Lumi

Tuleb välja, et Hiiumaad on sel aastal kohe eriliselt õnnistatud. EMHI lumekaardi järgi pole keegi lumekoguse osas meile vastu saanud selle talve jooksul. Allpool eilne seis.

Maailmalõpp

Ja jäigi ära see kardetud (oodatud?) maailmalõpp. Üllatus missugune :)

Vastasin CV-online küsitlusele maailmalõpu uskumise kohta ja soovisin pärast tulemuste kokkuvõtet saada. Vahva oli näha, et kõige vähem usuvad seda hariduse/teaduse erialal leiba teenivad inimesed. Vaid 0,8% vastas "Jah, usun". Enim seevastu aga juura/õigusabi  valdkonnaga seotud inimesed.

Leht

Postkasti potsatas järjekordne valla teataja. Esikaanelt loen: "Jõuluaja tegemised". Välja on toodud jumalateenistused palvemajas ja kirikutes. Aga see pole kõik! Nendega ühte ritta on seatud info: Otto baar avatud. Seis 13:6 jumalateenistuste kasuks.

Saan aru, et valla teatajas on reklaami ära teeninud mõlemad. Ent mõtlema pani, kas need kaks asja tasub ühte ritta seada? Ja veel pealkirja all jõuluaja tegemised...

Maakilb

Omavalitsustevahelise mälumängusarja Maakilb teises voorus püstitas Pühalepa I taas rekordi. Kuu esimesel päeval läbi viidud mängul kogusime 78 punkti 100st võimalikust, mis andis kogu vabariigis esikoha. Mõneti (vist vähe öeldud siiski) üllatuslikult tähendas see seda, et kahe eelvooru kokkuvõttes on Pühalepa 55 tiimi seas esimesel positsioonil.

Rõõm on hoida pastakat, kui sulle ütlevad vastuseid Ester Liit ja isa-poeg Rohusaared ehk Jaanus ning Martti-Kristjan. Spordiblokis anti mulle ka võimalus skoori kasvatada :)

Aga no lihtsalt suurepäraselt on mõlemad eelvoorud kulgenud. Mingil moel õnnestub ikka just see õige vastus välja õngitseda. Lauda sisuliselt punkte ei jäänudki. Pigem vastupidi, mitmel puhul on viimase õlekõrrena kirja läinud vastus justnimelt täpseks osutunud.

Viimasel mängul hiilgas Martti, kes pooled või rohkemgi punktidest tõi. Ja edu pant on meil vist see, et keegi vaidlema ei kipu. Usaldatakse teiste vastuseid, kui just ise päris kindlasti ei teata. Aga üldiselt valitseb konsensus.

Kimi

"Ma ei järgi reegleid, ma teen neid ise." Kimi Räikkönen peale FIA galat, kus hooaja parimaid tunnustati ja kuhu pidi ilmuma lipsuga.

Et mees juba on omapärase väljaütlemisega, lisan allpool mõned tema kuldsed mõtteterad.

Q: What do you do in the night before the race?
A:  I sleep!

Q:  The helmet has a special meaning for many drivers. How important is it to you?
KR: It protects my head.

Q:  What makes TAG Heuer (Kimi´s main-sponsor) so special?
KR: It’s ok.

Q:  Things you can do in Finland
KR: Well, in summer there’s fishing and shagging. And in winter the fishing is bad.

Tuksis

Ei, mitte Noarootsi valla külas Tuksis.

November lendas käest. Aga kuklas koputas ikka veel üks tegemata (pigem siiski pooleliolev) asi. Ülikooli praktikamapi koostamine ja analüüs. Kui kusagilt mujalt aega võtta ei ole, siis unelt ikka saab.

Laupäeval oli veel Maakilva teine voor ka. Ja pärast seda läksin niiöelda pead tuulutama. Kokkuvõttes halb otsus. Selline tunne, et keegi tahtlikult või tahtmatult mürgitas mind. Terve nädal on kõhus keeranud, nädala esimesel poolel vaatasin päris mitu korda WC-pottidega tõtt. Neljapäeval sain mingid rohud peale, mis soolestiku korda peaks tegema. Tõsi, kuigi sees annab ikka mõnuga tunda ja palju süüa pole tahtnud, on enesetunne paranenud.

Kogu selle detsembrikuu perioodi peale on kaks helget hetke. Üks neist see, et ülikooliga peaks nüüd asi ühel pool olema.

Toeta kohalikke

Mõni aeg tagasi saadeti mulle virtuaalmaailmas vahva kiri, millele oleksin nõus kohe oma allkirja alla kirjutama.

Enne kui selle täpsema sisuni jõuan, mõtleme korraks jõuluajale. Usun, et kellegile ei ole võõras olukord, kus käiakse poest-poodi, otsimaks just seda õiget kinki. Olgu siis sõbrale, kaasale või kolleegile.

Teisalt olete kindlasti kuulnud ka negatiivseid noote saare ettevõtluse kohta. Et oleme väikesed ja väetid, turg ei ole piisava suurusega ja mida kõike veel. Ja et me ise ei saa siin midagi ette võtta, ikka see neetud riik on süüdi, et asjalood niimoodi on.

Tegelikult saame muuta küll. Päris igaüks meist saab oma panuse anda. Ja koos sellega aitame esimese olukorra samuti lahendada. Juba koidab?

Nimelt oli selle kirja mõte lihtsalt sõnastatuna järgmine. Ostame oma jõulukingid väikestelt kodumaistelt (loe: Hiiumaistelt) ettevõtetelt ja ettevõtjatelt. Lihtne, ent sügava sisuga.

Esiteks on selge, et kohaliku käsitöölise valmistatul on hoopis teine väärtus kui mõne kontserni masstoodangul. Lisaks unikaalsus ja isikupära. Kas me tõesti tahame olla täpselt samasugused ja omada samu asju nagu ütleme sada tuhat (või rohkemgi) eurooplast?

Teiseks ei ole mõtet ju raha saata kusagile kaugele, mõne suurettevõtte peakontorisse sõna otsese mõttes mitme mere ja maa taha. Tasu töö eest võiks ikka jõuda konkreetsele inimesele, kes tootmissse oma hinge pühendas.

Ja ei tasu kadedust tunda, et naaber saab selle läbi sinust rikkamaks. Kui see, kellelt sa ostad, on kohalik, siis ühel või teisel moel jõuab see raha ringiga sinuni tagasi. Kas otse- sa müüd talle ise mingit toodet/teenust- või kaudselt ehk siis läbi maksude ja kohaliku omavalitsuse eelarve.

Sedasama põhimõtet saab või lausa võikski järgida terve aasta vältel. Kasvõi igapäevaselt, näiteks ostes saarel valmistatud leiba ja piima.

Aga et jõulud juba on aeg, mida seostatakse kingituste tegemisega, siis on loomulik, et päevakorda kerkis see just nüüd, kui umbes kuu aega on jõuludeni jäänud. Seda üleskutset järgides muudame paljude hiidlaste jõulud kaunimaks. Ja jättes raha kogukonda, algab ka uus aasta rõõmsamates toonides.

F1

Aasta 1994. Michael Schumacher põhjustab viimasel etapil Damon Hilliga kokkupõrke, mõlemad katkestavad ja sakslane võtab oma esimese MM-tiitli. Kahte meest jäi lahutama vaid 1 punkt.

Aasta 1997. Viimase etapi eel juhib Schumacher punktiga Jacques Villeneuve´i ees. Et sakslane tundus otsustaval etapil duellis alla jääma, rammis ta kanadakat. Schumacher katkestas ja hooaja arvestuses ta diskvalifitseeriti. Villeneuve oli kolmas ja võitis kolmepunktilise eduga MM-tiitli.

Aasta 1999. Eddie Irvine juhtis viimase etapi eel 4 punktiga Mika Häkkineni ees. Ent soomlane asus sõitu juhtima ja Ferrari piloot jäi neljandale kohale toppama. Arvasin, et ehk saab Schumacher, kes oli sel hetkel teisel kohal (ent hooaja kokkuvõttes jalaluu murru tõttu vaid viies), taas mingi trikiga hakkama. Aga ei- Häkkinen teenis oma esimese MM-tiitli.

Aasta 2003. Schumacher juhtis enne viimast etappi Kimi Räikköneni ees üheksa punktiga. Ent sakslane koges rajal ebaõnne, samas kui Jäämees lõpetas teisena. Siiski piisas Schumacherile kaheksandast kohast, et kahe punktiga MM-tiitel kindlustada.

Aasta 2007. Enne viimast etappi juhtis Lewis Hamilton nelja punktiga Fernando Alonso ja seitsme punktiga Kimi Räikköneni ees. Et britti segasid tehnilised probleemid, võtsid Ferrarid kaksikvõidu. See tähendas, et Jäämes tuli maailmameistriks ning Hamilton ja Alonso jäid üldarvestuses kõigest punkti kaugusele.

Aasta 2008. Hamilton juhtis viimase etapi eel seitsme punktiga Felipe Massa ees. Sõitu vürtsitas vihm. Kiireimaks osutus brass, kes finišijoonel arvas, et on maailmameister. Et Hamilton mõni kurv enne lõppu end viiendaks pressis, teenis tiitli hoopis tema. Mehi lahutas kõigest üks punkt.

Aasta 2010. Alonso edestas viimase sõidu eel Punaseid Pulle suhteliselt suure eduga. Mark Webber jäi 8 ja Sebastian Vettel 15 punkti kaugusele.  Aga et Alonso sõit kuidagi ei edenenud ja ta lõpetas alles seitsmendana, sai sõidu võitnud Vettelist läbi aegade noorim maailmameister.

Aasta 2012. Viimase etapi eel on Vettelil 13 punkti edu Alonso ees. Ootan põnevat ja ootamatut lõpplahendust.

Reis ümber Hiiumaa

Esmaspäev. Üle ma ei tea kui pika aja suutsin sisse magada. Mitte küll palju, sest 0650 saabunud SMS ajas mind siiski ülesse. Aga töölemineku osas tuli plaanid ringi teha ja kiireks läks ka.

* Sellega seoses meenus Eesti Ekspressist loetu: "...millal ma viimati välja magasin. Ahjaa, see oli siis, kui ma magasin sisse." (Kairi Prints).

Fantastiline eesti keel, kas pole?

Igal juhul on põhjus teada. Seoses ülikooli lõpetamiseks vajaliku materjali kokku kirjutamisega tuli päris pikalt arvuti taga istuda. Pea oli õhtuks suht sooda. Et seda tuulutada, lugesin Tõnu Õnnepalu Mandala läbi. Omapärane teos, mis räägib justkui kassidest. Aga tegelikult on seal midagi veel. Vist ei hoomanudki lõpuni, mis.

Ka täna tuleb päev arvuti taga veeta. Aga kuidagi ei saa järje peale....

Nädala lõpus tuli tiir saarele peale teha. Reede õhtul olin Taherpilli 5ndal sünnipäeva konferansjee. Teeb vaid rõõmu, kui sul on sellised säravad kolleegid. Seejärel tuli mulgi kuub kiiresti laigulise vormi vastu vahetada ja Leemeti metsadesse minna. Hommikul sõitsid meie laagrist mööda- mõni isegi peatus- jahimehed. Usun ma küll, et nad sealkandis mõne põdra kätte said, kui öösel ja varahommikul kutid metsas AK-dega täristasid.

Eestis esimene, Hiiumaal teine

Kuu esimesel laupäeval võtsime mõõtu omavalitsustevahelise mälumängusarja Maakilb I voorus.

Üllatuslikult õnnestus koos Pühalepa I võistkonnaga see üle-eestiliselt kinni panna. Tuleb nentida, et sellist õnne kohtab harva- pea kõik, mis võimalik, õnnestus õigeks vaielda. Lisaks mõni läbi juhuse tulnud punkt. Kokku 77 silma sajast. Ent sellegipoolest üllatas, et see vabariigis 52 tiimi seas parimaks jäi. Arvasin, et Saue Tammetargad teevad rekordilähedase (88 punkti) tulemuse, aga võta näpust. Hiljem kuulsin, et nad olid mitme küsimuse puhul nö üle mõelnud ehk liiga lihtsana tundunud vastuse keerulisemaks (ja ühtlasi valeks) mõelnud.

Samas eile õhtul viis Jan Ignahhin läbi Kärdla mälumängu II vooru. Ja taaskord tuli meil  tunnistada Maalinna paremust. Ehk siis selleks, et Hiiumaal võita, ei piisa sellest, et oled Eestis esimene :)

Teisipäeval viisin läbi koolinoorte mälumängu meistrivõistluste Hiiumaa eelvooru. Rõõm, et võidutsesid minu õpilased. Ja huvitav, et ka Palade, kes oli teine, edestas mõlemat gümnaasiumiõpilaste võistkonda. Vabariigis oli Emmaste kümnes.

Politsei

Oktoobrikuu viimasel päeval sain kirja politseilt.

Et see tuli tõesti ootamatult, kohkusin korraks isegi ära. Aga tegemist oli kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega. Minult varastatud asju ei leitudki üles. Oh, mis üllatus! Ega ma seda lootnudki, kahju oli vaid dokumentidest. Nende kasutamise piiramiseks politseisse pöördusingi.

Väljavõte viie aasta tagusest blogi sissekandest: "Jee, olengi 21! Algne plaan oli peale seda tähtpäeva minna kasiinosse ja suur summa võita. Aga.... 13 (!) oktoobril sain varase sünnipäevakingi (mis sest, et olen juba aastaid korranud, et ei soovi mitte midagi sünnipäevaks saada). Igal juhul kink mulle tehti- rahakott ja mobiil varastati ära. "

Noortekogu

Eelmise kuu lõpus sai läbi viidud noorsootöötajate tunnustamiskonkurss ja -üritus. Komisjoni liikmena oli rõõm tõdeda, et me oskame häid inimesi/tegusid enda ümber märgata küll ning neid ka esile tuua. Oodatust rohkem esitati kandidaate.

Tulemustest saab lugeda ja pilte näeb siit.

Sama päeva õhtul allkirjastasin Hiiumaa noortekogu nimel koostöölepingu maavanemaga.  Sellest võid lugeda siit.

See oli viimane asi, mida noortekogu esimehena tegin. Sobis üsna hästi lõppakordiks. Oktoobri lõpus toimunud üldkoosolekul andsin juhtimise Käina tüdrukutele üle. Iga organisatsioon vajab aeg-ajalt värskendust ja uusi tuuli, see on selge. Lisaks tundsin, et ei jõua enam esimesele aastale omase aktiivsusega panustada. Siis oli mul üleliigset energiat ja mõtteid, aga vähe kogemusi, oskuseid. Nüüd on kaalukausid muutunud. Sestap nõustusin veel aasta juhatuses jätkama. Küll mitte juhina, vaid nõustaja-sekretärina. Kolmandaks on selge, et mida aasta edasi, seda vähem saan ma esindada noori. Jah, vana olemisest on asi kaugel, ent siiski.

Esimehe perioodi jooksul suurenes liikmeskond. Tõsi, käesoleva aasta algul võtsime eesmärgiks seda vähendada mitteaktiivsete liikmete arvelt. Ja seda ka tegime. Sellegipoolest on liikmete arv 2009. aasta algusega võrreldes suurem. Juhatuse koosolekute asemel rakendus avatud koosolekute süsteem. Leian, et see on positiivne muudatus, mis lasi suuremal hulgal noortel panuse anda ja kaasa lüüa. Kolmanda asjana tooksin välja suunamuutuse tegevuste osas. Kui varem oli põhirõhk üritustel, pidudel ja et lahe oleks, siis nüüd võin kaasa võtta nt ülesaarelise noorteküsitluse koolivõrgu osas, rahvusvahelise ettevõtlusuuringu, noortekogu kaasamise saare arengukava koostamisse ning eelmise maavanema planeeritud nõukoja liikmeks.

Haldusreform

Kolmapäeval jõudis internetiavarustesse Pühalepa vallavolikogu (ametliku) esimehe Toomas Remmelkoore arvamuslugu „Millist varianti eelistada regionaalministri väljapakutud kuuest arenguteest?“, mis paari nädala eest valla häälekandjas ilmus.

Et teemaks oli haldusreform, kogus see kiiresti kümneid kommentaare. Mulle sümpatiseerib, et Toomas julgeb sõna võtta. Võib-olla tema väljendusoskus vajaks järeleaitamist, aga see ei ole hetkel peamine. Oluline on, et erinevalt paljudest teistest kohaliku tasandi poliitikutest võtab ta sõna. Olgugi, et saab selle eest ka tümitada.

Ent läheme nüüd artikli teema juurde. Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler saatis omavalitsustele arutamiseks kuus võimalikku stsenaariumit Eesti halduskorraldusest. Alates praeguse olukorra säilimisest kuni maakondade Eestini.

Toomas ütleb oma kirjatüki alguses kohe välja, „et tänane olukord ei rahulda ka mind“. Teeb rõõmu, et esimest korda ütleb ta välja, et muudatusi on vaja. Kas see mõtteviis on ka meie vallamajja jõudnud?

Etteruttavalt ütlen, et kahjuks ei paku ta siiski välja ühtegi varianti, mil moel muudatusi teha. Astmelise tulumaksu kehtestamine ei ole ju tõsiseltvõetav ettepanek selle teema kontekstis. Või mis?

Kui nüüd ise neid Kiisleri pakutud variante vaatan, siis välistaksin praeguse olukorra säilimise ja maakondade Eesti. Esimese osas on selge, et muudatusi on vaja, teise puhul leian, et maakondade piirid ei vasta riigi tasemel praegustele oludele ja nõudmistele.

Omavalitsusliitude Eestit pean samuti halvaks. Nõustun suuresti Rinno Ligega: „Isiklikult pean kõikidest variantidest kõige halvemaks omavalitsusliitude Eesti varianti, kuna sellega anname otsustamise "tagatuppa" ja kaugeneme kohe kindlasti kodanikuühiskonnast. Tagatoal puudub igasugune poliitiline vastutus ja kontroll, kuna kogu seltskond satub sinna kaudselt, mitte otse kodanike poolt valituna.“

Ülejäänud variantide- kahetasandiline Eesti, kus luuakse juurde täiendav maakonnapõhine omavalitsustasand; kihelkondade Eesti; tõmbekeskuste Eesti- üle võiks arutleda.

Tulles aga kodumaale ehk vaid Hiiumaast rääkides leian, et parim tee on ühine ja ühtne Hiiumaa. Nii otseses kui kaudses mõttes. Ehk siis tervet saart kattev omavalitsus. Hiiumaa arengustrateegia Kärdla koosolekul (kus osales inimesi igast omavalitsusest) jäi see mõte samuti selgelt kõlama.

Hetkel on meil olnud probleemiks, et liitumise (või sel teemal arutamise) üle otsustavad need, kes raha kaudu omavalitsusega seotud. Sest loomulikult ei taheta oma „tasuta piruka masinat“ niisama käest anda. Paar märksõna- volikogu esimees ja lume lükkamine.

Lisaks liitumisele ja ühele ühisele volikogule tuleks minu arvates luua/kokku kutsuda kohalikud ümarlauad. See oleks koht, kus kohaliku tasandi aktivistid saaksid oma kodukohta puudutavates küsimustes reaalselt kaasa rääkida. Sinna kaasaks külavanemaid, kolmanda sektori esindajaid jne. Seal arutataks läbi, kas ja mis kell peaks tänavavalgustus töötama ja muud säärased küsimused. Ja need ei peaks järgima praegused omavalitsuspiire. Neid ümarlaudu võiks olla rohkem.

Ja mitte nemad ei pea omavalitsusse sõitma oma ideedega, vaid sinna valitud inimesed tulevad nende juurde, et kuulata, mida ning mismoodi sealkandis teha tuleks. Valla- ja linnavalitsus on mõeldud meid teenindama, mitte vastupidi.

Ehk siis kokkuvõtlikult viiksin ma kohaliku omavalitsuse tasandi kõrgemale, praeguse maakonna tasandile. Ent kaasarääkimise koha tooksin inimestele lähemale. Suured algatused peaksidki alguse saama rohujuure tasandilt.

Hiiumaa ei ole nii suur, et meil poleks võimalik ühiselt asju ajada. Tean seda omast käest. Asi on tahtmises. Ja ka seda on näha, kes tahab ning kes mitte.

F-1

Ja nii nagu arvasin, nii ka läks. Oli nauditav F-1 etapp.

Ka ennustus tiitlipretendentide lähenemisest punktiarvestuses täitus. Tõsi, vaid kolme punkti jagu. Ent siiski. Kui eelmisel aastal võitis Vettel mäekõrguselt (ikka väga igav oli teistel meestel), siis aastal 2010 lahutas neid kahte vaid neli punkti. Jällegi sakslase kasuks.

Ootaks, et tänavune hooaeg on aastate 2007 ja 2008 vääriline, mil maailmameister selgus alles viimasel etapil. Ühel neist aastatest lausa viimases kurvis.

Ahjaa, tänase sõidu nael oli loomulikult Jäämehe triumfeerimine. Kõige värvikam mees oma väljaütlemistega teenis üle mitme aasta taaskord etapivõidu. Teeb rõõmu.

F-1

Rõõmsad uudised kohe hommikul. Spordiportaali kiigates selgus, et Vettel tõsteti tänase Abu Dhabi GP stardirivis viimaseks.

Et tiitlivõitja pole selge, tähendab see oodatust veelgi põnevamat sõitu. Koos tänasega on jäänud kolm GP-d ning Alonso kaotab 13 punkti Vettelile. Eeldan, et täna see vahe väheneb veelgi.

Kaks

Vaid kaks kuud aasta lõpuni.

Algas teine veerand.

Kahest hambast jäädi eilses vutitrennis ilma.

Pea kaks tundi kulus, et jõusaalis kord majja lüüa.

Koguni kaks korda sain koolis sünnipäevakinke- väga vahva üllatus oli esmaspäeval klassis ootamas. Just sellised hetked, kui tunned, et sinust peetakse lugu, et sind peetakse meeles, maksavad kinni kõik klassijuhatajatöö vaeva.

Kanter ja Nabi

Sel nädalal sai teatavaks, et Gerd Kanter loobus oma treener Vesteinn Hafsteinssoni ja manager Raul Rebase teenetest.

Raske otsus kindlasti. Samas ma ei kahtle, et Kanter talitab õigesti. Ta ei ole mees, kes uisapäisa tormaks. Pigem kalkuleeriv ja asju põhjalikult läbi mõtlev. Mees, kes üheksa korda mõõdab ja ühe korra lõikab.

Loodan, et mõõtmistulemused andsid talle täpse ja piisava info, et lõikus just soovitud tulemuse tooks. Ega ei tea tagamaid. Aga ju pidi mingi piir ette tulema. Kas tundis Kanter, et VH ei suuda teda enam uuele tasemele viia? Kas kasvas Team75+ mehel üle pea ehk kohustusi, mis treeningute seotud polnud, tekkis liiga palju? Või oli põhjus hoopis muus, näiteks vajas mees lihtsalt muudatusi? Siinkohal on ka variant, et tahtis muudatusi, et mitte enam nii palju muuta. Otsis ju tiim korduvalt uusi teid, et veel paremaks muutuda. Rebase sõnul olid need vajalikud. Aga inimesed on erinevad- ehk oleks Kanteri puhul just vajalik rutiin ja stabiilsus?

Spordiajaloost võib tuua erinevaid näiteid. Nii õnnestunud kui ebaõnnestunud muudatustest. Eestis meenub Erki Nool. Jõudis mees tippu üheskoos Rein Sokuga. Ent ebakõlad viisid treenerivahetuseni. Korduvateni, nagu nüüd teame. Samas on Noolel OM kuldmedal, seega ei saa tema otsuseid kahtluse alla seada.

Selge on, Kanter vajab enda kõrvale kedagi, kes kõrvalisega tegeleb- lennupiletid jms. Küllap treeningprotsessi osas saab ta (vähemalt esialgu) oma kogemustepagasiga ka hakkama. Ja miks mitte kaasata Aleksander Tammertit?

Teise kange mehega puutusin hiljaaegu nö tööalaselt kokku. Heiki Nabi külastas meie kooli.

Väga positiivne kogemus. Esiteks on tegemist (sarnaselt Kanterile) väga viisaka inimesega. Ja see asjaolu kumab kaugele. Usun, et õpilasedki märkasid seda. Ja just nende jaoks oli see kohtumine organiseeritud.

Ja kuigi Heiki oli väsinud, nagu ta koolimajja jõudes ja ettevalmistusi tehes avaldas- igasuguseid kohtumisi ja esinemisi on tõepoolest väga palju sügisperioodi mahtunud, andis ta endast maksimumi. Just sedasama süstis ta ka õpilastesse. Kui sa midagi ikka tõesti tahad, siis tuleb endasse uskuda ja vaeva näha. Ei ole tähtis, kuskohast sa pärit oled. Kõik on võimalik.

Rääkides oli ta muhe ja sõbralik. Oli tõepoolest näha, et lapsed kuulasid. Et nad suhtlesid temaga, sest tahtsid, mitte ei pidanud. Ja see on ainus viis, kuidas jõuda tulemusteni. Sa võid inimest sundida, aga kui ta ikka midagi teha ei taha, siis ei aita ei ussi- ega püssirohi. Jah, ta võib selle ära teha. Aga ta ei anna endast parimat.

Loomulikult tuli Heiki kohalolekut ka praktiliselt ära kasutada. Ehk siis spordiriided selga ja saali. Õnneks olid poisid OM-hõbeda vastu hellad ja talle maadlusmatil väga liiga ei teinud.

Vald

Et olen agaralt noomitusi jaganud, kui olukord seda nõuab, siis tuleb ka vastupidiselt toimida.

Üllatusega märkasin mõne päeva eest vana sigala juures käies, et sinna suunduvad teed on ära lapitud. Eks need olid ka juba üsna õnnetus seisus. Nüüd siis enam mitte. Põhjuseks arvatavasti see, et seal tegutseb agaralt üks noor ettevõtja.

Hiir

Viimasel töönädalal avanes I-II klassi kehalise tunni eel vahva pilt. Kui spordihoone uksest sisse astusin, seisid-kükitasid II klassi tüdrukud ringis. Neil tundus ka üsna huvitav olevat. Kiikasin siis, et milles asi.

Selgus, et nende tähelepanu oli võitnud väike hiir. Oli teine üsna kohkunud ja ei osanud midagi teha ega kuhugi liikuda. Ja rääkige veel, et naised või tüdrukud kardavad hiiri.

Jalgpall

Vot see on üks õige mängumees.

"Miroslav Klose teenis Saksa jalgpalliliidult ausa mängu auhinna, kuna tunnistas kohtunikule, et tema löödud värava oli reeglitevastane," kirjutas ERR spordiportaal.

Klose lõi septembris Rooma Lazio eest värava Napolile, aga tunnistas seejärel, et enne tabamust puutus pall tema kätt. Pärast ülestunnistust tühistas kohtunik värava. Veelgi-  Lazio lahkus Napolist 0:3 kaotusega.

Klose võitis sarnase autasu ka seitse aastat tagasi, kui lasi Bremeni Werderi eest mängides enda kasuks määratud penalti tühistada.

Eredalt tuleb kohe vastandina meelde konnaõgijate ründaja Henry, kelle ebaaus värav viis tiimi finaalturniirile. Ja eks neid ole teisigi...

Aga need tüübid tuleks kiiresti unustada. Kellest rääkida ja keda tunnustada tuleks, on mehed nagu Klose. Ehe eeskuju.

Sport

Nädalavahetus. F-1. Ferrari. Massa.

Juba tead, mis tuleb? Jah, täpselt. Tiimikorraldused. Ühest küljest aus värk- ei keerutata ja öeldakse otse välja ("Massa, sa oled Alonsole liiga lähedal"). Teisalt, ebasportlik käitumine.

Massa kohta pole mul samas ühtegi paha sõna öelda. Ta pole esimene, kes tiimi käskudele allub. Ja ajaloost on märksa värvikamaid näiteid võtta, mäletate 2002. aasta Austria GP-d. Schumi ja Barrichello. Lõpusirge.
Ja eks on vaja ka nö tööhobuseid, musta töö tegijaid, kes ise suurema särata jäävad. Tasuks hea teenistus ja vahel ka sõbralik patsutus õlale. Asi seegi.

Mudalahing

Kujutan ette, et nii mõnigi lapsevanem tahtnuks minu suunas täna õhtul välgunoole teele saata. Kui nad teadnuks, kes vastutab nende laste poriste riiete eest.

Põhjus peitub Hiiumaa koolinoorte jalgpalli meistrivõistlustes, mis Emmastes läbi viidud sai. Ja et ilmataat on viimased nädalad meile vaid vihma jaganud, polnud väljakute olukord just kiita.

Tõsi, hommikul olid väljakud veel mururohelised. Mõni tund hiljem avanes sootuks teine vaatepilt... Näha oli muda, muda, vett ja veelkord muda. Aga mida sa tahad, kui mõlemast väljakust jooksis poolsada (seega kokku pea 100- pole paha Hiiumaa kohta!) jalgpallurit risti-põiki üle.

Aga olgu. Võistlused on peetud. Medalid jagatud, spordihoone (kõik see seltskond käis seal end porist puhtaks pesemas- parem ära mõtle, millised põrandad-seinad välja nägid) puhtaks küüritud, kokkuvõtted tehtud.

Jäänud on vaid rõõm. Võtsid minu poisid ju esikoha.

Teine positiivne fakt - kõik, jah kõik Hiiumaa üldhariduskoolid osalesid!

Jalgpall

Eilsega lõppes jalgpalli liigahooaeg madalamates liigades. Ehk siis ka meie jaoks.

Viimase mängu võib suhteliselt positiivselt kokku võtta. Kuigi jäime kahel korral kaotusseisu, jätkus võitlusvaimu, et viigistada. Ja veel millistest väravatest - löök ristnurka 20lt meetrilt ning tabamus otse karistuslöögist.

Kokkuvõttes küll 9. koht, sealjuures kuues koht jäi vaid kolme punkti kaugusele... Ja need punktid olid mitmel korral käeulatuses.

Isiklikus plaanis 8 liigamängu ja karikamäng, kuna alustasin sügisringist. Vist tegin ka tiimisisese rekordi- kolm teenitud penaltit. Kahjuks kõik vales kastis :)  Ei saa salata, et ründemängija aitas vähemalt ühel korral näitlejameisterlikkusega kaasa.

Nüüd homme veel koolinoorte jalgpalli MV vaja läbi viia. Siis saab vutihooajale joone alla tõmmata.

Idioot

No kohe kuidagi ei saa aru, kuidas mõni mees vabatahtlikult oma mainet rikkuda tahab.

Korobeinik (Rate´i looja), kes viimaste  valimiste tulemusena Riigikogusse pääses, kes Eesti Maleliitu juhib, kes portaali rate.ee müügist miljoneid kroone teenis, ei suuda panna vastu kiusatusele riigilt ilma põhjuseta lisaraha võtta/saada.

Mees rendib enda firmalt (täpne skeem) autot ja küsib selleks igakuiselt 500 eurot. Samas pole tal juhilubegi.

Tüübil ei ole rahast puudus. Liiati teenib parlamendisaadik üle 3000 euro kuus. Milleks siis veel niimoodi trikitada? Kõik tuleb ju ühel päeval niikuinii välja.

Minu (ja kindlasti ei ole ma ainus) silmis suutis ta enda püksid sellise käitumisega küll täis lasta.

26

Tore, kui saanuks sind päriselt õnnitleda...

Arstid

Homsest alustavad arstid streiki.

Asjal tundub olevat mitu külge. Iseenesest on halb, et peateemaks tõsteti palk. Ja see andis Ansipile vahva relva, mida ta kasutamast ei hoidnud.

Teisalt on selge, et süsteemis on probleeme. Kasvõi asjaolu, et sotsiaal- ja peaminister ei tea (vähemalt nii nad on avalikkusele suutnud tõestada) täpseid palganumbreid. Või et Ansipi väitel on tervishoiu süsteem väga efektiivne, samas möönab ta ka ise, et mitmed arstid teevad 3000 eurose palga nimel tugevat ületunnitööd, mis võib patsientidele (elu-)ohtlikuks osutuda.

Kui alustada palgast, siis ministritega olen nõus ses osas, et arstide palk ei ole väike. Võrreldes näiteks keskmise palgaga. Või võrreldes palka keskmise palga suhtes ja seda Soome näitajaga kõrvutades. Siin ei "põle". Samas võib ka tuua näite (kolmapäevasest "Foorumi" saatest), mis asja teistpidi näitab. Võttes arstide palga suhte ministrite ja parlamendiliikmete palganumbrisse ja võrreldes seda Soome-Rootsi näitajaga. See seis on ebanormaalne. Eriti kui veel mõelda, et arstiks peab aasta(kümne)id õppima, Riigikogusse võib aga igasugune kloun (no kes see Võsa siis veel on?) pääseda.

Mis on aga selge, on see, et õed ja hooldustöötajad on alamakstud. See on samuti ränk ja vastutusrikas töö (näide siin). Ent palk niru. Näen, et esmajärjekorras tuleb just siin palgatõusuks võimalused leida.

Kui aga puhtalt rahast kaugemale minna, siis isiklikult pooldan tervishoiutöötajate streiki. Pevkur ja Ansip ei jäta absoluutselt muljet, et nad aduksid, mis antud süsteemis reaalselt toimub. Usaldan asjas sees olevate inimeste analüüse märksa enam.
Ja kui see, et süsteem vajab muutuseid neile heaga kohale ei jõua, tuleb kasutada karmimaid võtteid. Kasvõi selle hinnaga, et tavainimesed peavad ebamugavusi taluma. Aga see on suurema eesmärgi nimel.

Tõsi, hea oleks kui rohkem selgitataks streigi tagamaid. Et ei kõlaks vaid arvamus, et arstid on kasuahned ja soovivad lihtsalt raha juurde. "Kellegi teise arvelt," nagu ütleb peaminister. Et avalikkusele saaks selgeks, mida ja miks tuleb süsteemis muuta. Ja et just see on streigi peamine eesmärk.

Lugesin, et Iisraelis streikisid arstid viis kuud. Niikaua kuniks neid kuulda võeti. Loodan, et meie siin Eestis saame vähemaga hakkama. Kui ma aga mõtlen, kes on meie valitsusjuht, siis mul selles osas erilist kindlustunnet ei ole...

Autod

Järjekordne tõestus, et meie saarel on häid inimesi küll ja veel.

Õnnestus neljapäeval viimse sekundini ära kasutatud tööaja tõttu bussist (oh kuidas ma end kiitsin, et auto asemel just selle sõiduvahendi tol päeval valisin) maha jääda. Mis seal ikka, asusin jala vantsima.  Nii kilomeetri pärast tõstin käe. Ehk siis hääletasin. Ja etskae, esimene masin kohe peatus. Ja Käinas sama lugu. Seega jõudsin sihtkohta veel enne liinibussi.

Pühalepa vald

Kui valla kodulehekülje esiuudis kutsub valla rahvast kahe nädala tagusele üritusele, kas me võime siis rääkida tasemel teenindusest?

Imeline saar

Sõitsin rattaga Heltermaa poole. Pühalepa kirikust möödudes silmasin eespool meesterahvast, kes midagi enda ees lükkab. Rühkis tasapisi, ent sihikindlalt pisikesest tõusust üles.

Lähemale jõudes sain aru, et käru on see, mida ta lükkab. Ja oh seda üllatust, kui temaga kohakuti jõudsin. Käru sees istus naine, poosetas uhkelt kui Seeba kuninganna.

Üks 10-15 minutit hiljem, kui Heltermaalt tagasi jõudsin, olid nad juba kadunud.

Perekondlik väljasõit piknikule?

* jätan targu mainimata, kellega tegemist oli, kuigi sealkandis on mõlemad tuntud seltsimehed.

Saar

Eile koeraga jalutades meenus taaskord, miks ma nii väga naudin siin saarel elamist.

Seisime metsateel ja järsku märkasin, et nii 35-40 meetri peal vaatab vastu hirvepull. Otsustasin mitte liigutada ja lasta olukorral omasoodu kulgeda. Hirvepoiss liikus minu suunas. Tuli tasa ja targu vaat et poole maa peale. Siis taipas, et need küll sõbrad ei ole ja pistis plehku. Koer oli ka tubli ja enne, kui hirv jooksma hakkas, ei piuksatanud. Istus ja jälgis olukorda täpselt samamoodi.

Et endal polnud isegi mobiili kaasas, lisan siia T.Lepiku foto. Ka Hiiumaa loom.

Jalgpall

Rahvaliiga mängus läks nagu ennustasin. Ehk siis mitte hästi. Või samas. Jah, tulemus oli skoori mõttes nadi. Ent päev oli ilus, publikut jagus ka veidi ja mäng ise kulges sõbralikus rütmis. Peamine meie satsi jaoks oligi ju mängulust. Olnuks eesmärk kõrge koht üldises pingereas, pidanuks tiimi veidi teistmoodi komplekteerima.

Ent mis ma siin ikka keerutan- Delfi lugu mängust asub SIIN

Korvpall

Kui vutikoondise säravaimaks hetkeks jäi 90 minuti jooksul vanameister Andres Operi pealelöök- tore, et mees koondises tagasi on; teisalt paneb see jällegi pead kratsima, et kus on mehed, kes tema koha pidanuks üle võtma?-, siis korvpallikoondis tegi nädalavahetuse rõõmsaks.

Mehed näitasid laupäeval taaskord, et neis on sisu. Oli vahva vaadata, kuis silmad põlesid ja platsil võideldi, abistati üksteist. Lisaks Serbia mannetu kokkumäng (või pigem selle puudumine) ja kokku tuligi meeldejääv võit Euroopa vaieldamatu tipu üle.  Kodumängudest meenub 2001. aasta võit Prantsusmaa üle, mille võiks siia kõrvale asetada.

11 aasta eest oli meil Müürsepp, kes mäletamist mööda prantslaste elugi kibedaks tegi. Nüüd aga võitsime nii Serbiat kui juba varem võõrsil Iisraeli ilma puhta jõulise keskmängijata. Tuleb Taltsi-Kangurit-Vene kiita, et korvi alune hästi ära kaetud on. Eriti meeldiv on Siim-Sandri mängu vaadata. Mehes on sisu.

Ja kui hommikune info oli, et edasipääsemiseks tuleb Island alistada 73 vms punktiga, siis õhtul kuulsin, et piisab lihtsalt võidust. Ahjaa- üks "pisike" lisatingimus veel- Iisrael peab Serbia alistama. Aga selliseid trikke on varemgi tehtud. Eks näis, kas ajalugu kordub.

Jalgpall

Eile löödi pall mängu FIFA 2014 Euroopa valikturniiril.

Eks meie ootused olid üles köetud seoses möödunud valikturniiriga, mis üsna edukalt kulges. Ja kuidas see veel tipnes- põnevust kui palju.

Nüüd tuli siis mõru pill alla neelata, kui alustasime seeriat kodumängu kaotusega. Esimene poolaeg oli selline kompav ja tagasihoidlik, mis andis lootust, et ehk võidamegi 1:0, nagu ennustasin. Selleks olnuks ju vaid ühte õnnestumist vaja! Ent ei- vastane võttis oma.

On selge, et Hollandi vastu me ka ei saa. Ja Ungari-Türgi vist on ka veidi tugevad... Ent lootus kustub viimasena. Ja Eesti mängupilt ei ole ju üdini trööstitu. Seega loodame parimat.

Ise tõttan aga ka kohe-kohe pallimurule. Rahvaliiga 1/16 finaal Rakvere Wiswaldi vastu. Millegipärast on mul tunne, et hästi see ei lõpe :) Aga ega see polegi oluline. Me ju ei seadnudki endale kõrgeid eesmärke.

Homme aga Kärdla satsiga mäng Keila vastu. Must win kohtumine. Eriti kuna eelmine nädal õnnestus 2:0 eduseis 2:3 kaotuseks pöörata... Sain ka oma osa anda, kui lolli- samas eks vastane kukkus ikka ülikergesti- penalti teenisin. Tuleb vigade parandus teha nüüd.

Uus kuu

Kui eelmise kuu lõpp veeres väga rahulikus rütmis finišijoone poole, siis see kuu on üpris tormaka stardi saanud.

Õnneks kukuvad kohe-kohe tähtajad, mis tähendab, et saab vabamalt hingata. Enne aga tuleb nädalavahetus üle elada :)

Esiteks oli tuli UBC uuringu kokkuvõtted uuesti teha. Seekord pikemalt-analüüsivamalt. Meediasse saadetutega oli lihtne, numbrite tagant mingeid trende ja järeldusi välja lugeda veidi tülikam. Tutvuda saab sellega SIIT

Noortekoguga seotud on veel ajalehe Glasuur sügisnumber, mis tuleb kokku panna ja trükki saata. Ilmuma peab see enne Hiiumaa konverentsi Märka Noorsootööd (04-05 oktoober).

Ja kolmandaks ootab koostamist Kodukandi juubelikogumik. Terve suve lasi juhtgrupp rahulikult mööduda, mõni loobus üldse osalemisest. Ja nüüd oleme sisuliselt kolmekesi. Tähtaeg on esmaspäeval. Maht peaks olema 60-80 lk. Vahva! :)

September

Läheb kolmas aasta - mitte tilkagi see kuu.

Rehv

Vahel on mõni ekspromptotsus kasulik. Reedel otsustasin peale maavanemaga kohtumist koju mineku asemel vanemate pool käia. Ehk siis sõites Kärdla ringteel, keerasin ühe teeotsa võrra liiga vara välja.

Ja et arvasin ajalehed veel postkastis olevat, plaanisin needki ära tuua. Vahetult enne postkasti valmistas postiauto juht- naisterahvas loomulikult- rattavahetust ette. Sain nüüd siis selle probleemi ise lihtsalt ära lahendada.

Kool

Sattusin täna üle pika aja Emmaste koolimajja. Suvel viis tee tegelikult mitu korda sinna, ent iga kord sellisel ajal, et pidin piirduma hoone välisvaatlusega. Olgu, sattusin sinna, on vale öelda, sest tegelikult oli ikka asja ka.

Otsene ajend oli maakondliku pedagoogide koosviibimise kava paikapanek. Aga eks ma tahtsin piiluda, et mis seis mind ees ootab, kui tuleval nädalal puhkuselt naasen. Jah, ametlikult on veel selle nädala lõpuni puhkus. Pole paha- 70 päeva ühtejutti :)   Samas nüüd juba tunnen, et aitab küll, tahaks töölainele end sättida. Stabiilse ja rutiinse töö.

Põhimõtteliselt on seis sama nagu suve hakul sai räägitud. Laias laastus olen poole kohaga inglise keele ja poole kohaga kehalise õpetaja.

Ja tundub, et taaskord saab minust ka klassijuhataja. Samas olin juunis päris veendunud, et seda ei juhtu. Suht keeruline on lahti kirjutada, miks nii. Sedavõrd palju erinevaid emotsioone läbisegi, ühekorraga ja ka vaheldumisi... Ehk sobiks lühidalt öelda, et tunded olid sassis. Võib-olla mängis rolli ka see, et nad olid ikkagi minu esimene klass.

Teine põhjus, miks ma veel paar nädalat tagasi klassijuhataja tööle ei mõelnud, peitub tulevikus. Võtta endale klass, eeldab minu meelest et lähed nendega lõpuni. Seega on see töö viieks aastaks. Mina aga ei tea jätkuvalt, kas olen valmis end viieks aastaks selle töökohaga siduma...

Asi ei olegi niivõrd rahas. Sest ma peaks ikka püstiloll olema, kui ei oleks antud eriala õppima asudes arvestanud tulevase sissetulekuga. Või kui seda ülearu suureks planeerinuks. Rikkust ma taga ei aja.

Ent kui tööd teha, siis tahaks seda teha hästi. Ja koolmeistri amet ei ole kaheksast-viieni töö. Sellega pean silmas, et see nõuab rohkem pühendumist. Õpetaja peaks olema nö maa sool. Aga siis ei saa seda tööd teha ise teises saare otsas elades. Olgu, saab. Kui on korralik transpordiühendus. Ent viimane tööaasta tõestas, kuivõrd mõttetu on autoga tööl käia. Jah, mugavam. Aga kõvasti kulukam kui bussiga. Ei kulu ju vaid bensiin- seda tõestas ilmekalt möödunud kevad, kui auto hoolduses käis. Et ma tahan, et masin tip-top korras oleks, tuli selle kallal nokitseda ja juppe välja vahetada.

Samas korteri variandist, mida vald pakkus, ma loobusin ise. Jah, siis ei peaks ju pea 100 km iga päev sõitma. Aga ka praegust elamist tuleb ju ülal pidada. Võiks ju päriselt töö lähedale kolida. Aga siis peaks olema ka sobiv koht. Ja nõnda palju ei ole mul küll kõrvale pandud, et korraliku elamise sinna osta võiks.

Ei tahaks, et see jutt siin negatiivse varjundiga oleks. Sest tegelikult töö iseenesest meeldib mulle. Ja töökoht eriti. Rahast palju olulisem on see, et saad hommikuti rõõmsalt häälestatuna tööle minna. Et sind ümbritseb toetav ja sõbralik kollektiiv.

Ja ma olen saanud vaheldusrikast tööd teha. Alustades ühe aine õpetajana, tuli peagi juurde teine. Ning jõulude ajal selgus, et tuleb end hoopis ümber häälestada- lisandub kehaline. Eelmine aasta oli mul neli erinevat ainet. Ühest küljest oli raske, sest iga aine nõuab olenemata mahust pühendumist. Teisalt oli elu huvitav. Lisaks veel üheksanda klassi juhatamine, mis on justkui omaette aine õpetajaks olemine. Nüüd siis jääb aineid kaks ja tunnid jaotuvad umbes pooleks. Ideaalne, kui need saaks nelja päeva peale ka ära paigutada.

Eks näis, mis algav õppeaasta toob. Kohe-kohe koputab ta igatahes uksele ja astub sisse, tahad või ei.

Hõbe

Rõõm oli neljapäeval tõdeda, et Kärdla keskväljak kihas rahvast. Tähendab, et Nabi võeti väärikalt hiidlaste poolt vastu. Kuhjaga jagus kiitjaid ja kingituste tegijaid. Eks "sellisel hetkel tahab igaüks olla Heiki vend või poeg või isa," ütles Kärdla meer. Ja nii ongi.

Ma ei oska öelda, kui palju oli "seljale patsutajaid" mõned aastad tagasi, kui meie esimaadlejal teps mitte kõige paremad päevad ei olnud. Nii palju neid siiski pidi jaguma, et Heiki hoogsalt edasi treenis ja nüüd siis lõpuks ka väärilise tasu sai.

Arvan, et nüüd ongi Heiki jaoks kõige raskemad treeningud käsil. Erinevad vastuvõtud ja tänuüritused. Istu, võta lilli vastu, naerata, löö patsu, anna autogrammi, vasta (ühe korduvatele ja korduvatele) küsimustele jne. Aga kindlasti saab ta sellega hakkama.

Tema koduvalla koha pealt ei saa muidugi mainimata jätta teema kajastamist. Info, et Heiki austamine Kärdlas toimub, jõudis valla kodulehele juba(!) neljapäeva hommikul. Samas hõbemedali võitmist ei peetud üldse oluliseks, et seda veebilehel ära mainida... Ehk oli IT-mees puhkusel?

Leian, et valla kodulehekülg peab pakkuma operatiivset infot vallas toimuma kohta ning viisakas oleks kajastada ka valda/vallaelanikke puudutavaid uudiseid. Ei ole ju liiga palju tahetud.

Kui juba koduvalla teemal peatusin, siis kas meil on volikogus vangerdus tehtud? Ei ole sellest küll midagi kuulnud. Aga juba mitmendat korda kuulen, et A.Leigri nime ette öeldakse valla volikogu esimees. Või on Hiiumaa ürituste korraldajad ise aru saanud, kes tegelikult volikogus esimees on ja paberitööd teeb ning kes esimeest mängib?

Ent lõpetan positiivselt. Timo Lige suutis järjekordselt ühe laulu hiidlaste jaoks suurepäraselt ümber seada.   Sedapuhku siis loo "We are the champions". Ja lisaks uuele versioonile pani ta hiidlased ka kaasa laulma.

Kuulake-vaadake ise SIIT

Visadus viis Nabi medalini

06.08.2012

27-aastane Hilleste külast pärit Heiki Nabi alistas kuuendal augustil Londonis järjestikku kolm vastast ja kindlustas sellega pääsu olümpiafinaali. Viimati jõudis Eesti maadleja, olgugi et Rootsi koondise koosseisus, nii kaugele 56 aasta eest, kui Melbourne´s tuli hõbemedalile 1944. aastal 16-aastasena Rootsi põgenenud Edvin Vesterby.

Nabi esimene treener Tiit Madalvee ütles, et tunded olid lihtsalt suurepärased kui seitsmekordne Eesti meister finaali jõudis ja medali kindlustas.

Maadluses on õnne ka vaja. Seda Nabil seekord oli, sest loos otsustas, et kuni 120 kg meeste maadluse tiitlikaitsja, kuubaka Mijaín López Núñeziga mindi vastamisi alles finaalis.

Neljakordse maailmameistri vastu Nabi ei saanud. Hea tehnikaga ja kehalist võimas Nunes alistas hiidlase seekord kahjuks üsna kindlalt. Ent rõõmu tegi ka hõbe. Nabi ütles pärast matši rahvusringhäälingule, et uskumatu tunne oli juba finaalikoha kindlustamisel. Ta olnud poolfinaali viimasel kolmandikul täiesti tühi, ent leidis endas siiski varu.

Baas laoti juba põhikoolis

Nabi õppis Suuremõisa põhikoolis, mille lõpetas aastal 2001. Tema klassivend Martin Lille rääkis, et sport oli poistel juba kooliajal au sees. „Veetsime ikka üksjagu aega spordihoone keldris jõusaalis, mille Tiit Madalvee oli kokku pannud,“ ütles Lille ja lisas, et medal niivõrd üllatus ei olnudki, pigem rõõm.

Aga Nabi ei ole vaid jõujuurikas, vaid hoopis mitmekülgsem. „Ta paistis põhikooli lõpuklassides  spordis silma, eriti on meelde jäänud mitmed jooksuvõistlused,“ meenutas Heiki reaalainete õpetaja Margus Sõmer, kes rõõmustas, et vahepealsed ebaõnnestumised mehe vaimu ei murdnud.

Enda hobidena korvpalli, suusatamise ja rattasõidu märkinud Nabi tegeleb ka praegu teiste spordialadega. Nii on ta tihtilugu Suuremõisa noormehi Pühalepa meistrivõistlustel korvpallis aidanud.

Madalvee, kes põhikooli ajal märkas, et selles poisis on sisu, andis Nabile esimesed õpetussõnad jõuharjutuste osas. Ent tugeva füüsilise põhja sai maadlusklubi Juhan esindaja alla maatööga.

Peale põhikooli suundus Nabi Audentese spordikooli. Tema koolivend, Jüri Nisumaa meenutas, et hiidlane oli tagasihoidlik ja sõbralik poiss. „Ent kuigi ta seda välja ei öelnud, said kõik aru, et tal on kõrged sihid,“ ütles maadlustreenerina töötav Nisumaa. Spordikoolis näitas Nabi üles suurt töötahet: „Kui treener harjutuskorra lõpetas, jäi Nabi veel saali ja tegi köie- ning jõuharjutusi.“

Maailmameistritiitel

Visa töö ja rasked treeningud viisid sihile. 2006. aasta septembris tuli Nabi Hiinas Guangzhous kreeka-rooma maadluses kehakaalus kuni 96 kg maailmameistriks.

Ent mis järgnes, ei olnud nii roosiline. Mitu järjestikkust vigastust tähendasid, et Nabi ei jõudnud isegi 2008. aasta olümpiamängudele. Ega tal ka kodus kerge ei olnud, sest Nisumaa sõnul tahtsid kõik maailmameistriga mõõtu võtta ja loomulikult võita.

2009-2010 hooaegade vahel vahetas Henn Põlluste hoolealune kaalukategooriat, asudes kuni 120 kg meeste sekka, et ei peaks pidevalt enne võistluseid oma kehakaalu langetama. Tema tavakaal oli võistluskaalust ca 5-6 kilo suurem.

Vahepealsete aastate parimaks tulemuseks jäid Euroopa meistrivõistluste viiendad kohad. Kuni augusti esimese esmaspäevani, mil 1912. aastal Eestile esimese olümpiamedali võitnud Martin Kleini saavutust kordas Heiki Nabi. Huvitaval kombel oli ka Klein maadleja, 27-aastane ja võitis hõbeda.

Kuigi Nabi medalit peetakse esimeseks hiidlaste arvestuses, oli 1928. aastal Amsterdami olümpial purjetamises pronksi võitnud William von Wiren Kärdlas sündinud.

Lakers

Eesti Rahvusringhäälingu spordiportaal kirjutas eile, et Howard siirduski lõpuks Los Angeles Lakersi klubisse. Pikalt spekuleeriti sel teemal, nüüd siis lõpuks vormistati asi ära.

Pikaaegse Lakersi fännina tunnen küll rõõmu. Täna oli juba kuulda, et täiendatakse ka oma pinki ehk varumeeste osakonda. Väga tahaks, et Howard-Kobe duo saaks sama hästi tööle kui Kobe-Shaq kunagi. Siis ja mõne korraliku rollimängija lisandumisel on meistritiitel täiesti reaalne :)

OM

Paljuski olen suutnud plaanist kinni pidada ehk teen sporti ja veel hoolsamalt jälgin sporti ehk olümpiamänge.

Lisaks löön vahelduva eduga kaasa ennustusvõistlustel ja viktoriinides. Ja seekord on üllatav see, et mind saadab õnn. Tõsi, ennustuste täpsuse osas mitte niiväga... No lihtsalt ei suuda oma lemmikutele kehvasid lõppkohti või tulemusi ennustada...
Aga auhindu olen küll võitnud. Näiteks ETV olümpiastuudiost päeva parima küsimuse eest või Vikerraadio mälumängust loosiõnnega õigesti vastanute seast. Kehvasti läks aga Raadio2 kuulajamängus Rõõmsad Rõngad. Pääsesin seal finaali, pool- ja veerandfinaalist sealjuures puhta mativõiduga. Ent täna hommikul tuli vastase paremust tunnistada. Sealjuures vastaseks oli nö mees metsast, sest finaalikoha välja teeninud mängija ei vastanud hommikul R2 kõnele. Kuna tean, et tegemist oli Navi (Võrumaa) kandi mehega, kes eelmisel õhtul Eesti Karika 1/32 finaalis meie ehk Kärdla Linnameeskonna vastu mängis, siis arvan teadvat ka põhjust, miks ta hommikul 09 paiku telefonile ei vastanud. Lisaajal said nad 1:0 võidu ja Kärdlast Navisse on ca 350 km.
Ausalt öeldes ei hoolinudki ma niiväga auhinnast, kuivõrd oleks lihtsalt tahtnud spordiviktoriini turniiri kinni panna. Aga no pagan, kohe kuidagi ei olnud mulle sobivad küsimused. Ei räägi üldse nendest, kus huupi  tuleb pakkuda (nendega ei lähe üldse mitte kunagi hästi) ehk a la kuigi eestlased 1924 Chamonix´i OMil ei osalenud, kirjutas Oskar Lõvi, et ühel alal võinuks seda teha, millisel? Vastus: kiiruisutamine. Ent ei õnnestunud ka faktiteadmisi nõudvaid küsimusi punktiks realiseerida. Näiteks absoluutselt ei meenu, et oleksin lugenud fakti, et Palusalu autasustamisel mängiti esiotsa vale hümni. Ja mis riigi oma? Türgi. Huvitav teadmine iseenesest.

Meelega ei kirjuta hetkel Nabi medalist pikemalt. Sellest eraldi postitus. Aga on selge, et kuigi lootsin ja uskusin Heiki võimalikku edusse, siis hõbemedal oli ikkagi üllatus. Ja päris palju rummi kulus selle tähistamiseks. Nii et kolmapäevaõhtusel vutimängul andis see ikka veel tunda. Aga kui tihti hiidlane OMil medali saab?

E-d-u

"Täna hommikupoolikul istusid Toompeal esimest korda ühe laua taha riigikogu fraktsioonide ja demokraatide ühenduse esindajad, et alustada parlamendiliikmete eetikakoodeksi loomist," kirjutas Postimees teisipäeval.

Esimest korda? Okei, võib-olla riigikogus istuti tõesti esimest korda maha seda arutama. Aga eetikakoodeksi näol on tegemist siiski vana asjaga, mille kehtestamisega saadikutele ka ise ülikooli ajal seotud olin.

2005. aastal tuli Tõive Kivikas (kirjanik Albert Kivikase poeg) välja üleskutsega seada sisse poliitikute eetikakoodeks. Seda kodanikualgatust nimetati Eesti Demokraatia Uuendamine ehk  E-D-U.

Vastavateemaline ümarlaud, kus arutleti E-D-U võimalusi, viidi Tallinna Ülikoolis läbi juba 2005. aasta septembris. Lisaks avati portaal www.e-d-u.ee, mis nüüdseks rahapuuduse tõttu suletud on.

E-D-U töötas välja eetikakoodeksi poliitikule, mis sai kommenteerimiseks koos küsimustega selle üleüldisest vajalikkusest kõigile riigikogu liikmetele (ka kohaliku tasandi poliitikutele, kui ma ei eksi) saadetud. Mingi kolmandik võttis vaevaks sellele vastata. Aga need, kes seda tegid, olid üldiselt positiivselt meelestatud sellest ideest.

Miks E-D-Ust asja ei saanud? Esiteks poliitika. Saadikud saatsid küll vahvaid, toetavaid vastuskirju, aga keegi ei olnud valmis reaalselt mingeid samme selle sisseseadmiseks tegema. Teiseks ressursid. Tõive oli fanaatik, kel oli mitmeid kõlavaid toetajaid (nt. Eri Klas, Juhan Kivirähk). Ent nad olid moraalsed toetajad. Puudu jäi rahast, et projektiga edasi minna. Ja abilisteks olid tal samuti kogemusteta üliõpilased. Me olime küll entusiastlikud, ent oskustest jäi puudu. Lisaks ei õnnestunud projektipõhist raha saada (mingist Norra fondist sai seda taodeldud). Ja pikapeale esialgne optimism vaibuski...

