Reede, 9. november 2012

Haldusreform


Kolmapäeval jõudis internetiavarustesse Pühalepa vallavolikogu (ametliku) esimehe Toomas Remmelkoore arvamuslugu „Millist varianti eelistada regionaalministri väljapakutud kuuest arenguteest?“, mis paari nädala eest valla häälekandjas ilmus.
Et teemaks oli haldusreform, kogus see kiiresti kümneid kommentaare. Mulle sümpatiseerib, et Toomas julgeb sõna võtta. Võib-olla tema väljendusoskus vajaks järeleaitamist, aga see ei ole hetkel peamine. Oluline on, et erinevalt paljudest teistest kohaliku tasandi poliitikutest võtab ta sõna. Olgugi, et saab selle eest ka tümitada.
Ent läheme nüüd artikli teema juurde. Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler saatis omavalitsustele arutamiseks kuus võimalikku stsenaariumit Eesti halduskorraldusest. Alates praeguse olukorra säilimisest kuni maakondade Eestini.
Toomas ütleb oma kirjatüki alguses kohe välja, „et tänane olukord ei rahulda ka mind“. Teeb rõõmu, et esimest korda ütleb ta välja, et muudatusi on vaja. Kas see mõtteviis on ka meie vallamajja jõudnud?
Etteruttavalt ütlen, et kahjuks ei paku ta siiski välja ühtegi varianti, mil moel muudatusi teha. Astmelise tulumaksu kehtestamine ei ole ju tõsiseltvõetav ettepanek selle teema kontekstis. Või mis?
Kui nüüd ise neid Kiisleri pakutud variante vaatan, siis välistaksin praeguse olukorra säilimise ja maakondade Eesti. Esimese osas on selge, et muudatusi on vaja, teise puhul leian, et maakondade piirid ei vasta riigi tasemel praegustele oludele ja nõudmistele.
Omavalitsusliitude Eestit pean samuti halvaks. Nõustun suuresti Rinno Ligega: „Isiklikult pean kõikidest variantidest kõige halvemaks omavalitsusliitude Eesti varianti, kuna sellega anname otsustamise "tagatuppa" ja kaugeneme kohe kindlasti kodanikuühiskonnast. Tagatoal puudub igasugune poliitiline vastutus ja kontroll, kuna kogu seltskond satub sinna kaudselt, mitte otse kodanike poolt valituna.“
Ülejäänud variantide- kahetasandiline Eesti, kus luuakse juurde täiendav maakonnapõhine omavalitsustasand; kihelkondade Eesti; tõmbekeskuste Eesti- üle võiks arutleda.
Tulles aga kodumaale ehk vaid Hiiumaast rääkides leian, et parim tee on ühine ja ühtne Hiiumaa. Nii otseses kui kaudses mõttes. Ehk siis tervet saart kattev omavalitsus. Hiiumaa arengustrateegia Kärdla koosolekul (kus osales inimesi igast omavalitsusest) jäi see mõte samuti selgelt kõlama.
Hetkel on meil olnud probleemiks, et liitumise (või sel teemal arutamise) üle otsustavad need, kes raha kaudu omavalitsusega seotud. Sest loomulikult ei taheta oma „tasuta piruka masinat“ niisama käest anda. Paar märksõna- volikogu esimees ja lume lükkamine.
Lisaks liitumisele ja ühele ühisele volikogule tuleks minu arvates luua/kokku kutsuda kohalikud ümarlauad. See oleks koht, kus kohaliku tasandi aktivistid saaksid oma kodukohta puudutavates küsimustes reaalselt kaasa rääkida. Sinna kaasaks külavanemaid, kolmanda sektori esindajaid jne. Seal arutataks läbi, kas ja mis kell peaks tänavavalgustus töötama ja muud säärased küsimused. Ja need ei peaks järgima praegused omavalitsuspiire. Neid ümarlaudu võiks olla rohkem.
Ja mitte nemad ei pea omavalitsusse sõitma oma ideedega, vaid sinna valitud inimesed tulevad nende juurde, et kuulata, mida ning mismoodi sealkandis teha tuleks. Valla- ja linnavalitsus on mõeldud meid teenindama, mitte vastupidi.
Ehk siis kokkuvõtlikult viiksin ma kohaliku omavalitsuse tasandi kõrgemale, praeguse maakonna tasandile. Ent kaasarääkimise koha tooksin inimestele lähemale. Suured algatused peaksidki alguse saama rohujuure tasandilt.
Hiiumaa ei ole nii suur, et meil poleks võimalik ühiselt asju ajada. Tean seda omast käest. Asi on tahtmises. Ja ka seda on näha, kes tahab ning kes mitte.

Kommentaare ei ole: