Laupäeval külastasin Isamaa 2.0 sündmuse raames Kultuurikatelt. Nagu päev varem Päevalehest lugesin, kutsuti sinna 400 erakonna liiget, sõpra ja arvamusliidrit. Ei oskagi pakkuda, millisesse kategooriasse kuuluda võiksin :)
Erakonna liige ei ole. Kasvasime niiöelda lahku ehk et ma ei tundnud enam, et jagaksime täielikult ühiseid väärtuseid. Väga oluline sealjuures oli suhtumine väärtegudesse ja/või neisse, kes oluliselt eksinud on, kas siis seaduste või üldtunnustatud normide vastu.
Lisaks püüan talitada viisil, et löön kaasa vaid seal, kus saan, suudan või oskan reaalselt kaasa rääkida. Tean, et see pole alati nii olnud, aga eks nooruse uljusest tuleb õppida.
Erakonna sõbraks olemist on raske defineerida. Sõprus peaks olema mõlemapoolselt kasulik, ent minul ei ole sellest tolku ning vaevalt teiselgi poolel. Ja pean igal juhul sisu olulisemaks kui välisilmet ehk et valimistel tuleb lähtuda programmist (tahaks öelda maailmavaatest, aga meie erakondadel see kohati on ja kohati pole ka), mitte kuvandist.
Arvamusliidriks end samuti ei pea. Kui, siis vaid oma kodus, kus minu nägemusest sõltub, mis ja kuidas toimub :)
Mis jäi kõlama, on erakonna soov sisemiselt muutuda. Pöörata nägu nii liikmete kui valijate poole läbi uute pikaajaliste sihtide seadmise. Eks näis. Maine on väljastpoolt vaataja jaoks madal ning seda muuta on keeruline, odavate trikkidega seda ei suuda ja poleks ka tark tegu nii talitada. Kui sisemine pool ehk liikmeskond laiemalt kaasa tuleb, siis on võimalus. See on raskem tee, aga parem valik, sest ainult liikmed ise peavad selgeks tegema, kas sellist erakonda on üldse riigile vaja ja kui, siis miks - mida see pakkuda suudab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar