Koolivaheaeg, kuhu mahtusid ka pühad ja mida seetõttu on paslik ka puhkuseperioodiks nimetada, sai äkilise lõpu. Ehk üsna mõnus oli vähemalt nädalajagu kellaajast mitte sõltuda, teha asju siis kui pähe tuleb. Sai ka ennast liigutatud. Meeldivalt palju.
Laupäeva hommikul läksin aga esimese praamiga mandrile. Täpne logistik nagu ma olen, jõudsin sadamasse 0629 ehk minut enne praami väljumist. Noorte Kotkaste keskkogu ootas.
Samas jäi ka laupäevaöine uni lühikeseks ja oligi kogu unegraafik sassis. Kahjuks vist ei õnnestu nö ette puhata või unetunde ette ära magada. Vaadates aga tegevusi täis jaanuarikuu kalendrit, siis oleks tore, kui see võimalik oleks.
Tööle suundusin esmaspäeval aga ikkagi suure rõõmuga. Seal aeg lendab ja headel päevadel, mida õnneks piisavalt palju jagub, ei saa ka väsimusest aru.
Tegelikult on väsimus üldse suhteline mõiste. Esmaspäeva õhtul tundus peale tööpäeva ja noorte trenni, et kõige targem oleks kodus puhata. Aga kui seejärel tuli mõte jooksma minna, siis mõningase kaalumise järel jäi see peale. Ja hea, et jäi. Pehme lumevaip laseb mõnusasti joosta, lisaks sadas valget vahtu juurde ning peale -20 kraadist perioodi ei ole -7 enam külm ega midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar