Möödunud nädalal võtsin vihmavabadel päevadel aega, et vanemate pool puid kuuri vedada. Vot see on puhkus! Või vähemalt korraks jõudis tekkida tunne, et nüüd ongi suvepuhkus alanud. See tähendab - võimalus igasuguste kellaajaliste kohustusteta oma päeva sisustada.
Teisipäeva õhtul osalesin Hiiumaa spordiliidu üldkoosolekul. Sealhulgas valiti uus juhatus. Eks mul oli huvi ka ise sinna pürgida. Üllatuseks pälvisin valimistel suurima toetuse häälte näol.
Reedel sõitsin linna, et laupäeval kergejõustiku mitmevõistluse superliigas kohtunikuna tegutseda. Kui õhtul pidi koolitus olema, siis ilmselgelt midagi sellist ma ei oodanud. Ehk asi oli väga konkreetne ja lühikese kestusega. Ilmselt alade vanem- ja peakohtunikud on nii kogenud kalad, et polnud mõtet kõike läbi rääkida. Ise läksin sellise tasemega võistlusele just huviga kogemusi koguda. Näha ja vaadata, kuidas ideaalis võistluseid korraldama peab. Siin kodusaarel on ilmselt (suurimaks) takistuseks inimressursi puudumine.
Reede õhtul ulus mõnus tuul ja aeg-ajalt pakuti vihmagi. Laupäeval oli lihtsalt jahe ja tuuline :)
Samas meie elasime selle üle. Võistlejad samuti suurt probleemi sellest ei tekitanud. Publikul oli ilmselt kõige ebameeldivam. Sellel vähesel publikul, kes üldse kohale tuli... see oligi negatiivseim üllatus - et huvi niivõrd väike on.
Pühapäeva alustasime aga rongkäiguga. Segajad kaasati noorte laulu- ja tantsupeole. Rongkäigule silte hoidma. Vahva oli.
Laulupidu ise jättis aga kahetised muljed. Ühest küljest loomulikult- rahvuslikud laulud ja meie riigi tähtsündmus, eriti kui arvestame, et Eesti peaülesanne Põhiseaduse järgi on kultuuri hoida ja edasi kanda. Teisalt aga suhteliselt kitsad olud (kas laiutati või oli parkimiskorralduses arenguruumi, keeruline hinnata) ja ülbed inimesed. Nii nagu Ermo ütles - kui hümni ajaks püsti tõusid, siis uuesti istuda ei saanud, sest kaks inimest oli juba sinu istekohale tagumiku toetanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar