Kohus

Tuli ametlik teade, et valla kaebust sundliitmise tühistamiseks arutlusele ei võeta ning esmast õiguskaitset kohus ei kohalda.

"Vaidlusi õigusloovate aktide põhiseaduspärasuse üle lahendab riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses.

Kuna kõnealuste vaidluste lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, siis ei saa kohus kohaldada ka esialgse õiguskaitse abinõusid," vahendab ERR.

Pean tunnistama, et juunikuu volikogu istungil hääletasin ainsana seitsmest kohtusse mineku vastu. Ma toetasin kevadel sundliitmise vaidlustamist vabariigi valitsuse vastu. Muudmoodi ei saanukski, kui rahvaküsitlusel valdav enamus seda soovis. Ent arvestades VV vastust, riigikohtu eelmise aasta lahendit haldusreformi kui sellise kohta, kohtukulude suurust ja meie vastuargumente, siis kohtusse minek ei tundunud kuidagi mõistlik.

Loomulikult - ükski advokaadibüroo ei ütle, et see on perspektiivitu. Neil ju arve jookseb, hindas Põlva maavanem Igor Taro kohtusse minekut.

Aga pean tunnistama, et kõige enam kallutas mind kohtusse mitte minema perspektiiv tuleviku osas. Jah, kui vaadata asja selle mätta otsast nagu seda teeb vallavanem või ka mitmed volikogu liikmed, et kümne aasta plaanis suundutakse pensionile ja kaugemat tulevikku justkui polekski olemas, siis tõesti, miks mitte.

Mina noore mehena püüan aga kaugemale vaadata. Valitsemisperioodi alguses meeldis mulle tulevikuvaade. Oli tunda ärevust ja samas soovi tegutseda, sest võim vahetus. Eriti meeldis Gustavi suhtumine ja et vaatasime suurt pilti, unistasime suurelt.

Kui aga loete volikogu protokolle, siis ehk saate isegi aru, milline kuhtumine on toimunud...

Kurdetakse, et ainult kolm inimest siit piirkonnast pääseb suurde Hiiumaa volikogusse. Mina leian, et see on tervitatav. Tekib eluterve konkurents. Vajadus end pidevalt tõestada ja reaalselt panustada, sest muidu koputab järgmine uksele. Kui vaatame praegust seisu, siis valimised võitnud (just, võitnud!) nimekiri on end ammendanud. Ehk kui neist keegi veel loobub, siis pole asendajat võtta. Teine valimisliit astus tervikuna tagasi.

Tähtis polegi kvantiteet vaid ikka kvaliteet.

Ma ei peagi oluliseks, et siit oleks võimalikult palju inimesi Hiiumaa volikogus esindatud vaid et need, kes seal on, ka panustaks. Eelnõud läbi töötaks. Sõna võtaks. Ettepanekuid teeks. Julgeks ka vastu hääletada.

Aga konkreetsemalt.

Alustan tänasest päevast. Kui vaatan maksuameti andmeid, siis Emmaste vallale on kolm kuud järjest üksikisiku tulumaksu laekunud vähem kui 2016. aastal. Me ei ole enam isegi +3% graafikus.

Sel ajal kui teised hoogsalt teetöid teevad, ei ole meil isegi hankematerjale volikogule või majanduskomisjonile saadetud. Juunikuisel komisjoni istungil ma midagi arukat ses osas ei kuulnud, ainult vabandused miks ei saa nii või miks ei saa naa, aga miks näiteks Pühalepa ikkagi sai. Ja vallavanem viitas, et Hiiu vald küll ei saa. Aga näed, teetööd toimuvad.

Teatud isikute suur soov oli eelarvestrateegiasse ja ka käesoleva aasta eelarvesse sisse suruda Sõru Sara ehitamine. Kogumaksumus kaugelt üle paarisaja tuhande. Aga ma ei hakanud nimme norima, et selle ettevalmistamisega, rääkimata realiseerimisest, jänni jäädi. Ehk praeguseks ei ole mingeid ettevalmistusi. Majanduskomisjonist käis läbi ettepanek teha eelarvemuudatus ja see investeering edasi lükata. Samas sama kuu ehk juunikuu volikogu istungisse seda mõtet ei toodud.

Kui me peame uue bussi soetamist vallale suureks töövõiduks või saavutuseks, siis ma tahaks lihtsalt naerda. See on lihtsalt suurem investeering, milleks volikogu otsustas tuleviku arvelt laenu võtta.

Töövõidud võiks olla projektid, mille kaudu midagi olulist vallas ära teha saaksime. Aga nö võõrast raha pole meil õnnestunud valda tuua. Jah, allasutused on teinud tragi tööd, nemad seda suudavad, suuremas või väiksemas mahus. Vald tervikuna on hätta jäänud. Kasvõi Sõru Sara puhul laideti üsna kiiresti maha minu volikogus välja käidud mõte teha seda projektiraha kaasabil.

Mulle meeldib Emmaste. Meeldib Emmaste vald. Ja ma ei saa öelda, et see piirkond oleks jätkusuutmatu. Isegi valla kohta mitte. Ent meil jääb puudu ajupotensiaalist. Selles mõttes potensiaalist, et oleks erialaspetsialistid võtta, et oleks piisav hulk, kes sooviks ja tahaks ja oskaks ka vabatahtlikuna kaasa mõelda.
Mäletan 2013. aasta sügist, kui valimised läbi olid ja vaja oli vallavanem paika saada. Asjalikud inimesed ütlesid järjest ära ja tuli leppida sellega, kes üle jäi. Olen ka volikogu töö kvaliteedi osas kriitiline olnud.

Usun, et Hiiumaa valla kokkulepitud süsteem, osavaldade süsteem on mõistlik lahendus. Kohalikud asjad vaadatakse ja aetakse korda kohapeal, suuremad arengud lepitakse kokku ühisel, ülesaarelisel tasandil. Ja kui inimesed on minu käest küla vahel küsinud, et mis saab või ka avaldanud mõtet, et Emmaste vald kaob ära, siis tegelikult jäävad olulised teenused kohapeale. Jääme ilma vallavanemast. Seega võidame 30-40 tuhat eurot + sõidukulud iga-aastaselt olulisemate asjade jaoks. Jah, vallasekretäri ning finantsjuhti ei ole ka igasse osavalda vaja. Aga kui mõelda, siis tegelikult ei ole meil neid ka praegu siit piirkonnast leida õnnestunud. Niiöelda laename neid Kärdlast ja Käinast.

Aga sekretär või asjaajaja või mis iganes ametinimetus olema saab, jääb vallamajja ehk osavalda alles. Niisamuti kõige olulisem ehk sotsiaaltöö. Ja siin ma näen isegi arengut. Viimaste teemade raames kasvõi selles, et ülesaareliselt kaks lastekaitsespetsialisti palgata ja seeläbi sotsiaalnõuniku koormust vähendada, või täpsemalt, laseme tal oma eriala asju selle arvelt enam korraldada.

Spetsialiseerumise vajadusest või spetsialistide olemasolust veel üks näide. Detsembris lõppes kooli direktori neljakuune katseaeg. Selle raames toimunud vestlusel avaldas vallavanem, et ei ole tööga rahul ja tema sõnul ka kooli töötajad ega lapsevanemad ei ole sellega rahul. Samal päeval pidi toimuma kriisikoosolek, et kuidas edasi. Kokkukutsutud komisjon oli vallavalitsus. Tublid inimesed kõik. Aga kuidas saab põllumeestest-teeehitajast koosnev kogu sisuliste haridusküsimuste üle otsustamata hakata? Oleks siis et mõni eriala inimene oleks ka kutsutud. Ja kui küsisin kooli töötajatelt ja hoolekogult kirjalikku tagasisidet ning pühapäevase päeva jooksul suurema enamuse laste vanemate kodudest läbi sõitsin, siis saadud info rääkis risti vastu sellele, mida vallavanem ütles direktorile. Justkui võluväel lahenes see asi siis.

Kõige hullem, mis praegu juhtuda saab, on segaduste jätkumine. Ma austan Allar Jõksi. Meeldib tema otsekohesus ja sihikindlus. Aga praegusel juhul on tegemist pigem lastelt kommi ära võtmisega. Või täpsemalt rumalatelt raha võtmisega. Ja see pole nende rumalate enda raha isegi. Ehk kui kohtusaaga on perspektiivitu, siis ainus, kes aasta aega nii jämmida soovib, on jurist.

Riigikohus on otsuse teinud. Valitsus samuti. Kaebuseid ei võetud menetlusse. Ehk oleks nüüd lõpuks aeg tuleviku arengutele mõtlema hakata?