teisipäev, 31. juuli 2012

Jalgpall

Peale Folki võõrustasin külalisi mandrilt (kiitus ilmale, et ta meie esmaspäevase ringsõidu saarel ära rikkus), et siis kolmapäevast taas sportlikule lainele end sättida. Vaatamata mõningasele pausile vutimängust läks neljapäevane trenn üpris hästi korda.
Laupäeval ootas ees teine mäng Kärdla LM Dagöplast tiimi eest. Taaskord FC Lelle vastu. Sedapuhku oli meil koos tugevam rivistus ja indu andis soov võõrsil saadud kaotuse eest kätte maksta. Et meid oli kohal lausa 18, arvasin et piirdun paari- kuni mõnekümne minutiga. Läks aga nii, et mängisin kaitse asemel äärepooliku positsioonil. Ja terve mängu.
Esimesel poolajal andis lämbe ilm end mõnuga tunda. Mulle lisaks vist ka lühikene paus treeningutest. Igal juhul tõmbas pärast paari järjestikust sööstu värava alla (kus oli ka reaalne võimalus jalg valgeks saada, aga... jälle ikaldus) jalad korraks üsna kinni.
Teine poolaeg oli ses osas lihtsam, sest kopsud olid nö lahti joostud. Võhma jagus. Küll aga tõmbas kaotusseisu jäämine veidi motivatsiooni alla. Ja kui kontroll palli üle jätkuvalt soovida jätab, ega see siis ka seda just kergita.
Kokkuvõttes siis 1:3 kaotus. Reaalsete väravavõimaluste järgi võinuks seis küll 3:3 jääda. Aga mis parata.

Peale mängu suundusin sõbra lapse varbaliikudele. Seda jääb paljuski iseloomustama kaunis ja võimas välgutamine. Lisaks päris tugev padukas. Õnneks suht ajutine. Magama läksin üsna varakult. Tõenäoliselt tõmbas päevane vutt niivõrd sooja ilmaga läbi. Magasin võrkkiiges. Mõnus ja värskendav.
Igal juhul hommikul 9st oli virk ja kraps juba. Erinevalt nii mõnestki teisest. Lisaks sellele, et mitu meest tööl pidid olema, magas üks sisse, teine ei saanud kusagilt rannapeolt tulema jne. Tundus juba, et peame koduväljakul Rahvaliiga mängu ilma vahetusteta mängima. Ega pühapäev ka just väga jahe olnud.
Avavileks saime siiski sellise koosseisu, et meil oli ka kaks vahetust kasutada. Üks neist varbaliikudest üsna uimane veel, aga siiski.
Mäng õnnestuski enda kasuks keerata ja seisuga 4:3 võit võtta. Jäime 2:1 taha, saime 4:2 ette (sealjuures minu väravatest- ei saa ju mainimata jätta :). Kaks väravaesisest saginast, üks karistuslöögist) ja kuigi jäime lõpus ehk surve alla, õnnestus eduseisu hoida.
Rõõmu tegi ka see, et vastane hästi mängis. Suurem osa tiimist on ju minu enda õpilased. Eks neilgi on seda suurem rõõm minult palli ära võtta. Ja kui aus olla, eks tegi endalegi rõõmu just neile kübaratrikk vormistada.


Kokkuvõttes teenisime siis Tubala Tuulikutega teise koha Hiiumaa alagrupis ja umbes kuu aja pärast ootab ees finaalturniir, kuhu 145st alustanud võistkonnast pääseb 32. Kui viimane vastane koosnes põhi- ja keskkooli poistest, siis meil on üsna huvitav sats. Kaks nooremat lõpetasid VII klassi, suurem osa on samuti koolipoisid, ent koosseisu kuuluvad ka sel aastal 60neseks saanu (kes oli sealjuures igal mängul kohal!) ja kuldset keskiga nautiv mees. Ise olen vist ka vanuse järgi pigem veteran :)

Kommentaare ei ole: