"Mis sest et vihma sajab, ikkagi on vahva õues joosta ja mängida!" ütles üks endine kekaõps ja liikumisfanatt. Kui kujutad ette, et seda öeldakse särasilmil ning lõputu entusiasmiga, siis on meeldiv kuulata küll, jää või uskuma :)
Nii oli ka täna, kui noortega suusatunde alustasime. Oli neid, kes said elus esimest korda suusad alla. Vaatamata lumes rullimisele ei tundunud külm olevat. Endal võttis vahepeal näpud küll kangeks suuski sättides, saapapaelu sidudes. Aga kui näed ja tunnetad liikumisest tekkivat siirast rõõmu, siis annab see ka sulle sooja.
Sarnane näide- puhas rõõm talvest ja liikumisest avanes aasta alguses. Esimesed lumeräitsakad katsid õrna sametise kihina roheka muruvaiba. Ja juba olid kelgud välja otsitud ning maja juures asuvast mäest (pigem küngas, aga ametlik nimi on sel ikkagi mägi- Remlimägi) liulaskmine võis alata. Vast kümmekond korda kihutati nõlvast alla, kui valge lumi oli asendunud tumeda mullaga. Aga ega see ei seganud, külmunud maapinnal saab samamoodi kelgutada. Kasvõi tundide viisi.
Sestap ei saa mina õnneks aru neist juttudest ja uuringutest, mis väidavad, et tänapäeva lapsed ei taha liikuda, et ainult arvutimängud ja mobiiltelefonid köidavad nende tähelepanu. Pigem tundub, et liikuda- isegi sporti teha- on ikka ka lahe.
Täna ütles seltskond noori, et saavad nüüd järjepidevalt jalgpallitrennis käia. Et omal initsiatiivil rääkisid puhkpilliringi juhiga ja leidsid selleks ühiselt teise aja. Ma ei ole õigeks pidanud kedagi mõjutada spordiringis osalema, niisamuti olen püüdnud ka teistele ringidele sporditrenni aegadega vastu tulla. Pean õigeks, et noor teeb seda, mille vastu tal huvi on. Huvi kas on seesmine või see tekitatakse. Käskudega on võimalik lühiajaliselt eesmärk saavutada, ent pikas perspektiivis ei ole see jätkusuutlik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar