Teisipäev, 4. august 2015

Süsteem

Selle mõtte süsteemi kohta ütles tuttav, kellega juuli lõpus kokku saime. Oli juba mitu nädalat puhkerežiimil ületöötamise pärast. Ja ei teadnud, kaua veel olema peab. Just nimelt peab.
Ei tõmba temaga paralleeli, ent see ütlus meeldis mulle. Aga mingeid seoseid saab ikka luua. Millegipärast ei oska ma puhata. Kui ma mõne päeva puhkan, nii nagu puhkus olema peabki- mitte ühtegi kellaajalist kohustust, mitte ühtegi kõne, meili vms.-, siis pärast on jälle kuidagi nadi tunne. Nagu koolipoisil, kes oleks mingi pisipättusega hakkama saanud.
Võib-olla on viga selles, et ma ei oska planeerida oma aega/graafikut ja kohe peale puhkepäevi tuleb taas hobuse selga hüpata ja hooga ratsutama hakata? Mõtlen ka, et kuidas ma küll ei oska valikuid teha ja võtan nii mitmeid ning erinevaid kohustusi?
Samas mulle meeldib tegutseda. Meeldib, kui ma saan olla kasulik. Teisalt olen enda suhtes nõudlik ning tahaks asju teha võimalikult efektiivselt.
Puhkamiseks oleks mul vist vaja tervenisti vaba kuud. Kui seda ei saa, siis mõnepäevased sirtsutamised on tagantjärele vaadates pigem kahjulikud. Korraks naudid, ent rahuldus jääb üürikeseks ja pärast mõtled, et oli seda nüüd üldse tarvis. Pigem puhkan end välja, kui saan tegutseda ning tegutsemine annab tulemust. Seega on oluline teha rohkem seda, mis pakub rõõmu, vähem seda, mida pead.

Heinakuu lõppu siiski ühteist mahtus. 25. juulil pidas töökoht ehk Emmaste PK oma 95ndat juubelit. Isiklikust vaatevinklist tuli tantsusussid kapist välja otsida, et end paar korda keerutada. Millegipärast ei leidnud ma kapist tantsuasju otsides kevadtalvel selgeks õpitud tantsusamme üles... Teadsin seda varemgi, et mul on lahedad kolleegid ja nende tantsutrupis saab nalja. Nüüd veendusin viimases oma silma-kõrvaga.
Päev hiljem avasime Mere-Ema skulptuuri ja seejärel esitleti sealsamas Gullkrona päästmisele pühendatud raamatut. Kiitsin Sõrul ka ERR Lääne-Eesti korrespondenti. Juhan on palju Hiiumaa lugusid teinud ja mitmel korral Emmastes käinud. Seekordki sai Mere-Ema raadiosse ja telesse.
Kuu viimasel päeval istusime pikalt valla arengukava komisjoniga koos. Toorik on valmis, tuli viimased asjad paika loksutada, et saaksime lõppviimistluse juurde minna. See tähendab saata see kooskõlastusringidele. Palju energiat on sellesse läinud ja märkimisväärne osa elanikest on sõna sekka öelnud. Potensiaali sellel on. Loodan, et see saab ka ühiselt edasisõudmise tugevaks purjeks, mitte ei jää mastikorviks, mis on olemas, aga kuhu keegi reaalselt ei roni.
Õhtul osalesin IRENi suveakadeemia jutu- ja kohvitoas, kuhu mind kui Aasta Vabatahtlikku rääkima kutsuti. Õhtuleht suutis muidugi kahepäevasest särasilmsete naiste koosviibimisest selle kõige olulisema välja noppida. Sain minagi pildile :)

Kommentaare ei ole: