Kohtusse

Emmaste Vallavolikogu otsustas esmaspäeval Emmaste valla sundliitmise vaidlustada. Ehk ees ootab kohtutee Vabariigi Valitsuse vastu. Täpsemalt küll viimase otsuse Hiiumaa vallad sundliita vastu.

Volikogu istungil ütles vallavanem, et temale tundub, justkui valitsus ei ole Emmaste vastulauset (ja see oli mahukas, sisukas dokument - 42 lehekülge) üldse läbi lugenud.

Mõnes mõttes võib selle seisukohaga nõustuda. Eriti kui lugeda valitsuse vastust. Mis, muuseas, saabus alles 26. juuni hommikul vallasekretäri postkasti. See ei ole tegelikult ei vastulause ega seaduse vääriline. Üldine ja ümmargune jutt paraku. Puuduvad faktid ja viited.

Seletuskiri:

"Piirkondlik komisjon leiab, et omavalitsuste arvamustes on kirjeldatud üldist olukorda kirjeldavate näitajate alusel näitamaks, et omavalitsuste võimekus on hetkel piisavalt hea ilma konkreetsete meetmete või tegevusteta, kuidas suudetakse tagada haldusreformi eesmärk.

Haldusreformi eesmärk on tõsta omavalitsuste võimekust ning tagada arenguvõimalused pikemas tulevikuvaates. Haldusreformi seadus on sidunud omavalitsuste minimaalse võimekuse elanike arvuga ehk omavalitsusüksuse miinimumsuuruse kriteeriumiga, mille paikapidavust Riigikohus haldusreformi seaduse põhiseaduspärasust käsitlenud kohtulahendis küsimärgi alla ei seadnud. Samuti ei ole omavalitsused oma tagasisides välja toonud võimalikku ühinemisega kaasnevat negatiivset mõju. Valdade ühendamise ettepaneku eelselt on koostatud mõjuanalüüsid, mis toovad välja selged positiivsed mõjud ühendamise järgselt. Nelja omavalitsuse ühendamisel moodustuvas Hiiumaa vallas tervikuna teenuste tase tõuseb ja halduskulud osakaaluna kogukuludest vähenevad.

Ettepanek valitsusele: jätkata Emmaste, Hiiu, Käina ja Pühalepa valla haldusterritoriaalse korralduse muutmise menetlusega, kuna omavalitsused ei ole esitanud menetluse lõpetamiseks piisavalt kaalukaid põhjendusi ühinemisega kaasneva negatiivse mõju kohta. Määrata moodustuva omavalitsuse nimeks maakonna ja saare järgi Hiiumaa vald."

Samas - täiesti realistlikult hinnates, jättes emotsioonid kõrvale - arvan, et meie käed jäävad liiga lühikeseks, et siin midagi muuta. Ilmselt ei anna kohus meile esialgset õiguskaitset, mis tähendab, et valimised toimuvad ikkagi ühte Hiiumaa volikogusse. Eelnõus, millega vaidlustamise otsustasime, välja toodud Põhiseaduse paragrahvid 154 ja 158 on minu hinnangul nõrgad. Eriti viimane, kus puudub vastuolu, sest valla arvamust liitumise osas küsiti ning Põhiseadus ei kohusta sellega arvestama. Ja laiemalt on riikliku haldusterritoriaalse korralduse üle otsustamine Riigikogu pädevuses.

Muidugi ei saa vastu vaielda ka volikogu esimehele, kes viitas, et rahvas on oma meelsust näidanud. 1091st hääleõiguslikust elanikust osales 386 ehk 35,4%. Neist 280 ehk 3/4 ei soovinud valla liitumist teiste Hiiumaa valdadega.

Sellele tuginedes võiks ju kohtusse minna. Mis ei ole aga odav lõbu... Eriti kui lootust väga ei ole.

Mind ennast hirmutab tegelikult hoopis rohkem see, et mis saab edasi. Jah, praegu tuleme toime. Aga mitte seepärast, et meil on kuldpead volikogus ja vallavalitsuses.
Vaid sellepärast, et meil on piisavalt palju suvehiidlaseid, kes oma maksud Emmaste valda maksavad. Sellepärast, et meil on tragisid inimesi, kes tegelevad ettevõtlusega. Sellepärast, et oleme võlgadest paljuski lahti saanud ja saime/saame sel aastal uusi laene võtta.

Küll ei ole me volikogus ega vallavalitsuses (ja jälle, mitte segi ajada vallamaja ametnikega - pean silmas viieliikmelist organit) suutnud parimal võimalikul tasemel tegutseda. Ei omavahelise koostöö mõttes, ei kaasamise osas, ei määruste jm dokumentide korrektse järgimise ega ka isikliku panuse osas.

Ehk ma ei ole kindel, et meil on piisavalt ajupotensiaali iseseisvalt edasi tegutsemiseks. Sest tegemist ei ole eraettevõttega. Me räägime omavalitsusest. Vallast, kus tuleb pädevate  ja teotahteliste inimestega mehitada nii volikogu, vallavalitsus kui komisjonid.

Palusin volikogu liikmetel vastata väitele, kas nad on volikogu töös panustanud kogu hingega ehk parimal võimalikul moel ja kogu oma pädevuse piires.

Ülo arvas, et ta ei ole kohustatud vastama. Tiit, Katrin ja Triinu arvasid, et nad on liialt vähe aega volikogu liikmed olnud ja seetõttu on panust raske hinnata (Triinu ja Katrin) või panus on väike (Tiit). Ma hindan, kui inimestel on kriitikameelt. See annab lootust, et olemas on oskus maailma asju objektiivselt ning adekvaatselt mõista. Gustav hindas, et tema puhul on vastus minu välja käidud väitele pigem ei. Kristi ütles, et on panustanud täie hingega, aga mitte kogu pädevuse piires. Leidsin, et aus on ka ise vastata. Hindan, et panustasin pool aega tõepoolest kogu hingega ja kogu pädevuse piires. Siis toimus oluline motivatsiooni langus. Põhjusest on piisavalt juttu olnud. Nüüd ei saa ma enam öelda, et oleksin maksimumi endast vötnud.

Ses suhtes oli üllatav optimism, kus järgmise volikogu suuruseks määrati 9 liiget. Mina pakkusin miinimumsuurust ehk 7 liiget, aga jäin oma mõttega üksi.

Jah, ma püüan ka olla optimist ja uskuda paremasse homsesse. Aga...