Vallad

Viimasel vallavolikogu istungil otsustasime Käinale ja Pühalepale teha ettepaneku maha istuda ning arutada, kas ja mil moel valdade ühinemine toimuda võiks.

Päris selge on, et hiljemalt aastal 2017 haldusreform läbi viiakse. Kas ülalt alla või riigi ja kohaliku tasandi koostöös, aga see tuleb. Sestap on arukas ikkagi asja nii ajada, et initsiatiiv oleks kohapealsete inimeste käes, kes oma nägemuse esitaks. On selge, et vaadates maailma põllult või tuletornist, avaneb erinev vaatepilt.

Ise olen olnud ühe, ühtse Hiiumaa toetaja. Kuid saan aru, et arvestades praeguseid arenguid Põhja-Hiiumaal, ei ole ülejäänud saarele aktsepteeritav nendega ühinemine. Las saavad omad asjad enne paika, las lepivad seal vallas omavahel ära ja küll siis arutame saare asju.

Korraks tegelikult tekkis juba olukord, et Pühalepa vald, kes seni avalikkusele haldusreformi suhtes vastumeelsust üles näidanud, oli valmis Hiiu vallaga ühinemisläbirääkimisteks. Küsisin Toomaselt, et kas Pühalepa vallavolikogu esimehel puudub põhimõtteline vastuseis omavalitsuste ühinemiseks? Et küsimus on persoonide tasandil?

Ja täpselt seda Toomas ka kinnitas. "Just nimelt, tänane otsus [vahetus võim] oli väga halb ja lühinägelik. Ei ole kunagi olnud põhimõtteline vastane. Eile oli väga meeldiv kuulata, et meil on ühine mure kohaliku võimu parimal moel teostamisel. See, mitu omavalitsust Hiiumaale sobiks, on samuti ühine mure ja kokkulepe. Sama muidugi ei saa mõne persooni ja tema toetajate kohta öelda."

Ehk teisipidi ohkasid mõned siinpool saart selle peale kergendatult. Põhimõtteline valik ongi, et kas saarele jääb üks või kaks omavalitsust. Kui Pühalepa valinuks liitumisjuttude alustamise Hiiu vallaga, siis Käina ja Emmaste kahepeale puslet kokku ei saa. Kolmekesi oleks see vast võimalik.

Samas on kogu selle teema juures olulised hoopis teised küsimused. Mitte et mitu omavalitsust on. Nii nagu tänases AK-s oli juttu Saaremaa valdade liitumisläbirääkimistest ja öeldi välja, et praegustest valdadest osavaldade tegemine ei ole õige samm. Ehk tahetakse sisulisi muudatusi, mitte väiksemat valdade arvu kaardil. Ja see on õige.

Ma mõtlen, et mis on reformi eesmärk. Kas see on tegevjuhtide ehk vallavanemate arvu vähendamine? Kas eesmärk on kokkuhoid?

Ei usu, et kumbki neist. Tõsi, kokkuhoid on kindlasti väga tähtis, kuid kokkuhoid ei saa olla eesmärk, see on vaid vahend millegi saavutamiseks. Ja see, mille saavutamiseks, see ongi asja iva. Kui me selles ühisele seisukohale jõuame, siis peaks edasine juba lihtne/lihtsam olema. Jah, jääb persoonide küsimus ehk juttu tuleb kindlasti ka kindlatest ametikohtadest. Neil on aga tööl inimesed. Inimesed, kel on konkreetsed nimed. Inimesed, kes on kellegi sõbrad või sugulased.

Aga sellistest takistustest tuleb üle olla. Tuleb mõelda, kuidas muudatused aitavad täita meie eesmärke. Kui me teame eesmärki, siis oskame leida ka teid sinna jõudmiseks. Ja kui sel teel sõitmine tähendab, et kohale jõudmiseks tuleb veidi murumättaid ümber paigutada, siis nii ongi.

Pühad

Või mis pühad. Öeldi ka jõululauas, et ma olen täitsa Grinch :)  No mitte päris, aga jah, mul on omamoodi suhe jõuludega. Ja kingituste tegemisega. 

Viimase osas olin sel aastal resoluutne. Kui varasemalt olen ikka öelnud, et ärge mulle kinke tehke (või pigem ostke, sest näiteks kallistuse või isetehtud kaardi, isekootud sokkide, iseküpsetatud toidu vastu pole mul midagi), siis nüüd ütlesin neile, kes seda kuulda pole tahtnud, et ma ise ka kingitusi ei tee. Ja nii oligi. Sest ma tõesti ei saa aru, milleks. Miks ei võiks kingitusi üksteisele teha näiteks 6. aprillil või ilusaid sõnu öelda 22. juulil. Loomulikult, on ka neid, kes aasta ringi suudavad sama malli järgi käituda või härdas meeleolus olla. Aga teha kingitusi, sest nii on ette nähtud... Olen ise soovitanud kingituste asemel annetada või teha kingitusi neile, kes seda tõesti vajaks. Ka võhivõõrastele. Mõni vaatab ikka üsna imelikult. Kui nüüd nii mõelda, siis tegelikult ma paar kingitust siiski tegin. Aga ei tea omanik sellest ja ei tohiks ka ma ise meeles pidada või mõelda kui kingituse tegemisest.

Kui teema lõpetada, siis mulle väga meeldib ühe sõbranna räägitu. Nemad kingivad oma tutvusringkonnas aega. Näiteks ühise jalutuskäigu või lauamänguõhtu või ühise lõunasöögi. Ja kingi saaja valib, millal selle lunastab. Lihtne, aga võimas.

Pühadest siis päeviku vormis. Kusjuures Soomes nägin mingi raamatupoeketi Top-10 ja seda juhtis J.Vuorineni uus teos. Mees, kes kirjutas "Joomahullu päevaraamatu" ning järjed sellele. A la Berti päevik, aga pealkirjastki näha, et teise sisuga.

23ndal jõudsin tagasi Hiiumaale. Et liikumisvajadus näris hinge, siis võtsin rattaotsa ette. Võrdluseks, eelmine aasta oli 24ndal detsembril piisavalt mahe, et sörkimas käia. Nüüd aga täitsa sobilik rattaga sõitmiseks. Esimesed kümme kilti oli üsna raske, jalad ei tahtnud väga liikuda pikast istumisest. Seejärel oli juba nagu sõidu moodi. Peale pühi ehk 27nda hommikul, kui vend tagasi mandrile läks, siis tegin taas sarnase 35 kilomeetrise otsa. Ilm oli aga talviseks muutunud. Miinus 7-8 kraadi ehk kohati oli nagu isegi jahe, kui mitte külm.

Kodusaarel olin kaks päeva sõpradega. Ühel päeval tegime tiiru Hiiumaale peale ja tõestuseks, et käre talv pole saabunud, käis sõber Kõpu poolsaare ääres suplemas. Vend leidis heade mõtete linnast ka tee siia, seega nädala lõpus olime vanemate pool. Saun ja lihtsalt istumine. Tõsi, eks ikka sõime ka :)

Lapimaa

Aus olles, ei oleks ma ise reisiks sellist sihtkohta valinud. Ent et õpilased lõpureisiks selle välja valisid, siis tuleb noorte tragidusega kaasa minna. Ja tagantjärele vaadates ei olnud viga.

Loomulikult jääb meelde ca 3000 km bussisõitu Soomes. Sealjuures ühekorruselises 57-kohalises bussis. Ei olnud kitsad istmevahed :)  Sest nagu allolev pilt maailma pikima mehega märku annab, on mul veel tublisti kasvuruumi.

Seda arvestades oli meeldivaim peatuspaik Ranua loomaaed või pigem loomapark. Midagi meie Elistvere sarnast. Sai vabalt ja ohtralt värskes õhus liikuda. Nii lähedalt nagu seal, ei olegi elus hunti näinud. Huvitav oli ka mitme reisiselli imestus, et miks pruunkaru oma aias ei ole.

Mis Soomest meelde jääb, on üsna viisakad inimesed. Ei taha eestlaste kohta midagi öelda, aga tundus, et "kargetel põhjamaalastel" kerkis naeratus näole või tuli "kiitos" suust tiba kergemini. Siis hinnavahe, mis peegeldus kõige rohkem vee hinnas. Bensukates oli pooleliitrine veepudel umbes 3€. Eks eri toodete puhul oli vahe erinev, kohati ka üsna väike, aga vesi üllatas. Ahjaa, tohutult palju oli asiaate. Enamasti ilmselt jõulupuhkusel, aga nende kontsentratsioon tänavapildis oli ikka silmatorkavalt suur. Ja siis, nagu pildilt näha, on neil veel töökorras telefoniputkad :)

Mis aga jõuluvanasse puutub, siis tema sülle istuma ma ei kippunud. Eks reisiseltskonnas oli neidki, kes arvasid, et too ongi the one.

Miks aga peaks jõulumehe juurde üldse soovima, kui tegelikult veel paarkümmend aastat tagasi oli ta üsna kuri vana. Alles aastal 2003 otsustati jõuluvanade kongressil, et "Tänapäevane jõuluvana peab olema selge diktsiooniga, ei tohi kaasas kanda vitsa, käia päkapikumütsiga ega ukse taga prõmmides lõhkuda." Ja et jõuluvana on välimuselt nagu ta on, selle eest tuleb tänada Disney multikaid/filme ning Coca-Cola kompaniid.

Esimese Eesti vabariigi ajal oli tema rõivastuseks pahupidi keeratud kasukas, karvamüts, vildid, labakud. Vitsakimp oli olulisem kui kingikott ja see polnud kostüümielement, seda kasutati tõepoolest.

Äratus

Oli lühike öö. Osa sellest Rohuküla sadamas ehk mitte just tipptaseme mugavus. 0630 praamiga üle, auto Käinas tühjaks laetud ja kodu poole. Ees ootas mõnus uinak omas voodis.

Ja siis kohe Valgult välja sõites jooksevad kitsed teele. Kenasti hanerivis. Litsusin piduripedaali ja keerasin rooliratas. Esimese looma sabatutist napilt mööda, teine omakorda kepsles minu auto tagatulede vahetust lähedusest üle tee. Kolmas ei pidanud suurt midagi tegema. Taaskord kinnitus, et liiklusreeglitest tasub kinni pidada ehk Valgu 70 km/h ala aitas kindlasti kiiremini ja efektiivsemalt reageerida.

Uni aga oli justkui pühitud :)

Elu maal

Esmaspäevast meenub veel üks vahva seik. Suundusin ortopeedi juurde, eeldades, et digiajastul liigub kogu info e-kanalite kaudu. Aga võta näpust. Paberil saatekirja on vaja. Kiiresti perearstikeskusesse. Paar minutit ja oli paber olemas.

Linnas ma ei kujuta ette (tegelikult kujutan ja see aeg on üüratu) kui palju aega võtab pisikese formaalsuse korda ajamine. Siin, pole mingit muret.

Volikogu

27. istung algas järjekordselt mõistatamisega, et kui palju volikogu liikmeid osaleb. Minut enne istungi algust tehtud telefonikõne tõi saali viienda liikme. Üle poole siiski.

Kolm märksõna.

Kaasava eelarve kord sai vastu võetud ehk et on täiesti kindel, et uuel aastal läheb see käiku. See on kodanike kaasamise positiivne näide.

Veebruarist alustab Emmaste Vaba Aja Keskus, praeguse noortekeskuse ja spordikeskuse baasil loodav asutus.

Volikogu otsustas teha ettepaneku Käina ja Pühalepa vallale, alustamaks konsultatsioone Käina, Pühalepa ja Emmaste valdade vabatahtliku ühinemise ettevalmistamiseks.

Põlv

Esmaspäeval sain lõpuks spetsialisti vastuvõtule põlvemurega. Samas oli põhjust kurtmiseks ka märksa vähem kui kahe-kolme-nelja kuu eest. Septembri lõpus määratud põletikuvastane tabletikuur (ja oh, kuidas mulle tegelikult tabletid kui sellised ei meeldi) võttis terava valu ära.

Kuulanud, väänanud ja mõelnud, arvas arst, et nii noorelt ei ole operatsioonile minek mõistlik, kui seda vähegi vältida õnnestub. Tahan uskuda, et tegemist oligi ajutise tagasilöögiga ja tegelikult midagi katki (sõna otseses mõttes kohe kindlasti mitte, pigem saaks kasutada termineid kulunud, kahjustunud vms) ei ole. Sest kuigi alateadvuslikult hoiad põlve, siis joosta see praegu lubab ja see on hea näitaja.

Mälumäng

Vahel on täitsa tore end targa ja nutikana tunda. Ehk vaimselt olen suht tippvormi lähedal :)

Reedel Kärdla mälumängu kolmas voor. Olime kolmekesi ehk koguni 25% (küll see statistika on ikka imeline asi) tiimist oli puudu. Samas õnnestus hallollus peakolu sees päris hästi tööle saada. Lisaks 50-50 olukordades enamjaolt õige valik teha. Nii et 2/3 mängu järel juhtisime üsna kindlalt.

Samas lõpp vajus jälle ära. Kui mängu teises voorus kuu aega tagasi oli algus 14+14 ja viimane kolmandik 4, siis reedel 15+15 ja 8. Samas piisas sellest teiseks kohaks.

Laupäeval Maakilva teine eelvoor. Minu rõõmuks palju sporti. Ja kaaslased toetasid ka märkimisväärselt, lisaks õnnestus taaskord kahevahel olles millegipärast just see õige variant kirja panna. Ehk see kokku andis esikoha.

Teisalt tean, et see oli ikkagi juhuslik :) Ja mida rohkem ma elus uut informatsiooni ammutan, seda enam taipan, kui vähe ma tegelikult tean.

Jõuluvana

Ühest küljest on rõõm teada, et sulle ollakse valmis punakuue rolli täitmist usaldama. Teisalt on see roll, mida mulle ei meeldi etendada.

Ära öelda on ka raske, sest üldiselt peaks see tegevus seostuma ju suure rõõmu ja positiivsete emotsioonidega- tood inimestele kingitusi ja see teeb ju tuju heaks? Sel aastal suutsin südame kõvaks ajada.

Eks üks pool asja juures on ka jõulude tähendus üleüldiselt ja mulle ei seostu see kuidagi kommertsliku läänemaailma kingitralliga.

Küll õnnestub mul see aasta päris jõulumees ära näha. Klassi lõpuekskursiooni raames sõidame Lapimaale. Ehk jõulud on valged, mis sest et saarel püsivat lumekatet nii pea oodata ei ole.

Jooksmine

Äraütlemata hea tunne on õhtul tuppa astuda, olles just jooksuringi ära teinud. Enne seda aga sügavalt kahelnud, et kas ikka tasub välja minna. Ikkagi hiline aeg ja väsinud ka veidi. Aga võit enda üle on kõige magusam võit.

Tants

Peab ikka tahtmine olema, et pühapäeva hommikul kell 9 tantsutrennis olla :)  Teist nädalat järjest.

Tõsi, seekord oli ka minu jaoks algusaeg ebamugavalt varajane. Kui normaalsel ajal magama minna ehk nii südaöö paiku, siis pole probleemi. Laupäeval õnnestus aga nautida kaine rooli ametit. Nautida pole vist siiski paslik sõna :)  Aga kujunes nii, et oma koju ja teki alla sain 0644.  Ja siis tundus kella kaheksane äratus küll liiga varane. Just nagu nädala sees peaks neljast tõusma. Tänu tuulisele ilmale, kus õues midagi teha ei saanud, sain siiski korralikult välja puhata ja täna polnud mingi mure kuuest jalule saada.

Suusatamine

Täna oli lõuna paiku aega/vajadust pikutada. Et uni võimust ei võtnud, vaatasin telekat. Suusatamist. Kui laskesuusatamine oli põnev ja vaatamist väärt, siis murdmaa igav. Isegi masendav, kui spordiportaali pealkirja laenata.

Laskesuusatamises on küll teatud riigid edukamad (meestel selgemalt, naistel pilt veidi kirjum), ent ei ole domineerimist. Ka individuaalsel tasandil on konkurents tihe. Laskmine tekitab alati närvikõdi. Ehk et publikult on mida vaadata.

Murdmaasuusatamine ei paku aga mingit lõbu. Naiste 4x5km distantsil edestas Norra kvartett järgmiseid kahe minutiga! Ja esimese seitsme seas oli kolm Norra nelikut. Mehed suutsid selle aga hoopis uuele tasemele viia. Kolmikvõit teatesuusatamises. Teiste riikide koondistel ja Euroopa televaatajal on selliste arengute jätkumisel kindlasti suur huvi selle ala vastu.

Jalgpall

Kui enda jalgpallihooaja tulemusi olen siin maininud, siis meenus, et ennustasin ka Eesti meistriliiga hooaega. Hooaega, mis kokkuvõttes osutuski päris nauditavaks.

"Ennustan, et sel hooajal võtab võidu kas Flora või Levadia .... Kui peaksin panuse panema, siis pakuksin, et esimeseks tuleb Levadia." Selles suhtes täpne, et esimesed kaks nad olid. Ent siiski Flora oli see, kes karika koju viis. Iseenesest, kui neid kahte kõrvutada, siis sümpaatsem ongi Flora. Eriti praegu ja Hurda taktikat-filosoofiat arvestades.

"Kolmandaks usun tulevat Nõmme Kalju. Loomulikult loodan, et jõutakse veel kõrgemale, aga realistlik pool minus seda ei kinnita." Nii ka läks. Kuigi Kalju juhtis esimese ringi järel. Ja tegelikult võinuks selle mängupildi pealt karika nimel kaasa rääkida küll. Aga jah, klubil on sisemised probleemid. Ja mitte mänguplatsil või platsil olevate meeste teenena. Pigem selle kõrval. Väga loodaks, et sellest saadakse üle ja uuel aastal on Roosad Pantrid taas hoo üles saanud.

Neljanda kuni kuuenda koha osas küsimust ei olnud, asi selge. Ja hooaja alguses ennustatav. Tabelilõpp samamoodi. Seal küll täpseid kohti välja ei käinud, sest eeldasin, et viimased mängud otsustavad. Nii ka läks. Ehk pinget oli ka tabeli lõpus. Kohati kindlasti rohkemgi kui eesotsas.

Poliitika

"Ma spetsiaalselt lükkasin abikaasa matused edasi, et saaksin minna Edgarit valima!" tunnistab Keskera­konna kongressi delegaat Õhtulehe vahendusel.

No mida!?

Ja palun tulge öelge mulle veel, et noored on mõjutatavad ja 16-aastased ei ole veel valmis valima kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeid. Vastupidi, noored on mõtlemisvõimelised.

Elekter

Tänane tööpäev jäi üsna lühikeseks. Üsna sobivalt- loomulikult, on ka teisi vaatenurki- otsustas elektriühendus katkeda esimese tunni ajal. Et see piisavalt kiiresti ei taastunud, saadeti kõik koju.

Mul polnuks midagi selle vastu, et tööpäev täispikkuses ära teha. Samas polnud ka selle vastu midagi, et puhata sain. Nädalavahetus lendas taaskord käest ning et olin end mitmes kohas rakkesse pannud, siis kodus sai vähe olla. Tänane tuuline päev sobis aga taastumiseks imehästi.

Volikogu

Teine veerandsada hakkas jooksma ehk toimus istung nr 26.

Skype kaudu on täiesti okei osaleda, tõestas tänane ehk katsetus 2. Samas peaks see ikkagi olema pigem erand ja korraga ühe-kahe liikme osalemiseks. Muidu tekib suurem ajakulu ja mis teha, interneti kvaliteet on ka kohati kõikuv.

Sisulise poole pealt läks lisaeelarvega kiiresti. Ehk ka seetõttu, et komisjonis sai see põhjalikult läbi võetud. Volikogu toetas komisjonis välja käidud mõtet, et jõulupreemia peaks olema mõeldud valla töötajatele (ja vallavalitsuse liikmetele) ning ei peaks laienema volikogu liikmetele endile. Ise leian, et volikogu liikmeks olemine on auasi, mitte palgatöö ja seetõttu on tore, et volikogu selles küsimuses üksmeelne oli.

Rohkem võttis aega sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise kord. Väga positiivne on sotsiaalnõuniku välja töötatud muudatus ehk paljulapselise pere toetus, mida makstakse emadepäevaks. Tõusevad ka lastetoetused. Sealjuures on mul rõõm, et toetati ettepanekut maksta edaspidi lapse sünnipäevatoetust ja I klassi astuja toetust automaatselt ehk et lapsevanem ei pea selleks enam uuest aastast avaldust kirjutama. Oluline suhtumise küsimus.

Positiivne otsus (vähemalt minu ja spordiharrastajate vaatevinklist) oli ka spordihalli jooksurada soetada. Ehk et uuel aastal saab spordihallis sprinti tipptasemel rajakattel ja naelikutega läbida.

Kadripäev

Kadrisante nägin hulga vähem kui mardisante. Eks ilm soosis ka pigem toas teetassi taga istumist kui perest-perre jalutamist.

Seda enam tajusin kontraste.  Ehk kadride teadmised, mida see traditsioon endast ette kujutab, on väga erinevad. Ameerikalik- või pigem hälloviinilik- komme käia "komm või pomm" ähvardusega ringi on ka sellesse traditsiooni sisse pugenud. Mitte üks-ühele, ent juhtub, et pool esinemiskavast võtab soov kommi saada. Aga leidub siiski ka neid, kes põhjalikult ette valmistunud ja kelle külaskäik pikalt meelde jääb.

Hiiu vald

Täna lõuna paiku peaks valitama Hiiu vallavanem. Iseenesest on istungi kellaaeg huvitav, algusega 11.30. Ei tea, kas jääb kellelgi nüüd osalemata, aga vähemalt jõuab kajastus ka homsesse ajalehte :)

Samas ei ole alguskellaaeg põhjus, miks vallavanema valimine märkimist väärt on. Põhjused, mis selleni viisid, on. Vallavanem tuleb valida, kuna toimus umbusaldamine. Et jõudude tasakaal on justkui vanal vene kaalul- kord veidi siia, korda veidi sinna-, siis otsustati konkursi korras inimene leida. Ehk ei leitud kedagi, keda 10 volikogu liiget toetanuks. Samas oli konkurss positiivne. Sai selgust, et ka väljastpoolt on huvi siia saarele vallajuhiks tööle tulla. Lisaks on suudetud positiivsete argumentide läbi mõelda ka niipidi, et vallavanem ei pea olema poliitiline persoon, vaid võib olla ka spetsialist.

Kui alustada nullpunktist ehk umbusaldamise järgsest ajahetkest, siis minu nägemuse järgi võinuks/pidanuks juhtimise üle võtma naised. Ehk Margit vallavanemana ja Inge volikogu esinaisena. Oleks kompetentsi, samas valdaks siseinfot. Üks endise koalitsiooni ühe juhtpersoonina, teine revisjonikomisjoni juhina. Teiselt poolt olnuks see ka vastutuse võtmine, sest mis parata, mängisid nad väga olulist rolli Georgi vallandamisel.

Huvitav on olnud jälgida, kas umbusaldamine oli põhimõtteline vastuseis ühele persoonile, vastuolu juhtimisstiiliga, sisuline valla arengu küsimus või hoopis erakondlik võimuvõitlus. Eks päris täpset hinnangut ongi raske anda. Infot on erinevat.

Tänaste valikute osas oleks tore näha Reilit uue vallavanemana. Tooks nooruslikkust, samas on üksjagu kogemusi ja RK valimised näitasid, et tal on tubli toetajaskond. Volikogus võiks see tähendada, et mõlemad sotsid on tema taga ja vallavalitsus võiks vähemalt kümne häälega arvestada.

Samas saan aru, et mängu on toodud ka jokker. Kriis (nimigi on paljuütlev!) on taastanud volitused volikogu liikmena. Ei tea mitmendat korda juba. Statistika järgi on ta osalenud ca igal kümnendal volikogu istungil ja vastavalt KOKSile tuleb kolme järjestikkuse puudumise järel (vähemalt korraks) kõrvale astuda.

Rinno pakkus FB-s välja, et Kriis saab volikogu esimehe koha Georgi toetamise eest ja seeläbi valitakse endine vallavanem ametisse tagasi. Poliitiliselt huvitav trikk. Samas ma ei kujuta ette, kuidas peaksid volikogu liikmed valima enda juhiks (volikogu esimeheks) mehe, kes seni pole üldse volikogu töö vastu huvi tundnud. Mehe, kes vahetab erakonda vastavalt sellele, kes talle rohkem pakub. Mehe, kes räägib selle juttu, kes rohkem maksab, sõltumata sellest, kas see tema vaadetega klapib (võrdle sõnavõtte tööandjate keskliidu juhina ja keskerakonnas parlamenti kandideerides).

Sport

Ka reedene maakonnaleht kirjutas samal teemal, millest mina siinsamas nädala eest. TV-10 olümpiastarti võistlussarjast.

Tegelikult on artiklist välja jäänud Anne-Ly. Tema rolli valla esindajana ei saa alatähtsustada. Olles ise sügise jooksul korduvalt kõigi osapooltega samal teemal suhelnud, tean seda hästi. Et ta võttis teemat tõsiselt, kohtus samuti mitmel korral osapooltega ning leidis valla rahakotist rahalised võimalused.

See justkui väike asi on tegelikult just üks suurepärane näide, miks meil oli vaja kultuuri- ja spordispetsialisti ametikoht luua. Et oleks inimene, kes ühendaks omavahel lahtised otsad. Nii et väikestest nöörijuppidest saaks seeläbi hoopis tugevam köis. Ja kui valla uue arengukava koostamise juures oli mõtteid eraldada iga-aastaselt raha mainekujundusele, siis tegelikult just sellised asjad on kõige parem mainekujundus.

Võistlussarja juurde tagasi tulles. Kui leheloos jagasid kiidusõnu treenerid, siis tegelikult peaks just neid enim tunnustama. Me ei saaks rääkida sarjas osalemisest, kui Hannes ei oleks Käinas kergejõustikuga taasalustanud, kui Toivo (ja esialgu Tiina) ei leiaks endas tahet Emmastes kergejõustikutrenne anda. See et meil on andekad- ja mis veel olulisem, töökad!- noored, on lisaboonus.

Helkur

Sõidan reede õhtul kodu poole. Järsku, üsna vahetult enne autoga kohakuti jõudmist, silman teepervel hääletajat. Tumedasse riietunud, helkurita.

Sõitsin juba mööda. Ent siis meenus, et mul on ju autos helkur olemas. Keerasin ringi, võtsin kuti peale ja pärast kinkisin helkuri talle. Selle päeva heategu tehtud :)  

Helkuri vajalikkuses ja selle efektiivsuses ei tohiks eriti keegi kahelda. Heategudega on aga minu meelest nii, et headus sünnitab head. Ehk mul on rõõm, et nii palju häid inimesi minu ümber on ja siin kogukonnas elab. Nende positiivsed teod suunavad paratamatult sarnast käitumismustrit järgima.

Mardipäev

Pea kümnekraadise soojaga on kuidagi nadi mardisantidel kurta, et varbad külmetavad. Hea, et vähemalt vihma sajab, ei pea õnnetut olekut nii väga teesklema.

Üllatavalt palju mardisante on täna liikvel olnud.

Sport

Spordi teemal jätkates on rõõm, et mõned asjad hakkavad ka meil siin paika loksuma.

Eelmise aasta detsembris ilmus Hiiu Lehes artikkel, kus tõdeti, et TV 10 olümpiastarti ehk Eesti vanim koolispordivõistlus alustab uut hooaega ilma hiidlasteta. Kuuendat korda jutti.

Nüüd on see puudumisteahel purunemas. Emmaste ja Käina on valmis üheskoos osalema. Tasa ja targu aetud koostöö arendamise teema on saamas esimese käegakatsutava väljundi. Ja seda siis mitte ainult ühise tiimina võistlemise näol, vaid koos ühistreeningutega. Sellega peaks tekkima suurem tiimitunne, aga kasvama konkurents. Ja konkurents viib edasi.

Edaspidi on vaja leida vahendeid, kuna plaane, mismoodi sportimisvõimalusi parandada, jagub. Eelkõige siis kergejõustiku harrastamise võimalusi. Seeläbi peaks ka spordihall rohkem rakendust leidma ning seda valdadeüleselt, mitte pelgalt kohalikul tasandil.

Sport

Minu hommikuraadio on Vikerraadio. Lükkan selle tavaliselt üsna kohe peale ärkamist (silmade avamist, mitte voodist välja ronimist) sisse ja lasen taustaks mängida. Kasulik osa on ajalehtede tutvustus, kusjuures mulle väga meeldib, et kajastatakse ka kõiki maakonnalehti.

Täna jäi kõrv kuulama sporditeemalise loo tutvustamist. Et kuulan raadiot muu tegevuse kõrvalt, siis üdini ei saa süveneda. Seega lipsas autor kõrvust mööda. Ent mitte sisu.

Jäi kõlama mõte, et kehalise kasvatuse tundidesse on normatiive vaja. Nii nagu vanal heal vene ajal. Et ette antud aeg, korduste arv jms aitab kaasa noorte suuremale kehalisele aktiivsusele.

Olen autoriga nõus selles osas, et kehalisest kasvatusest on saanud kooliprogrammis alaväärtuslik õppeaine: tunde on liiga vähe. Eriti tänapäeva maailmas. Alates kuuendast klassist on ju ette nähtud vaid kaks tundi nädalas. See on 2x45 minutit. Kui murdeeas noor ei saa/soovi lisaks spordi- või tantsu- vms ringis osaleda, siis seda on ikka häbematult vähe.

Aga kindlasti ei nõustu ma sellega, et normatiivide taaskehtestamine midagi paremuse poole muudaks. Olen pigem mõtteviisi "head lapsed kasvavad vitsata" ja "präänikuga on parem kui piitsaga"  pooldaja. Ehk pean oluliseks luua noortele võimalused olla kehaliselt aktiivne, anda ühiskonna ja kogukonna poolt positiivset eeskuju ja normide asemel võimaldada mitmekesist kehalise kasvatuse programmi. See on minu nägemuse järgi efektiivsem lahendus.

Nädal

Möödunud nädal libises kiiresti käest. Samas õnnestus ära käia Tartus ja Ida-Virumaal. Lisaks vabatahtlikult võetud kohustuste abil sisustatud õhtud.

Teisipäeval Tartus. Terve tööpäev ehk 8 tundi bussis istumist. Samas tasus ära. Oli õpetlik ja sisukas käik.

Kolmapäeval lastevanemate ideeruum, kus hoolekogu esindajana andsin ülevaate kevadel läbi viidud rahuloluküsitlusest. Kõige positiivse- ja seda tõepoolest oli palju!- kõrval sain seal otsekinnituse küsitlusest välja tulnud arenguvajaduse kohta. Ehk et õpilastele antakse liiga palju koduseid ülesandeid...

Neljapäeval noorsootöötajate tunnustusüritus. Väga vahvasti välja kukkunud õhtu. Tõsi, ehk Eesti ANKi ettekanne läks tsipa pikaks, ent muu oli mõnus ja hubane. Minu poolt välja pakutud kandidaadid laureaatideks ei osutunud, aga väljavalitud olid selle ka kuhjaga ära teeninud. Lisaks on meeldiv, et üha enam oskame üksteist märgata. Ehk kandidaatide arv on kasvav trend.

Reedel volikogu. Kolmapäevase jutu jätkuks on hea meel tõdeda, et kooli algklasside põrandate soojustamine on vastu võetud eelarvestrateegias järgmise aasta prioriteet. Ehk see saab 2016 tehtud.

Nädalavahetus Ida-Virumaal. Veel rohkem bussis- tõsi, seekord hulga suuremas- istumist. Veel varasem ärkamine. Aga vahva oli. Kaevandustesse polnudki varem jõudnud. Ja mis Kiviõlis ära tehtud on. Tuhamägedest, mis sisuliselt ju rämps, on saanud tõeline turismiatraktsioon. Võimas värk.

Tankla

Oma teises blogis, Tasuja poliitikateemalised mõtted, kajastan ka vallavolikogu istungeid. Kindlasti ei pretendeeri ma absoluutsele tõele ja tegemist ei ole päris ametliku dokumendiga. See ehk protokoll avalikustatakse valla kodulehel.

Ent kindlasti ei ole pealkirja Istung all kirjas olev minu hinnang või arvamus. Ei julge (kuna lisaks märkmete tegemisele püüan ka sisuliselt kuulata) alati tsitaate kasutada, ent tegemist ei ole ka vabatõlgendusega. Sõna-sõnalt saab toimunu taastada kuulates lindustust, mis vallamajas kättesaadav 12 kuu jooksul. Sellele tuginedes julgen kirja pandu eest vastutuse võtta.

Septembris küsis volikogu esimees vallavanemalt Emmaste tankla juhataja koormuse kohta. Vastuseks saime, et tegemist on 0,5 koormusega. Hiljem selgus, et andmed polnud siiski täpsed.

Pakkusin eestseisuse koosolekul, et oktoobris võib seda ju vallavanema infominutites täpsustada. Ilmselt ununes. Et aga vähe on olukordi, kus mulle blogi põhjal näost näkku tagasisidet antakse, täpsustan siin seda ise. Tankla juhataja tegelik töökoormus on 0,2.

Teine küsimus, mis seoses selle teemaga esitatud on- miks ei kuulutatud välja konkurssi? Lihtne, Alexela on eraettevõte ja võib personalipoliitikat ise vabalt kujundada. Avaliku sektori puhul on küll loogiline, et vabade ametikohtade täitmiseks viiakse läbi avalikud konkursid. Tankla kui äriettevõte ei kuulu vallale. Omavalitsus on kinnisvara omanik ning rendib seda välja.

Volikogu

Tänase istungi algus viibis akadeemilise veerandtunni jagu. Kohal viis liiget ehk täpselt miinimum kvoorumi jaoks. Lisaks üks Skype-ühenduse kaudu. Esimest korda andsime internetitelefoni teel osalemise võimaluse, nii nagu uus valla põhimäärus seda võimaldab. Väikesed takistused kõrvaldatud, sai üks volikogu liige istungi osaleda.

Arengukava- see pikalt ja põhjalikult koostatud dokument- sai kinnitatud. Tahaks loota, et sedavõrd suure energiakuluga tehtud asi on nüüd ka edaspidiseks kindlaks kokkuleppeks, mille alusel vallavalitsus ja volikogu ühes suunas liikuda saavad.

Anti roheline tuli Vaba aja keskuse loomiseks. Ehk asutus, mis moodustuks senise noortekeskuse baasil ja liidaks endaga ka spordi ja kultuuri juhtimise, aga ka eakate ringitegevuse koordineerimise.

Veerand

I õppeveerand lõppes teistmoodi tööpäevaga. Et õpilastega sammu hoida, tuli ka ise tegeleda sellega, mis ehk tavapärane pole või mis kõige paremini välja ei tule.

Ehk õpetajad õppisid selgeks näidendi ja mina sattusin lisaks osalema playboxil. Ehk saab aru (pilt on väljavõte videost ehk kehva kvaliteediga), mis bänd on.

Piraat

Rainer Vakra võrdles Foorumi saates Keskerakonda piraadilaevaga, mida juhib puujalaga piraat. Ja piraadilaeva saabki juhtida ainult karm, autoritaarne tegelane. Vastasel korral jookseb punt laiali või läheb laev põhja. Sellisele seltskonnale on vaja hirmutunnet. Sest eks me ju teame, kellest piraadilaeva meeskond koosneb.

Värvikas kujundlik võrdlus. Aga tabav. Sest mis on Keskerakond? Juhile on esitatud kahtlustus altkäemaksu võtmise jm osas. Peasekretär on esimese astme kohtus süüdi mõistetud, ja kes jõuab kokku lugeda, mitu endist või praegust erakondlast on juba trellide taga või samuti kohtupingis. Europarlamenti valiti nende nimekirjast inimene, kes ajab seal moskvameelset ja eestivastast asja. Seda nimekirja võiks jätkata.

Ühe asja eest tuleb erakonda aga kiita. Selle, et endale esimeest valides antakse valijatele reaalne valikuvõimalus. Eelmisel korral Jüri, nüüd Kadri näol.

Aga selge see, et laevas on ärevus. Kui piraadilaeva panna juhtima malbe, viisakas näitsik, siis mis juhtub? Kaos, korralagedus, mäss või vähemalt mässukatsed.

Ja see ongi selle erakonna liikmete reaalne valikuvõimalus. Kas jätkata kahtlases (et mitte öelda kriminaalses) seltskonnas, ent vähemalt stabiilselt ja rutiinselt, ilma suurte/avalike tülideta. Või valida teine tee, puhastumine ja võimalik et mingi seltskonna lahkumine/üle parda heitmine, aga samas võimalusega heidikuseisusest pääseda ja riigi tasandil ka valitsusse jõuda.

Võrreldes teiste suuremate erakondadega tuleb tõdeda, et kõige ebademokraatlikum on Reformierakond. See on partei, kus väljapoole paistev kuvand ja üksmeel (toonitan veelkord: väljapoole paistev ehk et see ei pruugi ka tegelikult nii olla) on olulisem kui et liikmetel oleks reaalne valikuvõimalus. Kes mäletab, millal selles erakonnas viimati esimehe kohale kaks või mitu kandidaati oli? Ettevõtete puhul oleks ikka päris pläss olukord, kui mingile ametikohale oleks järjepidevalt vaid üks kandidaat. Tekiks küsimus, et kas koht on nii nadi, et keegi seda ei taha.

Mõõk

Eile oli vist kõigi (raadio)uudiste peateema Rootsis toimunu. Ühe idioodi hullushoog, mille käigus ta tappis ja vigastas koolis mõõgaga õpetajaid-õpilasi.

Arutati ka, et mis küll võivad olla sellise käitumise põhjused.

Tegelikult on üks osa sellise käitumise põhjustest minu hinnangul tähelepanuvajadus. Võtame või AB, kes Norras mõistuse kaotas. Mille pagana pärast on teda vaja meedias eksponeerida? Lasta tal mingeid õiguseid oma vanglas oleku ajal taga nõuda ja seda nii kohalikus kui rahvusvahelises meedias kajastada. Karistuse üks osa peaks olema välismaailmast eraldamine. Mõlemapoolsel suunal. Et mõni nõrgamõistuslik samal viisil tähelepanu ja "kuulsust" otsima ei hakkaks.

Mõte

"Pole mõtet halbadele inimestele kätte maksta. Lihtsalt olge õnnelikud ja seda nad juba üle ei ela..."

Juri Nikulin

Tundub väärt mõte, mida järgida.

Jalgratas

Rattanädalavahetus selja taga. Usun, et võistluse võib kordaläinuks lugeda.

Kulus hulga energiat. Auto pagasiruum sai supiga kastetud- väga kehvad tihendid olid kaantel. Unetunnid jäid üsna kasinaks. Ajavõtusüsteem võinuks operatiivsemalt tulemused edastada. Kurk on päris kähe.

Aga tegelikult on see siiski köömes positiivsega võrreldes. Kõigest sellest saab üle. Head mälestused peaks aga jääma. Eks?

Ehk Ristna öösõit oli tõeliselt elamusterohke. Tõsi, rajal ratta sadulas olnuks veel ägedam. Aga ka korraldajana sai päris tugeva emotsiooni. Pimedus ja tuhat küünalt, mõnikümmend petrooleumlampi ja viis väikest lõket sind ümbritsemas. Lisaks mahe, tuulevaikne sügisilm.

Mihkel Laine video mõlemast võistlussõidust.

Emmastesse sai üles eelmisest korrast veel suurem telklinnak. Ka ilm soosis möödunud aastast enam. Osalejaterekord sai löödud. Rõõm, et leidub häid inimesi, kes on valmis oma aega ja jõudu ürituse õnnestumisse panustama, tulles tiimile abiks. Ilma nendeta ei saaks midagi toimuda. Eredaim hetk oli aga juba enne võistlussõite. Noored kutid käisid õhtuti rajal (nii palju kui seda nädala sees valmis oli) harjutamas. Laupäeva hommikul, täpselt kell 8- raadiouudiste järgi- koputas üks aga uksele, et ratast laenata. Läks koos sõbraga harjutama (nüüd juba märgitud rajale), sealjuures väntas sõber selleks 10+ km enne maha. Ja pärast koju tagasi jälle. Noorte huvi spordi vastu on suurim motivaator, miks üldse midagi selles valdkonnas siin piirkonnas teha.

Emmaste 14. Rattamaraton täispikkuses.

Tegelikult vasardab peas ikkagi mõte, et järgmine aasta võiks lihtsalt osaleda. Eks näis.

Vaheaeg

Küll oli reedel hea tunne vaheajale vastu astuda. Esiteks huvitav ja eelkõige õpilaste endi sisustatud koolipäev. Teiseks aga meie uus hindamissüsteem ehk meil on trimestrid ja koolivaheaegadega ei kaasne hinnete välja panemist. Saab rahuliku südamega vaheajale minna. Selline tunne nagu puhkus alanuks :)

Lasteaed

Riigikogu juhatus otsustas kehtestada kuluhüvitiste autoliisingute piirmäära, 450 eurot.

"Samuti otsustati, et saadik peab esitama koos hüvitamiseks mõeldud sõiduki üürikulu dokumendiga ka kehtivat juhtimisõigust tõendava dokumendi koopia. «Kui saadikul pole juhiluba, peab ta täiendavalt põhjendama, kuidas auto liisimine tema tööga seotud on,» nentis Nestor.

Ta selgitas, et varem on riigikogus olnud inimesi, kelle tervislik seisund ei ole võimaldanud autot juhtida, kuid samal ajal on selgelt tegu olnud tööga seotud kuludega," vahendas Postimees.

Eesmärk on aga ära hoida juhtumeid, kus Riigikogu liige, kel pole isegi juhiluba, esitab igakuiselt 700-euroseid autoliisingu arveid.

Hea meel, et Riigikogu juhatus reageeris. Ja suhteliselt kiiresti reageeris, viimast meediakära arvestades. Samas on ikka narr, et Riigikogus, kuhu teoorias peaks valitama meie parimad pojad ja tütred, leidub sääraseid kelme, kes süütu näoga riigi vara omastavad. Ideaalis saaks täiskasvanud ja mõtlemisvõimeline inimene ikka ise aru, mis on eetiline ja lubatud, mitte ei peaks käske ja keelde jagama.

Uni

Ideaalis kasutaks ma kogu aeg siesta võimalust. Või siis varianti, et peale tööpäeva teed tunnise uinaku. Mõjub väga hästi! Paraku ei mahu üldjuhul see ajakavasse.

Eile õhtul vaatasin jalgpalli. Ja mis parata, väsimus võttis võitu ehk nägin ca 85 minutit mängu. Uinusin õndsas teadmises, et Eesti mängis viigi välja. Viigi, mis võinuks vabalt ka võit olla. Nii kella kahe ajal avasin luugid ja oh seda hoopis, millega reaalsus lajatas.

Samas peab ütlema, et vaatamata kaotusel oli mängupilt ilus. Nagu ütles umbes sada korda ise rahvuskoondises mänginud kommentaator: "Šveitsil on paremad mängijad, aga Eestil on parem meeskond." Ja nii oligi. Või siis ongi. Täpselt seda oleme ju ka oodanud ja soovinud- et mängiks meeskond. Küll need punktid ka tulema hakkavad.

Reedel oli mängupilt vähemnauditav. Inglismaa suurt sõnaõigust ei andnud. Kuigi tõsi, kaitses mängiti hästi, taaskord tiimina. Peale seda mängu kohe und ei tulnud ja sealt doominokivid langema hakkasidki.

Selja taga väsitav nädal, mis reede hommikul küll üsna ergutav oli. Esimesed kolm kehalise kasvatuse tundi olid II kooliastmega. Teemaks vastupidavus. Jooksin kaasa poistega kahel esimesel tunnil need 4 km. Kolmanda tunni alguses oli põlv nii kange et ta ikka kange oli. Tublisti tiigrisalvi ja vedas õhtuni välja. Õhtul veel enne jalgpalli Kärdla mälumäng. Õnnestus õigeid valikuid teha, ka riske võttes. Tubli teine koht 19. satsi seas.

Ja kuigi uni justkui kiusu pärast südaöö paiku enam tulla ei tahtnud, tuli laupäeval varakult ärgata. Ennelõunal jõudsin veel ka tagurpidi kirbuturult läbi käia. Väga lahe idee ja korraldus noortekogult. Ostad pileti ja võid ise nänni turule viia, samas lettidel olev kaup on kõik tasuta. Lisaks tasuta kohv-tee ja saiakesed. Lõunast aga rappa. Sõna otseses mõttes. Seiklesime Tihu järvede juures. Oli mõnus, kuigi kui aus olla, ootasin ekstreemsemat matka. Pärast avastasin uue ja huvitava- basseiniga- sauna.

Pühapäeval oli jalgpalli liigahooaja viimane mäng. Ei plaaninud algselt minna. Reede lõuna ajal olin päris kindel et ei lähe. Aga et kümmekond meest oli eri põhjustega samuti kõrvale jäänud, siis tuli minna. Ei saa ju lasta tublidel kuttidel teiste pärast kannatada ja vähemuses mängida. Viimase pusletüki ehk 11-nda mängija leidsin sealjuures alles kell 09 hommikul :)  Suund Pärnusse. Eks mängupilt näitas ausalt ära, et II liiga ei oleks kindlasti minu tase (Pärnu III liiga võitjana just sinna suundub). Põlv pidas hästi vastu. Tegelikult ei andnud pehmel pinnasel üldse tunda. Ainult üldine väsimus kiusas ja ei lasknud äärel võidujookse võita. Samas oli väga positiivne näha, kuidas kogu tiim ühiselt pingutas ja võitles. Viimastel minutitel jalakrampide piiril. Aga viigipunkt tuli ja sellega ka teine koht liigas.

Õhtul võinuks kohe magama minna, aga mingi loll kohusetunne ütles, et kui vajalikke tekste ei tooda või kirjadele vasta, on nadi seis.

Aga homme on kolmapäev. Une suhtes parim päev. Ehk tööpäev algab alles neljandast tunnist :)

Võõraviha

Levib internetis (üks paljudest):

Vao küla pagulaskeskuse ees kükitab mugavuspagulane Ahmed ja sülitab katkiste hammaste vahelt maha. Korraga ilmub tema ette haldjas:

„Olen reformierakondlik sotsiaalne liberaalhaldjas ja täidan kolm su soovi!”

„Vaata, millised hambad mul suus on!” ägab Ahmed. „Ma soovin, et mu hambad jälle terved oleksid!”

Ei jõua Ahmed oma soovi veel lõpunigi öelda, kui riigikogu võtab juba vastu otsuse pagulaste tasuta hambaravist ja mehe suus särab 32 lumivalget hammast.

„Ma igatsen väga oma nelja naise, viieteistkümne lapse, vanemate, kuue venna ja kaheksa õe ning mu naiste vanemate-õdede-vendade järele,” jätkab Ahmed oma teise sooviga. „Majuta nad uhkesse viiekordsesse villasse, mis oleks mööbli ja kodutehnikaga täielikult varustatud.”

Plaksti kõrgub villa Vao küla madalate ja viletsate majakeste vahel, Ahmedi süles aga on kaks riigikogu poolt vastu võetud seadust: pagulaste perekonna ja kõigi sugulaste eelisjärjekorras vastuvõtmisest ja riigi tagastamatust laenust maja ostuks-ehitamiseks ja täielikuks sisustamiseks.

Õnnelik Ahmed ei teagi enam, mida kolmandaks soovida. Lõpuks lausub ta:

„Muuda mu nahk valgemaks ja õpeta eesti keel selgeks. Ühesõnaga – tee minust tõeline eestlane nimega Jaan Tamm!”

Järgmisel hetkel on kõik Ahmedi poolt soovitu äkki kadunud, tema aga kükitab taas pagulaskeskuse ees ja sülitab läbi oma vigaste hammaste maha.

„Mis juhtus?” karjatab mees.

„Kuidas teil pole häbi, härra Tamm, oma riigilt tasuta hambaravi ja soodsat kodulaenu kerjata!” noomib haldjas. „Teie olete eestlane ja peate enda eest ise hoolitsema! Kaduge mu silmist ja otsige endale töö!”

Nagu olen ka varem maininud, siis kõige rohkem kurvastab mind see, kuidas me siin Eestis pagulasteemale läheneme. Antud juhul, kuhu liigitub ka EKRE poolt postkastidesse saadetud üleskutse ehk allkirjade kogumise aktsioon, on tegemist faktide moonutamise ja viha külvamisega. See ei aita mitte kuidagi probleemi lahendamisele kaasa.

Nädal

Oli vahelduseks üks äraütlemata kiire nädal, kus lisaks tööle ootas igal töönädala õhtul vähemalt üks kokkusaamine.

Mõned märksõnad.

Hoolekogu koosolekul tõdeti, et täitsa tore on tegeleda probleemidega, mis tingitud laste suurest arvust. Ehk algklasside õpilaste arv on kasvanud ja tuleval õppeaastal kasvab veel 10+ õpilase võrra, mistõttu vajab pikapäevarühma töö ümberkorraldusi.

Ühel teisel koosolekul tuli tegeleda personaliküsimusega. Kokkuvõtlikult on elu palju lihtsam, kui mitte uskuda kuulujutte, vaid küsida alati otse, kui tegemist on sind ennast puudutava teemaga. Lisaks, jaga järjepidevalt (tõest, korrektset ehk kõigile ühesugust) infot, sest tagantjärele on keeruline tõestada, et sa ei ole kaamel.

Reedel vilistasin noorte jalgpalliliiga mängu. Kahte poolaega kokku liites saaks päris hea summa. Ent kui paar minutit enne lõppu teed ühe valeotsuse (mõtled, vilistad, siis mõtled veel korra ja juba tead, et tegelikult ei olnud vist õige vilistada), siis pole eelneval tähtsust. Ikka jääb halb mekk.

Et nädalavahetusel oli ilm päikseline, leidsin võimaluse ka Emmaste rattamaratoni rajal sõita. Mõnus rada on :)  Mitmekülgne ja nauditav. Viimase heaks on metssead samuti suure panuse andnud- korralik kuumaastik on paari lõigu peal.

Hiiumaa

Hiiu vallas on neljapäevase volikogu istungi päevakorras vallavanema umbusaldamine. Selle algatajad koguvad ka vallaelanike allkirju selle toetuseks ja sellele nö kaalu andmiseks. Vallavanema abikaasa kirjutas eile Facebookis, et keset päeva võeti ka tema ette ja küsiti vallavanema umbusaldamiseks toetusallkirja.

#võimalikainultHiiumaal

Põlv

Kirjutaks, et sport on tervisele kahjulik, aga ei ole suur spordimees. Ütleks, et „starost ne radost!“, aga tegelikult ei ole veel vana ka. Kuigi kohati väidan vastupidist.

Lühidalt. Põlv on terve kuu tunda andnud. Vahepeal niivõrd, et tööpäeva viimast tundi just suur lust anda ei olnud. Kehalise õpetaja põlvehäda on vist umbes sama kui matemaatika õpetaja unustaks päeva lõpuks korrutustabeli või 20 piires arvutamise.

Võtsin tohtriga ühendust ja täna hommikul kohtusime. Tõenäoliselt tuleb artroskoopiline operatsioon ette võtta. Samas, kui sest abi on, siis loomulikult, teeme ära.

Sport

On tõsine rõõm töötada lastega ja treenida noori, kes füüsilist aktiivsust oluliseks peavad, kelle silmad kehalise kasvatuse tundi tulles, tunnis olles ja tunnist minnes säravad, kes järjepidevalt treeningutest osa võtavad. Loomulikult ei ole medalid ega tulemused kõige olulisemad. Ent teatud hinnangu (teatud, sest õpilaste arv koolides on väga erinev, samuti kooli-kodu läheduses pakutavate huviringide valik) tulemused siiski annavad.

Allpool kokkuvõte kahe ala meistrivõistluste tulemustest põhikooli arvestuses. Ehk medalitabel. Kollane 1 siis kuldmedalid, 2 hõbe- ja 3 pronksmedalid.

Kergejõustik

	1	2	3
KÜG	10	4	3
EMMASTE	4	3	1
KÄINA	3	5	7
PALADE	1	3	1
LAUKA	1	1	2
SUUREMÕISA		1

Jalgpall

	1	2	3
KÜG	3	2	1
EMMASTE	1	3
KÄINA	1		1
PALADE			3

KaPo

Ma usaldan täielikult Eesti Vabariiki. Usaldan ka KaPo-t.

Aga ma ei saa aru, miks on vaja ühe poliitiku võimalikest seaduserikkumistest selline tsirkus korraldada. Lisaks tekitab küsimusi, et kuidas ikkagi sai meedia KaPo läbiotsimise plaanidest ette teada? Või miks tõepoolest Autorollo uurimise puhul ajal ei soovitud ministri ametist tagandamist, nüüd aga linnapea puhul on see vajalik?

AK

Eile istusime arengukava investeerimiskava viimistlemiseks, valikute tegemiseks koos.

Algus paljulubav ei olnud. Puudujad. Lisaks tunne, et keegi on kellegi varba peale astunud. Seega kulus esimene kolmveerandtund lihtsalt piiride paika panemiseks.

Õhus oli ka variant, et jätkame oktoobris veel vana arengukava versiooniga ja võtame uue jaoks nö ajapikendust, et seda korrigeerida ja siis ehk mõne kuu pärast vastu võtta. Mulle see kohe kindlasti ei meeldi. Olen niigi nördinud- seda ka komisjonis ja volikogus välja öelnud-, et oleme tähtaegadest üle sõitnud ja endale lisaaega mitu korda võtnud. Tähtajad on ikkagi selleks, et neist kinni pidada. Ja ega ei ole midagi teha- kes on võtnud vastutuse arengukava koostamise juhtgrupis olla, nüüd tuleb veel kusagilt aega näpistada, et koera sabast ka üle astuda.

Positiivne on, et suhteliselt suures osas leidsime üksmeele ja investeerimisosa sai palju lähemale meie reaalsetele võimalustele. Tõsi, mitte päris samale tasandile. Ehk et üksjagu tuleb veel valikuid teha. Lisaks teksti osas korrektuure teha, et seegi kõigile söödav oleks.

Nagu ütlesin viimasel volikogu istungil, edaspidise koostöös osas on üpris oluline, kas ja kui suure üksmeele arengukava lõppvariandi osas saavutame.

Praam

Eile 0630 praamil. Jõudis Rohukülla isegi kiiremini kui ette nähtud 75 minutit. Ent siis. Selle asemel et nö uks lahti teha, asus laevameeskond tegutsema. Mida minut edasi, seda enam neid sinna tuli. Kel tööriistakomplekt, kel õlikanister näpus.

Pool tundi hiljem olid mehed ise ka juba üsna õnnetud ja praam tagurdas teise kai juurde. Mis seal ikka, autod tagurpidi praamilt maha. Reisijate tasuta lisaboonus- 40+ minutit teadmatuses ootamist autotekil.

Aitäh, Leedo, aitäh, endised majandusministrid!

Loomad

Tegin hommikul staadionil kerge treeningu. Järsku jookseb ühest küljest staadionile väike kärp. Ropsti, risti üle väljaku, otse minu poole. Mõne meetri kauguselt lippas siiski mööda, tegi paar sik-sakki ning siis suundus oma teed.

#ainultHiiumaal

Volikogu

Täna läks volikogu istungil küll kiiresti. Täpselt tund.

Samas oligi päevakorras vaid üks punkt, kui muud küsimused välja arvata. Kristi, Triinu ja minu soovil kokku kutsutud istungi eesmärk oli otsustada, kas vaidlustada Hiiu maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu "Tuuleenergeetika" kehtestamine Emmaste valla kooskõlastuseta. Otsustasime vaidlustada.

Sport

Sain kirjutada, et raskel hetkel tuleb koondist toetada, mitte kiruda, kui õhtul mehed tõestasid, et oskavad korvpalli mängida küll. Korralik mäng, magus võit!

Nina ei tohi loomulikult püsti ajada. Eriti kui täna on vastas Leedu, kes selle muidu üsna kiiresti õiges suunas keerab. Küll on nüüd taas selge, et kõik mängud tuleb kenasti algusest lõpuni ära vaadata. Ehk ajakava ja tegemised selle järgi sättida. Ja tabeliseisu arvestades saab viimane kohtumine ehk reedene vastasseis Lätiga igal juhul otsustav olema. Ehk selgub, kes pääseb alagrupist edasi, kas Eesti või Läti. Täismaja, ma usun.

Viimasesse nädalasse on jäänud ka kaks kohtumist jalgpallimurul. Vutikoondis näitab sisu. Mehed mängivad taktikaliselt küpset mängu, mida on hea vaadata. Jah, väravaid ei kipu just ülearu tulema, aga küll ka see värav ükskord avaneb. Kordaminekuks loen mõlemat mängu. Nii võitu Leedu üle kui kaotust Sloveeniale. Võit on võit ja see oli selgelt teenitud võit. Kaotuse puhul oleks mängupildi järgi vähemalt viik teenitum tulemus olnud, sest sisse lastud värava taga oli pigem individuaalne eksimus kui mänguline ebakõla. Võistkond tervikuna näitas korralikku mängu.

Ise võtsin septembris eesmärgi, et proovin iga päev natukenegi trenni teha. Näiteks teadmistepäeval tegin vaatamata vihmasele ilmale lõuna ajal tunnise rattaringi. Töö kehalise kasvatuse õpetajana aitab eesmärki muidugi lihtsasti täita, kuigi koolis toimuvat liikumist ei tahaks sinna arvestusse lugeda. Ikka võiks eraldi aega võtta selleks. Kuigi kohati on erinevate kohustuste ja asjaajamiste tõttu keeruline. Ehk nö tagavaraväljapääs on olemas :)  Pühapäeval olin aga jalgpalli liigamängul äärekohtunik. Ohutu koht. Eriti kui mäng käib ühte väravasse (lõppskoor 12:1). Ent ikkagi õnnestus kuidagi põlvele liiga teha ja kaks päeva on kehalise tundide ajal terav valu läbi lõiganud põlvekedra juurest. Täna aga mängisin elus esimest korda tennist, neljageimilise mängu, mille uhkesti 0:4 kaotasin :)  Huvitav mäng. Kui selgeks saaks, oleks kindlasti veel huvitavam.

Korvpall

Korvpallikoondise mängud EM-finaalturniiril pole just parimate killast olnud. Kui poliitkorrektselt ja lühidalt öelda.

Samas ei saa ma kuidagi aru neist, kes sellisel hetkel kisavad, et häbi on olla eestlane või materdavad tiimi ja mängijad maatasa. Suur osa sellest seltskonnast on viimase paari aasta sees võitude puhul joviaalselt rusikatega vastu rinda tagunud, uhkust tundnud. Ent kaasa elada ja toetada tuleb ka kaotuste puhul.

Me ei läinud turniirile tiitli järgi, ent palju kära käis sellega kaasas küll. Kes teab, kuidas see tegelikult mängijatele mõjus.

Aga hetkel on mul neist pigem kahju. Kuidagi ei taha uskuda, et Lätti sõideti puhkusereisile või ette kaotama. Hooaeg ehk tööperiood liiatigi kohe algamas. Midagi on lihtsalt valesti, väga valesti.

Kindlasti pani oma paugu ka avamäng, mis suurelt kaotati. Ja teiseks kohtumiseks ei taastutud. Samas peakski praegu tiimi toetama, innustama, julgustama. Meestele on vaja enesekindlus ja usku tagasi anda. On nad ikkagi ju tosin meie riigi parimat korvpallurit. Olgu nad maailma võrdluses mis tahes tasemel. Treeneritrios peaks praegu olema Sõbra aeg juhtohjad võtta. Tema on ehk ainus, kes suudab eluvaimu uuesti sisse puhuda meestele.

Neile, kes lootuse täitsa kaotanud :)

Ametnikud

Tänane Postimees avaldab statistikat avaliku sektori ametnike kohta. Ehk vaatamata kõiksugu välja pakutud, jutuks olnud ning osaliselt isegi läbi viidud reformidele ei ole ametnike hulk riigis vähenenud. Pigem hoopis paisunud.

Vähenenud on PPA töötajate, eriti just patrullpolitseinike, aga ka päästeametnike hulk. Väga õigest otsast tõmbame koomale!

Külalised

Pole vist kahtlust, et Eestis viimase paari (või mõne) kuu jooksul kõige rohkem tähelepanu pälvinud teema on pagulased. Kirjutatakse-räägitakse nii- ja naapidi, tihtilugu vaid väikest ruutu suurest aknast avades. Ja eks on südamelähedasemaid arvamusi, on vastuvõetamatuid. Minu meelest väga hästi on teema lahti kirjutanud Mihhail Lotman.

Ta puudutab samuti erinevaid arvamusi.

Märkus: Kui ma olin noor idealistlik õppejõud, siis oli mul selline põhimõte, et eksamil kukuvad läbi vaid need, kes samaaegselt ei tea midagi ja ülbitsevad; alandlik mitteteadja võis saada rahuldava hinde, ülbitsev teadja võis saada isegi kõige kõrgema. Nii ka siin: ma ei taha hukka mõista neid, kes väljendavad minu meelest rumalaid arvamusi ega neid, kes on minu meelest kurjad. Aga kuri idioot väärib küll hukkamõistu.

Pagulaste teema käib paraku peamiselt selle ümber, et kas ja kui palju pagulasi Eesti vastu võtab või vastu võtma peab. Mitte et see oleks põhiküsimus.

Aga korraks sel peatudes. Muidugi oleks tore läheneda kristlik-humaansel viisil. Ehk et me peame oma ligimesi, ehk teisi inimesi armastama ja aitama. Muidugi oma võimete kohaselt, aga siiski. Teisalt ei näe ma mõtet vaidlusel, kas Eesti peaks vastu võtma 200 või 1200 või koguni 3200 pagulast, kui maailmas on neid ca 70 miljonit. Suurt pilti sellega ei muuda. Mis veel kurvem, algpõhjuseid me sellega ei muuda. Ehk et võttes need paarsada inimest vastu, tekivad kriisikolletes uued paarsada nende asemele...

Kui tahta aidata, siis tuleks aidata esmajärjekorras inimesi meie igapäevasest ümbruskonnast. Või tegelikult tuleks neid esmalt hoopistükkis märgata. Seda ei kipu me tegema. Küll avaneb inimeste süda, kui telekas/sotsiaalmeedias levitatakse pilti uppunud kolmeaastasest. Mis loomulikult ongi kurb. Aga kontekstist välja rebitud.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja rääkis Vikerraadios aitamisest. Kellest võiks alustada: "Võib-olla on selleks Süüriast või Aafrikast või kuskilt mujalt pärit pagulane. Võib-olla aga järjekordne üksikema, kes on pidanud kahe kohaga tööl käimise kõrvalt last kasvatades oma üürivõlga korteriperemehele suuseksiga tasuma. Või mõni väliselt nii tugev mehepoeg, kes ei suuda näha oma elul enam mõtet, kuna see seisneb ainult vahelduvas paarinädalases rahateenimises Soomes ja seejärel selle paaripäevases maha joomises Eestis. 

Jah, ka selliseid lugusid kuulevad kirikuõpetajad ja ka sellised inimesed vajavad meie südant ja abi…"

Selliseid juhtumeid ei kipu me ju märkama. Sellistel puhkudel ei kipu me appi ruttama. Tõsi, tõenäoliselt ei oska lihtsalt aidata ja sinna taha see jääb.

Kogu selle teema juures on üks ääretult kurb asi ka viha, vihkamine. Selle avaldumine, paisumine, selle õhutamine. Nii nende poolt, kes pagulasi siia ei taha, kui ka nende poolt, kes teevad maatasa esimesi, süüdistades neid sallimatuses, aga ka fašismis.

Olen seda meelt, et Euroopa (Liit) peaks probleemiga tegelema. Ühtselt. Ühtsete reeglite järgi. Praegune variant, kus liikmesriigid lähenevad eri moel, on halb variant. Üks hoiab uksed lahti, teine ehitab tarasid.

Leian ka, et me ei suuda probleemi lahendada kümnete tuhandete inimeste vastuvõtmisega. Eriti kuna hädade käes vaevlevad miljonid ning see arv pigem ei vähene. Eriti kuna need kümned tuhanded riskivad konkreetselt eluga, et Euroopasse jõuda. Eriti kuna rände algpunktis on rännet tingivad põhjused alles.

Pigem mitte toetada massimigratsiooni, vaid tegeleda sellega, kuidas kriisikolletes olukord normaliseerida, esmajärjekorras küll ehk lihtsalt normaalse(ma)d elutingimused seal luua. Ja see ei ole lihtne ega odav. Aga vajalik.

Lill

Tegelikult on elu lihtne, kui oskad selles märgata positiivset. Negatiivne on üldjuhul akuutsem, jätab sügavama jälje; kiibitsejad teevad rohkem kisa kui kaasaelajad. Ent tegelikult on positiivset kordades rohkem meie ümber. Ja tihtilugu avaldub see väikestes asjades. Tillukeste märkide ja tegevuste kaudu, mis kokkuvõttes suure pildi moodustavad. Ole vaid mees ja pane see pusle kokku.

Koolis on ka hea teada, et päris kadunud ei ole julgus ja komme õpetajale lilli tuua. Ka selliseid erilisi nagu pildil.

Kursaõde saatis 1. septembril aga väljavõtteid lapsevanemate kirjadest-teadetest õpetajatele. Eesti lapsevanemate. Lillekimp või vähemalt kaunis lilleõis igasse päeva.

"Ta ei austa teid, sest te olete temast lühem."

"Palun ärge keelake mu pojal tunnis jutustada."

"Kõik tema endised õpetajad vingusid ja nüüd vingute ka teie mu poja käitumise pärast. Te narrite teda!"

"Palun jälgige, et mu tütar reisil pastat ega pitsat ei sööks. Ta on dieedil, mis ei luba süsivesikuid."

"Palun ärge parandage mu lapse kirjavigu, see mõjub tema enesekindlusele rusuvalt."

"Kas te saaksite mulle helistada, kui näete mu tütart poistega suhtlemas?"

"Need pole teksapüksid, need on Armani."

"Joogid koolisööklas pole piisavalt külmad!"

"Teie töö on garanteerida, et mu laps ei kasutaks slängi!"

"Ma olen tööreisil, kui koolinäidend toimub. Palun valige koolinäidendiks mõni teine kuupäev!"

Uskumatu

Lugedes spordiuudiseid- Hispaania, LAV- mõtled, et küll on ikka lihtne (või hoopis igav?) elu mõnel.

Maailma rikkaimad spordiklubid ja ei suuda pabereid korralikult ning õigeaegselt vormistada. Või siis alaliit. Ühe minuti pärast teha selline skandaal. LAVis toimuvat ei tahagi väga kommenteerida. Haige. Kui meil räägitakse siin sookvootidest, mis minu meelest on täiesti vale asi- iga inimene peab ikka oma isiksuse ja tööga elus koha välja teenima-, siis seal rassikvootidest. Kelle elu see paremaks muudab?

Blogi

Kasutades veelkord THI sõnu. "Ärme kasuta kooli mineku puhul sõna "tööaasta"." Mulle meeldib see. Nii laste haridusteele mõeldes, kui isiklikust vaatevinklist lähtudes. Ma ei mõtle, et ma käin tööl. Ma käin koolis. Ja nii nagu on öeldud, et kui pead õpetajaameti juures tähtsaimaks  triot juuni, juuli, august ehk pikka suvepuhkust, siis sa pikalt vastu ei pea. Tegelikult on see töö- vaatamata mõningatele raskustele- põnev, väljakutseid pakkuv ja ülimalt meeldiv. Endine kooliõde, kes nüüd töötab hubases Salme põhikoolis, pani sarnased mõtted samuti kirja. Sisukamalt loomulikult.

Samas täna tõmmati mind peale aktust ja koolipäeva kiiresti argipäeva tagasi.

Eks ma olen seda juba ammu tundnud, et minu blogimine häirib mõnda tegelast. Ja tean ka seda, et elu oleks palju lihtsam, kui ei tunneks nii palju huvi sind ümbritseva ja meie ühiste asjade vastu. Kui ajaks vaid oma rida.

Samas volikogu liikmena võtsin valimiste eel välja käidud lubaduste raames endale kohustuse. Olla avatud ja jagada ausalt, otse ning operatiivselt valla kohta käivat infot. Näiteks volikogu istungite kokkuvõtted. Tänases kiires maailmas ei ole tarvilik töönädalapikkune paus peale istungit kuniks ametlik protokoll avaldatakse. Liiatigi- eks info liigub asjaosaliste kaudu niikuinii, ent siis vaid suuliste kanalite kaudu. Teine oluline asi on, et minu meelest peaks protokoll kajastama seda, mida reaalselt istungil öeldi ja arutati, mitte pelgalt kokkuvõtteid või ametnike poolt hiljem täpsustatud materjali. Ja keegi ei sunni ju minu blogi lugema. Kes tahab, ootab ära ametliku protokolli.

Mäletan, et nii poolteist aastat tagasi- ehk esimestel kuudel volikogu liikmena- paluti volikogu esimehe kaudu uurida, kas ma lindistan istungeid ja mis moel ma infot talletan. Samas on ju teada, et volikogu istungid on avalikud ehk kõigil on võimalik osaleda ja ka otse kuulata-vaadata. Kokkuleppel võib isegi neti- või teleülekande korraldada.

Asjalikke täpsustusi on teinud vallasekretär, selgitades milliseid detaile avaldada ei tohi. Olen tänulik, et olen saanud targemaks.

Reedesel volikogu istungil küsisin vallavanema infotunnis ühe vallavalitsuse liikme teise tööandja kohta, millele viitas sama päeva Hiiu Leht. Mind ajendas volikogu saalis seda küsimust esitama KOKS ehk Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. Ehk soov vältida võimalikke edaspidi ette tulevaid vastuolusid.

