Kolmapäev, 28. detsember 2011

NBA

Pühapäeva öösel (meie aja järgi) algas järjekordne NBA hooaeg.

Tundub, et jõujooned on suures plaanis paika saamas juba esimeste mängudega. Kahjuks on parimas hoos Miami Heat. Õnneks on hooaeg pikk ja play-offid sageli ettearvamatud.

Lisan ka enda ennustuse.
Läänekonverents. Pakun, et Kevin Durant ja Oklahoma võtavad oma. Ja kuigi Lakers tegi üsna ettearvamatuid ja lolle liigutusi hooaja eel, usun Kobe talenti ja pakun LA teiseks. Kolmanda positsiooni võtavad Spursi vanameistrid. Neljas võiks olla Clippers, kel taga Chris Paul ja Chauncey Billups ning ees lendoravad Blake Griffin ja DeAndre Jordan. Nende pealtpanekuid on lausa lust vaadata.
Idakonverents. Kardan, et Miami lõpetab põhihooaja võitjana. Nende triot ei saa lihtsalt kinni ja kui kiiresti Heat kaitset rünnakule lülitub, on hämmastav. Teine võiks olla Chicago, kus Derrick Rose vägesid juhib. Kolmas on Boston oma supertrioga. Ja neljandaks võiks platseeruda NY Knicks, kes turul väga aktiivne oli ja ostis-müüs hoogsalt.

Eks näis. Ent kindel on, et kui ka öösiti üleval olla ei viitsi, siis hommikud on kokkuvõtete ja Top-10 vaatamisega sisustatud.

Teisipäev, 27. detsember 2011

Minu jõulud

Kooli jõulupidu möödus kuidagi väga kiiresti. Ehk mängis rolli ka see, et mitmed asjad jäid üsna viimase hetke peale. Aga ei ütleks, et midagi ebaõnnestus. Sujus päris hästi. Eriti meeldiv, et õpilastel oli sel aastal märgatavalt suurem roll peo korraldamisel. Minu meelest on see õige.
Asi sai vist alguse sellest, kui ÕE juhtidega pooleldi naljaga sai kokku lepitud, et nemad on õhtujuhid ja koostavad kava. Käisin selle klassijuhatajate koosolekul välja ja nii jäigi.
Õhtul sain ka ise ootamatult palju tööd. Arvestasin väikese rolliga oma klassi etenduses, aga kukkus välja nii, et olin ka Mart Juur õpetajate Ärapanija esituses. Lisaks pidin Santa Clausi isiklikult majja ja pärast välja juhatama (oli teine üsna häbelik seekord :P).

Peale kooli jõulupidu ootas Kärdlas pokkeriturniir. Kusjuures möödunud nädal oli mul seal eriti õnnelik käsi- aina võitsin. Aga iga kord andsin võidetud raha ära. Neljapäeval otsisime kuuske ja valmistusime sõbra lapse sünniks. Tähtaeg oli 22, aga beebi arsti määratud tähtajast ei hooli. Seega on varbaliigud ka tänase seisuga toimumata.

24.12 ehk jõululaupäev konkreetselt puhkasin. Lugesin nädala jooksul ilmunud ajakirjandust ning magasin palju, tõsiselt palju (eriti enda kohta), ka keset päeva. Sellised rahulikud peaksidki jõulud olema.

Päev hiljem olin vanemate pool koera sünnipäeval. Sai 11. Ühtlasi sai ka jõulutoite süüa. Õhtul oli kavas varakult magama minna. Aga et und lihtsalt ei tulnud, avanes fantastiline võimalus poole ööni diivanil lesides telekat vaadata. Nii palju uusi ja põnevaid (olgu, mõnda olin näinud. Okei, suurem enamus oli juba korduvalt telekas jooksnud) filme. Nii kahju, et ma kogu aeg telekat ei vaata.

Täna mängisin veebispetsialisti ehk andsin oma nägemuse, kuidas Hiiumaa.ee lehekülg asjalikumaks-asjakohasemaks muuta. Ja lõunast oli töö jõulupidu. Algas nn üllatusega, milleks tuli nukuteatri juurde koguneda. Ekskursioon ja etendus. Tõepoolest üllatus. Ja tore, meeldiv üllatus. Seejärel Rannapaargusse sööma. Õdus, ent natukene liiga ametliku, tagasihoidliku (või ongi õpetajad nii igavad? :D) algusega. Kristi üllatas kõiki kingitusega. Väga armas liigutus, mis tõepoolest siiralt üllatas. Eriti kuna kingid olid läbimõeldult tehtud. Samas mulle üldse ei meeldi kingitusi saada. Jah, on tore, et sinu peale mõeldakse. Aga ikkagi. Ma ei taha, et minu pärast peab vaeva nägema, minu jaoks kulutusi tegema. Ma ei tunne, et vääriksin kingitusi. Lisaks pean olema tänulik, et ei pea suurt millestki puudust tundma. Mul on vajalikud asjad olemas. Kingitused tuleks suunata sinna, kus neid tõepoolest vajatakse. Ei taha nüüd selle jutuga kellegi tuju rikkuda või tänamata näida, sest oli meeldiv kingikene saada ja ma olen tänulik. Ah...

Igal juhul ülehomme on veel üks jõulupidu ja siis saab selle teema selja taha jätta.

Pühapäev, 25. detsember 2011

Tõelised jõulud ehk head uut aastat

25.12 algas uus aasta.

Tänapäeval tähistatakse uue aasta saabumist 1. jaanuaril. Ent see on nii ebaõnnestunud kalendrireformide tagajärjel. Tegelikult algab aasta esimesest päevast, mis on pikem kui eelmine, seega 25. detsembril.
Jõulud algavad pööripäeval ehk 21.12 ja tipnevad aastavahetusega. Kui 17. sajandil tõsteti aasta ametlik algus 1. jaanuarile, hakati seda nimetama uueks jõuluks ja pööriaega vanaks jõuluks. Seega on jõulud maarahva jaoks olnud selgelt aastavahetuspühad.

Tähendus (maavald.ee põhjal). Jõulud on pühad päevad, mil üks ajastaeg, üks elu on lõppemas ja algamas on uus. Päike on pesas ja päevad püsivad ühepikkused. Kuigi valgust on siis kõige vähem, on õhus õnne tõotavat kergust ja elevust. Toimub midagi erakordset – maa, loond, pöörab ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole.

Mitme koha pealt on maarahva traditsioonilised jõulud tänapäeva omadele sarnased. Kasvõi see, et 24.12 on saunapäev. Tehti jõuluroogasid. Meile omapärane toit on tanguvorst, mis mujal eriti levinud pole. Verivorst tuli hiljem. Lisaks tuli toad puhtaks kraamida enne pühi. Ja pühade ajal oli pere üheskoos.
Eks ühtteist on ka muutunud. Kui kunagi toodi tuppa õled, siis 19. sajandil hakati mõisarahva eeskujul kuuske majja tooma. Lisaks on kadunud paljud jõulukombed- mida ja kuidas täpselt tegema pidi (nt tuba pidi 24/7 valge olema, aga aknad kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks). Ja eelkõige tundub praegune jõuluaeg olema selleks, et kõht täis süüa (õgida oleks ehk paremgi sõna) ning kinke teha ja saada.

Ja kuigi pühapäeval käis meie regioonist üle torm, siis nüüdsest läheb päev-päevalt valgemaks ja algab helgem- elu, õitsemise ja kasvamise poolaasta.

Teisipäev, 20. detsember 2011

Lõunauinak

Viimasel ajal olen õhtuti koju jõudes (taas-)avastanud lõunauinaku. Kellaaja järgi on seda lõunauinakuks küll raske nimetada, aga siiski. 17-18 ajal õhtusöök ja siis tunniks-pooleteistmeks tuttu. Väga mõnus.

Esmaspäev, 19. detsember 2011

Jõulud

Algas viimane töönädal enne jõule. Kolm täispikk päeva ja seejärel pea 3 nädalat vaheaega.
Detsember on kuidagi eriti kiiresti möödunud. Samas pea pool kuud on kalendri järgi veel ees. Aga jõulud kuulutavad kuu justkui lõppenuks. See on aeg, kui võid rahulikult jalad seinale visata. Mitte mingisugust jõulutunnet ei ole hetkel. Ja vist ongi hea.

Lund tahan.

Kolmapäev, 7. detsember 2011

Maraton

Registreerisin end Tartu Maratonile ära, nüüd siis peab minema, ei saa ümber mõelda.

Teisipäev, 29. november 2011

Raamat

Ahjaa, eile sain siseministeeriumist kirja. Eelmise nädala teisipäeval oli pealinnas vabatahtliku tegevuse aasta raames ilmunud raamatu "Olen vabatahtlik, muudan maailma" esitlus. Kuna ei saanud seal osaleda ja ministriga käppa suruda, siis saadeti mulle nüüd pühendusega eksemplar koju. Raamat on kättesaadav ka veebis.

Laupäev, 26. november 2011

Rügen

Eelmisel nädalal kirjutasin ettevaatavalt, et algab puhkus ja lootsin, et see võiks olla üks puhkuse moodi puhkus. Nüüd võin rõõmuga raporteerida, et nii oligi.

Pühapäeval võtsime suuna Saksamaale, Rügeni saarele. Minek sujus kuni Stralsundini ehk peaaegu sihtkohaks olnud saareni välja. Siis tuli mingil põhjusel rongi, millele Berliinis astusime, vahetada. Nii pool tundi sõitu ja lõpp-peatus. Pidanuks kohaliku rongiga edasi liikuma. Aga kas see oli just selsamal õhtul käigust ära võetud? Niisiis ootasime bussi, mis seda asendas. Aga ka sellega ei saanud päris sihtpunkti. Tuli veel taksosse ümber istuda viimasteks kilomeetriteks.
Seega, et saada ühelt Läänemere saarelt teisele, tuleb kasutada bussi ja praami, kahte lennukit, kahte rongi, taas bussi ja taksot.

Õnneks pühkis kogu reisiväsimuse hotell, kus peatusime. Hanseatic Hotel. 4 ja pool tärni ehk üsna mugav. Lisaks selgus veel, et administraatorid olid midagi sassi ajanud. Ehk kui alguses pidime oleme kahekesi tubades, siis nüüd sain üksi selle toa ja tüüp, kes seal veel oleks pidanud olema, paigutati mujale. Majutustingimuste üle ei saa kurta. Toast veel nii palju, et kui esimesel ööl arvasin, et mõned tuled (nt öölambi oma) on läbi või tuleb need mingit imemoodi tööle panna, siis tuli välja et olen ise loll. Ei teadnud, et uksekaart tuleb hotellituppa sisenedes nö seina torgata, et kõik tuled funktsioneeriks.

Hommik oli ergastav. Suurepärane ja kosutav hommikueine. Ja kui juba toidule jutt läks, siis lõunasöök pakkus veel suuremat naudingut. Vist ei valeta kui ütlen, et sõin end kurguauguni täis.

Ja kuigi alustasin puhkamise ning söögiga, oli reisil teine eesmärk. Läänemere saarte ühenduse B7 noorteparlamendi loomine. Esimene kohtumine noored vs/ja maavanemad (mis iganes nende nimetused täpselt igal saarel ka ei oleks) algas kuidagi vaoshoitult ja ujedalt. Mitmed noorte esindajad ei saanud päris täpselt aru, miks neid sinna kutsuti, lisaks ei toimunud alguses mingit selgitustööd ka korraldajate poolt. Peale tutvumisringi olime kohe küsimuse: "Mida meilt ootate ja mis on teie nägemus B7 noorteparlamendist?" ette asetatud. Õnneks mõningase kogumise järel avanesid kõik ja saime mõttetöö käima. Ehk juhtidele, nö "tähtsatele onudele" üllatuslikult käisime välja, et kui see organ luua, siis peaks see vaid konkreetse ja sisulise tööga tegelema. Niisama koos käia ja korrata juba varem öeldut/mõeldut ei ole mõtet. Mis sest et on tore tasuta reisida ja uhketes hotellides ööbida.
Teisipäeval arutasime sama asja edasi. Vahepeal jõudsime ka omakeskis, ilma poliitikuteta mõtteid vahetada ja asja selgemaks saada eneste jaoks. Igal juhul on lood nii, et nimetatud organ luuakse ja hakkab Läänemere saarte elu puudutavates küsimustes kaasa rääkima.

Rügenil sai taaskord kinnitust, kui tähtis on võõrkeeli osata. Sõites mikrobussidega esimesele kohtumisele, noored ja maavanemad, rääkis üks seltskond tagareas nii oma asjadest kui selle kohtumise eesmärkidest üldse. Jutt käis saksa keeles, millest arvati teisi mitte aru saavat. Aga võta näpust- saksa keele valdajaid on ka mujal. Võõrkeeled annavad sulle võimaluse omada rohkem informatsiooni kui teised arvavad sind teadvat. Ise olin (taaskord!) kurb, et peale keskkoolis rootsi keele õppimist ei ole olnud seda võimalik praktiseerida. Seega on see justkui kaduma hakanud. Kui aru veel saan, siis rääkimine tekitab küll suuri raskuseid... Oleks ma 10 aastat tagasi nii tark olnud, oleksin kõiki keeli oluliselt hoolsamalt õppinud.

Ja veel üks asi, mis silma jäi. Pole midagi parata, aga nii Rootsis (lennujaama näitel) kui Saksamaal on teeninduskultuur Eestist tunduvalt viisakam. Kliendile lähenemine, naeratus, suhtumine.

Rügeni teema lõpetuseks- kuigi programm oli tihe ja õhtu viimaste tundideni välja, siis ma pole ammu nii hästi puhanud. Ka selline väike asi nagu tunniajane ajavahe mängis rolli. Ehk et kui läksin 08st hommikust sööma, siis Eesti aja järgi oli kell juba 09. Tavaliselt olen selleks ajaks juba hea mitu tundi üleval olnud.

Pühapäev, 20. november 2011

Puhkus

Ametlikult olen puhkusel.

Tahaks, et see olekski puhkus. Puhkus selle sõna otseses tähenduses. Aga tundub, et mitte. Ja kui täpne olla, siis ongi selle puhkuse nimi õppepuhkus. See peaks siis tähendama, et puhkan õppides? Ju vist.

Nüüd lendan korraks Saksamaale. Rügenile. Läänemere saarte ühenduse B7 konverentsile, et panna alus noorteparlamendile. Ja nii kui tagasi jõuan, saan kodust läbi hüpata, et siis taas Hiiumaalt lahkuda- eksamid ootavad.

Ehk siis terve nädal ringisebimist. Seni olen novembris korralikult trenni teha saanud- 4 korda nädalas. Nüüd tuleb siis paus sisse. Aga kui aus olla, siis tegin vahepeal vist endale liiga. Mitte liigse koormusega, aga sain vist külma. Neljapäeva hommikul käis mingi naks seljast läbi ja kui poleks alaselga Fastum geeliga määrinud, siis oleks tööle minek ja eriti seal olek üsna täbar olnud. Eile hommikul tundsin aga, et haigusepoiss tahab ligi pugeda. Otsustasin temaga võidelda. Oma meetodil. Ehk siis läksin ikkagi juba hommikul 09st rattaringile. Pärast sõin tublisti sibulat. Kui poleks päeval tegemist olnud, oleks ravimi nr 2 juurde ka läinud. Aga õhtupoolikul võtsin siis korraliku klaasitäie haljast ja voodisse. Üks korralik uni ja higistamine teevad imet. Tundub, et peletasin pisikud ära.

Laupäev, 12. november 2011

Muinasjutt, mis....

... ei lõppenud õnnelikult.

Jutt siis jalgpallimuinasjutust. Eesti koondise teekonnast 2012 EM-finaalturniirile, mis nüüdseks sisuliselt läbi on. Samas, kui see oleks muinasjutt, siis võib-olla mitte? Muinasjutus tõuseksime tuhast ja purustaksime teisipäeval võõrsil Iirimaa ning pääseksime sellegipoolest EM-ile.

Aga olgugi, et ma olen suur optimist, kahtlen selle võimalikkuses. Loodan, et näitame võõrsil head mängu ja tuleme (viigi või) võiduga tagasi.

Eilsest veel niipalju, et minus on mitut sorti tunded. Ühest küljest pettumus, et kaotasime. Ja nii lollide vigade tõttu. Kasvõi esimene värav oli selline, mida kaitse igal juhul vältima pidanuks. Samas mängupilt ise oli hea. Kohe peale väravat oli näha, et mehed tahavad ja oskavad mängida küll. Aga siis see Viktor Kassai... Kas tõesti see mees tahab peale eilset väita, et on Euroopa/maailma eliitkohtunik? No mida.
Hommikul ümberringi sagivaid inimesi jälgides taipasin aga, et see oli parim lahendus. Annab otsida inimest, kes mängu ei vaadanud või sellest mingil määral teadlik ei ole. Ja peamine sõnum, mis inimeste jutust läbi käis, oli see, et Kassai on tropp, et meile tehti liiga, et tegelikult on eesti koondis täitsa kihvt sats. Just eile kirjutasin ju, et jalgpall ja meie tiimi edu liidab ühiskonda paremini kui ei miski muu. Oleksime me lihtsalt 0:2 kaotanud, oleks süüdlasi otsitud mängijate seast. Nüüd aga on rahvas ühise vaenlase Kassai näol leidnud. Seega hingatakse ikka veel üheskoos, ollakse ikka veel ühise asja ajajad. Ollakse uhkelt eestlased.

Selle eest aitäh sulle, Viktor. Aga vilistada sa ikkagi ei oska.

Reede, 11. november 2011

Sinine



Värvime Eesti siniseks, kõlas üleskutse tänaseks päevaks.

Ja on ka põhjust. Eesti vutikoondis pääses (üsna ootamatult) jalgpalli EM-finaalturniiri play-off mängudele. Ütlen kohe ette ära, et saagu, mis saab, olen meie satsi üle ikkagi uhke. Valikturniiri viimased mängud olid üliägedad. Eriti magus on kaotusseisust välja võideldud võit Põhja-Iirimaaga viimases mängus. Võõrsil.
Olen Pohlakuga nõus, et jalgpall on parim integratsiooni edendaja ja riigis ühtse hingamise tekitaja. See on asi, mis suurt osa ühiskonnast liidab ja ühendab. Tekitab üheshingamisetunde.

Ei jõua õhtut ära oodata.