Esmaspäev, 28. mai 2012

Töö

Sellesisulist postitust olen mõelnud juba pikalt kirjutada. Mõtteid (küll mitte eesmärgiga neid kirja panna) olen ka juba pikka aega peast läbi lasknud. Kirjutamiseks pole aga õiget hetke olnud.



Eelmine nädal andis taas uue tõuke.
Teema võttis üles vanim kolleeg. Pean talle jätkuvalt kiitust avaldama, et ta on kogu tööperioodi jooksul mind toetanud-julgustanud-kiitnud ja et, nagu ta ise ütleb: "olen nii vana küll, et võin ausalt ja otse öelda."
Ehk siis ta uuris taas, mis ma sügisest teen. Kui päris aus olla, siis ma päris täpselt ei osanudki vastata. Fakt on, et ajaloo ja ühiskonnaõpetuse tundidest jään ilma, sest asendatav pedagoog naaseb tööle. Niisamuti on selge, et sõit tööle ja tagasi on kallis ja ilma täiskoormuseta see ära ei tasu. Vestlusest juhtkonnaga, kus probleemsed asjaolud välja tõin, on ka kuu möödas. Hetkel uusi arengusuundi näha-kuulda ei ole olnud.
Selge, et juhtkond peab mulle tunde juurde leidma, et sinna jääksin. Samas ei taha ma neid kellegi arvelt ka võtma-nõudma minna. Eks ülemused peavad laste-lapsevanemate tagasiside põhjal ise otsused tegema. Olen end ise üsna muretult tundnud ja mitte peale käinud oma tulevase rolli osas. Ehk seetõttu, et ma tööta jäämist ei karda.
Kui Emmaste PK-s sobivat ei leidu/ei pakuta, siis on mujal kohad olemas. Ka selle kahe aasta sees oleksin võinud tööd vahetada, pakuti tasuvamat (ja vast lihtsamatki), ent see amet tõesti meeldib ja seetõttu pole üleliia tõsiselt võimalikku töökoha muutmist kaalunud. Loomulikult on selle töö juures ka mitmeid negatiivseid külgi, nt see väsitab vaimselt. Niisamuti eeldab see palju tasustamata lisaülesannete täitmist. Aga raha ei ole ma kunagi taga ajanud. Ja energiat mul ka veel jagub ning olles noor, on seda lihtne taastada.
Möödunud nädalal aga tulid lisaks muule ka mõned õpilased rääkima, et kas ma tõesti lähen minema ja et ma võiks ikka kooli edasi jääda. Kuna lapsed on ausad (seda tean igasuguste näidete põhjal- kasvõi parimate õpilaste vastuvõtu näitel, kus õhtujuhina hääldasin korduvalt sõna sudoku valesti ning täiskasvanutelt ei saanud selle kohta mingit tagasisidet, kuna järgmisel päeval mainiti seda juba minu esimeses tunnis õpilaste poolt), siis teeb selline pöördumine meele rõõmsaks küll. Eriti kuna eestlasele omaselt öeldakse otse välja pigem negatiivne, kui positiivsed kommentaarid edastatakse kas moka otsast või hoopistükkis ütlemata jäetakse.
Teine tore üllatus on kohalike toetav hoiak. Kiitev märkus lapsevanemalt on väärt tunnustus, olgu ta kui harv või lakooniline tahes. Ja eelmisel nädalal pakuti lapsevanema initsiatiivil korterit üürile. Kui ülevalt poolt pole selles osas eriti aktiivsed oldud, siis seda enam teeb südame soojaks altpoolt tulev initsiatiiv. On mõnus tunda, et inimesed hoolivad. Samas, kui päris aus olla, on see ka veidi vastik tunne. See tekitab sellise imeliku tunde, kui teised sinu pärast vaeva näevad. Ja see ei tule pelgalt tagasihoidlikkusest, vaid ma tõesti arvan, et ei ole seda ära teeninud. Kuid kiitus sellegipoolest teile kõigile, kes te ühel või teisel moel toetust avaldanud olete.
Kõik see paneb mõtlema, et äkki ma olen ikkagi õiges kohas. Äkki pole veel aeg edasi liikuda.

Pakun, et täna-homme on mul vastus olema, mis ja kuidas sügisel edasi.

Kommentaare ei ole: