Saaremaa

Saaremaa kolme päeva jooks. Avastasin enda jaoks selle aastal 2024. Oleks osalenud ka 2025, aga sattus täpselt kohalike omavalitsuste valimiste nädalavahetusele.

Nüüd siis teist korda. Ja usun, et kaks ilma kolmandata ei jää :)

Ehk väga mõnusa atmosfääriga spordisündmus. Koos võimalusega jooksudevaheline aeg vees ehk spaas sisustada. Et see on täpselt sünnipäeva paiku, siis olen seda võtnud ka kui sünnipäevakinki iseendale.

Sel korral oli lõunanaabrite juurde sõites korralik väsimus kaasas. Pikema aja jooksul kogunenud, tingituna vähesest magamisest. Etteruttavalt on see ka peamine põhjus, miks sportlikud tulemused ei saa paremad olla - selle jaoks on vaja lihtsustatult võttes kolm kriteeriumit täita. Korralikult süüa, trenni teha ja puhata. Kui kusagilt järele annad, siis annad ka kogutulemuses järele.

Aga vähemalt oli nii palju oidu, et esimesel päeval rahulikult võtta. Ja hiljem ohtralt puhata. Vees ja voodis. Vist magasin juba enne kui AK spordiuudised lõppesid.

Kaks aastat tagasi jooksin esimese päeva 10 km täpselt 46 minutiga. Siis alustasin kiiresti ning lõpus kannatasin. Seekord alustasin vääääga rahulikult. Poole maa peal, Roomassaare sadamas, lisasin hoogu ning lõpetasin veidi enam kui 47 minutiga.

Teine päev viib Torgu Kuningriiki. Ja see on vahva - seal on selgelt tunda, et võistlust oodatakse kohalike poolt. Rada väga vahelduva kattega - on asfalti, kruusa, metsajooksu. Võtsin sama taktika, et alustada aeglaselt ning kui poole peal jõudu, siis kiirust lisada. 8 km peal hoidsin veel tagasi ning lubasin viimasel viiel kilomeetril tugevamalt kiirendada. Ja kui siis suudad konkurentidest mööduda, see annab samuti lisaenergiat. Samas kui võrdlen aastaga 2024, jäin taas umbestäpselt minutiga endale alla.

Viimasel päeval tiirutatakse Kuressaare ümber ning sees. Linnast välja. Golfiväljakute juures. Viimases otsas ring ümber lossi ja ka staadionil. Ehk taaskord väga erineva kattega rada. Seekord läbisime suurema osa distantsist Vaikoga koos. Viimasel kolmel kilomeetril proovisin tempot tõsta, ideaalis jõuda koguaja 3:20 juurde. Tahet oli, aga nii palju enam jalgu polnud. Seega kiiremini küll, kui aastal 2024 ning igal järgmisel päeval oli lõppkoht kõrgemal kui varem. Tulemuseks 3:22. Meeste konkurentsis 98. Ja et vanuseklassid määratakse võistluse alguse kuupäeva järgi, siis olin suure tõenäosusega vanim meeste põhiklassi võistleja. Seepärast pidime ka tiimide arvestuses Vaiko ja Alariga võistlema mitte veteranide vaid meeste klassis, kus olime 9. kohal.

Täna hommikul ärkasin ilma äratuskellata kuue aegu. Võib järeldada, et keha on unepuudusest taastunud.

Tänusündmus

Head hiidlased ja Hiiumaa sõbrad.

Mul on teile alustuseks üks küsimus.

Kus lõpeb kodu?

Kas ukselävel? Aiaväravas? Või Hiiumaal siis, kui meri vastu tuleb?

Mulle tundub, et meie kodu ulatub oma aiast palju kaugemale. Külamajja. Matkarajale. Lauluproovi. Naabri juurde. Mõne inimese mureni, millest lihtsalt ei saa mööda vaadata.

Ja vahel annab kodukoht endast märku üsna ebamugaval ajal. Näiteks pühapäeva õhtul heliseb telefon ja kõlab: „Kuule, sul on kindlasti praegu üks minut …“ Sellele võib järgneda viieteistminutiline sissejuhatus. Ja kõne lõpuks on järgmise kolme kuu tegevuskava paigas.

Aga just nõnda saab ühest paigast kodukoht.

Keegi märkab. Keegi võtab ühendust. Keegi ütleb, et teeme ära. Ja tehaksegi ära.

Sõnal „oma“ on huvitav tähendus.

Oma maja. Oma aed. Oma küla. Oma saar.

Maja puhul tähendab „oma“ sageli seda, et see kuulub meile. Kodukoha puhul tähendab see ka seda, et meie kuulume sinna. Meile läheb korda, kuidas kodukohas läheb.

Kas inimestel on piisavalt palju põnevat teha. Kas eakal naabril on kellegagi rääkida. Kas külas või linnas on põhjust kokku tulla. Kas uued tulijad on oodatud.

Üksinda võib inimesel olla väga häid mõtteid, aga vaid koostöös on neid võimalik ellu viia.

Ühel on oskused, teisel kogemus, kolmandal on järelkäru.

Ja järelkäru on suurte mõtete elluviimisel väga oluline strateegiline ressurss.

Aga kõige olulisem on see, et inimesed on valmis üksteisega arvestama. Kokku leppima. Vajadusel vaidlema. Ja pärast vaidlust uuesti ühe laua taha maha istuma.

Vabatahtliku tegevuse juures ei saa mööda ajast.

Aeg on väga isiklik asi. Üks õhtu, mille inimene annab kogukonnale, on üks õhtu tema enda elust.

Selle võiks täita ka perega olemine. Raamatu lugemine. Või lihtsalt mõnus mitte midagi tegemine.

Kui inimene annab oma õhtu teiste heaks, annab ta midagi, mida hiljem juurde osta ei saa.

Sellepärast tasub märgata ka tööd, mis jääb valmis tulemuse varju.

Me näeme sündmust. Aga keegi küttis enne seda ruumid soojaks.

Me näeme korras peopaika. See tähendab, et keegi käis juba sündmuse järel koristamas.

Me näeme õnnestunud ettevõtmist. Selle taga võib olla see, et keegi kuulas eelmisel õhtul ära inimese, kes tahtis kõigele käega lüüa.

Niisugustest hetkedest kasvab usaldus ja teadmine, et kui midagi ühiselt ette võtame, siis võime üksteise peale loota.

See on ühe kodukoha juures väga suur rikkus.

Ja seda rikkust tuleb hoida.

Hoidmisest räägivad ka meie kaunid kodud.

Ilusa kodu juures näeme sageli kõigepealt tulemust. Õitsvat peenart. Hoitud hoonet. Läbimõeldud õue.

Selle taga on aga pikk suhe ühe paigaga.

Selle taga on on kevad, mil kõik ei läinud kasvama. Selle taga on sügis, mil töö jäi pooleli. On katsetamist, kannatlikkust ja pühendumist.

Oma kodu hoidmine on omamoodi usaldusavaldus tulevikule.

Kui istutame puu, arvestame aastatega, mis on alles ees. Mõnikord ka inimestega, keda me veel ei tunne.

Hoolimine paistab üle aia ja üle aja.

Sama mõtet näen ma õppimises.

Õppides avardame maailma, milles tunneme end kodus. Mis eile tundus võõras, võib homme olla arusaadav.

Õpetajataustaga inimesena on mulle fraas „ma veel ei oska“ eriti sümpaatne.

Ma veel ei oska.

Selles lauses on tulevik lahti. Täna ütleme: „Ma veel ei oska.“ Mõne aja pärast õpetame juba teisi.

Täiskasvanuna õppima asumine nõuab julgust. Tuleb leida aega, küsida küsimusi ja lubada endal jälle algaja olla.

Suur väärtus on inimestel, kes selle sammu võimalikuks teevad. Koolitajal, kelle juures julgeme ka rumalana tunduvaid küsimusi küsida. Tööandjal, kes aitab õppimiseks aega leida. Lähedastel, kes kodu ehk tagala korras hoiavad.

Head sõbrad!

Teid ühendab oskus näha oma ümbruses võimalusi.

Siia võiks midagi istutada.

Siin võiksid inimesed kokku saada.

Seda võiksin ma veel õppida.

Ja ühel hetkel olete te otsustanud pihta hakata.

Tänasel sündmusel me märkame seda. Märkame teie aega, järjekindlust ja hoolt. Märkame ka neid inimesi teie kõrval, kelle toel see kõik võimalikuks saab.

Mõelge palun korraks ühele inimesele, kelle abita oleks mõni teie hea ettevõtmine jäänud pooleli. Võib-olla istub ta täna siinsamas. Võib-olla olete piisavalt julge, et talle aitäh öelda.

Suur kummardus kõigile neile, kes on kedagi tunnustamiseks esitanud.

Aitäh tänase õhtu korraldajatele, et olete loonud hetke, kus saame märgata ning olla märgatud.

Alustasin küsimusega: kus meie kodu lõpeb?

Sellele küsimusele ei peagi vastama.

Las ta olla piiritu. Las ta ulatub naabrini. Külamajani. Uue oskuseni.

See aitab inimestel end siin Hiiumaal kodus tunda.

Aitäh ning imelist õhtut!

* tervitussõnad vabaühenduste, Kaunis Kodu ning täiskasvanud õppijate tunnustussündmusel

Ratas

Nädalavahetusel lõin kaasa Emmaste 25. rattasõidul. Nii korraldajate poolel, kui - nii nagu arvata võis, et läheb - ka osalejana.

Emmaste rattasõitudel või rattarallidel olen nüüd vist 15 korda saanud vabatahtlikuna panuse anda. Praktiliseks kinnituseks, et usun (ja tegutsen selle nimel), et ühine ja ühtne Hiiumaa tähendab siiski ka piirkondlike eripärade ning traditsioonide hoidmist.

Aga rattasõidust. Kui Arno isaga koolimajja jõudis... Ehk tegelikult oli võistluspäeva hommikuks korraldustiim juba suure töö ära teinud. Nii et panime võistluskeskuse üles (ja eks see ole aastatega lihtsamaks läinud) ning seejärel sain paar-kolm tundi metsas rajale viimast lihvi anda.

Kell 15 ajal anti lähe rattarogainile. Nii vana mees juba, aga ikka on asju, mille kohta saab öelda "esimene". Ehk esimene kokkupuude selle spordialaga. Oli põnev! Võtsin võistluse kokku kui Emmaste rattaralli popurrii. Ehk punktid viisid kohtadesse, kus erinevatel aastatel võistlused toimunud on.

Hämaras ja pimedas viimaste aastate traditsiooniline öösõit. Seekord küll vaid elamussõiduna ehk paremusjärjestust ei selgitanud ning kõik sõitsid nii kiiresti ja kaua kui lusti jagus. Selle võistluse kõige põnevam osa (eriti pärast pikka, aga ka niisket ja vihmast, päeva) on pea tuhande küünla metsast kokku korjamine. Võtad seda küll kui vahvat trenni, aga üldse ei ole paha tunne enne südaööd koju sooja duši alla jõuda :)

Raha

Revisjonikomisjoni esimees Palle küsib enda kasutada 6500 eurot. Komisjoni töö tegemiseks.

Toetan igati seda, et volikogul oleks vajalikud vahendid oma töö tegemiseks.

Kui ma aga vaatan seda, mille kohta mitmed kodanikud tähelepanekuid saadavad, siis tekitab õigustatud küsimusi. Kui inimese enda ettevõtete finantskäitumine ja seadusekuulelikkus on pehmelt öeldas kahtlane, siis kuida anda talle avalikku raha vabalt kasutada. Eriti kuna ta ei oska välja tuua ühtegi põhjust või tegevust, mille tarbeks veel 2026 aasta jooksul seda raha kulutada tarvis on.

Kel huvi, saab Teatmikust või Äriregistrist täpsemalt vaadata, all mõned näited:

Ressursinappus

Sotsiaalmeedias levib üks tuntud elutarkus nimega „elu kolm ressurssi“: aeg, energia ja raha.

See paradoks ütleb, et noorel on aega ja energiat, aga pole raha. Keskealisel on raha ja energiat, aga pole aega. Ja eakal on aega ja raha, aga pole enam energiat.

Kui me räägime majandusest, siis tavaliselt räägime rahast. Või rohkem isegi selle puudusest.

Aga olgem ausad, raha nappus on loovuse seisukohalt tegelikult õnnistus. Sest kui meil oleks liiga palju raha, teeksime me suures osas paraku lihtsalt lollusi.

Kas teile meenub mõni maailma muutev idee, mis sündis sellest, et keegi istus rahahunniku otsas, haigutas, sügas end ja nuputas: „Mida põnevat sellega küll peale hakata?“

Tavaliselt lõpevad sellised lood krahhiga. Mulle hüppas esimesena pähe Nauru saare lugu. Kiire ja ootamatu rikastumise järel kulutati raha luksuskaupadele, rikuti inimeste tervis ära ning saar sõna otseses mõttes kaevati tühjaks.

Aja nappusega on keerulisem. Aga piiratud aeg on suurepärane loovuskiirendi. See sunnib meid tegema valikuid ja lõpetama asju, mis muidu jääksid igaveseks sahtlisse.

Ja kui aega jääb puudu, siis õnneks oleme me Hiiumaal. Siin käib aeg teise sammuga. Siin on „molutamine“ ehk viljakas mittemidagitegemine strateegiline loovtööriist.

Kuid on üks ressurss, mille puudust on väga keeruline korvata. Ja see on Idee.

Viscosa Kultuuritehas, kus me täna oleme, on selle silmapaistev tõestus. Veel mõni aeg tagasi oli see koht, kus energia oli raugenud, aeg seisis ja raha... raha olemasolust kuulati jutte vanavanematelt, päris raha polnud keegi oma silmaga vist näinudki.

Aga muutus saabus, kui siia jõudis Idee. Ja inimesed selle idee taga. Need inimesed leidsid üles teised inimesed, kel oli raha. Siis kaasati inimesed, kel oli energiat või aega. Ja täna on sellest tühjaksvarastatud tehasest saanud Hiiumaa loovuse ja kultuuri oaas.

Nii et jah, ressursinappus on õnnistus. See paneb aju tööle, toob inimesed kokku ja paneb Viscosa näitel sõna otseses mõttes seinad elama.

Soovin teile lennukaid ideid, teravaid arutelusid ja ärge unustage ka viljakalt molutada!

P.s. kellel on idee, siis olete teretulnud Hiiumaale jääma. Või kohe tagasi tulema. Siin on võrratu kasvupinnas, et oma idee ellu viia.

* 03.10.2026 konverentsi „Ressursinappus kui õnnistus!?“ avasõnad

1 oktoober

Kogukonna päev kolmes kastmes.

Täna, 1. oktoobril, tähistame omavalitsuspäeva, rahvusvahelist muusikapäeva ja eakatepäeva. Need tähtpäevad sobivad hästi kokku: omavalitsus korraldab kohalikku elu ja aitab kogukonna eri häältel kõlada.

Tänavu on põhjust tähistada ka ümmargust tähtpäeva – 160 aastat vallakogukonnaseaduse jõustumisest. Eesti kogukondliku halduse oluline verstapost pärineb aastast 1866. Sellest kasvanud omavalitsustraditsioon on aidanud kujundada meie demokraatiat ning toetanud Eesti riigi sündi ja taastamist. Kohalik omavalitsus toob otsustamise inimesele kõige lähemale.

Hiiumaal tegutseme ülesaarelise ühise omavalitsusena, hoides samal ajal iga piirkonna hääle kuuldavana ja toetades paikkondlike traditsioonide hoidmist. Aitäh kõigile, kes kohalikku elu edasi viivad!

🎶 Muusika toob kokku. Lauludes, pillimängus ja pärimuses kohtuvad eri põlvkonnad.

💛 Eakatepäev tuletab meelde, kui väärtuslikud on vanema põlvkonna teadmised, kogemused ja lood. Need aitavad rikastada ka omavalitsuse otsuseid ja suunda.

Head omavalitsuspäeva, muusikapäeva ja eakatepäeva!

🌊 Hoiame oma kogukondi, kuulame üksteist ja kanname Hiiumaad koos edasi.