peab ütlema, et ilmselt oli soojus ja senine festival juba piisavalt palju inimestest mahlasid välja pigistanud, seega eriti lennukaks see ei kujunenud. Ja et hommikul tuli neljast ärgata, et viiest saaks buss liikuma hakata, siis oli targem öösel üldse mitte magama minna. Leidsin õnneks tubli kohaliku giidi, kes nõustus mulle linnas öisel ajal ekskursiooni tegema.

Päev 8.
Suht punkt kell viis oligi väljasõit. Poodlemisest oli ikka kasu ka. Leidsime kenad kollased kaelapadjad, mida nüüd bussis oli hea kasutada. Ei tea, kas magamata öö või tõesti kaelapadi, aga uni oli magus. Suutsin kuni esimese peatuseni täielikus rahus ja teise peatuseni suhtelises rahus magada. Nii nagu suurem osa seltskonnast.
Peamine peatus oli Tatra mägede juures. Štrbské Plesos. See osa reisist, mida ma reaalselt algusest peale oodanud olin. Kui enamus tõusis mäkke gondlitega, siis kuldne trio valis jalgsimatka. Ilmselt olid ägedad mõlemad, ent minu jaoks oli ahvatlevam siiski jalgsi liikuda. Eriti kuna bussis tuli sel hetkel veel järgmised kaks päeva istuda.
Bussi kütusekulu oli meie algpunkti jõudmiseks tipphetkel 185 liitrit saja kilomeetri kohta. Meil kulus nelja kilomeetri ja 400 tõusumeetri peale umbes pool liitrit vett. Reklaami ohvrina võtsin Red Bulli ka kaasa. Paraku tiibasid see mulle ei andnud... Veidi särtsu ehk küll.
Mäkke liikudes kohtusime ainsate eestlastega selle reisi jooksul. Ainsatega väljaspool meie gruppi siis. Pere, kes nädala Slovakkias veetnud oli. Neid reetsid nende lapsed, kes eesti keeles jutustasid. Meid Segajate T-särgi rinnale kirjutad nimed.
Jala sai meile antud ajaga 1850 meetri peale tõusta. Polnud paha vaade. Peatuspaigas lisaks väike järv. Ja mingid mägikitsed vms. Igal juhul julged loomad. Sain ca kümne meetri peale vaikselt minna, et neid pildistada.
Õhtul jõudsime Popradisse. Üsna rahulik õhtu, kus jõudsime ka veidi olümpiamänge telekast vaadata. Ja tunnistan, et siin andsin korraks kiusatusele järele ehk kasutasin internetti rohkem kui olin endale ette näinud.

Päev 9.
Uni oli magus. Südaööst kuueni. Olin ka uued toakaaslased saanud, nooremad kutid. Seega selleks ajaks kui ma pesnud-riietunud olin, nohisesid nad veel teki all. Ja kui üks duši alla läks ning mina rõdule päeva tervitama, pani kolmas juba taas silmad kinni. Aga eks energiat tulebki hoida.
Võtsime suuna Belianska koobastesse. Et sinna siseneda, tuli esmalt mäest üles minna. Ei plaaninud kiirustada, aga kui Tiina reibast sammu nägin, võtsin seltsiks kõrvale. Liiatigi pidi süsteem selline olema, et iga täistund on ekskursioon ja kui mõni teine grupp ees on, siis peaksime oma tundi ootama. Ehk tasus esimestena piletikassani jõuda. Seal selgus aga, et kokkukorjatud raha on ümbrikus. Ja ümbrik alles liigub üles. Keerasin siis otsa ringi ja sörkisin alla. Täitsa kerge minek oli. Isegi see ei morjendanud, et ümbrik päris seltskonna lõpus oli. Keksisin koos sellega taas üles. Siis võttis leemendama küll. Ootasime täistundi, kui mind ühte punti kutsuti. Nimelt tekkis võimalus, et jookseksin korra veel all ja tooksin bussist korraliku fotokaamera.
Koopad ise olid aga ägedad. Võimas, mida loodus ikka suudab vormida.
Poolasse jõudes palistasid teeääri neljakordsed, ja mitte üksikud, vaid ikka reeglipärased ja järjestikkused neljakordsed majad. Kohalik omapära. Ja pean ütlema, et kui reisi alguses oli sõit veidi kurnav, siis tagasisõit mitte sugugi. Kusagilt ja kuidagimoodi olin energialaengu saanud. Ehk tagasiteel nägi bussiakendest hulka rohkem.
Õhtuks olime Varssavis. Tuttav hotell juba. Pidasime Pärnu-Paikuse seltskonnaga lõpuaktuse. Hotellikoridoris, kuuendal korrusel, liftide vahelisel alal. Aga kust sa parema leiad. Ja tegelikult oli antud oludes päris hubane.
Et seekord tuli kella neljast bussi juures olla, siis polnud jällegi tark magama jääda. Tegime lühikese ringi linna peal ja ajasime varahommikuni juttu.

Päev 10.
Juba enne nelja oldi bussi juures. Kõigil maitsvad hommikueinepakid näpus. Nii nagu siin vaat et igal pool kombeks pakkuda oli. Saiad või burgerid, mida sööja huvides sisuga ülearu täidetud poldud. Õrn võikiht ja värvi mõttes viil seda ja teist. Ja kuigi päev möödus bussis- esimene osa suisa magades-, siis seltskond püüdis ikka meeleolu hoida. Lauldi, visati naljagi.
Et tegime vähe peatuseid ja sõit sujus, jõudsime probleemideta 2030 praamile. Tunnise varuga. Kuigi esiti oli jutt, et kas ja kuidas 2215 praamile jõuda.

Päev 11.
Et Eesti eluga kohanemine lihtsamalt läheks, vaatasime väikese reisiseltskonnaga öösel tähesadu. Olime füüsiliselt Hiiumaal, mõtetes tulime aga alles Ungarist tagasi.

Kui Sa juba vaevusid selle läbi lugema, siis ehk paar pilti ka?