§ 49 (12) Vallavanem, linnapea või valitsuse liige ei tohi osa võtta valitsuse sellise üksikakti arutamisest ja otsustamisest, mille suhtes talle laieneb toimingupiirang korruptsioonivastase seaduse kohaselt.

Kahjuks oleme väheteadlikud, et vallavalitsuse liiget puudutav ei ole pelgalt eraasi, vaid sellele laieneb kohati ka avalik õigustatud huvi. Ja volikogu liikmed peavadki vallavalitsuse tegevusel silma peal hoidma. Sestap on imelik kuulata süüdistusi, et kui mina volikogu liikmena küsin vallavalitsuse liikme tegevuse kohta, siis on tegemist oma nina toppimisega teiste eraasjadesse. Tegelikult, vastavalt seadusele, ei oleks ma pidanudki sellekohast küsimust esitama. Info oleks minuni pidanud juba enne seda jõudma...

KOKSis seisab:

§ 50.  Valitsuse liikme tegevuspiirang

 (1) Valitsuse liige peab viivitamata teavitama volikogu kirjalikult, kui ta tegeleb või kavatseb tegeleda väljaspool ametikohustusi töölepingu või teenuste osutamise lepingu alusel või valitaval või nimetataval ametikohal, ettevõtjana või täisosanikuna täis- või usaldusühingus või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmena.

 (2) Kohaliku omavalitsuse volikogu keelab valitsuse liikmel haldusaktiga täielikult või osaliselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kõrvaltegevuse, kui kõrvaltegevusele kuluva tööjõu maht või laad takistab korrapärast teenistusülesannete täitmist või kõrvaltegevus toob kaasa teenistuskohustuse rikkumise.

Kool

Loode-Hiiumaa külaselts kutsus eile (31.08) õhtul kokku koosoleku Lauka kooli toetuseks. Üle saja inimese, mis Hiiumaa kohta on tubli näitaja. Ja osalejad polnud sugugi mitte vaid kooli töötajad ning nende perekonnad nagu netikommentaatorid jõudsid juba torgata. Oli lapsevanemaid, oli teiste valdade inimesi, oli lihtsalt kohaliku elu käekäigust hoolivaid inimesi.

Valitses üpris selge üksmeel. Ehk et kohalik kogukond peab saama kohalikku kooli puudutavate otsuste juures kaasa rääkida. Ja mitte niisama rääkida, a la külakoosolek. Vaid sõna võtta otsustusprotsesside juures.

Olen ise sama meelt. Et kool ei ole vaid haridustempel. Kool, eriti just maapiirkondades, on kogukonnakeskus. Ja haridus-kultuurikomisjoni juhina tean, et väike maakool nõuab valla eelarve kontekstis kuluartikleid. Aga koolist rääkides ei saa lähtuda vaid rahast. Ehk majanduslik kokkuhoid ei ole argument kooliharidusest rääkides. Vaadata tuleb laiemalt. Arvestada tuleb ka teiste teguritega.

Mul on olnud Pühalepa vallajuhtidega erimeelsuseid, erinevaid arusaamu. Ent oleme ühte meelt suhtumises haridusse ja tunnustan Pühalepa vallavolikogu liikmeid, et haridust peetakse prioriteediks.

Niisamuti leian, et kooli puudutavaid otsuseid ei saa teha puhtalt vallamajas. Kas siis volikogu või veel hullem, vaid vallaametnike keskis. Sõnaõigus peab olema ka hoolekogul, lapsevanematel.

"Kooli ja õppimise keskmes on õpilane. Tema tahtmisest ei sõltu ei tema elukoht ega see, kus ja milline on talle lähim kool. Seega peab igas koolis saama laps tema võimeid, oskusi ja isikuomadusi parimal määral arvestava hariduse," ütles President Ilves samal õhtul pöördumises 1.septembri puhul.

Tegelikult ongi kogu selle tramburai juures kõige kurvem see, et täiskasvanud mängivad oma "liivakasti mänge", teadvustamata, et see võib jõuda lasteni ja neid otseselt mõjutada/puudutada. Ei saa ülearu kindel olla, aga väga loodan, et tänane päev, 1. september, möödus seal koolis siiski pidulikus võtmes ja koolijütsidele sai osaks kõige suurem tähelepanu.

Tartu

Nädalavahetuse veetsin Tartus. Esmalt tuli meelde, mida klassikokkutulekul meenutasin. Et gümnaasiumi lõpus oli veel plaan suunduda ajakirjandust õppima. Seega pidanuks minema Tartu Ülikooli. Vaatasin aga suvel Eesti kaarti ja mõtlesin, et küll see Tartu on Hiiumaast kaugel. Eks ta tegelikult olegi.

Teisalt linn kui selline on kindlasti ilusam kui pealinn.

Volikogu

Eilse volikogu põhiküsimus oli, et kas saame kvoorumi kokku. Tulles vastu mandril elavate volikogu liikmete soovile, toimus istung reedel. Ent keda polnud, olid needsamad mandrihiidlased. Lõpuks sai meid siiski viis. Ehk täpselt vajalik arv.

Mõned märksõnad.

Tulumaksu on seitsme kuuga laekunud 17,3% enam kui möödunud aastal.

Tankla töötab hästi ja omaniku hinnangul sellele peale maksma ei pea ehk et kahjumisse ei tohiks jääda.

Motokrossi kinnistu vastu tuntakse huvi, et see kasutusse saaks.

Arengukavaga oleme lõpusirgel.

Käina ja Emmaste vallajuhid arutavad võimalikku ühinemist.

Klassikokkutulek

Kui mina Pürksi jõudsin, polnud teisi veel näha. Tõsi, jõudsin ka natukene enne kokkulepitud aega. Samas andiski see võimaluse esmalt üksinda üks tiir Birkase vahel teha. Meenutada.

Peab ütlema, et ühikate poole kiigates tundus, et paaril toal olid täpselt samad kardinad ees, mis minu õpingute ajal ehk 10 aastat tagasi :)  Üldiselt oli näha aga progressi. Mitmete trepikodade uksed olid uue ilme saanud, samuti mõned majafassaadid, palju aknaid oli puitraamist plastikuks digimuutunud.

Kõige suurem kontrast oli aga ettevõtlus. Kohvik kultuurimaja küljes, kohe juuksurisalongi kõrval. Jah, juuksurisalongi.

Tõsi, ma olen vahepealse kümnendi jooksul Pürksis käinud. Seega kõik ei olnud minu jaoks uus.

Sportimisvõimalused on tunduvalt paranenud. Samal päeval toimuski sealsamas traditsiooniline mitmevõistlus. Kahju, et ma varem ei teadnud. Tulnuks veel varasema praamiga ja saanuks vähemalt viis ala kaasa teha. 

Küll nägin ära direktrissi. Ja üllatuslikult kohtasin ka ühte kolleegi. Nagu hiljem selgus, oli neilgi kokkutulek. Õppisid Lainega ühel kursusel ja seekord kohtuti Noarootsi poolsaarel.

See koht on maagiline. Igale poole kuhu liigud, iga nurga taha, kuhu kiikad, igalt poolt löövad mälestused ette. Nii palju on, mida meenutada.

Pool tundi sain lonkida ja mõne kohalikuga veidi vestelda, kuniks saabusid ka teised. Ma ei tea mida ma ootasin, aga põhimõtteliselt olid kõik üsna sama nägu ja tegu kui gümnaasiumipäevil.

Tegime ka üheskoos ringkäigu. Kiikasime endisesse klassiruumi. Aga ka poodi, kust loodeti leida legendaarseid küpsetisi. Neid siiski enam müügil pole.

Peatumispaigaks oli suht eraldatud puhkemaja. Eraldatud on vist isegi vähe öeldud. See asus päris konkreetselt peidus. Küll mere lähedal, ent sinna sõiduks läbi metsa oli kaardilugejat kõrvale vaja.

Esialgu tundusid kõik ehk veidi kohmetud. Aga eks aastad on ka möödunud ja mõnega ei olegi ehk vahepealse perioodi jooksul kokku puutunud. Kui aga lõunalaud sai kaetud ja selle ümber kogunetud, siis avastati, et tegelikult on tegemist samade inimestega. Ja tõenäoliselt oleks vaja ehk nädalat koosviibimist, siis võiks jätkata sama koha pealt, kust 2005. aastal lahku mindi.

Mulle läks väga korda Monika öeldu. Eks ma mõistsin teda tagantjärele- kui minust endast klassijuhataja/õpetaja sai- palju paremini, kui kooli ajal. Nüüd valgustas ta veel mõnd tahku. Ehk kuidas noor, otse ülikoolist tulnud õpetaja jäi kohati justkui kahe tule vahele. Eks klass pani ta algul proovile. Samas toimus meil klassis esiti tutvumine ja rollide paika panemine ka sisemiselt ja seegi oli väljakutse klassijuhatajale. Teiselt poolt aga kaasõpetajad ja juhtkond, kelle eest tuli meid kaitsta, kes meie tehtut õpetajate toas klassijuhatajaga korda asusid ajama.

Kokkutulekust jäi meelde fraas "Peeter haugub". Kes teavad, kuidas Pets end koolis ülal pidas, need saavad aru, mismoodi võis selline pealekaebamine tunduda.

Tegelikult meenus NG juba nädala keskel. Kui meediast käis läbi, et Vigala Sass lahkus. Mälumänguekskursioon viis meid 2005. aasta sügisel (jah, mina olin siis juba vilistlane) Saaremaale. Seal külastasime ka Sassi. Kokkutulekul meenutasime esimest mälumängugrupi reisi. 2003. kevadel Hiiumaale. Oli, mida meenutada. Kahju, et ma ei taibanud pilte kaasa võtta.

Klassiga sai kooli ajal Osmussaarel ja Pakri saartel käidud. Viimase reisi tähtsus klassijuhataja jaoks sai meie jaoks alles nüüd selgeks. Elu- ja mitut elu!- sõna otseses mõttes muutnud tripp oli see.

Ratas

Esmaspäeval tundus sobiv hetk pikem rattasõit ette võtta. Mõeldud-tehtud.

Tegelikult oli mul juba suvel plaan teha tiir ümber Hiiumaa. Kas siis võimalikult pikk ring asfaltteed mööda või kõik sadamad läbi sõita. Millegipärast jäi see aga katki.

Nüüd esmaspäeval sõin peale töökoosolekut kõhu täis, puhkasin ehk pooltunni ja asusin teele. Emmaste-Luidja-Kärdla-Käina-Emmaste. 97,1 km. Peatused joogipudeli täitmiseks Viskoosas ja Tubalal. Ei julgenud liialt pedaali tallata, seega kujunes keskmiseks kiiruseks 25 km/h ja koguaeg 3:52. Samas ega selle maastikurattaga neljakümnest kiirust naljalt sisse saagi. Teisalt on see truu pill olnud juba aastaid.

Ehk õnnestub septembris leida see hetk, et ka pikem ring ette võtta.

M

Puhas rõõm. Mälestused. Aga ka seniteadmata faktid ja killud. Ehk M-klassi kokkutulek. 10 aastat gümnaasiumi lõpetamisest.

Rammumees

Kui nüüd võtta, kui palju tuli asju vedada enne võistlust, kive võistluse ajal tagasi alguspunkti ning asjade kokku panek õhtul peale võistlust, siis võin end ka rammumeheks pidada :)

Aga teeb heameelt, et võistlus läks korda. Osalejaid oli küll viis, aga eks see ole alati nii, et kõige tugevamad/kiiremad/osavamad jne on kohal. Ja tase oli tegelikult tugev. Pealtvaatajaid ka jagus. Esimese ala mõnekümnest kuni viimase ala tubli paari-kolmesajani. Eestlane ei oska õigeks ajaks kohale tulla. Tullakse kas minutipealt või pigem veidi hiljem.

Võistluse juures oli positiivne ka see, et on võimalik sünergiat tekitada küll. Ehk et Emmaste algatusega tulid kohe algusest peale kaasa Suuremõisa, Hiiumaa spordiliit ja Käina spordikeskus.

Suvi

Kuidagi imelik on puhkust lõpetada, kui just alles on suvi saabunud. Mitte kalendri või tavaarusaama järgi, ent päikese ning igapäevase-öise ilma järgi.

Samas mul on/oli küll hea meel tööle tagasi suunduda. Elurütm on stabiilsem ja teatud rutiin olemas. Algab ka juba kuues tööaasta. Sel sügisel isegi väga ühe aine keskne tööaasta. Mis on hea.

Eelmine nädal möödus tagasi vaadates nii nagu seda poleks olnudki. Neli pikka laagripäeva- viimane neist mandril käigu tõttu hommikust hilisõhtuni. Lisaks õhtused sporditegevused. Reedel lisaks veel poolik päev ja asjade kokku panek. Samas oli mõnus nädal. Kuigi lärmi (mitte halvas mõttes, ent kui harjunud ei ole, siis poolsada noort suudavad väsitada küll) natukene palju. Nädalavahetuse veetsin Kõpu poolsaarel. Nö väljaspool tsivilisatsiooni. Telefoni lükkasin ka pühapäeva hommikuni targu välja. Rahu ja vaikus kulus ära.

Esmaspäeva hommikul kaevasin hauda ja sängitasime vanaisa urni mulda. Justkui nadi algus nädalale. Ent teisiti võttes on surm alati elu lahutamatu osa. Ja kui vanaema selle päeva valis, siis nii olgu. Mina ei võta surma, parema sõnaga lahkumist, kui kurba sündmust. See on paratamatu. Ja usun, et lahkumisega kaasneb puhkus, pikk ja sügav uni. Arvan, et ta saab nüüd rahus puhata. 

Et puhkus ametlikult lõppes, siis pealelõunal toimetasin kooli juures. Esimesed päevad ongi läinud spordivarustuse ja - ruumide korrastuseks.

Homme Sõrul rammumehe ja naisekandmise võistlus. Mitu inimest on tublisti panustanud, loodame, et tuleb ka publikut ja asi õnnestub. Valla tasandil on uue töötaja palkamisega tekkinud uut energiat ja mõtteid kultuuri-spordivaldkonda. Arvan ja usun, et liigume tasapisi treppi mööda üles ses osas.

Arengukava osas tundub mulle aga et oleme sellesse palju panustanud, hinge sisse pannud. Dokument on põhjalik. Ent raske on nüüd kahe jalaga maa peale astuda. On selge, et kõike teha ja eriti veel kohe teha me ei suuda. Realistina vaadates on valikuid vaja teha. Pigem kohe, kui et hiljem asjatute lootuste-ootuste tõttu tülli minna.

Õnneks on väljas jätkuvalt soe ja päikeseline. See annab energiat ja hoiab mõtted helged :)

Jalkalaager

Sel nädalal jalgpallilaager. Mõnus päike- suvi on alanud!-, jalgpall ja poolsada last. Esimese päeva õhtuks olin suht küps. Koju, söök valmis ja magama/pikutama. Sain ca kaheksani lesida, kui ukse taga koputatakse. Mõtlesin, et kui ikka midagi väga vaja on, küll helistavad. Aga koputavad ja koputavad. Ajasin siis end ikka püsti. Ja ukse taga noored kutid: kas sa jalgpalli ei tahaks meiega mängima tulla. Väga hea! Ja tõesõna, see ei olnud uni :)

Teine päev oli organism juba kohanenud-harjunud. Õhtul, sisuliselt otse laagrist võtsime treeneritega suuna Leemetisse. Jooksuvõistlusele. 6 km sealsel maastikul. Võttis mõnusalt läbi. Aga tasus ära.

Kergejõustik

Kui Hergo Jukuga staadionile jõudis, olid võistlused juba alanud. No mitte päris. Aga tundsin küll, et natukene hiljaks jäin, sest soojenduseks jäi vähe aega. Ja esimene ala oli 100 m. Eks teadsin tegelikult ette, et eelmise aasta võit tuleb mingi muu koha vastu vahetada. Et viimasel veerandil midagi juurde polnud panna ja peale jooksu reied tunda andsid, tuleb nii soojenduse kui vähese erialase treeningu arvele panna. Samas on mul siiralt hea meel, et noorte, ja eriti Marko, järjepidev areng toimub. Seekord siis temalt 11,7. Endal jäi 12,5.

Ma ei tea, miks otsustasin ketteheitest see aasta loobuda. Aga nii ma tegin. Tagantjärele mõtlesin, et pidanuks siiski heitma. Oleksin saanud igal alal linnukese kirja. Ehk et eksprompt otsustasin ka kõrgushüppes osaleda. Kui sprinti ehk kiirjooksu mingil moel- kasvõi jalgpalli kaudu- ikka harrastad, siis kõrgushüpet ei ole rohkem proovinud kui talvel kehalise tunnis mõne katse demonstratsiooniks. Seega on 1.40 karjapoissi hüpates täitsa okei. Taset näitab, et sellega sai medali :)  Samas, nagu Toivo üle kordas- selja taha jäid kõik need, kes ei osalenud.

Kuul ja kaugushüpe käisid paralleelselt. Ehk tuli susse vahetada ja kahe sektori vahet liikuda. Raudmuna ei tahtnud esialgu üldse lennata. Kaks korda kaheksa ja pool. Viimased kaks katset tegin lihtsustatult, ilma igasuguse pöördeta. Ja tuli üheksa ja pool ehk minu tavapärane. Kaugushüppes ei saa ma aga kuidagi pakule pihta. Samas sain 5 meetrit täis ehk miinimumprogramm sai tehtud. Ja taaskord tuli tunnistada, et see andis medali.

Seejärel 1500 meetrit. Et meid oli neli ja kuidagi ei tahtnud seal see neljas olla, lükkasin alguses hoo üles. 700 meetrit vedasin ja tundus, et täitsa mugav on. Aga nii kui kolmanda ringi algul mööda mindi, kadus ka jõud :)  Kolmanda koha peal vedasin end siiski 5 ja poole minutiga lõpuni.

Finišist suundusin otsejoonelt odaviskesse ja tegin kolm katset jutti. Aeg nõudis, et Sõrule liikuma hakkaksin. Tulemuseks 32 meetrit.

Võrreldes eelmise aastaga andsin tagasi sprindis. Kuul ja kaugus olid enam-vähem samasse auku. Kõrgushüpe täpselt sama. Odas tagasiminek paar meetrit. 1500 veidi kiiremini.

Kokkuvõttes olnukski ebaaus rohkem tahta. Võitma peavad need, kes regulaarselt trenni teevad. Isiklikult teeb rõõmu, et varu on igal alal, mõnel kohe täitsa palju.

Teisipäev

Suht mõistlik päev kujunes lõppkokkuvõttes. Kuigi ennelõuna läks selle nahka, et ootasin ühte kokkusaamist, mis kella 12 ajal tühistati. Üks asjaosaline ei saanuks tulla õigeks ajaks. Häiriv on kellegi järel oodata, eriti kui see on tulemuseta ootamine. 

Pealelõunal sain aga korraliku laari lesta. Oh kui hea :)

Ja kuigi enesetunne- eelkõige õnneks(?) siiski vaimselt- ei olnud kõige parem, osalesin kergejõustiku meistrivõistlustel. Positiivse impulsi sain.

Päeva tipp oli aga hülgevaatlusreis. Äge!

Süsteem

Selle mõtte süsteemi kohta ütles tuttav, kellega juuli lõpus kokku saime. Oli juba mitu nädalat puhkerežiimil ületöötamise pärast. Ja ei teadnud, kaua veel olema peab. Just nimelt peab.

Ei tõmba temaga paralleeli, ent see ütlus meeldis mulle. Aga mingeid seoseid saab ikka luua. Millegipärast ei oska ma puhata. Kui ma mõne päeva puhkan, nii nagu puhkus olema peabki- mitte ühtegi kellaajalist kohustust, mitte ühtegi kõne, meili vms.-, siis pärast on jälle kuidagi nadi tunne. Nagu koolipoisil, kes oleks mingi pisipättusega hakkama saanud.

Võib-olla on viga selles, et ma ei oska planeerida oma aega/graafikut ja kohe peale puhkepäevi tuleb taas hobuse selga hüpata ja hooga ratsutama hakata? Mõtlen ka, et kuidas ma küll ei oska valikuid teha ja võtan nii mitmeid ning erinevaid kohustusi?

Samas mulle meeldib tegutseda. Meeldib, kui ma saan olla kasulik. Teisalt olen enda suhtes nõudlik ning tahaks asju teha võimalikult efektiivselt.

Puhkamiseks oleks mul vist vaja tervenisti vaba kuud. Kui seda ei saa, siis mõnepäevased sirtsutamised on tagantjärele vaadates pigem kahjulikud. Korraks naudid, ent rahuldus jääb üürikeseks ja pärast mõtled, et oli seda nüüd üldse tarvis. Pigem puhkan end välja, kui saan tegutseda ning tegutsemine annab tulemust. Seega on oluline teha rohkem seda, mis pakub rõõmu, vähem seda, mida pead.

Heinakuu lõppu siiski ühteist mahtus. 25. juulil pidas töökoht ehk Emmaste PK oma 95ndat juubelit. Isiklikust vaatevinklist tuli tantsusussid kapist välja otsida, et end paar korda keerutada. Millegipärast ei leidnud ma kapist tantsuasju otsides kevadtalvel selgeks õpitud tantsusamme üles... Teadsin seda varemgi, et mul on lahedad kolleegid ja nende tantsutrupis saab nalja. Nüüd veendusin viimases oma silma-kõrvaga.

Päev hiljem avasime Mere-Ema skulptuuri ja seejärel esitleti sealsamas Gullkrona päästmisele pühendatud raamatut. Kiitsin Sõrul ka ERR Lääne-Eesti korrespondenti. Juhan on palju Hiiumaa lugusid teinud ja mitmel korral Emmastes käinud. Seekordki sai Mere-Ema raadiosse ja telesse.

Kuu viimasel päeval istusime pikalt valla arengukava komisjoniga koos. Toorik on valmis, tuli viimased asjad paika loksutada, et saaksime lõppviimistluse juurde minna. See tähendab saata see kooskõlastusringidele. Palju energiat on sellesse läinud ja märkimisväärne osa elanikest on sõna sekka öelnud. Potensiaali sellel on. Loodan, et see saab ka ühiselt edasisõudmise tugevaks purjeks, mitte ei jää mastikorviks, mis on olemas, aga kuhu keegi reaalselt ei roni.

Õhtul osalesin IRENi suveakadeemia jutu- ja kohvitoas, kuhu mind kui Aasta Vabatahtlikku rääkima kutsuti. Õhtuleht suutis muidugi kahepäevasest särasilmsete naiste koosviibimisest selle kõige olulisema välja noppida. Sain minagi pildile :)

Süsteem

Tark teab, et süsteem ei kuku sinuta kokku. Oh, ei. Saab väga hästi hakkama. Küsimus on ainult, et kuidas sina selle teadmisega kohaneda suudad.

Suvi

Mõneks päevaks proovisin aja täitsa maha võtta. On kaheks nädalaks nii sattunud, et tööpäevadel (see on siis E-N) justkui otseseid kohustusi ei ole, nädalavahetustel (R-P) see-eest tegemist.

Kolmapäeval astusin metsa, et vaadata, kas ja kui palju marju on. Oli küll. Lisaks sain kauba peale kolm puuki, kes end priiküüdile sättisid. Vastikud suslikud.

Ja võib ju kurta, et sajab ning suve pole. Mulle on see hetkel sobinud. Siis ongi rohkem põhjust mitte midagi teha :) Justkui kass. Kuigi kahjuks nii palju ma kuidagi magada ei suuda.