Esmaspäev, 27. juuni 2016

Lõpp

Kaheksateistkümnendal sai lõpu üks teekond. Nii nagu see haridusmaastikul ikka juhtub.
Oma kõne alguses võtsin päevajuhtidel sõnasabast kinni ehk toonitasin, et vastupidiselt nende vaherepliigile ei suutnud lõpetajad mulle juustesse halli tooni tuua. Vastupidi. Pigem kulges kõik liigagi sujuvalt ja tabasin end vahel mõttelt, et kas ma midagi tegemata pole jätnud. Kindlasti juhtus sedagi. Samas oli see hariv teekond, vähemalt minu jaoks, loodan, et ka teine pool omandas midagi.
Nagu 2012.aastal, oli seegi teistsugune lõpuaktus. Või siis täpsemalt- endal oli teistsugune tunne. Kui palju sa ka ei püüa kõiki võrdselt kohelda ja ühtemoodi vaadata, ikka on klassijuhataja rollis olles teine tunne.
Ütlesin kõneski, et olen selles rollis teist korda. Ja tõin välja, et kaks ei jää kolmandata. Samas jätsin ütlemata varahommikul kirja pandud lause - et  „kolm on kohtu seadus“. Aga olen hetkel üsna kindel, et nii see on. 94. lend saab olema minu viimane lend.

93. lennuga jätsin nö lõplikult hüvasti nädal hiljem ehk kahekümneviiendal kuupäeval. Nende kingituseks oli osalemine aerutamise-orienteerumise võistlusel. Ilmselt teadsid nad, et ma pole varem kunagi süstas olnud ja tahtsid mind veel viimast korda proovile panna :)  Õnnestus hästi. Vahva kogemus oli. Eriti kuna kohal olid tõelised harrastajad nagu mina, aga sekka ka tõsiseid tegijaid, nt Võhandu maratoni viienda koha omanikud paarissüstade klassis.
Kui oleks trassi teist korda veel läbinud, siis ilmselt oleksin ka aerutamise juba selgeks saanud :)

Aktusest veel. Kuigi lõpetas ajaloo väikseim lend, siis minu meelest (ja ma pole saanud tagasisidet, mis selle ümber lükkaks) õnnestus aktus nö suureks mängida. Ehk jagus ühte ja teist ning oli sisu ja pikkust. Selle eest kummardus heade abiliste, kolleegide ning kooli töötajate, aga kindlasti ka lapsevanemate ees.

Kommentaare ei ole: