Peale esmast taastumist maratonist viskasin nalja, et tuleb uusi väljakutseid otsida. Ei osanud küll arvata, et võimalus nii ruttu tekib. Aga möödunud nädalavahetusel osalesin Noarootsi kepikõnni- ja käimismaratonil.
Me küll kiirkõndi ei teinud, aga tuleb nentida, et ülearu suurt vahet ei ole, kas läbid maratonidistantsi joostes või kõndides. Jalgadele mõjub ikka koormavalt. Ja kui aus olla, siis joostes oli seis veidi parem, kuna ei tekkinud ville.
Teistpidi - äge oli. Vahelduv maastik, kus nii männimets, kruusatee, raba, liivak ja rannaäär. Võistlusjärgne saun oli ka väärt idee. Selle väiksust arvestades tuli jälle tänada, et mees oled. Sest et kui jooksumaratonil on ülekaalus mehed, siis käimisel olime selges vähemuses. Mis omakorda andis rohkem hingamisruumi saunas.
Aga ametlikult olen nüüd kolm maratoni läbinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar