pühapäev, 6. september 2015

Külalised

Pole vist kahtlust, et Eestis viimase paari (või mõne) kuu jooksul kõige rohkem tähelepanu pälvinud teema on pagulased. Kirjutatakse-räägitakse nii- ja naapidi, tihtilugu vaid väikest ruutu suurest aknast avades. Ja eks on südamelähedasemaid arvamusi, on vastuvõetamatuid. Minu meelest väga hästi on teema lahti kirjutanud Mihhail Lotman.
Ta puudutab samuti erinevaid arvamusi.
Märkus: Kui ma olin noor idealistlik õppejõud, siis oli mul selline põhimõte, et eksamil kukuvad läbi vaid need, kes samaaegselt ei tea midagi ja ülbitsevad; alandlik mitteteadja võis saada rahuldava hinde, ülbitsev teadja võis saada isegi kõige kõrgema. Nii ka siin: ma ei taha hukka mõista neid, kes väljendavad minu meelest rumalaid arvamusi ega neid, kes on minu meelest kurjad. Aga kuri idioot väärib küll hukkamõistu.

Pagulaste teema käib paraku peamiselt selle ümber, et kas ja kui palju pagulasi Eesti vastu võtab või vastu võtma peab. Mitte et see oleks põhiküsimus.
Aga korraks sel peatudes. Muidugi oleks tore läheneda kristlik-humaansel viisil. Ehk et me peame oma ligimesi, ehk teisi inimesi armastama ja aitama. Muidugi oma võimete kohaselt, aga siiski. Teisalt ei näe ma mõtet vaidlusel, kas Eesti peaks vastu võtma 200 või 1200 või koguni 3200 pagulast, kui maailmas on neid ca 70 miljonit. Suurt pilti sellega ei muuda. Mis veel kurvem, algpõhjuseid me sellega ei muuda. Ehk et võttes need paarsada inimest vastu, tekivad kriisikolletes uued paarsada nende asemele...
Kui tahta aidata, siis tuleks aidata esmajärjekorras inimesi meie igapäevasest ümbruskonnast. Või tegelikult tuleks neid esmalt hoopistükkis märgata. Seda ei kipu me tegema. Küll avaneb inimeste süda, kui telekas/sotsiaalmeedias levitatakse pilti uppunud kolmeaastasest. Mis loomulikult ongi kurb. Aga kontekstist välja rebitud.
Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja rääkis Vikerraadios aitamisest. Kellest võiks alustada: "Võib-olla on selleks Süüriast või Aafrikast või kuskilt mujalt pärit pagulane. Võib-olla aga järjekordne üksikema, kes on pidanud kahe kohaga tööl käimise kõrvalt last kasvatades oma üürivõlga korteriperemehele suuseksiga tasuma. Või mõni väliselt nii tugev mehepoeg, kes ei suuda näha oma elul enam mõtet, kuna see seisneb ainult vahelduvas paarinädalases rahateenimises Soomes ja seejärel selle paaripäevases maha joomises Eestis. 
Jah, ka selliseid lugusid kuulevad kirikuõpetajad ja ka sellised inimesed vajavad meie südant ja abi…"
Selliseid juhtumeid ei kipu me ju märkama. Sellistel puhkudel ei kipu me appi ruttama. Tõsi, tõenäoliselt ei oska lihtsalt aidata ja sinna taha see jääb.

Kogu selle teema juures on üks ääretult kurb asi ka viha, vihkamine. Selle avaldumine, paisumine, selle õhutamine. Nii nende poolt, kes pagulasi siia ei taha, kui ka nende poolt, kes teevad maatasa esimesi, süüdistades neid sallimatuses, aga ka fašismis.

Olen seda meelt, et Euroopa (Liit) peaks probleemiga tegelema. Ühtselt. Ühtsete reeglite järgi. Praegune variant, kus liikmesriigid lähenevad eri moel, on halb variant. Üks hoiab uksed lahti, teine ehitab tarasid.
Leian ka, et me ei suuda probleemi lahendada kümnete tuhandete inimeste vastuvõtmisega. Eriti kuna hädade käes vaevlevad miljonid ning see arv pigem ei vähene. Eriti kuna need kümned tuhanded riskivad konkreetselt eluga, et Euroopasse jõuda. Eriti kuna rände algpunktis on rännet tingivad põhjused alles.
Pigem mitte toetada massimigratsiooni, vaid tegeleda sellega, kuidas kriisikolletes olukord normaliseerida, esmajärjekorras küll ehk lihtsalt normaalse(ma)d elutingimused seal luua. Ja see ei ole lihtne ega odav. Aga vajalik.

Kommentaare ei ole: