Kolmapäev, 15. juuni 2016

Sport

Reedel vilistasin U15 noorteliigat. Hiiumaa noored olid tublid ja tegid korraliku partii liiga liidri ehk omavanuste ühe parema satsi vastu. Arvestades, et Kalevi selle vanuseklassi treeninggruppides on ca 80 poissi ehk rohkem kui siin saarel selles vanuses poisse üldse kokku... Või et esimeses omavahelises mängus alistuti 0:12 ja nüüd 0:2.
Mis aga (taas) silma-kõrva torkas, on mõne jalgpalliga seotud tegelase asjatundmatus. Ei pea siin silmas treenerit, kelle osas ma kogemuste põhjal tean, et ta määrustikku tunneb. Ent platsi äärest tuleb kommentaare, mis panevad jalgpallireeglite aspektist küll muigama. Jällegi, publikul on selleks õigus, sest nemad reeglina toetavad ühte tiimi ja näevadki, tahtmatult või tahtlikult, asju läbi selle poole roosade prilliklaaside. Ja see on täiesti okei, kuniks see ei muutu pahatahtlikuks teise poole suhtes. Küll aga ootaks, et spordiga seotud inimesed veidi laiemalt asja vaadata suudaks. Sest kas parem on, kui kohtunik mängus kodutiimi soosib või see, kui kohtunik vilistab võimalikult neutraalselt ja reeglitest lähtuvalt? Vaatame nii lühiajalist kasu kui pikka perspektiivi.
Samas, õnneks või kahjuks on mul nii paks nahk, et mind isiklikul tasandil see ei häiri. Sest kõige tähtsam on jääda ausaks iseenda ees. Tõsi, vigu tuleb sisse, selle vastu ei saa. Ent neid esineb ka vutimaailma suurturniiridel. Oluline on, et vead ei oleks tahtlikult tehtud.

Seejärel liikusin Leemetisse. Konkreetsemad ettevalmistused Saarte Mängudeks ehk aitasin orienteerumisrajale kontrollpunkte maha panna. Veel keerulisem kui orienteerumine ise :)
Õhtul veel toimetamised spordiväljakutel. Mängud ise olid/on kahte pidi hinnatavad. Ühest küljest võib nad kordaläinuks lugeda. Ilm oli ilus, kõik planeeritu viidi ellu, peaaegu kõik medalid (mõnel alal või distantsil oli siiski vähem kui kolm osalejat) sai välja jagatud, osalejate seas oli ka kõrge tasemega sportlaseid. Teisest küljest... Saaremaal toimusid samal päeval valdade mängud, mis eriti just meeste seas osalejate arvu siin kärpis - nõrk planeerimine sealse spordiliidu poolt. Korralduslikult jäid täpsed rollid jagamata (kivi peakorraldajate kapsaaeda), mis tähendas näiteks seda, et veel viimasel päeval tuli spordiareene timmida, et seal üldse võistelda saaks. Õnneks on keti alumised lülid sedavõrd pädevad ja iseseisvad, et ei oota ülemiste lülide järele.
Ise sain ka paar starti teha. Eriti kuna kommentaatoritöö oli liikumisvõimaluste, publiku arvu ja mitmete alade tulemuste saabumise tõttu piiratud võimalustega. Ehk ei pakkunud suurt koormust.
Tahtsin sprinti joosta ja seekord isegi mitte sihi-lootusega medal saada. Aga et aimu saada, kui korralikus jooksuhoos peale maratoni olen. Ja jätkuvalt alla 12-sekundi vormis. Taas tuleb tõdeda, et ilma erialase kiirusliku treeninguta. Kuigi, olles aus, noored kutid lippavad rajal ikkagi eest ära :)
Kahjuks ei olnud teistel saartel teatetiimi kokku panna võimalik, seega ei saanud seda joosta, kuigi tahtnuks küll. See-eest proovisin siis kaugust ja 1500m. Väga keskpärased tulemused. Aga eks see pidigi olema soojendus enne põhiala :) Mälumängu. Mängu, mis pakkus parajat põnevust. Ja võõrustajatena otsustasime, et põnevus positiivses võtmes võiks ikka külalistele jääda ehk finišiheitluses lasime saarlased punktiga eest. Kangesti jäi kripeldama, kuna viimane küsimus oli tegelikult vastatav, vastus kõlas juba ka, ent ma ei olnud endas kindel. Samas oli huvitav kogemus selle valla ehk Emmaste tiimis mängida.

Kommentaare ei ole: