Jalgpall

Vutti on viimastesse nädalatesse mahtunud küll ja küll.

Suurim võistlus kahtlemata EM. Selgeks sai (taaskord) asjaolu, et ennustada ma ei oska. Hinges olin Hispaania poolt, aga kahtlesin, et nad võitu kordavad ja nende peale ei panustanud. Läks aga teistpidi. Hästi! Ka siit blogist võis lugeda minu pakkumisi poolfinaalide osas. Ei tabanud märki. Esimene mäng oli hoopistükkis tasavägine ja teises jäi seis teistpidi ennustatuga võrreldes. Finaalis poleks ka julgenud Hispaania sellist üleolekut pakkuda.

Siis Rahvaliiga. 30ndal mäng Valguga. Saime nad koduplatsil päris hästi kinni ja vaid saatuse kuri näpp ei tahtnud meile viiki kinkida (võiduks olnuks veidi õnne ka vaja olnud). Teenisin päris mängu lõpus ka kollase, mis tõestas taaskord kuivõrd emotsionaalne olen vutiplatsil. Ühesõnaga läks sõneluseks. Käina vastu aga saime esimese kolaka. Eks nad olid kõik oma parimad pojad ka kokku ajanud, ent siiski. Ise olin platsil ääretult mannetu. Eriti kui ka võrrelda nt eelmise mänguga, kui keskkaitse oli lukus, mis lukus. Valgu värav tuli kauglöögist.

Eile peeti aga Hiiumaa MV jalgpallis. Osalesin koos oma õpilastega Emmaste satsis. 1 võit (kusjuures minu karistuslöök tõi võidu :)  - ei saa kiitmata jätta iseennast ju), 1 viik ja 3 kaotust. Saanuks paremini, kuigi võit oli siiski ebareaalne. Vastased olid tasemel. Ei saa öelda, et kõik saare paremad pojad olid kokku tulnud. Aga suurem osa nendest küll. Ja ajalugu ei mäleta neid, kes osa ei võtnud. Turniiri jääb meenutama vihm. Totaalne vihm. Polegi sellise ilmaga mänginud varem turniiril. Üksiku mängu ehk küll, kuid terve päeva... Lisaks "sain au" vilistada medalimänge. Vist suures plaanis oli okei (kuigi saanuks kindlasti paremini). Samas sain veelkord tõestust, et see on üks tänamatu amet. Hea, et valdan valikulise kuulamise oskust. Seda seoses ühe või teise tiimi fännide arvamusavaldustega nende kahjuks vilistatud otsuse juures.