Suuremõisa

Kogu lõppeva suve on kuum teema olnud Suuremõisa lossikompleksi ja Hiiumaa Ametikooliga seonduv. Tähelepanu on üldjuhul tore. Tõsi, sellisel kujul seda pigem ei oota ega otsi.

Samas positiivsest vaatevinklist - sai kinnitust, kuivõrd Ametikool ja Suuremõisa loss hiidlastele ja Hiiumaa sõpradele korda lähevad.

Ümberkorralduste vastu kogus Suuremõisa Loss MTÜ paartuhat allkirja, mis ministritele üle antud. Arvamust on avaldatud ja selgitustööd tehtud nii vahetute kontaktide kaudu kui (sotsiaal)meedia vahendusel.

Regionaalminister Piret Hartman külastas 2. augustil Hiiumaad, kus rääkisime muuhulgas selsamal teemal. Seejärel andis minister ametliku kirjaliku kinnituse, et ümberkorraldusi tuleb vaadata ka regionaalsest aspektist ning Regionaal- ja Põllumajandusministeerium peab oluliseks aianduse eriala Hiiumaal säilitada.

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas selgitas teemat 6. septembril saadetud kirjas. Muuhulgas tõi välja, et Hiiumaa Ametikooli ja Hiiumaa Gümnaasiumi baasil alustab  2026/27 õppeaastast tööd Hiiumaa Hariduskeskus. See tähendab Ametikooli väljakolimist Suuremõisa lossist ning muudatusi pakutavate erialade valikus. Selleks ajaks töötatakse Hiiumaa Ametikooli eestvedamisel ja koostöös kohaliku kogukonnaga välja vähemalt üks uus õppekava põhikooli lõpetajatele.

Loodan, et ministri Hiiumaa külastuse kuupäev saab lähipäevil selgeks.

Riigieelarve seisu ja kõigis ministeeriumites toimuvaid kärpeid arvestades on selge, et HTM loobub mõisakompleksidest, sealhulgas Suuremõisas.

Juba on kõlanud, et õpetajate palga alammäär 2025 ei muutu. Samuti kärbitakse huvihariduse toetust. Kas ja mis üllatusi veel tuleb, ei tea.

Seega tuleb keskenduda olukorrale, et lossi omandiseisund muutub.

Oksjonil müüa on kindlasti üks lahendus ning seeläbi võib kompleks saada hoolika omaniku. Samas on sel kindlasti ka märkimisväärsed riskid. Ei suudeta investeerida ja/või püsikulusid katta ning hoone seisukord halveneb. Või valitakse tegevussuund, misläbi taristule juurdepääs saab piiratud olema.

Arvestades mõisakompleksi kultuuriloolist-ajaloolist väärtust, on õige seda avalikus kasutuses hoida. Liiatigi tegutseb lossis tänagi valla Suuremõisa põhikool ja osa Pühalepa raamatukogust.

Pühalepa vald on panustanud ja toetanud varasemaid renoveerimistöid. Hiiumaa vald on jätkanud koostööd riigikoolidega. Lihtsamad, aga olulised näited on olnud lastehoiuteenuse pakkumine kutseõppuritele või et vald maksab osa gümnaasiumiõpilaste lõunasöögi kuludest, kuna HTM rahaeraldusest ei piisa ning me ei soovi, et õpilastelt omaosalust küsitaks. Viimase aasta Hiiumaa valla otsused – osta Suuremõisa katlamaja ning see uuendada – on samuti suuresti mõisa huvides, sest loss tarbib soojusenergiast poole.

Õppeasutus ja külastuskeskus toimetavad täna edukalt käsikäes. Pole ühtegi põhjust, miks nii ei saaks ka edaspidi. Või et miks sinna kõrvale ei mahu täiendavaid tegevusi lisandväärtust looma.

Seni on liikunud üsna erinev info mõisakompleksi ülalpidamiskulude ja investeerimisvajaduse kohta. Kindlasti on olulisi ja ka kiireloomulisi renoveerimisvajadusi, samas on püütud koondsummat võimalikult suurena näidata. Majandamiskulude analüüsiga oleme vallavalitsuses koostöös Ametikooliga alustanud.

Saarel on ringi liikuma hakanud variant, et vallavalitsus võiks lossi ruumidesse kolida. Teiste seas on mõtet levitanud volikogu liikmed Andrus Ilumets ja Antti Leigri. Minu meelest samuti kaalumist väärt idee. Eriti kui arvestame, et oleme täna üüripinnal hoones, mille 25-aastaseks kasutamiseks 2008. aastal leping sõlmiti. Elu teeb huvitavaid keerdkäike. Nii oli tollal Kärdla linnavolikogu esimeheks Ivo Eesmaa, kes täna Ametikooli direktor.

Niisamuti ei näe probleemi ruumikitsikuses või et vald kaugele kaoks. Peamine valdkond, kus on oluline kodanikele maksimaalselt lähedal olla, on sotsiaalvaldkond. Igal pool mujal on märkimisväärne osa tööst ja suhtlusest veebi kolinud. Samuti jäävad meil alles vallamajad teistes punktides üle saare. Näiteks Emmaste või Kõrgessaare. Ja soodustame seda, et teenistujad võiks töötada kodulähedal.

Ruumipindade võimalikust muutmisest. Loomulikult võib Hiiumaa Kultuurikeskuse projekti veel laiemaks mõelda, sh ühendada see Riigimaja või Hariduskeskusega. Et Riigimaja rajamine Kärdlasse on hetkel külmutatud (ja kas kärpepoliitika raames üldse üles sulatatakse?), samas jääks tänane hoone vallavalitsuse Suuremõisa kolimisel üsna tühjaks, võib arutada ka Keskväljak 5a kujundamist Riigimajaks.

Vallavalitsuses ja volikogu liikmetega suheldes on jäänud kõlama, et Hiiumaa poolt peab Suuremõisa lossikompleksi üle võtmise üks tingimus olema aianduse eriala Hiiumaale jäämine. Ja õpe peab toimuma justnimelt Suuremõisas, kus on selleks suurepärane õppekeskkond. Samuti kvaliteetsed ja sisukad õppekavad, hakkajad ja oskajad õppejõud. Lihtsalt mõõdetav kinnitus sellele on sisseastumise konkurss. Kolm inimest kandideerib ühele õppija kohale. Ehk rumal on toimivat asja ära lõhkuda.

Kokkuvõtvalt. Suuremõisa mõisakompleks nõuab uut lahendust haldamise mõttes. Samas on meil piisavalt aega, et see leida ning jätkata nii, et loss on ka edaspidi avalikus kasutuses. Lisaks teistele hästi toimivatele erialadele nagu palkmaja ehitus ja väikesadama spetsialisti on võimalik leida lahendus ka aianduse eriala õppe jätkumiseks Suuremõisas. Selge on, et põhikoolijärgne kutseõpe taasalustab saarel. Arvestades potentsiaalsete õpilaste arvu, siis tõenäoliselt rätsepalahendustena. Arutelud võimalike erialade osas on igal juhul alanud ja jätkuvad.

 

Full disclosure. Olen 2010. aastal lõpetanud Hiiumaa Ametikooli väikeettevõtluse erialal. Õppisin tasuta kohal. Lõpetamise järel asusin tööle õpetaja, mitte ettevõtjana. Samas, kuigi seda on keeruline mõõta või uuringus-raportis kajastada, on õpitu mind edaspidises elus erinevate tegevuste juures, sealhulgas tööalaselt, tuntavalt toetanud.

Tallinna maraton

Aeg 1:44:04.

Kirjade järgi kõige kiirem poolmaraton, mida jooksnud olen. Samas veidi kripeldab, et kas saanuks näiteks nii 5 minutit kiiremini. Topelt, kuna siis jõudnuks spordireporter Saarnak intervjuu võtta, enne kui autasustamisele suunduma pidi :)

Hommikul maailma kõige enesekindlam tunne polnud. Viimaste päevade C vitamiini annused olid küll mingi muutuse esile kutsunud. Samas selge vahe nt nädala või 10 päeva tagusega võrreldes. Aga mõtlesin, et jõuga tagasi ka kohe alguses hoidma ei hakka.

Nii said esimese poole kilomeetrid aegade 4.38-4.53 vahemikus. Edasi pigem 4.50-5.00 vahele. Lõpus kaks raskemat kilomeetrit ka. Ja kellalt vaadates üsna suured kontrastid. Ehk kui 1.45 õhupall (rajal oli 3 tempojooksjat, abiks neile kes sihtisid kas 1.30, 1.45 või 2.00 aega) selja taha ilmus, siis järgmine kilomeeter läks ca 30 sekundit aeglasemalt kui sellele eelnev ja järgnev. Ehk korra lõi motivatsiooni ikka alla. Samas viimaste kilomeetritega on üldjoontes lihtne. Kuna oled nii pika maa läbinud, siis pea ütleb, et mis see viimane 10-20% ära pole.

Ja ilm oli ikka väga ilus. Võib-olla isegi liiga, kui temperatuurile mõelda. Nii mõnedki otsisid joostes varju ehk valisid teadlikult puudeäärse teepoole. Samas tuulevaikus.

Pluss hea rada. Hästi sätitud ja mõistlike vahemaade tagant joogipunktid. Ergutuspunktid ja inimesed raja ääres kaasa elamas.

Trass meenutab Kõpu maratoni. Alguses jooksed mäest alla. Finiš tähendab mitte küll Kõpu tuletorni juurde ronimist, aga siiski tuntavat tõusu.

Peale jooksu mõtlesin, et eks homne näitab, kas keha andis viimase ära ja viirus saab korraks voli toimetada. Või vitamiinid ja pingutus lõid ta tagasi. Nüüd õhtul usun ikkagi viimast   :)

Puhkus

Vaatasin, et seadusandja poolt loodud võimalusest - 30 päeva tasustatud isapuhkust - on mul veidi kasutamata. Tänasest ehk reedest proovin siis 3 päeva tööasjadest ja -mõtetest eemal olla.

Üldiselt läks kogu selle aasta suvise puhkusega nii. Et vabu päevi nappis. Aga need, mis olid, neist püüdsin maksimumi võtta. Keegi tark on öelnud ka umbes nii, et päev, kus täielikult pühendud, on parem kui nädal, kus keha on kohal, aga pea ikka mujal.

Hetkel pealinnas. Ehk sättisin vabad päevad jooksmisega kokku. Ei taha vabandada, aga vormi timmimine läks ikkagi veidi nässu. Ilmselt töö-trenn-puhkus/pereelu tasakaal pole hästi paigas olnud. Igal juhul mingi viirus puges ligi. Olen püüdnud viimastel päevadel rohke C vitamiini ja teiste toredate abiliste, täna nt ingverishotid, toel organismi turgutada, aga ilmselgelt enam rekordit jooksma ei lähe. Vaim oli iseseisvuse taastamise päeval kontrolljooksu tehes igatahes valmis.

Maksumaksjad

 

Tuletornid

Tänases Postimehes ilmus lugu Hiiumaa tuletornidest.

Artikli pealkiri on eksitav - tuletornidest laekuv piletitulu läheb sihtotstarbeliselt tuletornide ja seda teenindava taristu parendamiseks. Tegevused lepitakse kahepoolselt kokku. Kõpu tuletornile mõeldud raha ei ole keegi vähendanud või ära võtnud. Kuigi saan aru, et selline pealkiri (ja pilt Kõpu tuletornist, mis sest et teema puudutab Ristnat - üks Hiiumaa kõik 😃 ) müüb paremini. Loodan, et tegemist on autori inimliku eksitusega ja siin ei mängi rolli tema 20-aasta pikkune karjäär erakonnas Isamaa.

Et meie vastused ja selgitused on loos üsna napilt lehepinda leidnud (tõsi, ajakirjanikku saab kiita, et minuga seotu saadeti eelnevalt tutvumiseks), avan veidi tausta juurde.

Tean, et eelinfo saadeti ajakirjanikule siitsamast saarelt ning püüdes luua seost, et keegi saab sellest tee-ehitusest isiklikku kasu. Nagu loos märgitud - vallavalitsusel ei ole olnud suhtlust Moonsund Ecoga ning meie oleme lähtunud ettepanekust parendada juurdepääsu Ristna tuletorni kompleksile ja ranna-alale. Piletitulust korrastatakse see teeosa. Tee tagumise osa eest tasub ettevõte. Allolev pilt annab ehk hea ettekujutuse, kui suures osas on tee vajalik tuletorni taristu ja avaliku kasutuse tarvis ning kui vähe erakinnistuni (Sireeni) pääsuks.

Tuletornid anti Kõrgessaare vallale kasutada 2007. aastal toonase Veeteede ameti poolt (tänane Transpordiamet). Hiiumaa vald on selle õigusjärglane ning alates 2018. aastast on valda suhtluses Transpordiametiga esindanud Kõrgessaare Osavalla Valitsus.

Kõik tegevused, mis piletitulust tehakse, lepitakse kahepoolselt kokku. Tulu on aastast 2017, mil see oli 62 000 eurot, kasvanud eelmisel aastal pea 130 000 euroni. Kõik see läheb tuletornide ja seda ümbritseva taristu (just seda viimast ei tasu ka unustada!) heaks. Järgmisel aastal kavandame töid 320 000 euro eest.

Varasematel aastatel on näiteks uuendatud läbipääsusüsteeme, renoveeritud Ristna tuletorni kütteladu, tellitud eri tornide tööde tarvis ehitusprojekte ning nende alusel parendusi tehtud. Samuti on Transpordiamet nõustunud, et selle raha eest renoveerime Kõpu tuletorni juures olevat kohvikut või ehitame Ristansse kanalisatsioonisüsteemi või paigaldame Tahkunasse välikäimla. Kõik on ju tuletornide kui külastuskeskuste heaks.

Niisamuti ei peaks me tõmbama punast joont riigi ja omavalitsuse vahele vaid ühiseid eesmärke ühiselt täitma. Tänane seis on, et riigil teeinvesteeringuteks vahendeid napib, mistõttu tuligi lauale ettepanek antud tee-ehitus (milleks kohtulahend kohustas) katta piletitulust.

Samas on oluline, et piletitulust rahastatakse tee esimene osa, mis hakkab teenindama tuletorni ja seda teenindavaid hooneid, avalikku veevõtukohta tuletorni puurkaevust ning tekib juurdepääs avalikule ranna-alale.

Enne kui vallavalitsus otsuse langetas, palusime teemat arutada vallavolikogu eelarve- ja majanduskomisjonil, kes toetas antud tee-ehituse lepingu sõlmimist.

Tuletornide olukorra parandamine jätkub, valla ja Transpordiameti heas koostöös. Vastavalt igas tuletornis läbi viidud auditile ning kahepoolses kokkuleppes iga-aastases tegevuskavas.

Harda Roosna, endine maakonnalehe peatoimetaja ja Kõpu kandi elanik võttis teema sotsiaalmeedias kokku: Tee ehituse tegelik põhjus on mitte vallavalitsuse otsus, vaid see, et transpordiamet kaotas kohtuvaidluse kinnistule juurdepääsu pärast veeteede ameti endise töötajaga. Ja transpordiamet peab nüüd kohtu otsusel endise töötaja eraomandis olevale Ristna kinnistule ehitama juurdepääsutee. Ristna kinnistust ja pikalt kestnud kohtuvaidlusest ei räägi selles loos keegi, aga Ristna kinnistu on tuletorni taga ja otse Sireeni kinnistu kõrval. Just selle, Ristna kinnistu juurdepääsu tagamiseks pärast selle tee ehitus algas. Kõik tuletornid kuuluvad transpordiametile, varem veeteede ametile ja tegelikult oli transpordiameti otsus kasutada selle tee ehituseks tuletornipääsmete müügist saadud raha. Nagu loost aru saada, siis seda juppi, mis Ristna kinnistust edasi läheb Sireeni kinnistule, siis selle ehitust rahastavad omanikud ise.

Hiiumaale tasub tulla

Tänane Maaleht avaldas vastukaja jaanipäevajärgsele Rein Siku loole, milles viidati, et jaanipühadeks oli saartele keeruline pääseda ning inimesed, kes sinna trügisid, pigem rumalavõitu.

Maalehes ilmunu kattub suuresti minu FB seinal ilmunud mõtetega. Aga jagan tänase lehe lugu siin ka.

Rein Sikk kirjutas 25. juunil Maalehe arvamusloos, et jaanipäevaks suursaartele sõitmine on piinarikas – järjekorrad, peod, järjekorrad tagasi tulles…

Teksti avalõik selgitab, miks arvamuslugu sisu poolest nii ebatäpne on. „Ma pole kunagi jaanipäeval Saaremaale ja Hiiumaale rüsinud ja praamijärjekordades aega viitnud, et kuulsal saarel end vinti võtta ja taas järjekorratades koju tagasi kihutada,“ kirjutab Sikk. Ehk siis ta vahendab muljeid asjast, mille osas vahetu kogemus puudub.

Olen Reinuga ühte meelt – Eestimaa on ilus ning siin on palju hääd, mida uudistada. Samas on saared isegi selle ilu sees silmatorkavalt kaunid ja ligitõmbavad. Et neid väärtustatakse, kinnitab järjepidev kasv laevareisijate arvudes.

Seega võib Reinuga nõustuda ka selles osas, et suursaarte mainekujundajad on teinud silmapaistvat tööd. Aitäh selle eest!

Küll eksib Rein ja eksib rängalt selles, mis puudutab saartele saamist. Jah, see erinebki mis tahes mandril asuva piirkonna külastamisest. Saarele saamiseks tuleb sõita üle mere. See tähendab planeerimist, arvestamist, läbi mõtlemist. Samas selles müstilisuses on oma võlu. Ja praktika näitab, et üle mere saamine ei ole sugugi piinarikas.

Tõsiasi on, et jaanipühade eel osteti eelmüügist laevapiletid suhteliselt varakult ära. Aga see ei tähenda, et laevale ei saanud. Vastupidi! See näitas, et inimesed oskavad hästi planeerida – ostavad pileti ette, mitte ei oota üldjärjekorras. Ja oluline on teada, et umbes kolmandik laevast täitub üldjärjekorras ootajatest. Lisaks – kel võimalik, liikus hommikuti või hilisematel õhtutundidel, mitte tippajal ehk pärastlõunal ja õhtul.

Lõppenud jaanipühade ajal vähemalt Hiiumaa liinil järjekordi sisuliselt polnud. Lisaks reisijate endi planeerimisoskusele tuleb selle eest kiita laevakompanii töötajaid. Autoderivi mahutati laevadele – eeskujulik planeerimine ja paigutamine.

Kusagilt meediast jooksis läbi, et inimesed jätsid järjekordade hirmus autod Rohukülla. Tegelikult on see pigem oskuslik planeerimine ning parkla on sadamas nädalavahetuseti pidevalt täis. Kui on võimalik liikuda saarel muudmoodi (teine sõiduk, ühistransport, takso, sõbrad-tuttavad) ja suuri kompse ei ole, siis miks mitte jala üle tulla.

Ettevõtte TS Laevad andmetel veeti vahemikus 21.–25. juuni mandri ja suursaarte vahel üle mere 75 492 inimest ja 28 942 sõidukit. Nii reisijate kui ka sõidukite arv on perioodi 21.–25. juuni rekord. [Pikemat perioodi ja trendi avab see postitus]

Tõepoolest. Hiiumaal ja saartel õnnestub päriselt puhata. Ühtpidi on Hiiumaa väheste maakondade seas, kus rahvaarv järjepidevalt kasvab ning see omakorda on aidanud kaasa sellele, et saare seltsielu ja kultuuriprogramm on väga tummised. Teisalt on saarel rohkelt ruumi, et soovi korral otsida see oma kadakas, mille all rahus pikutada. Kuulata merelainete laksumist, linnulaulu ning hingata puhast õhku. Ehk päriselt puhata.

Laevaliiklus

Nagu näha, oli 2019 suhteliselt hea aasta ning 2020 esimesed kaks kuud lootusrikkad. Siis pani koroona oma pitseri. Samas kui piirangud maha võeti ja välisriikidesse puhkama sisuliselt ei saanud, oli kesksuvi saarel suurepärane. 2020 on ka ainus aasta, mil kahel kuul üle 100 000 reisija üle mere Heltermaa-Rohuküla vahel veeti. Juuli ja august. 2021 oli läbi aegade parim juulikuu 132 000 reisijaga, aga muud kuud tagasihoidlikumad.

Alates aastast 2020 on väike, aga kindel kasv iga-aastaselt jätkunud. Kuude lõikes on tegureid palju - ilm, saarel toimuvad sündmused, nädalavahetuse arv konkreetses kuus jne.

Riigikogu

Tänasest alustab Riigikogu liikmena Vladimir Arhipov. Endine Maardu linnapea. Vähem on aga teada tema seos Hiiumaaga. Nimelt on tal esivanemate talukoht Hellamaal, mida ta taastanud on ning kus teda kohati võib.

Kuigi ka Jüri Ratas, kelle asemel Vladimir parlamenti suundub, omab sidemeid saarega, mõtlesin, et päris palju on tänases Riigikogu koosseisus ühte- või teistpidi Hiiumaa-usku inimesi.

Tiit Maran, Tõnis Lukas ja Raimond Kaljulaid, kes kandideerisid teises ringkonnas. Vangerduste ja muudatustega on ringkonnast 5 hetkel parlamendis Urve Tiidus, Helle-Moonika Helme, Reili Rand, Madis Kallas, Kalle Laanet, Jaanus Karilaid, Mart Maastik ja Kalev Stoicescu.

Tuul

Viimases volikogus küsiti minu MTÜ-desse, täpsemalt Hiiu Tuulde kuulumise kohta. Seejärel saatis hea volinik kirja paarikümnele Riigikogu liikmele, süüdistades, et sinna MTÜ-sse kuulumine on sisuliselt oht riiklikule julgeolekule.

Selle ilmestamiseks on MTÜ põhikirjast leitud sobivad punktid ja neid omatahtsi tõlgendatud. Eks tervikteksti ongi keeruline hoomata.

Ilmselgelt on tegemist poliitilise rünnakuga, millesarnaseid Aivar viimase kuu jooksul korduvalt teinud, pärast seda kui tema valskus valla varaga ilmsiks on tulnud ja töösuhe lõppenud.

Kui ei oska argumenteeritult väidelda, siis ründa isiklikult - see pole ka uus taktika maailmas.

Väär on juba väide, et minu kuulumine antud MTÜ-sse üllatusena tuleb. Ei ole saladus olnud ning on ka maakonnalehest aastate eest, aga see-eest mitmel korral läbi käinud. Aasta 2017 alguses oli see info teada ka süüdistajale, kui meil oli otsesuhtlust, kus see ilmnes. Nimelt ei toetanud mina toona Hiiumaa lähistele hiigeltuulepargi rajamist, tema oli poolt ja samas ka tuuleenergia tööstuse otsene kasusaaja, kirjastades Hiiu Öko alt infolehti, mida kõigisse saare postkastidesse jagati.

Teatmik.ee andmetel on see MTÜ seejärel maksnud 3600 eurot tööjõumakse, mille järgi saab ka (infolehe koostamise) töötasu välja arvutada.

Aus oleks sellistes debattides ise avada, kui ollakse otsest kasu saanud. Veel parem, ausalt ka kogu lepingulise suhte maksumus välja tuua.

Mis aga seda MTÜ-d puudutab, siis vaatasin Äriregistrist majandusaasta aruandeid. Arusaamatuks jääb, kas raamatute kirjastamise ja müügi pealt, millega aastaid tegeletud, on üldse makse tasutud? Aruannetest jääb mulje, justkui mitte...

Enda juurde naastes, siis olen elu jooksul lugematu arvu tunde vabaühendustesse panustanud. Juhtides näiteks külaseltsi, spordiklubide või noortekogu tegevusi. Lihtliikmena olen kuulunud või kuulun märksa enamatesse ühendustesse. Alates 2018. aastast, mil asusin tööle Hiiumaa vallas, olen jäänud neis ühendustes passivseks liikmeks.

Hiiu Tuulega liitusin, väljendamaks poolehoidu puhtale ja kaunile looduskeskkonnale: ühingu eesmärk on Hiiumaa ja sellega piirneva mereala looduse hoidmine, säästliku, inimväärse ning esteetiliselt kauni keskkonna kaitsmine, hoidmine ja taastamine. Ühing väärtustab Hiiumaale ja selle merealadele omast loodusliku koosluse mitmekülgsust ja terviklikkust unikaalsena terves maailmas.

Ei leia, et sinna kuulumine kuidagimoodi valda või selle tegemisi kahjustanud oleks. Kõrvalepõikena - kindlasti aitab saare arengule ja tegemistele kaasa, kui viia parlamenti seakisa, millega püütakse jätta mulje, et omavalitsuses on tohutud probleemid. Mõistlikult lahkas teemat ka Hiiu Lehe juhtkiri.

Vaadetest. Ma toetan taastuvenergia arendamist ja kasutusele võttu. Samas eelistan päikeseenergia kasutamist ning hajutatud tootmisüksuseid, mitte suuri tuuletööstusparke. Eriti juhul, kui nendega kaasneb negatiivne keskkonnamõju. Hiiumaa lähistele planeeritu osas ei ole mina veendunud, et keskkonnakahju puudub või see on väheoluline. Minu meelest on ka riigi tasandil ebaselge, et kui looduskaitselised eesmärgid ristuvad taastuvenergeetika tootmise eesmärkidega, siis kuhu kaalukeel langeb ehk mis on prioriteet? Minu jaoks on oluline, et inimene mistahes asju ette võttes ei seaks ohtu loodust. Ehk looduse ja elukeskkonna hoidmine on esmatähtis.

Märksõnad, mis valla ja taastuvenergiaga seotud.

Energia- ja kliimakava. Hiiumaa vald oli tõesti esimene, mis selle vastu võttis. Aivar oli toona volikogu esimees. Ausalt öeldes ei mäletagi, et peale tolle aasta kevadel Postimehes antud teemal arvamuse avaldamist oleks ta kordagi selle kava vastu huvi tundnud. Sealhulgas vallavalitsuse liikmena, kus olnuks uurepärane võimalus asjale hoogu anda, kui siiralt selle vastu huvi oleks.

Koostööleping. Valla esindaja on viimased aastad olnud abivallavanem Üllar Laid. Vald on täitnud omapoolsed kohustused. Muuhulgas toimuvad regulaarsed kohtumised ja infovahetused. Vallavanem oma tegevuse või tegevusetusega seda takistanud ei ole.

Võidupüha

Pärast Võnnu all saavutatud võitu andis kindralmajor Ernst Põdder oma päevakäsuga korralduse, et samal päeval, 23. juunil 1919

„saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle, linnades ja maakohtades saaks lipud välja pandud ning kohalikes garnisonides sõjaväeparaadid toime pandud.”

 

Vabadussõda ei olnud veel lõppenud, kuid just selle võiduga olid eestlased ületanud psühholoogilise barjääri vaenlase ees ja Põdderi käsk heisata lipud igati õigustatud.

 

Hiiumaa Muinsuskaitse Seltsi juhatuse esimees Dan Lukas rääkis kuu alguses, Eesti lipu päeval, et on silma peal hoidnud lipupäevadel hiidlaste hoolsusel lipp heisata. Arenguruumi kahtlemata on. Kuigi pilt muutub aasta-aastalt paremaks.

Lipu heiskamine on vähim, mida saame tähtpäeval teha. Eriti täna, Võidupühal, mil meenutame edu Võnnu all. See päev aitas rahvuslikul ühtekuuluvustundel uuesti sündida.

 

Ühtekuuluvust on Eestil väga vaja. Tunnet ja teadmist, et oleme üks riik, üks rahvas. Usku, et üheskoos suudame rohkem. Vahel rohkemgi kui see esmapilgul võimalik tundub.

 

Sümpaatne, et tänane Võidupüha paraad peeti Narvas. Kahe aasta eest seisin koos mitmete teiste siinolijatega kaitseliitlaste rivis Kuressaares. 2015. aastal võõrustas paraadi Kärdla.

 

Sellega anname selge sõnumi, et riik on tervik. Eesti on kõik meie linnad, metsad, jõed ja järved ja nii edasi. Eesti eest seisame üheskoos, iga inimese ja iga tüki eest selle territooriumist.

 

Head hiidlased.

 

Kohe jagame Võidutuld, et seda kodukülla ja kodutallu viia saaks. Võidupüha, mida aastast 1934 ehk juba 90 aastat tähistatakse, sulandub sujuvalt Jaanipäevaks.

 

Oleme igati ära teeninud ühe pidu- ja puhkepäeva. Samas on minu meelest sümboolne, et need kaks tähtpäeva nõndamoodi kokku kasvanud. Aitab meeles hoida, tänu kellele me omal maal end vabalt tunda saame. Tänu millele me võime pidupäevi üheskoos ja oma valitud moel tähistada.

 

Head Võidupüha ja turvalist Jaanipäeva!

 

Elagu Hiiumaa!

Elagu Eesti!

Tervitus Võidutule saabumisel Kärdla sadamas 23.06.2024.

14 juuni

14. juuni on Eestis leinapäev.

Mälestatakse 1941. ja 1949. aasta küüditamise ohvreid, Läände põgenemisel hukkunuid, arreteeritutena maha lastuid või laagrites hukkunuid, II maailmasõja ajal ja järel hukkunuid.

