Korvpall

Korvpallikoondise mängud EM-finaalturniiril pole just parimate killast olnud. Kui poliitkorrektselt ja lühidalt öelda.

Samas ei saa ma kuidagi aru neist, kes sellisel hetkel kisavad, et häbi on olla eestlane või materdavad tiimi ja mängijad maatasa. Suur osa sellest seltskonnast on viimase paari aasta sees võitude puhul joviaalselt rusikatega vastu rinda tagunud, uhkust tundnud. Ent kaasa elada ja toetada tuleb ka kaotuste puhul.

Me ei läinud turniirile tiitli järgi, ent palju kära käis sellega kaasas küll. Kes teab, kuidas see tegelikult mängijatele mõjus.

Aga hetkel on mul neist pigem kahju. Kuidagi ei taha uskuda, et Lätti sõideti puhkusereisile või ette kaotama. Hooaeg ehk tööperiood liiatigi kohe algamas. Midagi on lihtsalt valesti, väga valesti.

Kindlasti pani oma paugu ka avamäng, mis suurelt kaotati. Ja teiseks kohtumiseks ei taastutud. Samas peakski praegu tiimi toetama, innustama, julgustama. Meestele on vaja enesekindlus ja usku tagasi anda. On nad ikkagi ju tosin meie riigi parimat korvpallurit. Olgu nad maailma võrdluses mis tahes tasemel. Treeneritrios peaks praegu olema Sõbra aeg juhtohjad võtta. Tema on ehk ainus, kes suudab eluvaimu uuesti sisse puhuda meestele.

Neile, kes lootuse täitsa kaotanud :)