Leian, et eetikakoodeks poliitikutele on vajalik ja loodan, et sedapuhku teema tõstatanud Kaja Kallas mõtleb asja tõsiselt (mitte ei tegeleta Michali jamade summutamisega vms). Kuna Kallas on värske parlamendisaadik, siis võin teda uskuda. Ehk ta ei raiska oma tõsiseltvõetavuse krediiti niisama lihtsalt ära.

Lisalugemine Siin

Puhkus

Mõne tunni pärast saab juuli 2012 ajalooks. Algab viimane suvekuu, august.

Kui juuni möödus suuresti töölainel, millele järgnes Võidupüha paraad ja jaanipäevad, juuli kolm esimest nädalat olin vabatahtliku tööga hõivatud, siis nüüd lihtsalt puhkan. Selle ja järgmise nädala sisustan vaid spordi tegemise ja spordi ehk OM vaatamisega.

Samas tuleb paar asja siiski lähiajal selgeks mõelda ja lõplikult ära otsustada...

Jalgpall

Peale Folki võõrustasin külalisi mandrilt (kiitus ilmale, et ta meie esmaspäevase ringsõidu saarel ära rikkus), et siis kolmapäevast taas sportlikule lainele end sättida. Vaatamata mõningasele pausile vutimängust läks neljapäevane trenn üpris hästi korda.

Laupäeval ootas ees teine mäng Kärdla LM Dagöplast tiimi eest. Taaskord FC Lelle vastu. Sedapuhku oli meil koos tugevam rivistus ja indu andis soov võõrsil saadud kaotuse eest kätte maksta. Et meid oli kohal lausa 18, arvasin et piirdun paari- kuni mõnekümne minutiga. Läks aga nii, et mängisin kaitse asemel äärepooliku positsioonil. Ja terve mängu.

Esimesel poolajal andis lämbe ilm end mõnuga tunda. Mulle lisaks vist ka lühikene paus treeningutest. Igal juhul tõmbas pärast paari järjestikust sööstu värava alla (kus oli ka reaalne võimalus jalg valgeks saada, aga... jälle ikaldus) jalad korraks üsna kinni.

Teine poolaeg oli ses osas lihtsam, sest kopsud olid nö lahti joostud. Võhma jagus. Küll aga tõmbas kaotusseisu jäämine veidi motivatsiooni alla. Ja kui kontroll palli üle jätkuvalt soovida jätab, ega see siis ka seda just kergita.

Kokkuvõttes siis 1:3 kaotus. Reaalsete väravavõimaluste järgi võinuks seis küll 3:3 jääda. Aga mis parata.

Peale mängu suundusin sõbra lapse varbaliikudele. Seda jääb paljuski iseloomustama kaunis ja võimas välgutamine. Lisaks päris tugev padukas. Õnneks suht ajutine. Magama läksin üsna varakult. Tõenäoliselt tõmbas päevane vutt niivõrd sooja ilmaga läbi. Magasin võrkkiiges. Mõnus ja värskendav.

Igal juhul hommikul 9st oli virk ja kraps juba. Erinevalt nii mõnestki teisest. Lisaks sellele, et mitu meest tööl pidid olema, magas üks sisse, teine ei saanud kusagilt rannapeolt tulema jne. Tundus juba, et peame koduväljakul Rahvaliiga mängu ilma vahetusteta mängima. Ega pühapäev ka just väga jahe olnud.

Avavileks saime siiski sellise koosseisu, et meil oli ka kaks vahetust kasutada. Üks neist varbaliikudest üsna uimane veel, aga siiski.

Mäng õnnestuski enda kasuks keerata ja seisuga 4:3 võit võtta. Jäime 2:1 taha, saime 4:2 ette (sealjuures minu väravatest- ei saa ju mainimata jätta :). Kaks väravaesisest saginast, üks karistuslöögist) ja kuigi jäime lõpus ehk surve alla, õnnestus eduseisu hoida.

Rõõmu tegi ka see, et vastane hästi mängis. Suurem osa tiimist on ju minu enda õpilased. Eks neilgi on seda suurem rõõm minult palli ära võtta. Ja kui aus olla, eks tegi endalegi rõõmu just neile kübaratrikk vormistada.

Kokkuvõttes teenisime siis Tubala Tuulikutega teise koha Hiiumaa alagrupis ja umbes kuu aja pärast ootab ees finaalturniir, kuhu 145st alustanud võistkonnast pääseb 32. Kui viimane vastane koosnes põhi- ja keskkooli poistest, siis meil on üsna huvitav sats. Kaks nooremat lõpetasid VII klassi, suurem osa on samuti koolipoisid, ent koosseisu kuuluvad ka sel aastal 60neseks saanu (kes oli sealjuures igal mängul kohal!) ja kuldset keskiga nautiv mees. Ise olen vist ka vanuse järgi pigem veteran :)

Folk

Esimesed kaks folgipäeva selja taga, tõenäoliselt kõige tegusam kohe-kohe algamas.

Hiiu Folk sai avalöögi Kärdla lauluväljakul. Kuigi ma eriline tantsufänn ei ole, siis sealne Eesti Tantsuagentuuri etendus, mille lavastas Rauno Zubko, jättis küll väga sümpaatse mulje. Ütleks isegi et täitsa kihvt oli! Kutt tõestas, et maavalitsuse jõulupeol nähtud tantsuetendus ei olnud juhuslik õnnestumine.

Päeva vürtsitas ka sõber Vihm. Ent tõeliselt asjatundlikku publikut ta ära ei kohutanud. Suurem rahvamass voolas puude kaitsvasse varju ja elas jätkuvalt kaasa. Õhtul Villalaos oli juba taas päiksepaisteline ilm. Ja väga lahe kontsert samuti.

Esimesel päeval oli turvatiimi töö ülimalt lihtne. Ainsad ülesanded olid esinejatele toidu-söögi korraldamine ja nende asjade valve. Publik oli väga rahulik. Ega eilne tegelikult väga palju keerulisem polnud. Kõige suurem probleem oli parkimine. Või pigem siis inimeste suutmatus parkida. Rahumeeli ignoreeritakse parkimist keelavat liiklusmärki ja pargitakse kus juhtub. Paljud inimesed tahaks otse autost kontserdile astuda. Kas tõesti on nii raske paarsada meetrit jalutada? Samas platsil oli kõik tip-top. Tiimist tüdrukud märkasid õllepurki, mille konfiskeerisin. Ja see oli ka ainus ekstsess kogu õhtu jooksul. Okei, kiigevalve korraldamisega oli ka tükk tegemist, sest kiik on lapsemagnet. Ja nad tahavad pahaaimamatult ka liikuvale kiigele ligi minna.

Nüüd kohe Kassari poole teele, et parkimisprobleeme ennetada. Tuleb tee füüsiliselt kinni panna vist, et valesse kohta ei pargitaks. Ja oleme valmis, et Metsatöllu esinemise ajaks võib ka mitte just igapäevast folgirahvast kohale voorida.

Samas toimub täna minu algatusel Palade ´02 lõpetajate klassi kokkutulek. Ise saan alles öösel, tantsutuuride ajal liituda. Lisaks olnuks täna võimalus ka Eesti jalgpalli MV III liigas esimene mäng kirja saada. Jääb teiseks korraks... Homme päeval aga vilistan jalgpalli Rahvaliiga Emmaste-Käina mängu ja õhtul tuleb ise platsile joosta, et Rahvaliiga Hiiumaa alagrupi võitja selgeks saada.

Nädalavahetus

Sel nädalavahetusel lõõgastusin. Kohe mõnuga.

Lisaks olen endale suvise välimuse hankinud :)

Selle nädala sisse on mahtunud sõbrale äriplaani kirjutamine, isiklike asjade ajamine (pagan, kus tegelikult oleks selleks veel aega vaja, sest kohati on tunne, et ma ei elagi oma kodus- nii harva satun siia...), esimene jalka trenn üle kahe nädala ja eile õhtul veel koosolek. Nüüd tänasest nädala lõpuni toimetan Hiiu Folgil, siis võtan aja maha. Ei ühtegi ülesannet ega vabatahtlikku tööd. Tahan lihtsalt akusid laadida, vanemate juures võiks väljas toimetada (eriti kuna olen seda ka lubanud) ja OM on ka juba ukse ees.

Mets, osa 2

Eelmine nädal möödus siis taaskord Kaitseliidu laagris. Sedapuhku Paunkülas NK ja KT suurlaagris 2012.

Sain puhata küll. Sportigi teha. Ja hästi süüa. Lisaks suutsin ühe päevaga kolmekordistada oma sellesuvised ujumiskorrad :)  Tundus, et noortel oli samuti tore. Arvestades, et tagasi tulekuga keegi ei kiirustanud (ja mõnda pealtkuuldud kommentaari), siis nii ka oli.

Sel kuul olen siis juba ca 150 tundi Kaitseliidule pühendanud. Poole kuuga.

Mets

Eelmine töönädal Ristnas-Kõpus metsalaagris.

Esimene öö. Und väga ei tulnud. Läksime paari juhiga allikale vett tooma vahetult enne südaööd ehk öörahu. Tagasi tulles tekkis plaan ööhäireks. Valisime sobiva puu välja ja leppisime kokku, et ca kolmveerand kaks kohtume.

Telgis (tegelikult oli see sääsevõrk, mitte telk, sest mulle meeldib lageda taeva all) samuti und ei tulnud. Vast enne poolt sain silma kinni ja siis 0140 tuli sms: "Lähme!?" Mis seal´s ikka. Minek, siis minek

Sidusime mind puu külge ja jäin teiste kisa ootama. Mõne aja pärast kaikus mets otsijatest. Esimene grupp kõndis nii 7-8 m kauguselt mööda, mind märkamata. Ent ööd ma siiski metsas veetma ei pidanud.

Teine õhtu oli rännak. Matkajad pidid sihtpunktis ööbima, nooremad laagris. Kuna üks grupp matkajaid otsustas öösel siiski tagasi tulla, soovitasin laagri öövalvel tähelepanelik olla, sest öösel võib "luuregrupp laagrit rünnata". Nii tore oli kuulata oma asemel, kuidas noored käbisid korjasid, et vaenlane nendega tagasi lüüa ja valvet üles sättisid. Nad oli nii tublid, et suutsid poolteist tundi vaikselt positsioonidel oodata, kuni matkajad tagasi saabusid.

Kolmas öö ärkasime kella kahest. Ründasime juhtidega ise laagrit. Röövisime jooksu pealt mõne noore ja sidusime puu külge metsa all. Seejärel asuti meid püüdma. Ja kätte meid saadi. Tasuks seoti meidki puu külge. Lõbusad ööd.

Nüüd taaskord laagrisse. Seekord vabariiklik NK/KT laager. Jälle töönädala lõpuni. Sport ja puhkus.

Jalgpall

Vutti on viimastesse nädalatesse mahtunud küll ja küll.

Suurim võistlus kahtlemata EM. Selgeks sai (taaskord) asjaolu, et ennustada ma ei oska. Hinges olin Hispaania poolt, aga kahtlesin, et nad võitu kordavad ja nende peale ei panustanud. Läks aga teistpidi. Hästi! Ka siit blogist võis lugeda minu pakkumisi poolfinaalide osas. Ei tabanud märki. Esimene mäng oli hoopistükkis tasavägine ja teises jäi seis teistpidi ennustatuga võrreldes. Finaalis poleks ka julgenud Hispaania sellist üleolekut pakkuda.

Siis Rahvaliiga. 30ndal mäng Valguga. Saime nad koduplatsil päris hästi kinni ja vaid saatuse kuri näpp ei tahtnud meile viiki kinkida (võiduks olnuks veidi õnne ka vaja olnud). Teenisin päris mängu lõpus ka kollase, mis tõestas taaskord kuivõrd emotsionaalne olen vutiplatsil. Ühesõnaga läks sõneluseks. Käina vastu aga saime esimese kolaka. Eks nad olid kõik oma parimad pojad ka kokku ajanud, ent siiski. Ise olin platsil ääretult mannetu. Eriti kui ka võrrelda nt eelmise mänguga, kui keskkaitse oli lukus, mis lukus. Valgu värav tuli kauglöögist.

Eile peeti aga Hiiumaa MV jalgpallis. Osalesin koos oma õpilastega Emmaste satsis. 1 võit (kusjuures minu karistuslöök tõi võidu :)  - ei saa kiitmata jätta iseennast ju), 1 viik ja 3 kaotust. Saanuks paremini, kuigi võit oli siiski ebareaalne. Vastased olid tasemel. Ei saa öelda, et kõik saare paremad pojad olid kokku tulnud. Aga suurem osa nendest küll. Ja ajalugu ei mäleta neid, kes osa ei võtnud. Turniiri jääb meenutama vihm. Totaalne vihm. Polegi sellise ilmaga mänginud varem turniiril. Üksiku mängu ehk küll, kuid terve päeva... Lisaks "sain au" vilistada medalimänge. Vist suures plaanis oli okei (kuigi saanuks kindlasti paremini). Samas sain veelkord tõestust, et see on üks tänamatu amet. Hea, et valdan valikulise kuulamise oskust. Seda seoses ühe või teise tiimi fännide arvamusavaldustega nende kahjuks vilistatud otsuse juures.

Uus kuu

Suvi lendab linnutiivul... Õnneks on ühtteist, mida mäletada.

Eelmine kuu lõppes samuti mäletamisega, õigemini mälestamisega. Aasta sai täis...

Uus kuu algas aga seikluslikult. Suund sõpradega merele purjetama. Üpris omapärane reis, mis esialgselt pidi kestma paar tundi, seejärel võeti vastu otsus pealinna seilata, ent varustuse täiendamise järel liikusime siiski mööda kodusaare kallast. Ööpimeduses jõudsime tagasi koju. Ja see oli vist esimene kord sel aastal kui meres ujumas käisin.

Ahjaa, nädalavahetusse mahtus ka kukkumine rattaga. Üldiselt üsna õnnelik laks. Kuigi nagu neetud, et just seekord ratturikindaid ei kandnud. Peopesad lõhki ja sinakas-lillad randmest saadik. Koba, mis teha :)

Jaanituled

Täna, esimesel päeval üle pika aja, mille olen saanud rahulikult kodus veeta, on paras hetk tagasivaateks.

Alustan jaanipäevast. Taaskord õnnestus see Selge Grupijuhi kampaania korras mööda saata. Kuigi sel aastal läks, võrreldes kasvõi möödunud suvega, ikka üsna kergelt. 22. juuni hommikupoolikul suundusin Pärnusse. Möödunud kiire nädala raskus oli hommikul ikka veel kontides. Aga Kaitseväe süsteemile omaselt toimuvad kõik asjad omasoodu ja tasapisi. See tähendab, et kuigi kell 11 olime Haapsalus, et oma varustust täiendada, siis väljasõit oli kaitseliitlastel kell 14 ja esimene proov kell 1830.

Õhtused proovid möödusid tegelikult üsna sujuvalt, erinevalt sellest mida mäletan ajateenija kogemustest. Ja et lõpetasime varem, õnnestus korraks isegi jalgpalli piiluda. Kreeka värava nägin otsepildis ära.

Hommikul ärkasin juba 0504 ehk enne äratust nagu ennustasin. Samas sain veenduda ilmateates- tõepoolest oli sombune ja esimesed piisad juba langesidki. Selleks ajaks kui relvad saime ehk 0900, sadas juba täitsa korralikult. Tõsi, kallama hakkas hiljem. Siis kui juba õues olime :)

Vihma positiivne külg oli see, et seista oli kerge ja mõnus. Vastik selle juures aga asjaolu, et saime aluspüksteni märjaks.

Hiiumaa naiskodukaitsjad ja noored saadeti peale Võidupüha paraadi kodusaare poole. Kaitseliitlased oli "kutsutud" Kullamaale maakaitsepäevale ehk järjekordsele paraadile. Mõnus oli bussis vormiriideid oma keha soojusega kuivatada. Suht mõttetu üritus oli ka Kullamaal. Ainus helge hetk oli malevapealik Major   Juhansilt saadud Lääne maleva teenetemärk, mille neli hiidlast pälvis.

Õhtul nautisin Hispaania võitu vutiväljakul. Nii kella 0300 paiku aeti aga üles ja võtsin suuna Sõru poole, et kamraadid sealt ära tuua. Varahommikul on saare popim koht mis? Burgeriputka Kärdla turuväljakul. Võtsime ka suuna sinna, aga et seal selline rahvamass oli, siis loobusime. Nii poole kuuest olin tagasi kodus, et veel pool tundi magada.

Seejärel suund Lelle poole. Mängisin esimese mängu Kärdla LM Dagöplasti eest, millega eelmisel nädalal liitusin. Vahva, et esimene vastane oli just FC Lelle. Mitmed tuttavad olid seal, lisaks väga tuttav kant. Mäng ise aga midagi meenutamisväärset ei ole. Vast minutit 30 pidasime vastu, sealjuures kahel korral 1-1 olukorras suutsime mööda lüüa. Seejärel kaitse ei pidanud ja selle eest pean endale tuhka pähe raputama, sest olin keskkaitses. Teine löödi nurgalöögijärgses olukorras, kus ebaõnnestus palli puhtaks löömine. Teine poolaeg saime lõpuks ka ise jala valgeks. Tõusin vasakult äärelt, kust ründaja 16-kasti joonelt jätkas, liikus keskele ja kõmmutas sisse. Tegelikult pidanuks juba varem skoorima, ent 6:1 kaotus oli tõsiasi.

Õhtul see-eest nautisin Itaalia-Inglismaa mängu. Super. Ja meeldiv lõppresultaat.

Nädal

Kui lõpuaktus töö juures läbi, võtsin kuuma sauna. Hea puhastav-lõõgastav koht. Planeeritud vaiksest õhtust sai aga pikk öö, kuhu mahtus ka rohkem kui üks tantsusamm Carriba põrandal.

Pikka und aga nautida ei saanud, sest jalgpalli tõttu tuli 0900 ärgata ja jällegi Emmastesse sõita. Tiim, kus suurem osa mängijatest oma õpilased, lihtsalt tuli alistada. Et meil rammu rohkem oli, nii ka läks- 8:3. Kaks kolli sain ka ise kirja, kuigi parema tehnika abil võinuks need duubeldada. Miinuspoolele jäi ka kollane kaart.

Õhtul grillisime-saunatasime minu pool. Järgmisel päeval aitasin sõpradel puid kuuri vedada ja õhtul ootas sünnipäev. Teisipäeva mahtus asjaliku poole pealt koosolek ja jalgpallitrenn. Õhtul taaskord grillima ja seejärel vutti vaatama. Kolmapäev algas varakult sõbranna lapse sünnipäevaga. Suitsuahigi sai päeva jooksul valmis. Neljapäeval sain lõpuks oma digivormi kätte ja suurem osa päevast kulus asjaajamisteks.

Nädal

Väga kiire ja aktiivne nädal oli. Sealhulgas lõpetamine, sünnipäevad, sport, koosolekud, eel-Jaanipäev (õigel päeval olen mujal) ja väga vähe siseruumides viibimist. Nüüd Võidupüha paraadile.
Pikemad, sisukamad lood ilmuvad lähipäevil :)

Aktused

Eile tööl ei käinud, nö vaba päev.

Valisin aktiivse puhkuse, kraamisin kodus. Korralik suurpuhastus nii tubades kui autos. Mõnus viis puhkamiseks. Õhtul vutitrenn ja kaks mängu telekast otsa. Mõnus päev.

Täna oli see-eest üpris nõme päev. Peaks justkui vastupidi, sest homme lõpetab minu klass põhikooli. Kahjuks aga ei saa kõik lõputunnistust... Ja väikese klassi puhul on see eriti valus.

Samas ettevalmistused homseks tuli ära teha. Nii palju asju, mida ette ei osanud näha... Õnneks on suurem osa kollektiivist toetav ja saime kõigega kenasti hakkama. Eriliselt tänulik olen Ulvile.

Õhtul käisin Palade kooli lõpuaktusel. Üsna omapärane üritus. Direktor tegi lõpetajatele ikka paraja nuputäie. Usun, et asja eest ja sisse oli ka huumorit pikitud, aga kas see jutt oli lõpuaktusele sobiv? Ei tea...  Samas eks nad teavad oma kooli puhul ise paremini, mis sobib ja mis mitte. Siis selline (vabandust, asjaosalised) mittemidagiütlev vaheosa- ei liha, ei kala ehk ei olnud lõbus, aga ka mitte akadeemiline. Ehk oli viga taas selles, et olin kõrvalseisja. Võib-olla alateadvuslikult võrdlesin seda ka oma lõpuaktusega samas koolis. Päeva nael oli Thilo vahva video lõpetajatest ja üldse koolist. Usun, et päris paljudele oli üllatuseks, et koolimaja ümber nii palju valvekaameraid on :)

Loodan südamest, et homme on positiivse tooniga päev.

Eksamid

Mõneks ajaks on oma kooliasjadega nüüd ühel pool. Ehk siis sooritasin esmaspäeval eksameid. Edukalt.

Kuigi mõnes mõttes oli see ehk üllatus. Sest kui kõik ausalt ära rääkida, siis sel semestril ei jõudnud ma kordagi (jah, mitte ainsatki...) loengunädalal (ehk siis reede-laupäev) Haapsallu. Iga kord oli samal ajal kas midagi olulist töö juures või siis pigem olin hõivatud oma muude tegemistega. Ja pooleks päevaks sinna sõita ei näinud ka mõtet.

Siinkohal pean aga suure "aitäh!" ütlema Marisele ja Eldinile, kes mind õppematerjaliga varustasid. Ning Annele, kes selle alati mulle Emmastesse toimetas.

Suure osa tööst sai arvuti kaudu ära teha ja hea on, sest eksamiteks valmistumine (järeleksamiteks, kui täpne olla, sest õigel ajal ei olnud neid võimalik teha) jäi üsna viimasele hetkele. Halb eeskuju, jah ma tean. Aga üsna keeruline oli ise õppida, kui töö juures tuli õpetamise osas otsad kokku tõmmata. Õnneks kolmapäev oli täitsa vaba ja selle sain asjalikult kulutada. Kahel päeval olid aga minu klassil lõpueksamid. Selline tunne, et olin ise ka vähemalt sama palju "asjas sees" kui nad ise. Lasin end iga aine eksamikomisjoni määrata, et olukorral nö silm peal hoida.

Aga jah, kui nüüd oma klass ka sel nädalal eksamitega ühele pool saab, siis on see teema pikalt "mängust väljas". Ja siis võib esmaspäeval julgelt puhkusele jääda :)

EM

Täna algab see taas, mitmenädalane vutipidu.

Olen küll Hispaania poolt, aga tunne ütleb miskipärast, et see pole nende tiitlivõistlus. Liiatigi, kahel viimasel korral võeti jackpot. Seekord käitusin endale risti vastupidi- kui üldjuhul kipun ennustustes oma lemmikuid etteotsa toppima, siis nüüd olen panustanud pigem Saksamaale või Hollandile.

Eelkõige loodan aga üllatusterohket EMi. 2004. aastat vist ületada pole võimalik, aga midagi ootamatut võiks ikka toimuda. Ja väravaid, "väravaid võiks olla nii et mustab" kui kirjandusklassikuid parafraseerida.

Hiiumaa maraton

Jälle üks uus asi ära proovitud. Hiiumaa II maratonil jooksin läbi poolmaratoni ehk 21,1 km.

Vaatamata sellele, et viimase kahe nädala ettevalmistust ei saa kirjeldada märksõnaga "sportlik" ning harvad polnud ööd, kus unetunde napiks jäi, ei tekkinud jooksul raskeid hetki. Isegi üllatavalt kergelt möödusid need kilomeetrid.

Kuna ma polnud nii pikka distantsi kunagi ühe jutiga jooksnud, siis ei osanud jõudu ka väga täpselt jagada. Esialgu hoidsin end tagasi. Stardist läks sadakond inimest korraga teele ja üsna ruttu tekkisid vahed sisse. Aga eks see ole ka loogiline, sest koos olid nii maratoni, poolmaratoni kui rahvajooksu startijad.

Algul jooksin oma distantsi meestest koos Remmelg Alari ja Vakra Raineriga, kuid arvasin, et nad on liiga kiired minu jaoks. Enesetunde järgi võinuks nende tempos jätkata, aga kusagil peas käis ringi mõte, et lõpus võib kiire alguse tõttu raskeks minna. Seega otsustasin hoogu maha võtta.

10 kilomeetri peal vaatasin, et olin planeeritud 5 min/km tempost veidi maas, aga enesetunne oli väga hea. Eks kaasa aitas ka ilm- mitte külm, mitte soe ja sadas peenet vihma. Seal siis otsustasin kiirust lisada. Enne ümberpöörde kohta lugesin vastu tulevaid jooksjaid ja fikseerisin, et olen poolel maal 18. Aega oli kulunud üle 54 minuti.

Tagasiteel sain seltsiliseks ühe Pärnust pärit noore kuti, kes rihtis aega alla 1:50. Koos jätkasimegi ja iga kilomeetriga tempot mõne sekundi jagu tõstes õnnestus mitmest kaasvõistlejast mööduda. Ka ilm soosis kuni joosta jäi ca 3 km, mil hakkas päris tugevasti sadama.

Sel hetkel kahtlesin, kas tempot veel tõsta või pärnakat ka ikka kaasa tõmmata ja end päris lõpuks säästa. Viimane kilomeeter kulgeb Hiiumaa maratonil päris tugeva tõusu saatel. Valisin teise variandi. Ent viimasel tõusul, kus finišini jäi 700 meetrit, läksin oma teed. Ja lõpujoont ületades oli hea tunne, sest ma ei olnud end päris tühjaks jooksnud ja tean, et teist korda poolmaratoni joostes suudan selle tulemuse üle lüüa.

Ajaks näitas oma kell 1:47.19,19 ja koht oli 12. ehk vaadates protokolli täpselt keskel. Võitja jäi poole tunni, ent kolmas koht vähem kui 20 minuti kaugusele. Ja Remmelg-Vakra, kes olid 6.-7., edestasid mind veerand tunniga.

Nüüd tahaks end millalgi ka täispikal maratonil proovile panna.

Tempo

Ega ei ole vist üldse originaalne, kui ütlen, et aeg lendab märkamatult.

Eelmise nädala viimastesse päevadesse mahtus nii II Maailmasõja mälestusmärgi avamine (soliidne üritus, rahvast märksa rohkem kui oodanuks ja see teeb rõõmu, sest oma riigi-rahva ajalugu peab mäletama-mälestama), koondise karm tõde vutiplatsilt (vol 1) Horvaatiaga mängides, Rahvaliiga vutimäng (keskkaitse kohta pole 8 kolli paha) ja korvpallitrenn laupäeval, üle mitme-setme aasta Eurovisioon (no Otti pidi ju toetama, samas üldpilt oli ikka mage mis mage, nii et enne 220minutilise programmi lõppu uni vägisi silma kippus), NK 82. sünnipäeva aktus Viljandis ja hinnete välja panemine e-koolis (mis iseenesest ei olegi nii lihtne, sest tahan kõigile lisaks numbrile ka sõnalist tagasisidet anda).

See nädal on töö juures päris pööraselt kiire olnud. Kuigi sisulisi ehk õppetööga täidetud tunde peale eksamiainete ei ole, on tegemist piisavalt. Kasvõi Tutipäevaga seoses. Kuigi see ei ole lõpuaktus, on mul juba praegu kuidagi imelik-kurb-rõõmus-segu tunne, sest oma klass jätab peagi selle kooliga hüvasti. Lisaks vaevas pikalt pead küsimus tuleviku üle. Tegelikult vaevab siiani... Kuigi ma ei küsinud-nõudnud endale ühtegi tundi, saati siis veel kellegi arvelt, tundub et inimene/(sed?) niisugust mõtet arendas.  Arvuta kuidas tahad, aga kui kastis on 16 kana, millest igaühele neljast lapsest kuulub 4 tükki, siis ühe kana kinkimine nt lapsele F tähendab, et see tuleb võtta kas J,O või E arvelt...

Lisaks tööga seonduvale, sealhulgas lõpueksamid, on ka mul endal kümmekonna päeva pärast eksamid terendamas. Ja sel laupäeval ootab ees Hiiumaa maraton. Kui aprillis ja mai algul õnnestus veel korralikult trenni teha, siis nüüd viimasel perioodil on ajanappus kummitanud ja liikumine üsna plaanipäratu... Aga see võrreldes vaimse pingega ei olegi nii hull. Arvan, et tegin õigesti, et valisin poolmaratoni seekord. Eks tuleval aastal läheb täispikk loosi. Liiatigi on peale homset tutipäeva reedel omakultuuripäev, kust suundun otse NK-KT laagrisse. Eks sealt siis jällegi sõidan otse maratonile. Ja õhtul peaksin osalema jalgpalli showkohtumises Kärdla linn versus Eesti näitlejad. Pühapäeval aga saarte mängud kergejõustikus, kus kohtunikuna ametis olen.

Töö

Sellesisulist postitust olen mõelnud juba pikalt kirjutada. Mõtteid (küll mitte eesmärgiga neid kirja panna) olen ka juba pikka aega peast läbi lasknud. Kirjutamiseks pole aga õiget hetke olnud.

Eelmine nädal andis taas uue tõuke.
Teema võttis üles vanim kolleeg. Pean talle jätkuvalt kiitust avaldama, et ta on kogu tööperioodi jooksul mind toetanud-julgustanud-kiitnud ja et, nagu ta ise ütleb: "olen nii vana küll, et võin ausalt ja otse öelda."

Ehk siis ta uuris taas, mis ma sügisest teen. Kui päris aus olla, siis ma päris täpselt ei osanudki vastata. Fakt on, et ajaloo ja ühiskonnaõpetuse tundidest jään ilma, sest asendatav pedagoog naaseb tööle. Niisamuti on selge, et sõit tööle ja tagasi on kallis ja ilma täiskoormuseta see ära ei tasu. Vestlusest juhtkonnaga, kus probleemsed asjaolud välja tõin, on ka kuu möödas. Hetkel uusi arengusuundi näha-kuulda ei ole olnud.
Selge, et juhtkond peab mulle tunde juurde leidma, et sinna jääksin. Samas ei taha ma neid kellegi arvelt ka võtma-nõudma minna. Eks ülemused peavad laste-lapsevanemate tagasiside põhjal ise otsused tegema. Olen end ise üsna muretult tundnud ja mitte peale käinud oma tulevase rolli osas. Ehk seetõttu, et ma tööta jäämist ei karda.
Kui Emmaste PK-s sobivat ei leidu/ei pakuta, siis on mujal kohad olemas. Ka selle kahe aasta sees oleksin võinud tööd vahetada, pakuti tasuvamat (ja vast lihtsamatki), ent see amet tõesti meeldib ja seetõttu pole üleliia tõsiselt võimalikku töökoha muutmist kaalunud. Loomulikult on selle töö juures ka mitmeid negatiivseid külgi, nt see väsitab vaimselt. Niisamuti eeldab see palju tasustamata lisaülesannete täitmist. Aga raha ei ole ma kunagi taga ajanud. Ja energiat mul ka veel jagub ning olles noor, on seda lihtne taastada.
Möödunud nädalal aga tulid lisaks muule ka mõned õpilased rääkima, et kas ma tõesti lähen minema ja et ma võiks ikka kooli edasi jääda. Kuna lapsed on ausad (seda tean igasuguste näidete põhjal- kasvõi parimate õpilaste vastuvõtu näitel, kus õhtujuhina hääldasin korduvalt sõna sudoku valesti ning täiskasvanutelt ei saanud selle kohta mingit tagasisidet, kuna järgmisel päeval mainiti seda juba minu esimeses tunnis õpilaste poolt), siis teeb selline pöördumine meele rõõmsaks küll. Eriti kuna eestlasele omaselt öeldakse otse välja pigem negatiivne, kui positiivsed kommentaarid edastatakse kas moka otsast või hoopistükkis ütlemata jäetakse.
Teine tore üllatus on kohalike toetav hoiak. Kiitev märkus lapsevanemalt on väärt tunnustus, olgu ta kui harv või lakooniline tahes. Ja eelmisel nädalal pakuti lapsevanema initsiatiivil korterit üürile. Kui ülevalt poolt pole selles osas eriti aktiivsed oldud, siis seda enam teeb südame soojaks altpoolt tulev initsiatiiv. On mõnus tunda, et inimesed hoolivad. Samas, kui päris aus olla, on see ka veidi vastik tunne. See tekitab sellise imeliku tunde, kui teised sinu pärast vaeva näevad. Ja see ei tule pelgalt tagasihoidlikkusest, vaid ma tõesti arvan, et ei ole seda ära teeninud. Kuid kiitus sellegipoolest teile kõigile, kes te ühel või teisel moel toetust avaldanud olete.
Kõik see paneb mõtlema, et äkki ma olen ikkagi õiges kohas. Äkki pole veel aeg edasi liikuda.

Pakun, et täna-homme on mul vastus olema, mis ja kuidas sügisel edasi.

Mõnus

Kooliaasta lõpp on põhimõtteliselt kätte jõudnud.

Eile sooritas 8. klass üleminekueksami. Täna oli tore õhtu- 4 inka ja 3 ajaloo eksamitööd vaja parandada. Õnneks olid tööd hästi tehtud ja töö läks libedalt.

Samas eks oma osa mängis selles ka meeldiv nädala algus. Eile pealinnas koolitusel. Võrreldes sama koolituse kahe esimese õppepäevaga oli linnas kohe toredam. Kevad oli ka sinna jõudnud. Kõle-kole talv ja kevad unustusehõlma vajunud. Inimesed tänaval tulid kohe rõõmsate nägudega vastu ja äraütlemata palju kauneid näitsikuidki liikus ringi.

Täna jällegi tööpäev vabas õhus, kergejõustiku maakondlikud MV. Kui enne olin näo juba hiliskevadiselt jumekaks saanud, siis peale tänast kohtunikutööd on ka käed pruunikad. Ja rõõm, et oma õpilased taaskord hulga medaleid korjasid.

Õhtul veel vutitrenn ja siis paberitöö kallale. Ning homme on taaskord võimalus õues tööpäev mööda saata- kehalise tunnid päev läbi. Mõnus kevad on lõpuks saabunud. Ka nüüd, kell 22 on veel 16 kraadi sooja. Ja ausalt, kolige põhjapoolusele inimesed, kes te juba virisete, et küll on soe või et sääsed on välja tulnud. Kas kuu aja eest te just pikisilmi sooja ei oodanud ja kevadet maapõhja kirunud?