13. juunil 1941 Moskvast antud korralduse kohaselt tuli Eestist küüditada 11 102 inimest. Kõiki ei õnnestunud siiski tabada. Samas, kes ära viidi, see reeglina enam koju ei jõudnud… Ja teisedki said selleks võimaluse alles pärast Stalini surma.

14. juunil 1941 toimunud massiline küüditamine hõlmas umbes 10 000 eestlast. See on kogu Hiiumaa elanikkond. Lisaks Eestile, Lätile ja Leedule veel ka Valgevene, Ukraina ja Moldaavia alasid, kust deporteeriti Siberisse kokku pea 100 000 inimest.

Nõukogude võimu eesmärk oli viia kodumaalt välja omariikluse olulisemad kandjad: riigiametnikud, sõjaväelased, majandustegelased, jõukamad talupojad ja teised, keda käsitleti vastastena. Sealjuures individuaalset süüdimõistvat otsust nende suhtes mitte kunagi ei langetatud.

1922 sündinud ja 2018 taevastele radadele suundunud Heino Noor töötas II ilmasõja eel Emmaste koolis õpetajana. Minul tekkis temaga suhtlus 2010. aastast, mil ise sealsamas tööle asusin.

Haapsalust pärit Heino nägi ema ja isa viimati oma sünnipäeval, 1941. aasta 24. aprillil. Isa polnud kodus, oli saeveskis tööl. Küsis, kuidas poisil saare peal läheb ja mida seal lastele koolis õpetab. Hüvastijätul surus isa kätt ja ütles lihtsalt head aega.

Ema oli küpsetanud kaasavõtmiseks koogi, pakkinud kompsukesse sinki ja juustu. „Jää terveks. Taevaisa hoidku sind,“ olid ema lahkumissõnad.

Küüditamisest Heino pääses, kuigi oli tagaotsitav.

Hävituspataljon leidis ta üles. Heino topiti Läti aurikule. Puupüssid, venevastaste sõnadega rivilaul, naride kohal loosung „Jõuluks koju!“. Kodu asemel tuli tal orja kombel ehitada alumiiniumitehast, mille toodangust valmistati sõjalennukeid.

NSV Liidust võiks pääseda ja ehk kojugi jõuda, kui pageda Iraani, mõtles ta. Selle plaani eest andis üks laagrikaaslane 1943. aasta jõululaupäeval Heino üles - nõukogudevastane tagaotsitav, ema-isa vangis, olla tedagi üle piiri ässitanud.

Sverdlovski sisevangla surmamõistetute kamber. Hommikuste karjete saatel lohistati minema neid, kellele polnud määratud tagasi tulla.

„Mind eriti ei piinatud, no jalaga löödi... Aga psüühiline töötlemine on veel raskem kui kurkupekstud hambad,“ meenutas Heino, kes ühel hetkel võttis vastu betoonpõrandat teravaks lihvitud püksipandla ja sundis paremat kätt vasakut ründama.

Verd lahmas. Valvur jõllitas. Enesetapja sai paar matsu, käsi seoti kinni. See oli surmakambrist tavalisse pääsemine.

Kolm kuud hiljem loeti ette määrus: 8 aastat vangilaagrit nõukogudevastase tegevuse eest.

Kui Heino lõpuks Eestisse pääses, sai ta kätte ema kirja, mis oli teda 12 aastat oodanud.

Loomavagunist välja visatud läkitusel seisis vaid saaja nimi. Selle järgi leiti üles Heino tädi.

Ruudulisel paberitükil seisid read:

„Kui sul on võimalik, abiellu. Ela ausalt minu mälestuseks. Me ei näe teineteist vist iialgi. Sinu õnnetu Ema.“

1989 sai Heino uue järelepärimise peale vastuse ENSV prokuratuurilt: Salme Noor on täielikult rehabiliteeritud. Surmaotsus mahalaskmise teel täide viidud 24. aprillil 1942 Sverdlovski oblastis Sosva asulas.

„Kui jõudsin kuupäevani... kui mõtlesin sellele, et ema pidi tundma surmakuuli oma poja sünnipäeval ja teadma, et kuu aega varem oli samas surmalaagris lastud maha tema mees. Ma elan selle mõtte mõju all siiamaani, ma ei saa sellest lahti,“ rääkis Heino Noor.

Lõpetan tema hüüdlausega: „Käised üles Eesti tuleviku nimel, müts maha Eesti mineviku ees!“

Lehtmas. Leinapäeva mälestushetkel. 14.06.2024