Aitäh

Ma olen tänulik. Südamest. Samas ma valetaksin, kui ütlen, et olen nüüd sellest tingituna ennastunustavalt joviaalses tujus.

Mul on lihtsalt vedanud, kõvasti vedanud. Et minu ümber on nii palju häid inimesi.

Kui nüüd õpetajaametile mõelda, siis ehk esimene või esimesed paar aastat ma tõesti mõtlesin teisiti. Et noor mees, äsja ülikooli lõpetanud kutt tuleb kaasaegsete meetoditega, noortepärase lähenemisega. Otsisin ja leiutasin. Kindlasti rõkanuks ma tollal rõõmust tunnustuse üle. Ent see olnuks väär ja juhtinuks mind tõenäoliselt valele teele.

Viimastel aastatel olen ma aga aru saanud, kui palju on mul veel arenemisruumi. Iseenda jaoks on latt kõrgele tõstetud ning tean, kuivõrd palju tuleb veel trenni teha, et oleks võimalik õnnestunud sooritus teha. Olen rohkem vaadelnud ja analüüsinud ka kolleegide tegemisi ning olen neile tänulik kannatlikkuse ja toetuse eest, oskuse eest anda konstruktiivset tagasisidet.

Sel õppeaastal olen paljuski ka eneseotsingu teel olnud. Näiteks asudes ülikoolis koolijuhtimist õppima. Mis tegelikult on tõstatanud hoopis küsimuse, et kas ma ikka päriselt tahan seda teha või kas ma tahan seda nüüd ja kohe teha. Või olles olnud õppeaasta alguses ka majandusjuhataja/huvijuhi ametis. Millest ma küll üsna ruttu loobusin, sest ma ei pea õigeks, et inimene on ametis, kus ta ei saa/taha/oska (kahjuks näen selliseid inimesi ikka ja jälle, siin-seal, muretult palgapäevani tiksumas...) endast maksimumi anda. Sain aru, et mul ei jää energiat pühendumiseks.
See omakorda tähendas, et andsin ka kolmandiku palgast ära ja ütleme nii, et elu see kergemaks teinud ei ole viimasel poolaastal. Lisaks eelnevale olen klassijuhatajana viieaastase teekonna lõpusirgele jõudnud. Mis pani pea kogu õppeaasta jooksul sügavalt mõtlema, kas ma jaksan/tahan uue teekonna ette võtta. See on vahva lisaülesanne. Vähetasustatud ja rohkelt energiat nõudev. Aga samas nii tänuväärne ja palju tagasi andev.

Nii olen vähemalt kahel viimasel õppeaastal lähtunud lihtsast põhimõttest, ühtmoodi nii kolleegide kui õpilastega suheldes. Ole sina ise. Tundides tunnen, et kõige tähtsam on luua positiivne foon. Sul peab olema kord, ent kaasaegne õppetöö ei saa põhineda käsuandja-käsutäitja traditsioonilisel süsteemil. Koostöös - ja nii, et mõlemad pooled seda ka selliselt mõistavad - jõuab hoopis rohkem.
Ma austan oma vahvaid kolleege, ent pean tunnistama, et kõige rohkem hoiab mind õpetajaameti juures õpilastepoolne usaldus ja positiivne energia, mida nad päevast-päeva jagavad.