Eesti lipp 142

Head Eesti lipu päeva!

On varajane hommikutund.

Päike alles kogub jõudu, linn ärkab ning päev seisab meil veel ees.

Aga midagi on juba ärganud. Või siis polegi uinunud. See on armastus Eesti vastu, mida varased lipuheiskajad Eesti lipu sünnipäeval ilmekalt väljendavad.

Täna saab meie sinimustvalge 142-aastaseks.

Selle all on rõõmustatud ja kurvastatud, puhatud ja võideldud, sünnitud ja hinge heidetud, loodetud ja unistatud.

Lipp ei ole riidetükk.

Lipp on lugu.

Lugu inimestest, kes uskusid, et eestlastel on õigus oma keelele, oma kultuurile ja oma riigile.

Lugu neist, kes hoidsid unistust vabast riigist südames ka siis, kui lippu ei tohtinud avalikult lehvitada.

Ja lugu meist kõigist, kes me täna siin seisame.

Sest iga põlvkond kirjutab sellesse loosse uue peatüki.

Tegudega.

Oma igapäevaste tegudega. Kodus, külas, kogukonnas.

Meie lipu värvid moodustavad kodu. Eesti lipust kirjutades sõnastas Martin Lipp (kui tabav perekonnanimi!) selle mõtte rohkem kui sajand tagasi:

Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga,

mille alla Eesti pojad ühiselt võiks koonduda.

Need read räägivad kokku hoidmisest.

Sellest, et sinimustvalge ühendab meid.

Täna hommikul panustame samuti selle heaks.

Heiskame lipu, mis meenutab meile meie juuri, meie vabadust, aga ka meie vastutust.

Jätkame kaunist traditsiooni ning anname üle kinkelipu. Aitäh Hiiumaa Muinsuskaitseseltsile selle eest!

Riigi tugevus avaldubki siinsamas ja just sellistes tegudes.

Elagu Eesti!

Elagu Hiiumaa!

*tervitus Eesti lipu päeva hommikul lippu heisates