Kaks kohtumist riigihalduse ministriga.
Esimene möödus üsnagi töises-asjalikus meeleolus. Teemaks maakondliku arenduskeskuse tulevik seoses haldus- ja riigireformiga.
Teine oli vormilt kohtumine omavalitsusjuhtidega. See oli värvikam. Oli tõepoolest konstruktiivseid küsimusi, ettepanekuid. Aga ka huumorit (millest ehk kõik küll ühtemoodi aru ei saanud).
Mis meelde jäi. Ilmselt saan nüüd täpsemalt aru, mida siin vallavanema rollina nähakse ja miks see ametikoht nii vajalik on. Koguda kohapeal toimuva osas info kokku ja siis minna järgmise tasandi kohtumisele, kus rääkida, mida kõike mina ära teinud olen.
Kaks näidet. Noorsootöö hindamine. Et olin ise komisjonis, kes seda Emmastes läbi viis, siis tean täpselt, milline oli TP panus. Või mis panusest me rääkida saame, kui ta oli ainus, kes ei osalenud ühelgi koosolekul, ei saatnud komisjonile ühtegi ettepanekut. Aga sel teemal sõna võtma on spetsialist.
HITSA projektitaotlus. Töötades koolis, tean täpselt, millal ja kes avastas, et Emmaste on taotlusvoorust välja arvatud. Tean ka seda, et TP jaoks oli see esialgu üllatus. Aga sõnavõttudest ilmneb, kuidas just tema selle avastas, korda ajas ja nüüd silma peal hoiab. Jutupaunik.
Austan Toomast ettevõtja ja põllumehena. Ja kui me ka maailma/Eesti elu toimimisest erinevalt aru saame, siis ma ei pea temaga nõustuma, küll aga jätma talle võimaluse eriarvamuseks.
Samas ei ole minu meelest õige ajada rolle sassi. Ehk et kohtumisel ministriga, kus esindad valda, ei peaks hakkama rääkima oma probleemidest põllumajanduses.
Omar seevastu tõi välja seda, millele ka ise olen tähelepanu juhtinud. Ehk et väikevaldade peamine probleem ei olegi jätkusuutlikkus praeguste ülesannetega (teine asi, kui lisandub uusi ülesandeid, mida riigireformiga ju plaanitaksegi) toimetuleku mõttes. Küsimus on (varumeeste) pingi pikkuses. Ja nagu Omar viitas, siis kohapealsest ajupotensiaalist annab kõige paremini aimu see, kas järgmise nelja aastaga suudetakse osavallale sisu anda.
Teine oli vormilt kohtumine omavalitsusjuhtidega. See oli värvikam. Oli tõepoolest konstruktiivseid küsimusi, ettepanekuid. Aga ka huumorit (millest ehk kõik küll ühtemoodi aru ei saanud).
Mis meelde jäi. Ilmselt saan nüüd täpsemalt aru, mida siin vallavanema rollina nähakse ja miks see ametikoht nii vajalik on. Koguda kohapeal toimuva osas info kokku ja siis minna järgmise tasandi kohtumisele, kus rääkida, mida kõike mina ära teinud olen.
Kaks näidet. Noorsootöö hindamine. Et olin ise komisjonis, kes seda Emmastes läbi viis, siis tean täpselt, milline oli TP panus. Või mis panusest me rääkida saame, kui ta oli ainus, kes ei osalenud ühelgi koosolekul, ei saatnud komisjonile ühtegi ettepanekut. Aga sel teemal sõna võtma on spetsialist.
HITSA projektitaotlus. Töötades koolis, tean täpselt, millal ja kes avastas, et Emmaste on taotlusvoorust välja arvatud. Tean ka seda, et TP jaoks oli see esialgu üllatus. Aga sõnavõttudest ilmneb, kuidas just tema selle avastas, korda ajas ja nüüd silma peal hoiab. Jutupaunik.
Austan Toomast ettevõtja ja põllumehena. Ja kui me ka maailma/Eesti elu toimimisest erinevalt aru saame, siis ma ei pea temaga nõustuma, küll aga jätma talle võimaluse eriarvamuseks.
Samas ei ole minu meelest õige ajada rolle sassi. Ehk et kohtumisel ministriga, kus esindad valda, ei peaks hakkama rääkima oma probleemidest põllumajanduses.
Omar seevastu tõi välja seda, millele ka ise olen tähelepanu juhtinud. Ehk et väikevaldade peamine probleem ei olegi jätkusuutlikkus praeguste ülesannetega (teine asi, kui lisandub uusi ülesandeid, mida riigireformiga ju plaanitaksegi) toimetuleku mõttes. Küsimus on (varumeeste) pingi pikkuses. Ja nagu Omar viitas, siis kohapealsest ajupotensiaalist annab kõige paremini aimu see, kas järgmise nelja aastaga suudetakse osavallale sisu anda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar