Nädal tagasi ehk eelmisel reedel esitasin avalduse peatamaks oma parteiline kuuluvus. Olin seda kaalunud juba mõnda aega, ent leidsin, et nüüd on õige (või tagumine) hetk.
Ma ei ütle lahti oma maailmavaatest. Ideedest ja suundadest, mille kohta ja mille üle hakkasin gümnaasiumi ajal põhjalikumalt uurima ning mõtlema. Olen jätkuvalt rahvuskonservatiiv. Ent väärtuste osas, mida selle maailmavaate esindaja on tegudega välja näidanud, me päris ühes suunas ei liigu.
Ja kui näiteks sõber Toomas oleks valmis nahast välja pugema, et saaks erakonnaga (taas)liituda, olles ise avalikult üks suuremaid selle erakonna kritiseerijaid, siis minu puhul on teistpidi. Mulle on sisu olulisem kui kest. Ma ei pea õigeks vigu otsida ja näpuga näidata, kui ma tean, et ei oska/jaksa ise kas paremini teha või muutustele kaasa aidata.
Leidsin ka, et õige on see samm teha enne suurkogu. See ei ole sellega või seal vastu võetud otsustega seotud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar