Eelmisel nädalal võeti Riigikogus vastu maksuseaduste kobarpakett. Ja ühe suure kompotina. Et ei oleks võimalik eraldi hinnata, kas kartulid olid piisavalt pehmeks keenud või vahukoor maasikatel piisavalt kohev ja värske, visati need ühte patta ja paluti hinnata, kas saab söönuks või mitte.
Andrus Kivirähk pühendas igalaupäevase kolumni samale teemale. Seadustepaketile ja sellele, kuidas selle heaks kiitnud saadikud end sellest hiljem distantseerida püüdsid/püüavad.
"Jah, kui käsi südamele panna, siis nad isegi ei meeldi meile! Neis on palju vaieldavat. Võib koguni öelda, et mitu neist ei kõlba mitte kuhugi.
Aga ometi on nad mõni päev tagasi jõuliselt jah-nuppu vajutanud! Miks, oh heldus, kui need seadused neile nii rumalad tunduvad? Noh, eks ikka sellepärast, et selline oli koalitsioonikokkulepe, teatatakse ohates. Selline oli valitsuse poliitika. Ütleme isegi – strateegia! Midagi polnud parata, pidi! Laiutatakse kurvalt käsi, pööritatakse kahetsevalt silmi ja antakse igat moodi mõista, et kusagil meie peade kohal ja jalge all voolab oma nähtamatus sängis mingi süsimust poliitiline hoovus, milles vaene riigikogu liige triivib oma tahtest sõltumata abitult nagu jõkke pudenenud pilbas. Selle hoovuse vastu lihtsalt ei saa, inimese isiklikul arvamusel ja vastutustundel ei ole hiiglaslikus poliitilises jões mingit tähtsust."
Kurb, isegi masendav on sellist mõttekäiku lugeda. Ma tõesti ei kujuta ette, mil moel need inimesed endale otsa vaatavad. See, kuidas nad teistele- ehk valijatele- otsa vaatavad, seda me teame. Põhjendused, miks midagi tehti, on ka varrukast võtta. Aga iseendale ju ei valeta. Või kuidas?
Esimene kord, kui saan Jaak Madissoni kohta midagi positiivset kosta. Tema sõnavõtt samal teemal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar